Kõnelused Kuuga

  KÕNELUSED KUUGA
/pühendatud Maria Lepmaale/

maa koorub
katkine kui virvatuli
seob lõimi kokku
päeva murdund jalg
las jääda õdak
kestma hommikuni
veel enne kuni
ruugeks muutub palg

ka siis kui meid
veel olemas ei olnud
ei olnud öid
ei olnud leebet tuult
kui elu vee pealt maale
polnud tulnud
kolm sõna maha
pudenesid kuult

oh inimlaps
sa päästa valgus valla
seo silmilt lahti
kahkjas pimedus
sa lasku nagu Ingel
ülalt alla
ja taju alanud on
elu uus

31. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

P.S. Luuletuse inspiratsiooni sain M. Lepmaa raamatust "Kuu, räägi minuga."