Täna algas Päikeseaasta

See, armsa Katrini poolt saadetud jõulukaart sobib niivõrd hästi postituse peatsisse, sest just täna. 25. detsembril algas uus aasta - Päikeseaasta. Ehk siis pärast mõnepäevast magamist päike ärkas. Mulle see meeldib. Meeldib kordades rohkem kui jõulud, ja jõulude aeg on minu jaoks valus aeg, väga valus, sest kahe aasta eest oli väg-väga raske aeg ja ma vahepeal tundsin, et ma olen Universumi suuruse koormaga üksinda, täiesti üksinda ja paar päeva mu elust on kadunud. Vist magasin maha. Või ma ei teagi....Ehk siis 2021. aasta 23. detsmberil oli Germol raske operatsioon ja 25. detsembril sain ma teda külastada, lausa 2 tundi sain veeta oma kalli poja kõrval. Aga Universum võttis mu palveid kuulda ning juba 2022. aasta mai alguses sain ma teada, et mu poeg tervenes kaugelearenenud raskekujulisest vähkkasvajast, tänu dr. Peeter Tulminile ja PERHile, kus me 5 korral (4 päeva kaupa) keemiaravil käisime. Ja siis võtsin kohe ise Kaalukliinikuga ühendust ja edasisest olen palju kirjutanud ... Aga see kõik meenub ja iga aastaga üha enam tahaks ma jõulude ajaks siit ära ning ... seda ma ka tuleval aastal teen, kuid praegu on vara rääkida. Plaanid on elluviimiseks. Soovid on täitumiseks. Täna tegin jõululaua, Germo sõi suure portsu ning Simba sõi lihast kõhu nii täis, et muudkui magab siin. Geiot alles ootame. Mina sõin isegi ühe verivorsti ära, sain kenasti süüa, kuigi verekäkki ei saa, sest seal on jahu sees. Hapukapsast sõin ka ja ühe piraka lihatüki. Sülti ma sellel aastal ei keetnud, sest väikest kogust ma teha ei oska ja suurt ei jõua ära süüa :) Lisaks pole ma mitu päeva kodust liikuma saanud, raskekujulised seedeprpbleemid leidsid mind üles kahjuks ja ka laupäevsed plaanid, minna turule Ergo esinemist vaatama, jooksid liiva. Nüüd oen targem, maksa ma enam ei söö, sõin paaril päeval ja ... ei taha seda kohutavat kogemust jagada ka mitte. Täna olen juba inimene, kõht käib läbi tänu käsimüügil olevatele ravimitele. Olen enne ka selle kohutava kõhukinnisuse käes piinelnud, paar aastat tagasi kirjutas endokriinoloog mulle süstid, ( olin siis diabeetik) mida korra nädalas tegin, need pidid kaalu langetama (praegu on eriti popp, inimesed on nii lollid, süstivad ennast diabeetiravimitega, teadmata tagajärgi) aga minul ei langetanud, hakkasin paisuma ja seedimine lakkas töötamast ... kui juba nädala polnud saanud rasket häda teha, jätsin süstimata ja sain asja korda. Põrgupiin! Ärge jumala eest tapke ennast kaalulangetamise nimel, sest need süstid ei ole teile! Need ummistavad teie soolestikku ja tagajärjed võivad olla katastroofilised! Kui kellelgi on krooniline kõhukinnisus ja see teda vaevab siis võtku minuga ühedust, saan aidata. Aga olge ikka terved ja rõõmsad, uus aasta peagi koidab ja kõige pimedam aeg on seljatatud. Ma olen päikeselaps, sellepärast ma ei armsata jõule, siis päikest pole. Ootan kuuma suve, vähemalt 30 kraadist. Aga nüüd galerii ka. 25. detsember 2023. Vana-Rääma. Ahjaa, Päkad käivad siiani, sest hommikul kell 8.20 käis spetsiaalselt mulle akna taga lehvitamas :) Mul oli seljataga magamata öö, aga nägemine on alles :D

Jaansoni rada 419. päev

Täna on nii mõnusalt kevadine ilm, käisime rajal taas kepikõndimas. Algul liikusime postimajja, seega oodake raamatuid, läksid teele, mine tea, ehk jõuavad veel jõuluks kohale. Siis lipsasime poest ka läbi ning tõime piima koju ja liikusime Kuldse Kodu kanti ning lipsasime ka Ülejõe Selverisse korra sisse, ühte tuttavat ei olnud tööl aga teine oli, niisiis. Kokku kepikõndisime 8,3 km ja üle 14 000 sammu.. Rääma pargis vulises oja ja kevade tunne tuli ning Kuldse Kodu juures olid kevadveed valla. Unistada ju võib, onju ;) Mõnus on mõelda, et juba lähevad päevad kuke sammu võrra pikemaks ja kevad ei ole enam mägede taga, kohe peale seda külma perioodi ta tuleb. Ootan. Seniks trotsin talve ja võimaluse korral üritame ikka kepikõndida. Mul on ju hull loomeperiood ja, nagu alati siis, on režiim totaalselt sassis, sest ma olen öine kirjutaja. Aga kohe varsti viirutan romaanile punkti, siis hingan natuke ja jaanuarist plaanis teist raamatut võiduka lõpuni kirjutada. Tegelikult aja peale ei kirjutata raamatut, see ei ole õige, pastakast ju välja ei ime, aga mul olid asjad venima jäänud ja nii ma otsustasin, sest kaaluraamat tahab kevadel ilmavalgust näha. Ja ükski raamat kirjutamise koolitus ei ole õige, eriti veel aja peale. No ei, ei ei. Mingi distsipliin võiks olla aga kuu ajaga aja peale sa raamatut ei kirjuta, see tõesti võrdub pasakast raamatu välja imemisena. Ma antud romaani kirjutan aastaid, vahepeal seisab ja seedib ja siis pikalt kaalun kuidas ja kuhu edasi minna. Alati nii. Ilukirjanduslikku teost kirjutada ei ole antud igale ühele, on vaid väljavalitutele nii et jääme ikka oma liistude juurde. See on anne. Tean millest räägin. Ma ei ole eriti andekas inimene, aga kirjutanud olen lapsest saati ja see on üks mu tugevamaid külgi, võrreldes tehnikaga, mis võrdub mul nulliga. Aga nüüd kaldusin teemast kõrvale, lihtsalt viimasel ajal on paar inimest kurtnud, et pidavat mingi raamatu kirjutamise õpetamine käima, millesse kellelgi usku pole. Teate, kui tuleb tunne siis kirjutage, aga raha eest mingit koolitust ma küll ei soovita, ausõna. Mina pole küll mingit koolitust saanud aga ometi olen juba ilmutanud 36 raamatut. Aga mis seal ikka, kõik liikuma, sest liikumine on tevise edu pant! Olge rõõmsad :) Ja aitäh jõulukinkide ja kaartide eest! 20. detsember 2023. Vana-Rääma