10. PEATÜKK
Käes oli uue koolinädala algus. Nagu kombeks, panid Petu ja ta
õed-vennad juba eelõhtul, ehk siis pühapäeva õhtul oma
kooliriided valmis. Nii oli ema neid õpetanud. Kuna ees ootas sõit
Läti linna Salatsgrivasse uusi autahvli pilte tegema, pidid lapsed
valged pluusid selleks päevaks selga panema. Esimene klassi sõit
oli plaanitud kolmapäevaks, just selle päeval sõitis ka 2. klass,
kus õppis Petu õde Mariann. Petul oli suur mure. Nende peres oli
igale lapsele vaid üks pidulik koolisärk, kuid Petu ju põletas
enda oma triikrauaga ära ning nüüd ta ei teadnud enam mida teha.
Tüdruk hakkas oma peas plaane hauduma. Talle meenus, et vend Roland
oli rääkinud, et kui palju soolavett juua, näitab kraadiklaas
palavikku. Kuid tüdruk ei saanud seda protseduuri teha, kuna sool ja
vesi asusid köögimajas ja ema juba askeldas seal. Pealegi polnud
aega millelegi muule mõelda, kui vaid riietumisele, sest aeg lendas
halastamatult ja ees ootas pikk teekond kooli. Nii ei jäänudki
Petul muud üle kui sinine koolisärk selga panna ja koos venna ja
õdedega bussijaaama jalutama hakata.
Esmaspäev ja teisipäeva möödusid sellel nädalal kuidagi eriti
kiiresti. Käes oli kolmapäeva hommik ja Petu oli väga mures.
Vahepeal tüdruk tahtis vanema kooliõe Karina käest endale valget
särki küsida, kuna nägi, et Karina särk on internaadis. Aga Petul
jäi julgusest puudu. Nii ta hädavalega õpetajale oma muret kurtma
läkski, väites, et unustas särgi koju. „Mis seal ikka, pead siis
sinise särgiga pildile tulema“ võttis klassijuhataja Riina asja
rahulikult. Mure oli nagu peoga pühitud, kuigi Petu oli natuke
klassikaaslaste peale kade, et nad kõik pidulikud välja näevad.
Petu ei mõistnud algusel, et miks autahvli pildid Läti linnas
tehti, aga hiljem taipas, et Salatsgriva oli koolile lähemal ja
selle kooli õpilaste autahvli pildid olid kõik just selles linnas
tehtud, et oleksid ühtemoodi.
Salatsgriva asub Liivi lahe rannikul ja Salasti jõe suudmes.
Eestlased kutsuvad seda linna lühendatult ka Salatsiks. Õpilased
nautisid bussi aknast selle linna vaadet, sest loodus oli seal ilus
ja sadamarohke. Silma hakkasid veel kaunis luteriusu endine
kihelkonnakirik, õigeusukirik, tuletorn ja imeline sild üle Salatsi
jõe. Õpetaja rääkis, et 13. sajandil, ehk muinasajal kuulus
Salatsi piirkond Metsapoole liivlaste asuala hulka. Kuid Vene
tsaaririigi ajaloo järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari
maakonna Saltsi piirkonnas. Salatsi jõgi aga algab Asti järvest
Põhja-Lätis ja suubub Salatsi linna juures Liivi lahte. Via Baltica
sillalt paistavad piiskopplinnuse muldbastionid. Linnus ise aga hävis
kahjuks Põhjasõjas. Õpetaja kordas, et ajalugu tuleb tunda ning
juba mõne aasta pärast hakkavad ka tema klassi lapsed seda õppima.
Aga kuna kool asus suhteliselt Läti piiri ääres, leidis õpetaja,
et ka naaberriigi ajalugu võiks teada. Lapsed kuulasid põnevusega.
Sellel päeval esimese klassi õpilastel enam tunde ei olnudki.
Kooli tagasi jõudes läksid nad lõunat sööma ja peale seda tekkis
neil vaba aeg.
„Petu, tule mulle külla. Ma elan koolile päris ligidal. Lähen
võtan garderoobist keka riided ja panen selga, siis on mugavam koju
joosta. Sa vaheta ka kooliriided dresside vastu. Tule, tule, kutsun
sind endale külla.“ tegi Petu klassiõde, pisike blond Triin
Petule ettepaneku. Kuna internaadimajas olid vaid veel kaks Petu
klassivenda ning tüdruk nendega mängida ei tahtnud, otsustas ta
Triinu pakkumisega nõustuda. Riided vahetatud, sörkisid nad Läti
suunas. Mõnus metsarada läks kiiresti, kuna Triin tahtis muudkui
joosta, kuigi Petu eelistas käimist. Lõpuks hakkas Petul seest
pistma ja tekkis meeletu joogijanu. „Tule, tule ruttu, annan sulle
juua, sest mu kodu ei ole enam kaugel,“ kiirustas Triin Petut
takka. Triinu kodu asus suhteliselt kooli ligidal. Tema lahke ema
Niina, kes ka samas koolis õpetaja oli, pakkus lastele vett, kutsus
korraks sisse ja soovitas Petul internaati tagasi minna, muidu võib
jama tulla. Kuna Petu oli sõnakuuleik tütarlaps, jõi ta sõõmuga
veetoobri tühjaks ning hakkas tagasi lonkima. Ta püüdis korra ka
joosta, kuid siis hakkas uuesti seest torkima. Petu kartis, et tal
võib pimesool lõhkeda ja otsustas edasi jalutada. Ta jälgis iga
puu tagust, sest kartis lätlasi. Lätimaa ulakad poisid käisid
tihti internaadi ees käbisõda pidamas ning Petu arvas, et nad
võivad teda puude taga varitseda. Teekond ei tahtnud kuidagi
lõppeda, kuid alles siis, kui ta internaadi juurde jõudis, julges
Petu tagasi vaadata. Ta nägi kahte kogu tulemas ning siis olid Petul
maailma kõige kiiremad jalad.
20. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar