Jaansoni rada 705. päev

Jah, vat, äkki olengi suhkrust! No ei saa korralikult rajal trenni teha, juba mitmendat korda vihm takistab. Õhuniiskus on juba kohutav ja vihma ainult kallab ja kallab. Praegu näitab ainult 21 soojakraadi, loodan, et suvi veel läbi ei saa. Ootan ikka 30 kraadiseid suvepäevi veel. Kentsakas on lugeda kuidas erinevad väljaanded kirjutavad, et meil on troopikasoojad ööd, 20 kraadi. Normaalne! Kas tõesti pole enam millestki muust kirjutada? 20 kraadi ja troopikasoe? Pigem külmapoolne. Troopikasoe algab vast ikka 30 soojakraadist? Vanasti öeldi, et kui millesti muust pole enam rääkida, räägitakse ilmast. Ja tundub, et ajakirjandusel polegi millesti muust kirjutada sellisel juhul. Meie rada jäi 7 km pikkuseks. Eile oli mu kalli isa 92. sünniaastapäev ning täna saime me Germoga ka isa haual käidud. Ja Riia maanteed pidi tagasi kulgedes hakkaski sadama ning buss just tuli...Ma siin mõtlen, et olen õnnelik inimene, et mul on olemas koht, kus esivanemaid meenutamas käia. Mulle meeldib vahel oma elustolust neile ka rääkida. Neil on viimne puhkepaik ja nad on saanud kodumaa mullaks. Mina tahaks ka kunagi kodumaa mullaks saada, mitte tuhaks, ikka kirstus mullaks. No nii umbes 50 aasta pärast. Jah, ka surmale ja matustele tuleb mõelda, sest mittekeegi meist ei ela igavesti. Viimase väikse ajaga on läinud mu 3 tuttavat, nagu nad ikka lähevad, 3 kaupa, ka vanem õde...Aitab ehk? Ärge mulle kaastunnet küll avaldama hakake, ikka tema kolmele pojale. Ma ei taha, et pärast mind jälle tontteabmilles süüdistatakse. Lahkumine on kurb ja valus, inimhing on habras. Kõik me kunagi läheme. Elu on habras. Meid, kalli Ema lapsi on nüüd 6, 3 tütart ja 3 poega ...Hoidke ennast! 29. juuli 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 704. päev

Nagu peatsis olev foto näitab, selline ilm meil hetkel Pärnus on, ehk siis jõudsime rajalt õigel ajal koju. No tegelikult oli veel plaan ka randa minna, aga hakkas sadama. Nii jäi rada täna lühikeseks alla 5 km. Aga ma olen kogu päeva tegutsenud. Ma ei tea, kas see on normaalne, et ma juuli lõpus alles aknaid pesen. Mõnikord pesen ma siis juba teist korda, aga sellel aastal juhtus nii. No suvi saabuski alles juuli keskpaigas. Lisaks sai täna muudki tehtud. Ja preemaiks leidsin imekena kõrvarõnga, mis igatseb omanikku. Oehh, ma tahaks nii merre, no pole veel saanud. Ei saa ka maale, kahju, aga hetkel on nii, ei ole lihtsalt aega. Vesi oli siin Liivi lahes olnud suisa 25 kraadine. Vaatan, ehk lähme õhtul, aga siis tuleb kõik võtmed ja telefonid koju jätta. Kujutan ette kui soe on merevesi peale vihma. Me saame maale ilmselt alles järgmise nädala lõpus, selle nädala lõpus ei õnnestu. Veel igatsen ma meeletult seenemetsa. Marjad on ka kõik korjamata. Aga ma siiski ei heida meelt, ehk jõuab. Maasikaid ja kirsse ju sügavkülmas on. Kallid inimesed on ikka kõige tähtsamad, alles siis kõik muu. Kui jõuaks kodu koristamisega ka ühele poole, oleks juba päris mõnus tunne. Ehk võtan homme tubade aknad ka ette, sest lõunast lõppeb mu tööpäev homme. Kõik käib tunde järgi, kui tuleb tuhin peale, siis muudkui koristan, aga enamuse ajast ma ei viitsi. No üldse ei viitsi, ausõna. Mulle meeldib korras kodu, ta ongi enamjoalt korras, aga tolmu koguneb nii palju ja ma ei käi igapäevaselt lapi ja harjaga, sest ma pole deperessiivne inimene. Ma ei ole koristamisfriik. Pigem tuntakse mind hullu pesupesijana, jah, see olen ma küll, masin undab pidevalt. Aga mis seal ikka, mõnusat selle kuu viimast esmaspäeva! 28. juuli 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 703. päev

7 km-ne rajalkäik tuleb ka blogisse jäädvustada. No lisaks on ilmad nii mõnusalt soojad, et kutsuvad lisaks kepikõndimisele veel ka jõusaali, täpsemalt välijõusaali, mis asub Tervise sanatooriumi juures. Täna sai seal ohtralt trenni tehtud, igal atribuudil vähemalt 100 korda. Lisaks käisime ka muulil ning tagasi tulles kuulsima kuidas Ammende aiast kostis armsa Marju Läniku laulu, Vallikääru suvepeol vist esines Sünne Valtri, kui ma ei eksi, igal juhul oli kostuv tema häälega sarnanes küll. Sünne minu lemmik ei ole,sestap me teda kuulama ei jäänud, liikusime edasi, kuni Bum-Bumi ees hakkas esinema Rein Kontson, keda nägin esmakordselt, jah, eelnevalt olin ikka näosaates näinud. Nunnu mees ja hea häälega, kuid tehnikaga oli midagi nihu või oli midagi muud. Laulud ja kõik ok, aga kuuldekvaliteet väga halb. Samas tuli massiliselt rahvast Vallikäärust Reinu esinemist nautima ja kõik kirusid nagu ühest suust Vallikääru kontserti. Mina sinna enam ei kipu, sain ühel aastal shoki, väga-väga igav oli, osad esinejad jäid tulemata, suured pausid ning kohutav Linkmanni seltskond istus esireas ja karjus üle kõige, turvamehi ka näha polnud. Jätavad soovide need Vallikääru kontserdid, sestap ma enam sinna ei kipu. Täna üks sünnipäevaseltskond, kellele oli piletid kingitud, oli ikka väga pettunud, kuid rõõmsalt lõid nad Reinu pilli järgi tantsu. Koju jõudes leidsin ka tuttavad tüdrukud maja eest, kes olid ka Vallika kontserdilt ära tulnud ja minu reklaami põhjal läksid Rein Kontsoni kuulama. Meie ise seal kaua ei olnud, riided tilkusid trennihigist, kibelesin koju. Selline päev siis. Olge terved! 26. juuli 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">