PETU LÄEHB KOOLI 18. PEATÜKK

  18.PEATÜKK

Koolitunnid lõppesid ja järgmiseks päevaks oli vaja pajutibusid. Jah, kevad tegi juba oma esimesi samme. Petu viis koolikoti internaati ja jalutas koolimaja juurde tagasi, sest selle lähedal asusid paljupõõsad. Tüdruk oli ennegi pajutibusid korjanud, sest need olid nii pehmed ja armsad, meenutasid talle kanatibusid. Kuna Petu unustas kaasa võtta topsi või koti, kuhu neid korjata, korjas ta jope taskud ja kapuutsi täis. Ta jalutas mööda kevadist kraaviperve ja Petule meenus kirjanik Oskar Lutsu jutustuse ainetel tehtud „Kevade“ film ja seik sellest, kui parv põhja lasti. Nii igal kevadel meenus tüdrukule just see seik. See oli Petu lemmikfilm kaua, kaua aastaid. Tema lemmikrežissööriks Arvo Kruusement ja lemmikheliloojaks Veljo Tormis, sest ka nemad aitasid selle filmi sünnile kaasa. Pealegi oli film Petuga peaaegu üheealine, vaid kaks aastat vanem ning Petu unistas tihti ennast Paunverre. Ja Petu oli armunud koolipoiss Arnosse. Kindlasti mitte Tootsi ega Kiiresse, sest Toots tundus talle ülbe ja kiuslik ning Kiir liiga äpu ja saamatu. Aga Arno oli poeetiline ja hella hingega. Kuid armumisest ta kellelegi rääkida ei julgenud. Petu arvas, et ta on ainuke kes juba selles eas armus, sest ta polnud kunagi kuulnud, et keegi tema eakaaslastest oleks armumisest rääkinud. Sellepärast kartis ka tema rööjida, kartis naerualuseks sattuda, kuigi endale liiga ei oleks lasknud ta ikkagi teha. Petu oskas enda eest seista juba ka väikese lapsena.

Pajutibud korratud ja väike jalutuskäik koolimaja taga asuvate pioneerilaagrite juurde tehtud, lonkis ta internaati tagasi. Ta võttis pajutibud ja pani need lahtiselt ranitsasse, kuna pisikest kilekotti ei olnud. Kuna nende klassi tunnid lõppesid sellel päeval varem ja kasvatajat veel intras ei olnud, otsustas Petu kooliriided internaadiriiete vastu vahetada ja õue tagasi minna. Talle nii meeldis, et karged külmad talveilmad olid taandunud ja päike säras juba kauem.

Intra nurga taga oli küngas, kus lapsed tihti Kivikuningat mängimas käisid. See nägi välja nii, et iga mängija tahtis künka (või kivi) tippu jõuda ja selleks pidi ta kaasmängijad künkalt maha tõukama ja hüüdma „ Mina Kivikuningas, sina supilusikas!“ Poisid muidugi hüüdsid palju rumalamalt. Nemad muutsid supilusika üheks teatud labidaks, aga tüdrukud ei lasknud sellest ennast häirida, pigem itsitasid salaja pihku või näitasid poistele näpuga, kuid seda nimeks nad omaks ei võtnud.

Penu läks Kivikuningat mängima. „Sina titt mine õppima!“ nähvas üks suurema klassi poiss, kes alati tüdrukuid halvasti kohtlema kippus. Petu tegi näo, et ta ei kuulnud midagi ja pealegi tema ennast titeks nii ehk naa ei pidanud, ega lasknud sõimata. Tüdruk üritas üha enam künka tippu vallutada, kuigi temaga koos mängisid veel vaid üks klassivend ja see sama paha suurema klassi poiss. Juhtus aga nii, et Petu võitis. Sellel hetkel kui suurema klassi poiss teda ründama hakkas, pani ta kogemata või siis meelega jala Petu klassivennale taha ja mõlemad kukkusid sopa sisse. Petu hüüdis nüüd võidurõõmust ka ise ruimalalt „Mina Kivikuninganna, teie s..alabidad!“ ja joosis oma elu kiiremat jooksu internaati, kartes, et poisid solvusid ja tahavad talle kätte maksta. Tahtsidki, kuid intrasse jõudes jäid nad juba välisuksel kasvatajale vahele ja pidid päris mitu tundi nurgas oma haavu lakkuma.

Järgmisel päeval oli tööõpetuse tund ja Petu ootas seda suure ärevusega. Slegus, et pooled klassikaaslased olid pajutibud korjamata jätnud, kuid Petu ei olnud kade, tal jagus neid kõigi jaoks. Ja tunni lõpus sai Petu oma esimese 5+-i. Ta meisterdaks pajutibudest ORTO-FIX liimi abil imelise jänesepildi, mille eest sai hiljem isegi kooli ees kiita. See oli ka Petu jaoks nii ehe jänes, lausa elas. Aga Petu arvates oligi see tema kunagine kodujänes, kes kahjuks koos teiste jänestega mingi haiguse järel suri. Petu pani talle isegi oma kadunud jänese järgi nime, Lontu-Lontkõrv, kuigi pildil jänese kõrv oli täiesti kikkis. Aga mälestusi elustada on nii armas, et ta ei pööranud sellele tähelepanu. Ka keegi teine ei ütelnud ühtegi halba sõna. Petu oli maailma õnnelikum laps!

Kuigi Petu ei armastanud üldse joosta, ta pigem võis pool päeva mööda metsi ja külavahe teid lonkida ilma, et väsiks, tuli koolis kõvasti sporti teha. Kehalise kasvatuse tunnid leidsid neil enamuse ajast aset just õues, sest koolimajal ei olnud suurt spordisaali ja õpetaja Ülar tahtis, et õpilased veedatksid rohkem aega puhtas looduses. Koolimaja ligidal asus hiigelsuur staadion, mille jooksurada oli kaetud punakaspruuni killustikliivaga ja ümber staadioni laius mets, mille sisse olid joostud rajad kus nii õpetaja kui õpilased iga päev sportimas käisid. Esimese kehka tunni ajal Petu küll endamisi steikis, kuna talle ei meeldinud, et neid pikkuse järjekorda seisma pandi ja igale ühele sama pikk teekond joosta kästi. Tema arust oleks õigem olnud, et pikajalgsed poisid pidanuks pikemad maad läbima ja tüdrukud väiksemad. Petu kartis, et pikka maad joostes hakkab tal jälle seest pistma, nagu alati. Olles paar ringi ümber staadioni jooksnud, kurtis Petu juga valu alakehas, ehk siis pistmist. Ta kartis, et tal lõhkeb pimesool, kuid õpetaja Ülari rahustas, et midagi sellist kindlasti ei juhtu, et see tuleb väheset sportimisest ja ajapikku kaob. Õpetaja andis Petule lonksu vett ja veidikese aja pärast saigi Petu oma kohustusi edasi täitma hakata. Kuid tunni lõpus oli ikka nördinud ja isegi pahane õpetaja Ülari peale, et nelja hindeks sai, tema oli harjunud ikka viisis saama. Aga ta vaikis, kuigi solvumine ei jäänud õpetajale märkamatuks. „Küll ka sina Petu varsti viite väärt oled. Hakkame inernaadis koos trenni tegema ja vasrti kiidad kehalsie kasvatuise tunde,“ lausus ta muiates. Petule tundud, et õpetaja tegi talle silma, kuid ka selle jättis ta oma teada, sest küsima ta minna ei julgenud ja südames lootis, et ükski klassikaaslane seda ei näinud. Aga see võis ka vaid Petu nägemus olla, sest ta kippus tihti nägema seda mida näha tahtis, samas juhtus Petuga ka nii, et kõik tema salajased unistused täitusid, mõni üsna ruttui, mõni aja möödudes. Kui pinginaaber ükskord Petu käest küsis, et kas ta on ka vahel õnnetu, vastas Petu, et ei ole mitte kunagi. Ega ta ei olnudki, sest ta oskas halva ja ebameeldivad asjad endast juba lapsena välja lasta, mitte ei korjanud negatiivsust enda sisse ja ei valanud seda hiljem oma lähedaste peale välja.

Petu oli õnnelik esimese klassi tüdruk!

24.jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma