PETU LÄHEB KOOLI 22. PEATÜKK

  22.PEATÜKK

  Ühel päeval, kui tunde oli kõigest neli, kutsus pinginaaber Sigrid Petu peale koolipäeva endale külla. Petu viis ranitsa internaati ja hakkas koos Sigridiga läbi metsa jalutama. Teepeal korjasid nad huvitavaid käbisid ja otsisid nende seest seemneid. Üks memm oli kunagi Petule ütelnud, et kuuse- ja männi seemned on kasulikud, nendes on palju vitamiine. Aga seda tüdrukud ei teadnud, et kas kevadel lume alt välja tulnud seemnetest on, aga nad otsisid neid ikka. Tegelikult tüdrukud arutasid selle üle, et kuidas on võimalik, et seemnest kasvab hiigelsuur puu. See tundus nende jaoks nii müstiline. Nad arutlesid, et kui titast kasvab suur inimene siis on see loomulik, sest tita kogu aeg toitub piimast ja inimene kasvab süües ja juues. Nad olid puude pärast mures, sest vahepeal oli pikk ja kuiv periood ning puud ei saanud isegi juua mitte. Loodusõpetuse tunnis olid nad õppinud, et toitaineid saab puu maa alt, mullast, aga ikkagi tundus see kuidagi müstiline.

  Metsateel veidi kõrvale põigates leidsid nad murdunud puu ja üritasid selle vanust määrama hakata, ikka tüves olevate ringide järgi. Murdunud puule on raske vanust määrata, aga nad vähemalt üritasid. Põnev oli.

  Üldse oli lastel metsas ja õues palju tegemist, tuppa eriti ei kiputud. Ka koolis rõhutati, et lqapsed peavad palju aega õues värske õhu käes viibima, nii kasvavad neist tugevamad ja tervemad inimesed.

Petu ei jõudnud alati bussilt maha minnes kohe koju. Metsas kasvasid jänesekapsad, mis talle eriliselt maitsesid, sellised hapukad ja head. Lisaks nendele teadis ta kus on allikas. Sealt käisid tüdrukud pihkudega vett joomas ning allikaveega nägu loputamas. See pidi hoidma noorena ja kaitsma näonahka. Peale selle laius suhteliselt bussijaama juures suur mustikamets. Kogu nende pere käis metsas mustikal, kivihunnikutes vaarikal ja juba suviti täienes nende pere keldrivaru seentega. Seenel käimise kirg oli kogu perel. Juba juuni kuus sai hakata puravikke korjama. Tihti tuli ette ka olukordi kus kedagi kodus ei olnudki, kõik olid metsas. Ja ema keetis seeni varaste hommikutundideni lausa hiigelsuures pesukasusis puupliidil.

  Sigridi juures oli põnev. Koos õppisid nad Petuga koolitükid ära, kuigi kirjalikke ülesandeid ei saanud Petu teha, sest ranits oli intras. Aga suulised ülesanded olid selged nagu allikavesi. Tõsi küll, Sigrid oli ka sunnitud oma noorema venna eest hoolt kandma ja nooremate õdede eest ka. Vanemad olid alles tööl ja nende koju naasemiseni oli veel tunde aega. Sigrid luges noorematele sõnad peale ja ise läks Petuga küla vahele jalutama. Selles külas asusid huvitavad kirikud, aga need olid suletud ja avatud teatud päevadel. Üks neist oli Treimani luterikirik ja teine õigeusukirik. Petule väga meeldisid kirikud, ta kujutles neid uhkete lossidena. Naaberriik Läti asub sellest asulast kõigest 6 km kaugusel. Mööda rannikut liikudes terendab männimets, rannaniidud ja liivaluited, imelised kohad jalutamiseks. Treimani rand asub Liivi lahe kaldal. Sadamas laiuvad ka muul ja kalatööstushooned.

  Petu uskus, et Sigrid on õnnelik inimene, sest tema kodu asus vaid mõne kilomeetri kaugusel koolist. Sigrid sai kodus elada ja vajadusel peale tunde jala koju. Petu koduni oli kordi pikem maa. Mingil ajal elas Sigrid ka internaadis ja Petul oli selle üle hea meel. Nii said nad koos rohkem aega veeta.

Tegelikult vahel Petu unistas Häädemeeste koolist, sest seal ei olnud ju internaati ja oleks võimalus iga päev kodust kooli käia. Aga ema otsus oli just see, et lapsed ei teaks iga päev pikki kilomeetreid bussijaama maha käima, ning ema otsust Petu austas. Pealegi oli ta juba oma kooli ja klassikaaslastesse kiindunud ning ei kujutanud ettegi, et peab nendest loobuma. Pealegi Läti riik oli ligidal, sealt sai lehmakommi toomas käia ning just see komm oli Petu lemmik, mitte kukekomm, mida ema Pärnus käies tihti lastele ostis.

  Koolimajas toimusid ka aeg-ajalt esperanto keele kursused. Sellest keelest ei taibanud väiksemad lapsed midagi, aga suuretamtel oli võimalus seda õppida. Üks vanema klassi poiss tegi noorematele nalja, et esperanto keel olla väga lihtne, tulb vaid sõnad tagurpidi lugeda. Nii õppiski Petu tagurpidi lugemise selgeks ja selle lugemine ning rääkimine sujus tal endalegi üllatuseks ladusalt. Petu oli uhke, et oskab esperanto keelt. Omas mõttes ta seda ju oskaski. Aga mingil ajal nad hakkasid õdede ja vendadega ver keeles rääkima. See kõlas nii, et iga sõna lõpus pidi ver olema. Näiteks; „mina ei lähe homme kooli- minver eiver lähver homver koolver.“ Lapsed sattusid selle keele rääkimisest lausa sõltuvusse ja said teineteisest ka aru. Petu kujutles, et siis on ka vene keel, mida ta alates teisest klassist õppima hakkab, väga kerge.

  Ka bi keel oli Petul juba enne kooli selge. Seleks tuli sõnade vahele „bi“ sokutada. Näiteks:“ mina olen tüdruk- mibina obilen tüdbidruk.“ Lihtne ju! Bi keeles suhtlesid ka nad sõpradega omavahel.

Üleüldse meeldis Petul uusi tegevusi genereerida või algatada. Nii kandis ta koolis kaasas ka paelajuppi, mille otsad sõlmis ta kokku kassikanga kudumiseks ning õpetas kassikangast kuduma ka klassiõdesid. Seda oli talle õpetanud kadunud vanavanaema, kes pilvepiirilt aeg-ajalt seda Petule meelde tuletas. Alati oli tegevust ja igav polnud kunagi.

  Petu ootas koolis alati lugemisvõistlusi. Kuna ta oli juba kolme aastaselt lugema õppinud, sai ta tihti lugemisvõistlusel paremaid kohti. Loomulikult oli garanteeritud ka selle eest hea hinne. Ka kirjandite kirjutamine, etteütlused ja lugemispäeviku täitmine kuulusid tema lemmikute hulka. Nende eest sai ta ka pidevalt viisi.

  Kuigi koolimajal oli koristajatädi olemas, pidid iga koolipäeva lõpus korrapidajaõpilased oma klassi ära koristama. See ei olnud Petule meeltmööda. Ta ei mõistnud miks lapsed peavad koristama tasuta ja koristajatädi saab selle eest palka. Aga sellised olid kombed ja vastu hakata ei tohtinud. Kui olid eelmisel päeval jätnud klassi koristamata, pidid järgmisel päeval uuesti korrapidaja olema.

  Samas oli see üks võimalus taas suhelda koristajatädiga. Aga vahel tundus tahvli puhastamine nii tüütu, selleks kulus palju vett ja kooliriided said märjaks. Poistel oli komme peale tunde tahvel paksult kriidiga täis sodida. Ulakad, nagu nad olid.

  Ühel päeval kadusid koolimaja tahvlite äärtelt kõik kriidid. Õpetajad olid hämmingus. Arvati, et poisid olid ühele vanema klassi tüdrukule, kellel oli madal hääletämber, nalja teinud, et kriiti süües läheb hääletämber kõrgemaks. Olidki nalja teinud, aga tüdruk väitis, et tema ei ole kriite varastanud. Küllap poisid ise selle ulakuse tegid, aga oli ju hea põhjus tüdruku kaela ajada. Poisid on poisid. Ilma nende tehtud krutskiteta oleks ju ka igav.

28.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma