Kuvatud on postitused sildiga Maria Lepmaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Maria Lepmaa. Kuva kõik postitused

teisipäev, 28. veebruar 2017

"Saladus sinu sees"- Maria Lepmaa


  Nonii, sain järjekordse raamatu loetud. Tegu on Maria Lepmaa kolmanda raamatuga. Ausalt üteldes ma ei oska isegi liigitada mis žanri alla see käib. Romaan see ei ole, novell ei ole, miniatuur ei ole, essee ei ole, jutustus ei ole...Ilukirjanduslik raamat on küll, aga...

  Tihti teevad noorautorid suure vea, kui hakkavad juba välja kirjutatud romaanile järge kirjutama, kuigi see pole hea. Olin eelarvamusel juba enne selle raamatu lugemist. Aga austusest autori vastu (kuna ta saatis selle raamatu mulle ja veel pühendusega) lugesin kuidagi selle lõpuni. Minu jaoks täielik pettumus!
Ausalt öeldes poleks ma tahtnud seda raamatut lugeda, sest "Saladuse jõud" (mille mõtteline järg see on. mis on mõtteline järg? kuidas mõista? mis žanri alla liigitada?) iseenesest mulle isegi meeldis, kuigi autor teeb kohutava apsaka raamatuid kirjutades. Nimelt puudub tema teostesl olustik, raamat lihtsalt ei hakka tööle, ei teki romaanidele vajalikke pilte silme ette. Kogu süzee jooksul ikka loed ja unistad, et ehk ometi kohtad mõnda romaanile vajalikku olustikku, et lugeja saaks mingigi pildi silme ette, aga kahjuks selles raamatus ka ei saa. Lugemine läks ka visalt, pidin vahepeal loobuma, sest oli kohutavalt igav! Kohutavalt!

  See ei ole romaan! Selle raamatu valdav osa on tühipaljas ja ääretult igav targutamine, tüütud suhted ja reetmised. Mannetud ja kõrgid naistegelased, kes on endast väga heal arvamusel ja kohati nagu vihkaks mehi. Kohati jääbki tunne, et naistegelased on kas biseksuaalsed või lausa lesbid. Sellise hooramentaliteedi maitse on juures. Sorry, aga minu jaoks on.

  Toon katkendeid:

 Ruumis valitseb meeldiv rahustav muusika, laual on ilus säravvalge laudlina, millel kaunid nõud. On meeldiv, romantiline ja õdus atmosfäär. Mõned paarid tantsivad omavahel magusasti juttu puhudes. Täiuslikult kaunis ja sume õhtu.

 Minu küsimused antud katkendi kohta (kus autor isegi "säravavalge" värvi sisse pikib, kuigi tal oleks nagu kahju värve kasutada oma loomingus)

1. Milline on meeldiv ja rahustav muusika? Too või näiteid. Mõnele ju meeldib raskem tümps ja see rahustav, teisele meeldib klassika, kolmandale disko jne...Tuleks ikka lahti kirjutada milline on meeldiv ja rahustav muusika.

2. Millised on kaunid nõud? Lugeja tahab ju pilti. Millise mustriga, mis värvi? jne...

3. Milline (mis värvi kasvõi?) on romantiline ja õudus atmosfäär? (sõna meeldiv, mida pole lahti seletatud, kordub kahes lauses järjest).

4. Milline on magus jutt? Kuidas lugeja peaks seda mõistma?

5. Milline on täiuslikult kaunis ja sume õhtu? Kirjelda! Uhh...

****************************************************'

  See siin on vaid imepisike katkend, aga selliseid katkendeid (ja veel nõrgemid) on kogu raamat täis.

  Üleüldse kirjedab autor imelist maja. Mul pole õrna aimugi milline see ta uhke ja imeline elamine välja näeb, sest mingit pilti silme ette ei teki. Ainukesed domineerivad asjad on selles teoses tunnete sasipuntrad ja arusaamatused tegelaskujude vahel. Tegelaste välimusest ei saa ka aimu. No ei saa! Nad on minu jaoks täiesti elutud! Surnud! Kuigi üks käib tiiru kirikus ja siis sünnib nagu uuesti. Ilmselt ei ole selle tegelase psühholoogiaga kõik korras. Selleks, et Jumalasse uskuda, ei pea minema kirikusse. Kes usub, usub ka ilma kirikus käimata. Mina usun. See Jumala teema hakkab ka natuke tema teostes väsitama, nagu teised (kes pole kristlased) polekski inimesed. Olen ise seda meelt, et me kõik oleme inimesed, ka need kes on ristimata ja ei kuulu ühtegi usulahku ega kogudusse.

  Väga vabandan, aga jään oma arvustusetes alati ausaks ning ütlen välja ka selle kui raamat mulle ei meeldi. See on kõige kehvem raamat mida ma üldse lugenud olen! Autor võiks enne järgmise raamatu ilmutamist uurida ja ennast kurssi viia mis see romaan üldse on. Minu viisakas soovitus.

Uhh, natuke oli ajast kahju, mis lugemise peale kulus, aga mul on öökapil ka häid raamatuid!

28. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

14.45 13.73 €

  • RAAMAT

    SALADUS SINU SEES

    Autor: MARIA LEPMAA
     32 Google +0  0 Share0

    „Saladus sinu sees” on mõtteline järg Maria Lepmaa esimesele romaanile „Saladuse jõud”.
    Mitme naise unistused on täitunud. Gea elab oma unelmate kodus ja töötab valitud erialal, jagades elu parima mehega, keda ta soovida oskas. Kristel on leidnud suurepärase abikaasa ja saanud emaks. Irinal on päris oma mees, kes ei kiirusta tema juurest koju abikaasa juurde ning Viivika pereelust on truudusetuse pilved kadunud.
    Ometigi veeretab elu kõigi naiste teele uusi katsumusi ning tuleb tõdeda, et ükski rahulolu pole loodud muutumatuna kestma jääma.

neljapäev, 2. veebruar 2017

"Saladuse jõud"- Maria Lepmaa


  Nüüd on siis käes see hetk, kui saan öelda, et olen kõik Maria Lepmaa raamatud läbi lugenud. Jee!

 Asetasin just raamaturiiulisse Maria Lepmaa romaani "Saladuse jõud," mis mulle kohe väga, väga meeldib.

  See on jälle selline eneseotsimise- ja leidmise raamat. Soovitan seda lugeda ka meestel, nii õpivad nad naistemaailma paremini tundma.

  Pisut mõistatuslik on peategelane Gea, kes psühholoogi ametit pidades suudab kõiki patsiente edukalt aidata, aga enda vigu ei näe, oma armastust päästa ei suuda, oma meest, kes on just töölt koondatud ning on ahastuse äärel, aidata ei suuda. Pigem mõistab armastuse hukka ja viskab mehe minema nagu kasutu eseme. Aga seda ma ei kuule (ei loe) esimest korda. Olen ennegi teadlik psühholoogide eraeludest, mis tihti jooksevad karile, sest psühholoog pühendab ennast rohkem tööle ja kipub "ülemust" mängima ka kodus.

  Mõningad tegelased visatakse veel nagu kasutud esemed minema, aga ju on see selles raamatus taotluslik. Üldiselt mulle tõesti see romaan väga meeldib. Just romaaniga on tegu, sest järgnev peatükk ei jätku sama teemaga, millega eelnev lõppes, ehk siis autor jutustab tegelaste maailmu paralleelselt, nagu romaanile kohane. Jutustus on selline mis jookseb ühe teemaga lõppu välja. Või novell, milles on küll vähe tegelasi /seega minu jaoks igav/.

  Selles romaanis on jah palju tegelasi, kuid mulle just see meeldib. Vahel kipuvad küll nimed segamini minema ja vajadusel tuleb natuke "tagasi kerida" kuid see ei ole häiriv. Ka minu romaanides on palju tegelasi. Pole parata, kui lükkavad lausa jalaga ukse lahti ja trügivad sisse :)

  Raamat on hea energeetikaga ja julge süžeega. Autor kirjeldab füüsilist armastust detailselt, aga üldsegi mitte häirivalt. Pigem erutavalt. Raamatu (osad) naistegelased on küll pisut kerglased, ehk siis kergesti süttivad inimpommid, aga tegelikult on seks elus ikka tähtsal kohal küll. Ja pole ka ime, et Valdek armukesi pidas, kuna kodus enam seksuaalset suhet oma naisega ei olnud. Muidugi on hingeline armastus suhte puhul väga tähtis, aga kui ikka suhtes puudub ihuline armastus, minnakse seda mujalt otsima. Ei ole kivist ükski inimhing!

 Visadus viib sihile! Alati!

Aitäh, hea Maria selle võrratu romaani eest!

2. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:
14.46 13.74 €
  • LISA EEMALDA 
    RAAMAT

    SALADUSE JÕUD

    Autor: MARIA LEPMAA
     6 Google +0  0 Share0

    Gea elu on ilus ja võimalusterohke: ta on noor psühholoog, kes on leidnud töö, ta on abielus armastatud mehega ning neil on ilus kodu. 
    Kõik muutub, kui mees töö kaotab ning alkoholist lohutust otsib. Murdepunktiks saab päev, kus mees joobes olles Geale kallale läheb. Lahutuse käigus saab Gea teada, et tema eksabikaasa on tüki maad ebameeldivam mees, kui ta kunagi mõeldagi oleks osanud. Skandaalid raputavad nii Gea kui ka tema lähedaste elusid. Raamatukogus hingejõudu otsiv Gea leiab juhuslikult Saladuse – külgetõmbejõu seaduse õpiku. 
    Oma õnnetut eluperioodi trotsides otsustab noor naine unistuste jõudu proovida...

teisipäev, 31. jaanuar 2017

"Kuu, räägi minuga"-Maria Lepmaa


  Jah, ronisin uuesti voodist välja, et kirjutada raamatuarvustus värskelt loetud raamatust.
 Loodan, et ma ei pahanda oma arvustustega kedagi. Veel hullem oleks, kui ma valetaksin, kiites mõnda raamatut mis minu lemmik ei ole. Olen arvustustega aus, või vähemalt püüan olla.

  Lõpetasin just Maria Lepmaa novelli "Kuu, räägi minuga" lugemise. Tegu ei ole kohe kindlasti ei romaani, ega ka lühiromaaniga. See on puhas novell.

  Ütlen ausalt, minu jaoks sisu venis, väga palju venis. Kohati venis isegi nii palju, et päeval sundisin ennast edasi lugema, kuigi hakkas juba igav.

  Liiga pikad dialoogid või monoloogid (kuidas oleks õigem öelda?) Kuuga muutsuid lihtsalt väsitavaks. Kogu aeg ootasin, et hakkaks ometi midagi toimuma. Sissejuhatus ka venis liiga kaua. Samas, novelli ei ole üldse kerge kirjutada. Isegi romaani on kergem kirjutada. Minu jaoks on see novell liiga depressiivne.

  Peategelane Maarja on selles novellis väga negatiivne tegelane, kelle päevades nagu ei olekski valgust ja värve. Öeldakse, et inimene on enda peegelpilt ja antud juhul on just Maarja see kes oma peegelpildi identne kaksik on. Ta on kogu maailmaga pahkusis, ikka totaalselt pahuksis. Ta ei suuda isegi ratsionaalselt mõelda ning näeb tonte seal kus neid ei ole. See oli väsitav. Aga samas ka tänapäevalik. Meie elutempo juures tunnen nii mõnegi peategelasega sarnanevat.

 Aga õnneks lõpp üllatas. Üllatas väga. Ja hakkas ka meeldima ning pühkis selle negatiivse tunde, mis mind lugemise ajal piinas. No, vähemalt kuutõbist sai naine võitu.

Lõppkokkuvõttes on see ulmenovell loetav kindlasti, lihtsalt minu jaoks on ta natuke liiga negatiivne.

Aga tean, et autor oskab häid romaane kirjutada ja ühe nendest võtan peagi ette.

Raamatu eest tänud sulle, hea Maria!

31.jaanuar. 2017.a.
Vana -Rääma

Ja nüüd raamatupeost:
12.60 11.97 €

  • KUU, RÄÄGI MINUGA

    Автор: MARIA LEPMAA
     0 Google +0  0 Share0
    Loo läbivaks teemaks on noore naise elumõtte otsingud. Peategelasel Maarjal on palju küsimusi ja siseheitlusi, millele ta Kuuga õhtuti metsarajal suheldes vastuseid otsib. Sõprus Maarja ja Kuu vahel on tugev, ent kas see jääb ka eluraskustes püsima?
    Autor endast:
    Kirjutamine on minu hobi. Võin ennast lausa mitmeteks tundideks kirjutama unustada, kaotades täielikult ajataju. Mulle on lapsepõlvest eredalt meelde jäänud üks mälupilt. Käisin umbes 6-7-aastasena kodus mööda tube ringi pastakas ja paber käes ning kuulutasin oma perekonnale, et tahan midagi kirjutada. Küsimuse peale, millest kirjutada sooviksin, vastasin: "Ükskõik, peaasi, et saaksin kirjutada." Mu käed lausa füüsiliselt „sügelesid“ kirjutamise järgi. Ja seda siiani!