PETU LÄHEB KOOLI 11.PEATÜKK

 

  11.PEATÜKK

  „Oh, sa juudas! Nad, kurjamid käisid mu akna taga rusikat näitamas. Sellist suurt rusikat. Nahkkinnas oli ka veel käes. Ma mõtelsin juba, et lätlaste asemel on neegrid mu akna taha ära eksinud!“ jahvatas Vassiili Varbavaheks kutsutav koolivend ühel hommikul.

  Vassiili elas üksnida internaadi kõige äärmises toas ning pidevalt tuli mingite hirmujuttudega lagedale. Kui palju tema juttudes tõtt oli seda teab ilmseltt ainult tema ise, aga vähemalt fantaasia oli koolivennal hea.

  Vassiili kandis tegelikult ka venepärast nime, aga ilmselt Vassiili Varbavaheks ristiti ta sellepärast, et ta oli oma vanuse kohta pisikest kasvu, et nagu pisike varbavahe. Tõmmu ja rahutu poisina võis teda kõikjal askeldamas ja lollusi tegemas näha. Näiteks ükskord, kui oli voodipesude vahetamise päev, virutas ta tubade uste tagant terve koorma musta pesu ja viis need oma tuppa. Tüdrukud mõtlesid, et on ehk ime juhtunud ja mõni kasvataja või internaadikaaslane on musta pesu õigesse kohta viinud. Kuid mingi aja möödudes nägid ja kuulsid nad Varbavahet koridoris lõpus naeru lahistamas ja taipasid, et Vassiilil on taas mingi kaval plaan. Ometi ei näinud ükski tüdruk Varbavahet koridoris askeldamas. Alles siis, kui kasvataja teisest koridori otsast kurja häält tegi, taipasid tüdrukud, et Varbavahe on nende mustad voodiriided pihta pannud. Karistuseks pani kasvataja Vassiili neid oma toast mustapesu ruumi tassima.

  Poisid kippusid palju ulakusi tegema. Aga põnev oligi. Ükskord istusid tüdrukud oma toas ühele voodile kokku ja hakkasid õudusjutte rääkima. Küll vesteldi anketoote, küll räägiti õuduslugusid elust enesest. Ikka lipsas mõni lugu ka lätlastest läbi ning Petu hirm lätlaste ees süvenes. Tegu ei olnud kindlasti rassistliku vaenuga, aga eestlastel ja lätlastel oli mingi vimm omavahel, sellest ka need käbisõjad ja lausa kaklused poiste vahel. Samas õppis selles koolis ka õpilasi kes elasid täitsa Läti piiri ääres ja osadel olid lausa üks vanematest lätlane, aga mingit norimist sellel teemal küll ette ei tulnud. Just siis, kui kõige õudsam jutt oli rääkimisel, kargasid poisid voodi alt välja ja tüdrukud ehmatasid ennast hingetuks. Kuidas ja millal nad sinna voodi alla pugesid seda ei teadnud keegi. Üks võimalus võis olla jälle see, et Varbavahe käis tüdrukte toa ukse taga salaja kuulatamas ning võttis mõne kamraadi punti ja nii nad sinna sattusid. Teine võimalus on see, et ehk mõni tüdrukutest plaanis selle. Ei tea, keegi omaks seda igatahes võtta küll ei tahtnud. Poistel oli muidugi lõbu laialit, kuid kasvataja Saale käest said peapesu vaid tüdrukud. Kohati tundus, et Saale hoiabki poisse rohkem. Nii tundus vähemalt Petule.

  Tüdrukud tegid ise ka tegelt pättust, küll tõmbasid endale linad ümber ja mängisid kummitust. Küll käisid vanema klassi tüdrukud kasvatajalt luba küsimata Lätist kommi toomas. Neid juhuseid oli veel. Ka siis, kui kasvataja Saale oma laua taga söögisaalis, kus õpilased koolitükke õppisid, tukkuma jäi ja poisid teda ehmatada püüdsid, said ikka tüdrukud noomida. Pole siis ime, et Saale neile pinnuks silma sai. Võimalik, et ta ei olnudki nii kuri inimene nagu lastele tundus, aga lapsed ju kipuvad meelega lollusi tegma, kui neid on eelnevalt asjata karistatud.

  Söögitädi Teevi oli hästi armas inimene. Ta meeldis vist kõigile. Petu mängis internaadis ka tema tütre Elliga, kes vahel köögist head ja paremat tõi. Tegelikult söögitädi andis vahel ise ka lastele maiustusi, näiteks siis, kui mõni neist aitas söögilauda katta või oli koguni hiljem nõudepesemisel abiks. Söögid olid ka maitvad, kuigi ühte suppi Petu ei suutnud kuidagi süüa, kuid toidu järgi jätmisest ei tahtnud keegi midagi kuulda. Ükskord tundis Petu juba enne söögisaali minemist piima-aedvilja supi lõhna ja juba see ajas teda öökima. Ta istus laua äärde ja ei hakanud sööma. Siis tuli söögitädi ja mainitses Petut sööma, sest talle ei meeldinud, kui toiduga pirtsutatakse. Petu sõi meeleldi igasuguseid piimasuppe, näiteks täiesti lihtsat piima-makaroni suppi. See maitses talle eriti hästi, kuid magusana ja kõrvale armastas ta süüa kiluvõileiba. Kuid süüa soolast piima, see pani ta okserefleksi tööle juba enne, kui ta seda maitsma hakkas. Nii juhtuski tollel korral, et Petu oksendas laua täis ja ka lähemal istuvad õpilased olid oksesed. Alles siis jooksis tädi Teevi Petu juurde ja mõistis, et vägisi ikka sööma sundida ei saa. Teevi kutsus tüdruku kööki ja kraadis teda, kartes, et ehk on Petu haigeks jäänud. Õnneks ei olnud tüdrukul palavikku. Petu istus köögis ja kurtis söögitädile, et ta ei saa isegi selle supi lõhna tunda, kui juba ajab oksele. Teevi oli mõistev inimene, pakkus tüdrukule lõunast alles jäänud mannavahtu ja päris pikka aega käis ta veel uurimas kas Petu tervisega ikka on kõik korras. 

20.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma