PETU LÄHEB KOOLI 15. PEATÜKK

  15.PEATÜKK

  „Tulge nüüd, lähme! Põllu peal on täielik meri. Terve põld on jäätunud merd täis!“ oli Rita vaimustuses hiigelsuurest jäätunud porilombist, mis laiutas keset põldu. Petu ja Mariann nõustusid ja panid üleriided selga. Pealegi lubas Rita neid salvokelgul sõidutada. Milline lust!

  Mereni jõudes katsusid tüdrukud kas jää kannab. Kandis. Rõõmus päev on kindlustatud, arvasid nad. Kuid pill tuleb pika ilu peale, nagu ütleb ka vanasõna.

  Rita sidus poolvettinud kelgunöörile uue sõlme ja sõit võis alata. Muidugi oli tal plaanis, et pärast sõidutavad Petu ja Mariann teda kelgul koju tagasi. Õed olid kõigega nõus. Kui Rita oli tüdrukute vedamisega keset merd jõudnud, vajus kelk läbi jää. Rital endal said vaid jalanõud märjaks, tema suutis jääaugust eemale hüpata. Petu ja Mariann vajusid kelguga läbi jää ja said üleni märjaks. Neil oli tükk tegu kelgult püsti saamisega. Ja ka salvokelgule sai see sõit saatuslikuks. Kui tal enne oli pragu sees, siis nüüd haigutas põhjas lausa suur auk.

  Oli karge talveilm ja läbimärjana olek ei olnud just lastele meeltmööda. Suur kisa saatis neid koduni välja. Ja külm oli. Oi, kui külm! Kui Petu ja Mariann koju jõudsid ja ema käest sugeda said, kaebasid nad, et Rita on süüdi, tema kutsus neid jääle. Ema ei andnud Ritale süüd, pigem tõreles ta Petu ja Marianniga, küsides, et kui Rita käseb neil ahju pugeda kas nad siis poevad ka sinna. Tüdrukud olid pettunud ega julgenud enam isegi nutta. Petu fantaasia hakkas tööle.

  Kui oleks võimalik, siis poekski ahju nii, et need vastikud sopased riided põleks ümbert ära, siis ei peaks neid pesema. Saaks nii ahjus olla, et ennast ei põletaks, vaid riided põlevad ümbert ära. Oli ta ju näinud kuidas külamehed traati põletasid, plastikust kest põles ümbert ära, aga traat jäi alles. Petu ei mõistnud miks pidi elus nii olema, et osad asjad põlevad ja osad mitte. Tegelikult Petut huvitaski põletamisprotsess või raua tagumine

  Petu oli kunagi käinud ühes sepikojas, kus rauda taoti, näinud kuidas töö käigus lausa tuld lõi. Isegi seda oli pealt näinud kuidas sepp hobuse kapjadele rauad alla lõi. See kõik oli nii põnev, aga Petu kartis, et hobusel on valus. Ta kujutas ette, et hobuserauad pannakse hobuste kapjade alla ka tuliselt. Siis ta imestas, et hobune ei lähegi põlema. Petu jaoks olid seppade ääsid ja alasid nii pühad töövahendid, et ta oleks mõnda neist lausa endale tahtnud. Tema jaoks oli sepiste tagumine nii huvitav töö, et päris mitu aastat hoidis tüdruk seda salaunistust enda sees, enne kui julges sellest Salme-memmele, kes oli Petule vanaema eest, rääkida. Salme väitis küll, et see on rohkem meeste töö, kuid keegi ei keela ka naistel seda tööd teha. Petule tundus, et sepad on nagu nõiad, pooljumalad või võlurid, et suudavad elutud asjad elama panna. Olidki. Kui meenutada näiteks Odini poega Thori või Kalevipoja lugusid folkroristikast ja mütoloogiast.

  Petul oli tubademaja ja köögimaja vahel, vana kooguga kaevu postide küljes teine kiik. Seal armastas ta kiikuda talviti või just pimedal ajal, kui maa oli kaetud hiigelpaksu lumega ja tee Vana Kase juurde kiigule oli täis tuisanud.

  Ühel talvepäeval, kui Petu oli kiikumisega ametis, ümises ta järgmist lauluviisi:

kui olin väike oli mul

üks mängukaaslane

see üleaedne kena tütarlaps

tal mängupaigaks oli mets

ja oja liivane...

käis õudne raksatus. Tema laulu katkestas Rita, kes oli Petule märkamatult kaevu postide otsa roninud ja nüüd sealt alla kukkus, koos postidega, kiikuvale Petule otsa. Terve hoov sai kisa täis. Rita oigas ja hoidis oma käsi ja jalgu kinni. Need tal marraskil ei olnud, pigem pool tema kehast oli sinikaid täis. Petul käsi sai aga korralikult kannatada. Tema vasakul käel tuli nahk maha ja sõrmedel olid sügavad haavad. Aga nii nagu lastele ikka, piisas Petule sellest, et ema puhus ta haavale peale. Valu oli nagu peoga pühitud, aga verd aina nirises. Kui ema võttis kapist imerohu ihtüooli, ununes ka kõik muu halb.    Tõreleda ei saanud sellel korral kumbki tüdruk. Pigem oli ema mures, et kõik kipub selle vana maja juures lagunema. Lisaks tubademaja remondile vajas ju ka remonti köögimaja. Ka kuivkäimla seinad ei pidanud enam tuult ja väga tuuliste ilmade korral jahtusid hooned juba mõnede tundide jooksul peale kütmist maha. Tema muremeel oli suunatud mujale ja ta kurtis sellest ka lastele. Aga suures peres jagub raha tihti vaid toidu jaoks, kui sedagi. Maal on võimalus aiasaadused ise kasvatada ja tollel ajal võis ka iga maakodu omav pere liha tarvis sigu kasvatada. Mitte nii nagu tänapäeval.

  „Emme, emme, ma nii kardan! Kaks lehma vahtisid aknast sisse, kui ma köögimajas joonistasin!“ kurtis Petu emale, kui ema tõukekelguga poest tagasi jõudis.

22. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma