Margit Petersoni kirjalaegas: veebruar 2023

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

teisipäev, 28. veebruar 2023

APPASSIONTA - Märt Laur

Üle pikkade aastate alustan ma oma raamatublogi arvustust tõdemusega, et üks raamat jäi mul lugemata. Reegina ma loen kõik raamatud lõpuni, aga no, andke andeks, seda ma ei suutnud. Pole mul õigust öelda, et see on halb raamat, sest kirjanikuna ma tean, kui suur töö on raamatu kirjutamine, palju aeganõudev ja raskem töö kui füüsiline. Tean millest räägin sest olen mõlemat tööd teinud. Aga ega need, kes raamatuid ei loe, ei mõista seda ning paljud ei pea raamatu kirjutamist ka tööks. Aga see on suur töö, mida teha valdavad vaid vähesed. Paljud isegi ei loe ning tunnevad selle üle uhkust. Mina olen seda meelt, et raamat laiendab silmaringi ja harib. Mittelugemise üle uhkust tundmine on kentsakas. Lisks on kirjanik Märt Laur saanud suure tööga hakkama ning see raamat on võitnud Tänapäeva romaanivõistlusel (2011) 2. koha. Kindlasti jagub ka sellele raamatule lugejad, lihtsalt minule ei paku see grammigi huvi, kolmel õhtul üritasin, aga kui juba 100 lk sain loetud ja asi minu jaoks tööle ei hakanud ning igav tundus, säästsin ma ennast ning jätsin raamatu lugemise pooleli. Ja väidetavalt ei ole ma ainus lugeja kes nii arvab, sest raamat on ilmunud aastal 2012. ja seda on ühest raamatukogust laenutatud vaid kahel korral, tean kindlatest allikatest. Ümberjutustst ma kirjutama ei hakka, sest kopeerin siia raamatut tutvustava teksti. Aga loodan, et sama autori "Lahustumine" ja "Mürgiallikad" sobivad minule lugemiseks, sest tellisin need just Rahva Raamatust ja tõin Omnivva automaadist koju. Täna õhtl teen lugemisega algust. 28. veebruar 2023.a. Vana-Rääma On 1974. Pietro Salvari, andekas muusikaõpetaja, kelle külm ratsionaalsus võib olla sama hävitav kui tema sisemised vastuolud ja talitsematu saavutusjanu, leiab end väikesest Itaalia mägikülast, kus tema saabumine rebib lahti vanad haavad ning ähvardab pinnale tuua aastakümneid varjatud saladused. Intriigide hämaruses saab Pietro majakaks erakordne mees, kelle võimuses on anda elu suurmeistrite sündimata muusikale, ent kes peab selle eest maksma ränka hinda… Samal ajal käivitab Roomas plahvatanud autopomm üleriigilise otsingu terroristi tabamiseks ning jäljed osutavad tundmatule, kelle üks varjunimesid on Salvari. Viiskümmend aastat enne seda astub aga noor Silvia Manzo Napoli uduses sadamas viimasele laevale, mis viib põgenikke Uude Maailma, aimamata, et teda ootab ees suurim proovilepanek, mille ta eales läbi teeb…

Kohalikus ajalehes

Kõik tuleb kenasti blogisse jäädvustada, üritused, ajalehed, ajakirjad, sündmused jne... see on ikkagi siin mu virtuaalne elulooraamat. Oleme Pärnu Postimehes ja teemaks ikka Pärnumaa noorte poetry slämi ehk prõmmu eelvoor, mille žüriis ma tööd tegemas käisin. Aitäh! 28. veebruar 2023.a. Vana-Rääma

esmaspäev, 20. veebruar 2023

Pärnu noorte Luuleprõmm 2023

Täna kell 13.00 algas Pärnu keskraamatukogu suures saalis Pärnu noorte Luuleprõmm, kus ma käisin koos Ott Kiluski, Jaak Eametsa, Krista Visase ja Elisabeth Heinsaluga žüriitööd tegemas. Lausa 52 noorluuletajat Pärnust ja Pärnumaalt asusid omaloodud luuletustega võistlustulle. Võisteldi kolmes erinevas vanuserühmas ning kõige rohkem osalejaid oli keskmises vanuserühmas, ehk 7-11 vanuseklassis osales 13 last, 12-15 vanuserühmas 31 ja 16-19 aastaste hulgas 7. Kuna mu blogi paneb kahjuks kogu teksti ühte ritta, varuge kannatust lugemisel, sest lisan siia kõikide osalejatae nimed, aga need ei tule tulbas. Noorem vanuserühm: Saskia Lepp (Vanalinna, 4a), Rasmus Rits (Jõõpre, 4), Maribel Pikker (Sindi, 5), Kirtel Lindt (Jõõpre,2), Kendra Uibomäe (Paikuse, 4c), Aaron Lilleste (Vanalinna, 1b); Aleksandra Titovskaja (Sindi, 2), Sini Tuum (Surju, 2), Mia Loree Arusaar ( Vanalinna, 4b), Markus Luhtoja (Jõõpre, 2), Elias Joonatan Virta (Vanalinna, 4a), Siim Ojala (Jõõpre, 2), Martin Ojala (Jõõpre, 4). Selles vanuserühmas olid 3 tugevamat: Aaron Lilleste ( 54,84 punkti) ning teist ja kolmandat kohta jäid jagama võrdselt 53,40 punktiga Sini Tuum ja Maribel Pikker. Minu lemmik selles vanuserühmas oli Sini Tuum, kellele kinkisin ka oma luuleraamatu. Keskmises vanuserühmas osalesid: Anni Mari Tammann (Sindi, 8a), Greteliis Hein (Lihula 8a); Elsa Ellen Lepiku ((Pärnu Waldorfkool , 9), Lily Dubik ((RAaeküla, 7a); Sten Eric Hansen (Sindi, 5); Romi Simone Pärg ( Kuninga, 7), Laureen Teesalu (Jõõpre, 7), Elizaveta Vorodilenko (Tootsi, 7), Lotte Raudsepp (Raeküla, 7a), Kadi Mumme (Audru, 8b), Rebeka Tamme (Kuninga, 8), Anngret Elinor Melts (Vanalinna, 7), Katrin Aruots (Lihula, 7b), Emily Tomson (Jõõpre , 8), Jete-Pauline Ollep (Sütevaka, 8b), Vaike Kütt (Kuninga, 7), Eva Marii Puusepp (Kuninga 9), Grete Leas (Audru, 8a), Mailis Kütt (Kuninga, 9), Lisette Kivimägi (Sindi, 7), Lisett Rannaste (Kuninga, 8), Mia Mirell Pillmann (Jõõpre, 7), Lisanna Talts (Sindi, 9b), Jaan Sepper (Jõõpre, 7), Ketlyn Vahter (Jõõpre, 7), Romet Vahemets (Sindi, 5), Lisandra Rits (Jõõpre, 8), Eliise Lohk (Sütevaka, 7), Martin Punning (Tootsi, 6), Kai Urb (Lihula, 9a), Kevin Helde (Tootsi, 7). Selle vanuserühma parimad olid : Jete-Pauline Ollep (56, 81 punkti), Eliise Lohk (55,23 punkti) ning Kadi Mumme (52,72 punkti). Minu vaieldamatu lemmik oli Jete-Pauline Ollep, kellelle kinkisin ka oma raamatu. Ka Sten Eric Hansen on andekas noorpoeet ja nii mõni teinegi veel. Vanemas vanuserühmas oli esinejaid kõige vähem, aga need, kes osalesid, on juba väljakujunenud poetessid. No, ausõna! Otiga arvasime, et punkte jääb lausa väheks. Osalesid: Keitlin Pilter (Vanalinna, 9), Kaisa Hartwich (Koidula vilistlane 2022), Maria-Lili Hunt (Kuninga), Mirel Kallas (Sütevaka), Evelin, Mets (Kutsehariduskeskus, 2 kursus), Kristin Rosin (Vanalinna, 9), Krissu Raudsepp (Vändra, 12). Kuna mul oli 2 raamatut järgi jäänud, siis pühendasin need Mirelile ja Krissule. Aga ka kõk teised olid väga andekad noorluuletajad ja etlejad. Mirelit olen eelnevalt näinud osalemas ka aastate eest J.Liivi luulekonkursil ning juba siis avaldas ta muljet. Väga enesekindel ja andekas esitlus. Ka Keitlini ja Krissu sõnum oli põnev ja esitus hea. Kõik on andekad! Raske oli valikuid teha. Punktid jaotusid järgmiselt: Keitlin Pilter (55,63 punkti), Kaisa Hartwich ( 54,53 punkti) ja Mirel Kallas (54,14 punkti). Aitäh selle emotsiooni eest, oli ülipõnev ja hingekosutav luulepäev! Aitäh, Jaak! P.S. Mõningad fotod õnnestus ka teha, kahjuks ei saanud ma töö ajal neid teha, seega pole ka osadest võitjatest jäädvstusi ja kõikidest oma lemmikutest ka mitte. Kuid žüriiliikmed on fotodel ja korraldaja Jaak ka. Aitäh ja head luulelendu! Nooreluuletaja Elisabeth Heinsalu tutvustas põgusalt ka oma luuleraamatut ning rääkis oma luueteekonnast. Tublimad noored autorid-esinejad lähetatakse vabariiklikule noorte Luuleprõmmule, mis toimub Tartu Linnaraamatukogus (Kompanii 3/5) 8. märtsil 2023. 20. veebruar 2023.a. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

pühapäev, 19. veebruar 2023

JUURED SÜGAVAL KODUMAA MULLAS - Margit Peterson

Kahe õhtuga lugesin läbi omaenda romaani "Juured sügaval koduma mullas." Olgugi, et ma olen seda raamatut käsikirjana korduvlugenud, armastan ma alati ka füüsilise raamatu läbi lugeda ning loomulikult ka blogida, sest ma blogin kõikidest raamatutest, mille olen läbi lugenud. Kui saan prillid kätte siis ilmselt hakkan taas aktiivsemaks lugejaks. Nagu ma juba maininud olen, on see minu esimene raamat, mille oma kirjastse KRÖÖMIKE kaudu välja andsin. Toimetas Ülle Varik, küljendas Margus Leibak ja kaaned joonistas Jana Valge. Trükkis trükikoda VALI PRESS. Pakun põnevust. See on psühholoogiline romaan, mille keskmes on ema ja tütre suhe ning paralleelselt ka eksabikaasade teema. Kuna ühes heas romaanis peab olema sündi, seksi ja surma, siis siin on kõike. Lisaks ka veidike vanglaelu, vegeteerimist hullumaja seinte vahel ning ei saa üle ega ümber ka kaasaegsest katkust, ehk siis covidist, millel peatun ka põgusalt. Proovilugejad on igatahes raamatu heaks kiitnud ning suurem ports raamatuid läheb esmaspäeval posti. Kuna Rahva Raamat soovib neid juurde, siis ma ei saa lõputult lubada, et mul käsimüügist neid jagub, seega kes soovib see soovigu kohe. Minu käest saab veidi odavamalt ka osta. Rohkem odavamaks ma hinda lasta ei saa, sest raamatu tegemine on väga kallis, kordi kallim kui näiteks eelmisel aastal. Aga ma sain sellega hakkama, nii kirjatamise, kui kirjutamisega. Mul oli ka häid abilisi, kes juhendasid ja juhatasid ning võrratu koostöö trükikojaga VALI PRESS. Aitäh! Lisan siia ka raamatut tutvustava teksti ning lõppu ka väikee katkendi. 19. veebruar 2023.a. Vana - Rääma. Kirjanik Margit Petersonile omases stiilis tuuakse taas meie ette inimhinged nii ilus kui inetuses, ka valus, isegi rõlguses. Peategelased, pereema Marie ja tema tütar Leoonika ei ole just õnnelikud oma saatuse üle, sellest tingituna jookseb ema ja tütre suhe alatihti karile. Romaan kätkeb endas tegevust pereringis, vanglas, ühes väikses Eesti linnas ja imelises Toila pargis. Psühholoogilises teoses tegutsevad koloriitsed karakterid, kes on tundliku loomuga, võideldes pidevalt enda sisemuses esilekerkivate küsimustega. Nii nagu elus ikka, vaeveldakse sõltuvuse küüsis, päevast päeva vireledes või ennast hoolimatult elulõbudele raisates ... Kui elu jookseb rappa, saatuselöökidest vaevatuna, muserdatuna, energiavaeguses vegeteerides nii füüsiliselt kui vaimselt, ei puudu õnneks ka saatuse hea tahe, üllatuslikust välisest jõust olenev kordaminek. * * * * * * * * Osa 7. peatükist * * * „Hei, jorss, üks tobi tuleb vä?“ seisis poolhambutu massiivse alalõuaga, kiilanev ja armilise näoga bõkk Haroldi voodi ees, kui viimane lesides lakke vahtis ja omi kättemaksu mõtteid mõlgutas. Sõnagi lausumata võttis Harold suitsupakist suitsu ja ulatas selle kongikaaslasele. Tal polnud tuju kellegagi suhelda. „Vähe, seda on vähe, kolm on kohtuseadus,“ irvitas suurt kasvu hõredate hammaste ja poolkiilaneva peaga mehemürakas, keda kongikaaslased Roimariks kutsusid. Et tülidest hoiduda, ulatas Harold pooliku paki sigarette Roimarile, keeras selja ja vaikis edasi. „Hmm, õite sõnakuulelik kamraad ... Kauaks tulid?“ ei andnud pealik talle rahu. Haroldil läks otseses mõttes sitt keema, et talle rahu ei antud. „Mitte kauaks.“ oli Harold kidakeelne. „Ha-haa-haa, seda arvame me kõik. Looda sa, et sa siit nii naljalt välja pääsed. Mis paragrahv turjale väänatakse?“ Harold vaatas tüütut Roimarit vihase pilguga, sest ta tahtis üksinda olla, tahtis elu üle järele mõelda, aga tundus, et see on võimatu. „Kust mina peaks teadma, mis paragraaf. Aa, mul on jumalast savi ka. Pekki kõik emased!“ hakkas ta jutt ladusamaks muutuma. „No selge, jälle naised mängus. Eks ole kõik maailma sõjad naiste pärast peetud ja tundub, et see ahel ei lõppegi. Pole ime, kui peagi järgmine maailmasõda võimust võtab või taas võikad loomavagunid meie külad ja linnad tühjaks veavad. Mis vahet seal enam, kas kuulume euroliitu või endisesse Nõukogude Liitu, kõik kordub ja oleme taas endises seisuses. No ja, nüüd veel matriarhaat võimul ka veel!“ irvitas, samas kortsustas kulmu, Roimar. „Fakk, ma ei saa aru, miks ei või inimene arvutist pornot vaadata, kui see vabalt saadaval on? Mis kuradi kuritegu see on!“ pihtis Harold. „Väänavad raudselt mulle kõige kõrgema karistuse, sest nende meelest on mu paturegister ülisuur. Jah, ma istun kolmandat korda ja mind on süüdistatud ka pedofiilias,“ tundis Harold, et ta peab trumbid välja käima, saagu mis saab. Veri valgus Roimari silmadesse. Olgugi, et vanglas lastevägistajaid ei sallita, tekkis Roimaril millegipärast Haroldi vastu austus. Üheks põhjuseks võis olla see, et Harold kohe asjast rääkis ja Romarile tundus, et Haroldit saab usaldada, aga bossuna ja pealikuna, ehk autoriteedina oli ta siiski ettevaatlik. Igaks kümneks juhuks. Oma positsiooni ta igatahes kaotada ei kavatsenud, isegi mitte siis, kui peaks selle nimel kellegi vagaseks tegema. Aga ausust ta austas, mis ei tähendanud, et ta ise aus mees oleks. Kaugel sellest! „Mis puutub pedofiilias süüdistusse, siis kus kohast mina pidin teadma, et tegu on alaealisega? Nad kõik on juba pubekaeas mukitud ja nii üles klantsitud, võta kinni, kui vana keegi on. Ja pealegi ma arvan, et iga normaalne mees armastab, lisaks muudele meelelahutustele ja harrastustele ning tegemisele, ka pornot vaadata ning loll või idioot on see, keda selle vaatamine külmaks jätab. Kui just tegu impotendiga ei ole. Aga isegi nemad armastavad ja armatsevad omamoodi. Mis vahet seal on, kas ma vaatan alaealisi keppimas või täiskasvanuid. Neile pole ju otsaette kirjutatud, kui vanad nad on. Õhku tuleks lasta see Eesti Vabariik, ma ütlen, raisk!“ jättis Harold midagi rääkimata ja kruvis vaenu üles. „Kuule vennike, sa täitsa meeldid mulle! Mina olen ka priileival juba mitmendat korda, viisin ühe oma unistuse täide kui eelmisel korral vabanesin, rahu ta hingele, va jätis,“ kiristas rõlge Roimar hambaid ja ta käed kiskusid iseenesest rusikasse ning teise käe näpud trummeldasid vastu halli rõsket kiviseina. „Boss, ole meheks, anna mulle üks tobi. Eit pidi homme mulle mõned blokid suitsu tooma, teen tasaarvelduse,“ oli kongikaaslasel Toomasel suitsunälg. Toomas, hüüdnimega Tagurpidi Tom istus tegelikult kurva intsidendi pärast, ta oli talvelibedaga ühe jalakäija surnuks sõitnud, aga Tagurpidil olid promillid sees ja jäi süüdi. Tegelikult oli Tom heatahtlik vanake, kes ei teeks kärbselegi liiga, aga seadused on seadused ja neile vastu ei saa. Oma aeg tuli ära istuda. Roimar ulatas Haroldi antud suitsupaki Tomile ning lausus;

laupäev, 18. veebruar 2023

Jaansoni rada 302.päev

Tõsi ta on, enam ma vastu ei pidanud, võtsin kepid ja läksin rajale. Õigupoolest läksime. Germoga. Kokku kepikõndisime 10,2 km ja 16000 sammu. Pakkisime ennast natuke paksemalt sisse, sest Pärnus sajab päevast päeva vihma, kuigi õhtul näitas kahte sooja ka. Mõnus. Ei lund, ei jääd, nii minu ilm! Tõsi küll, päikesest tunnen puudust aga vihma armastan ma ka. Kuid mind ei häiri ka sombused ilmad, ei lange masendusse, pigem naudin. Sellist ilmelist talve polegi enne olnud, et ma saan ilma kinnasteta rajal kepikõndida juba veebruari kuus. Mõnus! Terve Jaansoni raja kõndisime läbi ja peale ka, kokku tuligi natuke üle kümne. Kesklinna poolsem rada seal vana õlleka juurest tulles on suht pime, pirnid on läbi. Ei näe kaasliiklejaid ja neid täna jagus, nii jooksjaid kui jalgrattureid, kepikõndijaid ka. See rada on pärnakate jaoks ikka suur õnnistus. Mina olen väga rahul. Oligi pikk paus kepikõndimisel, viimati käisime 1. jaanuaril ja nüüd siis alustame taas. Mingit väsimust ei ole, ühtegi valu ei ole, tohutu tuhin on sees ja nii ma laen ka ennast, sest kepikõndimine annab tohutus koguses energiat. Ehk hakkab nüüd mu parem käsi ka salenema, hetkel on teise kõrval nagu monstrum. Päeval enam valu ei tee. Küll kõik möödub. Mina igtahes olen taas reel! Head liikumist! 18. veebruar 2023a. Vana-Rääma

neljapäev, 16. veebruar 2023

Väike jalutuskäik

Munamüts pähe ja lets go! Jah, juba hommikul oli hirmus tahtmine rajale minna, aga kogu aeg ju sajab vihma. Kuid pealelõunat ma siiski ei suutnud, läksime. Jah, tõsi ta on, et koju naastes olime märjad aga külm ei olnud, sest isegi jalutades ei hakka külm, sa ju liigutad ennast. Läbisime 6,5 km ja 10600 sammu. Kulgesime mööda Tallinna maanteed, seal keerasime Voorimehesse. Kuna Voorimehe lõpus terendas meid lisaks ka vastik tuul, siis otsustasime, et keerame Rõugu tänavat pidi alla, ei läinud Saugamõisa teele. Rõugu tänav on vähese ajaga nii muutunud, uus tee, uus maja jne... Sealt jõudsime Vana-Sauga tänavale, läksime üle Sauga jõe kulgevat jalakäijate silda Vana-Pärnu linnaossa, sealt Maarja tänavale, edasi Peetri tänava algusesse, olime tagasi Sauga jõe ääres ning sealt juba Haapsalu maanteele ning Vana-Pärnu Selverisse, sest enne õue minekut küüris Germo usinasti hommikust pudrupotti, et ma talle kindlasti hommikupudru valmis keedaksin, aga piim oli kodust otsas. Ja Selverist läksime taas Haapsalu maanteele, sealt tulime üle Siimu silla Jannsenisse ja peagi olimegi kodus. Nii mõnus on olla! Järgmisel nädalal kavatsen taas kepid appi võtta, on mõnusam ja paneb õlaliigese paremini tööle ja luumurrud paranevad jõudsasti. Ahi ja pliit köevad, kartul ja porgand keevad ühes potis puupliidi ja kaerahelbepuder teises. Mõnus, hubane ja soe on kodus olla, just eriti siis, kui naased rajalt ning tunned ennast energiat tulvil olevat. Minge liikuge teie ka! 16. veebruar 2023.a. Vana-Rääma

reede, 10. veebruar 2023

Uues Nelli Teatajas

Täna, nagu ikka reedeti, ilmus uus Nelli Teataja ja taas on kaanelugu minult. Teema on nii aktuaalne, valus ja just ka minul üle elamisel, seega võite julgelt minuga oma lugusid jagada. Kuna ma ei salli ebaõiglust, silmakirjalikkust ja igasuguseid provokatsioone, kirjutan ma nendest meelsasti. Ja tänud pöördumast! Armastan oma tööd. Kui ka sinul on oma lugu rääkida, või mõnel sinu sõbral, nagu on ka juhtunud, võta või võtku minuga ühendust juba täna. Vaatame koos mida teha annab. Olge hoitud! Head lugemist! 10. veebruar 2023.a. Vana-Rääma