16. PEATÜKK
Oli ju talv. Kes või mis sundis südatalvel lehmi laudast lahkuma,
seda ei saanudki teada, aga see ei olnud esimene kord, kui võõrad
loomad Petu kodu ümber luusisid.
Üksord, kui tüdruk taas üksinda kodus oli, vaatas ta läbi
köögimaja akna hobusega tõtt. Selles külas asus ka hobusetall,
ehk siis hobuste kodumaja. Seda ei saanud imeks panna, kui mõni
hobune sealt plehku pani. Aga vend Roland oli hiljuti Petut
hirmutanud üle tee huilgava öökulli eest ja külas käisid jutud,
et liikvel on marutaudis rebased. Petu kartis, et kõik loomad võivad
sellisel juhul marutaudi nakatuda, sest see pidavat nakkushaigus
olema. Aga haiguse nimi on ju iseenesest maru. Kuna üks hobustest,
kes otse köögimaja akna taga oli, hirnus ja näitas hambaid. See
oli eriti veel maru ning Petu arvas, et seda haigust põdedes
muutuvad kõik marudaks, naeratavad, hüppavad, kargavad, hirnuvad ja
on kogu aeg lõbusad. Iseenesest on siis ju mõnusa haigusega
tegemist. Petu tahtis ka olla lõbusam, aga miski hoidis teda õue
minemast ja hobusele pai tegemast. Ja see miski oli üks õnnetus,
mis mõne aja eest tüdruku silme all juhtus. Kuigi hobused olid tema
lemmikloomad, ta käis neile vahel leiba andmas, kartis ta nende
lemmikloomade meelemuutust.
Petu kodu ligidal asus naabertalu, mille tee otsas oli piimapukk.
Sellel ajal oli peaaegu iga talu teeotsas piimapukk. Mariann ja Petu
istusod järjekordselt puka otsas ja loendasid autosid, nagu see neil
tihti kombeks oli. No, lugesid mitu autot päeva jooksul mööda
sõidab ja kirjutasid nende numbrid üles. Ka traktorite ja teite
sõidukite numbrid sobisid paberile. Nii põnev oli. Siis nägid nad
eemalt hobust tulemas ning selle seljas istus kaks tüdrukut. Üks
neist oli õde Rita, kes istus taga pool ja teine oli Tiia, kes Rita
koos endaga ratsutama kutsus. Ja siis ta kukkus. Õde Rita kukkus
hobuse seljast maha ja sai haiget. Seda oli nii valus vaadata, et
Petul tulid ka pisarad silma. Päris pikka aega tegi käsi Ritale
haiget, aga arsti juures ta ei käinud. See oli õnnetus, sest ega
Tiia Ritale ju halba ei tahtnud. Pigem ikka tahtis head. Rita ise
arvas, et ta istus ehk valesti, liiga taga, hobuse tagumikul ja
hobusele ei meeldinud see. Õed jalutasid koos koju.
Petu kujutles ennast Ritaks. Ta tundis justkui ka Rita valu oma
käes. Tal oli juba sellest ajast saati, kui ta ennast mäletab,
sihuke tunne, et ta tunneb nii inimeste kui loomade füüsilsit valu
endas. Näiteks, kui laudas tehti mõnele lehmale hädatapp, no lehm
oli midagi ebasobivat sisse söönud ja maanaiste keeli oli õhku
täis nagu õhupall. No, kasvõi unustas ennast jahuküüni sööma,
kui mõne karjatalitaja hooletusest oli küüni ukse lahti jätnud.
Petu tundis piinavat valgu, kui jäi salaja jälgima hädatapu
protsessi.
Mingil ajal ei tahtnud tüdruk isegi oma kodulaudas kasvatatud
sigade liha süüa, sest ta nägi tapale viidava hirmunud sea silmi
ja tal hakkas kahju. Sama lugu oli kanade ja kukkede tapmisega.
Vanasti tappis pererahvas neid ise või kutsus mõne tapamehe appi.
Siis pärast mehed rääkisid kuidas kukk oli ilma peata edasi
lennanud. Seda kõike oli väga valus ja julm kuulda, aga maalapsed
pidid sellega leppima, erinevalt linnalastest, kes teadsid, et liha
saab poest. Ja ega piimagi poes toodeta.
Ükskord, kui Petu tutvus uue tüdrukuga, no linnatüdrukuga, ütles
too, et tema ei joo lehmapiima. Tema joob poepiima. Petu püüdis
tollelel lapsele selgitada, et poepiim on ka lehmapiim, kuid
linnatüdruk vaidles vastu. Ta kutsus ka oma linnalapsest venna enda
kaitseks kostma, ning vend naeris samuti Petu välja. Nii üürikeseks
jäigi kahjuks nende sõprus.
Poest ostatud piim on siisi lahjendatud ja pastöriseeritud lehma
piim. On kogu aeg olnud, aga maalapsed olid harjunud jooma toorest
piima, seda mis lehma nisadest ja udarast otse piimapaakidesse
lüpstakse. See oli tervislikum ja solkimata.
Kuna Petu ema töötas laudas siis käisid kõik pere lasped tihti
laudas, aitasid emal vasikaid joota, jahu ja heina lehmadel sööta
ning isegi loomi ketti panna, kui need karjamaalt lüpsmiseks lauta
tagasi aeti.
Petu kujunes oma lemmiklehm välja, selline punast värvi ja
sarvedega, mitte nuditõugu maakarja lehm, milliseid oli ka laudas.
Tema lemmiklehma nimi oli Vatsa. Vatsa oli hästi sõbralik. Petu
sorteeris jahu seest Vatsale piimakriite ja viis need talle. Tüdruk
lasi jootjast just vatsale alati puhta vee, et isegi ühtegi
heinakõrt ei tohtinud sees olla. Ka söödapeedid valis ta Vatsa
jaoks kõige ilusamad ja puhtamad välja. Ja jahu pani natuke rohkem
kui teistele. Vatsa oli kõige selle eest väga tänulik. Ta lasi
lamades oma seljal istuda ja kriidiga sarvi valgemaks värvida. Ise
muudkui mälus, samas jälgis Petu tegemust ja ilmselgelt ka nautis,
sest jäi alati sarvi värvides magama. Petu käis tihti tal sarvi
värvimas, sest päeva peale kulus kriit ju maha. Ei, ei, see ei
olnud kohustus, lehma sarvi ei värvita, aga Petu tahtis seda teha ja
Vatsa lubas!
Tänu sellele, et Petu sai maal loomade keskel kasvada, õppis ta
ka neid hoidma ja armastama. Ta ei kartnud ka hiiri ega rotte. Vanas
majas olid nad tihedad külalised. Eriti sügiseti. Ema ütles, et
kui läheb väljas külmaks, ronivad ka rotid majja sooja. Petule
meeldisid rotid väga. Ta meel läks kurvaks, kui ema pani nende
püüdmiseks lõksud üles ja lõksude vahele juustu, sest just
juustu armastavad rotid ja hiired väga. Kui hiir läks lõksu vahelt
sööki otsida siis jäi ta sinna kinni ja suri. Petu aga tegi vahel
pahandust. Kui ema kodus ei olnud, läks ta ja pani hiirtele voodite
alla ja kappide taha juustu, et nad nälga ei sureks. Ta ei kartnud
rotte ega hiiri ka siis, kui nad põrandasse uuristatud august öösiti
välja jooksid ja Petu tekipeal uudistamas käisid.
Tüdrukut tegid kurvaks ka kassid kes hiiri püüdsid, maha murdsid
ja nende rümbad väliukse ette rivvi jätsid. Harvad ei olnud
olukorrad, kus Petu sekkus kasside töösse. Kassid võisid väga
kurjad olla, sest vahel tuli päevade kaupa passida, et saak käppade
vahele saada. Küllap nad ikka oma keeles kirusid ka Petut.
22. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar