13.PEATÜKK
Oli karge talvepäev. Seitsmekümnendatel olid talved karged ja
lund oli nii palju, et tihti ei pääsenud Petu ja ta vennad-õed
koduuksest väljagi. Petule meenus aeg, kui ema väikevend Madisega
sünnitusmajast taksoga koju jõudis, kuid köögimaja aknast ei
olnud midagi näha, sest lumehanged olid akendest kõrgemad. Ja kui
metsavahe tee koolist koju oli täis tuisanud, pidid lapsed liiklema
mööda suurt kruusateed, mis oli kas hästi libe või hangedest
tulvil. Tihti koolist koju jõudes olid lastel ripsmed ja kulmud
härmas ning nad olid ennast nii salli sisse mässinud, et vaid
silmad paistsid välja. Kodus sooja pliidi ees alles andis oodata
millel keha soojeneb. Ja siis hakkasid kõik kehaliikmed lausa
surisem aja valutama. Ema soovitas külmavõetud käsi lumega hõõruda
ning see tegi paremaks küll. Ema määris laste käsi jälle selle
valge lehmaudara salviga ja see aitas, sest külmunud käed olid
tulipunased ja pragunenud.
Kuna Petu oli unustanud oma verised kindad koridori jalanõude
peale, näris perekoer Pitsu need katki ja tüdruk oli karge pakasega
sunnitud kooli minema palja käsi. Tõsi küll, ühe tervema kinda
pani ta kätte, sest oli ju tulemas vastlapäev ja selle raames
toimusid koolimaja juures igasugused põnevad vastaüritused ja
võistlused. Petu kartis, et üks kiuslik klassivend hakkab norima,
kui ta ütleb, et kaotas kindad ära. Samas hakkas ta sellel
klassivennale vastu ja võõrad ei olnud ka hetked, kui nad kättpidi
kokku läksid. Ilmselt ei oldud sellele poisile kodus viisakust, et
tüdrukuid kiusata ei tohi, õpetatud. Pealegi ei olnud tal endal ka
kõige külmematel ilmadel kindaid käes, salli kaelas ega mütsi
peas.
Kui lapsed bussijaama jõudsid, tuli õnneks kohe buss ja nad
sõitsid kooli. Sellest, et Pitsu Petu kindad ära näris, ei
julgenud Petu emale rääkida, sest kindad olid veel päris uued,
alles Salme-memme kootud. Sellised paksud, soojad ja Kihnu mustriga.
Salme-memm kudus kõikidele Petu õdedele ja vendadele paari kindaid
talveks ja vähemalt ühe talve pidid lapsed nendega läbi saama.
Kui vastlapäev oli täies hoos ja osad võistlusedki võisteldud,
nägi õpetaja Niina, et Petul ei ole kindaid käes ja ta käed on
tulipunased.
„Mis juhtus, Petu? Kus su kindad on? Lased nii veel külmal oma
näpud ära võtta. Nii võid haigeks jääda! Mina pane kenasti
kindad kätte ja siis tuled edasi vastlapäevale.“ soovitas ta.
Petu suurtesse silmadesse valgusid veel suuremad pisarad ja juba ta
vesistaski.
„Ma ei saa, õpetaja..“ nuuksus ta.
„Tule siia. Räägi mulle kas mõni poiss kiusas sind ja võttis su
kindad ära? Tule räägi mulle kõik ära.“ kutsus Niina Petu
künka otsas oleva suure tamme varju.
„Ei. Ma ei karda poisse. Ma olen poistest tugevam. Aga...“
pühkis ta pisarad palitu varrukasse.
„Aga?“
„Aga Pitsu....Noh, meil on kodus väike koer Pitsu kes armastab
kindaid ja jalanõusid närida. Hommikul kooli tulles avastasin ma,
et Pitsu oli mu kindad ära närinud...“ pühkis Petu taas pisaraid
varrukasse kuni õpetaja Niina talle oma sinise palitu taskust
taskurätiku andis. Sellega asi ei piirdunud.
„Näe, võta minu kindad ja pane endale kätte. Ja ma kingin need
sulle päriseks.“ pakkus Niina lahkelt. Petul oli nii hea meel, ta
oleks tahtnud õpetajat kallistada, kuid ei julgenud. Petu oli väga
tagasihoidlik tüdruk koolis ja ta ei julgenud palju asju teha, kuigi
soovis. Ta tänas Niinat, imetles oma uusi kindaid ja läks
klassikaaslaste juurde tagasi. Nendest tumesinistest riidest
kinnastest, mille sees oli paks valge vooder, said Petu lahutamatud
kaaslased. Ta oli nii õnnelik, kuid jagas oma õnne vaid taevas
olevale Onu Jumalale. Onu pilgutas silma, tegi Petule pai ja kiitis
teda. Tüdruk oli ülirõõmus, kuid teda jäi piinama, et kuidas
saab külm kedagi ära võtta. Ennist oli õpetaja Niina need sõnad
lausunud, kuid Petul meeldis alati sõnu ja lauseid piltlikul kujul
lahti mõelda ja see ajas teda segadusse.
Petu arvas, et sellisel juhul on külm nagu keegi kuri kommionu kes
tuleb ja võtab. Kommionude olemasolust oli talle pajatanud juba
kadunud vanavanema, kes siiani Petut taevastest kõrgustest juhendab.
Kuigi Petule polnud kunagi külmad talveilmad meeldinud, tekkis tal
sellele lausele mõeldes lausa hirm. Ta kujutles kuidas karge külm
tuleb ja võtab ta ära, viib külmale maale, kus on kogu aeg talv ja
sooja kunagi ei olegi. Või veel hullem, et külm tuleb ja võtab
tüdruku lihtsalt endaga kaasa ja mitte keegi ei leia Petut enam
üles. Et Petu ei saa iialgi enam mängida oma sõpradega, ega näha
oma kalleid pereliikmeid. Alles mitu kuud, kui Triin oli Petu taas
endale külla kutsunud ja sellel korral oli Petu kasvataja Ülarilt
loa saanud, selgitas õpetaja Niina, et need on lihtsalt meie keele
väljendid, et tema ei ole neid välja mõelnud. Tgeelikult oligi asi
selles, et Petu kippus tihti endaga monoloogi pidama ja otsis enda
seest vastuseid lausetele mis talle kummalised tundusid. Kui õpetaja
Niina rääkis, et tema emakeel on üldse vene keel, vaatas Petu teda
nagu üliinimest, kes suudab kõnelda mitmes keeles.Tema jaoks olid
kõik inimesed, kes oskasid mitmes keeles vestelda üliinimesed või
lausa geeniused. Sellepärast tahtis ta nii väga läti keelt ära
õppida, et vähemalt sõnadega kurjadele läti poistele, kes
käbidega loopimas käivad, ära teha.
Sellel korral saatsid Triin ja Niina Petu internaati tagasi.
Tüdruk ei pidanud hirmude küüsis mööda pimedat metsavaheteed
ajutisse koju jalutama.
20. jaanuar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar