pühapäev, 22. jaanuar 2017

PETU LÄHEB KOOLI 16. PEATÜKK


 16. PEATÜKK

  Oli ju talv. Kes või mis sundis südatalvel lehmi laudast lahkuma, seda ei saanudki teada, aga see ei olnud esimene kord, kui võõrad loomad Petu kodu ümber luusisid.
  Üksord, kui tüdruk taas üksinda kodus oli, vaatas ta läbi köögimaja akna hobusega tõtt. Selles külas asus ka hobusetall, ehk siis hobuste kodumaja. Seda ei saanud imeks panna, kui mõni hobune sealt plehku pani. Aga vend Roland oli hiljuti Petut hirmutanud üle tee huilgava öökulli eest ja külas käisid jutud, et liikvel on marutaudis rebased. Petu kartis, et kõik loomad võivad sellisel juhul marutaudi nakatuda, sest see pidavat nakkushaigus olema. Aga haiguse nimi on ju iseenesest maru. Kuna üks hobustest, kes otse köögimaja akna taga oli, hirnus ja näitas hambaid. See oli eriti veel maru ning Petu arvas, et seda haigust põdedes muutuvad kõik marudaks, naeratavad, hüppavad, kargavad, hirnuvad ja on kogu aeg lõbusad. Iseenesest on siis ju mõnusa haigusega tegemist. Petu tahtis ka olla lõbusam, aga miski hoidis teda õue minemast ja hobusele pai tegemast. Ja see miski oli üks õnnetus, mis mõne aja eest tüdruku silme all juhtus. Kuigi hobused olid tema lemmikloomad, ta käis neile vahel leiba andmas, kartis ta nende lemmikloomade meelemuutust.
  Petu kodu ligidal asus naabertalu, mille tee otsas oli piimapukk. Sellel ajal oli peaaegu iga talu teeotsas piimapukk. Mariann ja Petu istusod järjekordselt puka otsas ja loendasid autosid, nagu see neil tihti kombeks oli. No, lugesid mitu autot päeva jooksul mööda sõidab ja kirjutasid nende numbrid üles. Ka traktorite ja teite sõidukite numbrid sobisid paberile. Nii põnev oli. Siis nägid nad eemalt hobust tulemas ning selle seljas istus kaks tüdrukut. Üks neist oli õde Rita, kes istus taga pool ja teine oli Tiia, kes Rita koos endaga ratsutama kutsus. Ja siis ta kukkus. Õde Rita kukkus hobuse seljast maha ja sai haiget. Seda oli nii valus vaadata, et Petul tulid ka pisarad silma. Päris pikka aega tegi käsi Ritale haiget, aga arsti juures ta ei käinud. See oli õnnetus, sest ega Tiia Ritale ju halba ei tahtnud. Pigem ikka tahtis head. Rita ise arvas, et ta istus ehk valesti, liiga taga, hobuse tagumikul ja hobusele ei meeldinud see. Õed jalutasid koos koju.
  Petu kujutles ennast Ritaks. Ta tundis justkui ka Rita valu oma käes. Tal oli juba sellest ajast saati, kui ta ennast mäletab, sihuke tunne, et ta tunneb nii inimeste kui loomade füüsilsit valu endas. Näiteks, kui laudas tehti mõnele lehmale hädatapp, no lehm oli midagi ebasobivat sisse söönud ja maanaiste keeli oli õhku täis nagu õhupall. No, kasvõi unustas ennast jahuküüni sööma, kui mõne karjatalitaja hooletusest oli küüni ukse lahti jätnud. Petu tundis piinavat valgu, kui jäi salaja jälgima hädatapu protsessi.
Mingil ajal ei tahtnud tüdruk isegi oma kodulaudas kasvatatud sigade liha süüa, sest ta nägi tapale viidava hirmunud sea silmi ja tal hakkas kahju. Sama lugu oli kanade ja kukkede tapmisega. Vanasti tappis pererahvas neid ise või kutsus mõne tapamehe appi. Siis pärast mehed rääkisid kuidas kukk oli ilma peata edasi lennanud. Seda kõike oli väga valus ja julm kuulda, aga maalapsed pidid sellega leppima, erinevalt linnalastest, kes teadsid, et liha saab poest. Ja ega piimagi poes toodeta.
  Ükskord, kui Petu tutvus uue tüdrukuga, no linnatüdrukuga, ütles too, et tema ei joo lehmapiima. Tema joob poepiima. Petu püüdis tollelel lapsele selgitada, et poepiim on ka lehmapiim, kuid linnatüdruk vaidles vastu. Ta kutsus ka oma linnalapsest venna enda kaitseks kostma, ning vend naeris samuti Petu välja. Nii üürikeseks jäigi kahjuks nende sõprus.
  Poest ostatud piim on siisi lahjendatud ja pastöriseeritud lehma piim. On kogu aeg olnud, aga maalapsed olid harjunud jooma toorest piima, seda mis lehma nisadest ja udarast otse piimapaakidesse lüpstakse. See oli tervislikum ja solkimata.
  Kuna Petu ema töötas laudas siis käisid kõik pere lasped tihti laudas, aitasid emal vasikaid joota, jahu ja heina lehmadel sööta ning isegi loomi ketti panna, kui need karjamaalt lüpsmiseks lauta tagasi aeti.
Petu kujunes oma lemmiklehm välja, selline punast värvi ja sarvedega, mitte nuditõugu maakarja lehm, milliseid oli ka laudas. Tema lemmiklehma nimi oli Vatsa. Vatsa oli hästi sõbralik. Petu sorteeris jahu seest Vatsale piimakriite ja viis need talle. Tüdruk lasi jootjast just vatsale alati puhta vee, et isegi ühtegi heinakõrt ei tohtinud sees olla. Ka söödapeedid valis ta Vatsa jaoks kõige ilusamad ja puhtamad välja. Ja jahu pani natuke rohkem kui teistele. Vatsa oli kõige selle eest väga tänulik. Ta lasi lamades oma seljal istuda ja kriidiga sarvi valgemaks värvida. Ise muudkui mälus, samas jälgis Petu tegemust ja ilmselgelt ka nautis, sest jäi alati sarvi värvides magama. Petu käis tihti tal sarvi värvimas, sest päeva peale kulus kriit ju maha. Ei, ei, see ei olnud kohustus, lehma sarvi ei värvita, aga Petu tahtis seda teha ja Vatsa lubas!
  Tänu sellele, et Petu sai maal loomade keskel kasvada, õppis ta ka neid hoidma ja armastama. Ta ei kartnud ka hiiri ega rotte. Vanas majas olid nad tihedad külalised. Eriti sügiseti. Ema ütles, et kui läheb väljas külmaks, ronivad ka rotid majja sooja. Petule meeldisid rotid väga. Ta meel läks kurvaks, kui ema pani nende püüdmiseks lõksud üles ja lõksude vahele juustu, sest just juustu armastavad rotid ja hiired väga. Kui hiir läks lõksu vahelt sööki otsida siis jäi ta sinna kinni ja suri. Petu aga tegi vahel pahandust. Kui ema kodus ei olnud, läks ta ja pani hiirtele voodite alla ja kappide taha juustu, et nad nälga ei sureks. Ta ei kartnud rotte ega hiiri ka siis, kui nad põrandasse uuristatud august öösiti välja jooksid ja Petu tekipeal uudistamas käisid.
  Tüdrukut tegid kurvaks ka kassid kes hiiri püüdsid, maha murdsid ja nende rümbad väliukse ette rivvi jätsid. Harvad ei olnud olukorrad, kus Petu sekkus kasside töösse. Kassid võisid väga kurjad olla, sest vahel tuli päevade kaupa passida, et saak käppade vahele saada. Küllap nad ikka oma keeles kirusid ka Petut.  

22. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar