Ja juba eilse õhtuga saigi ta loetud - Armin Kõomägi "Taevas!" Tahtsin esitlusel küsida kas taevas vastab küsimusele kes või mis, aga unustasin. Nüüd tean. See on Armini kõige uuem romaan, ilmus alles möödunud sügisel. Muide, Apollo kaupluse lehel on selle raamatu juures ka hästi mõnus treilerreklaam, vaadake ise, see lausa ahvatleb lugema! Tegu ongi ülihea raamatuga, kus on väga palju ka peidus, kui oskad ridade vahelt lugeda. Peategelaseks on eestlasest meesterahvas, kes kaotab mälu kuid aeg-ajalt tulevad üle ta huulte eestikeelsed fraasid ning ta ei tea nende tähendust. Kui sulle meeldib selline sürreaalne teos, mis pisut kaldub ka ulmesse, siis on see raamat just sinu jaoks. Mina igatahes alles hommikusöögi ajal elasin selles taevas ja ikka ja jälle avastasin asju, mis lugedes kahe silma vahele jäid. Raamatus on olemas ka valupunktid, millele Kõomägi selgelt vihjab. Olgugi, et tegu on niiöelda tulevikuromaaniga, leian ma siit suisa prohvetlikke ennustusi, mis juba annavad eesootavast aimu. Romaan on ka elav näide tõele, et koroonaaeg andis loomeinimestele ohtralt inspiratsiooni. Lisaks viib Armin Kõomägi meid reisima mööda maailma erinevaid lennujaamu, sest ta kogu romaani aja elabki taevas, sest reisib ühest punktist teise ja tutvaustab meile ka antud riikide ja lennujaamade olukordi ja vaadet neile ülevalt. Ühesõnaga lõpus saab ka lahenduse üks tõsiasi, miks 2 raamatus tegutsevat tegelast on niivõrd identsed. Puhas tulevikumuusika. Aga samas ma lugedes mitmel korral leidsin ennast mõttelt, et nii nagu mees mälu kaotas, saab ta ka selle tagasi. Aga mind jahmatas tõik, et tegu on just sedatüüpi tegelasega, ma ei reeda millisega, lugege ise! Minule isiklikult jäi kajama tõsiasi (mida ei taha me tunnistada), et kunagi kaob meie keel ja meel ... Valus ...Hea raamat, mida võikski lahkama jääda, aga ma ei tee seda, jätan teile ikka avastamsirõõmu ka. Aitäh selle raamatu eest, Armin! See läheb mu eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad juba paljud teised sama staatusega raamatud. Nüüd kopeerin ka raamatukauluse lehelt mõningad arvutsused ja vihjed. Armin Kõomäe „Taevas“ on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad. * * *
Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.
Niisiis: kes sa oled? Ja kus sa oled praegu? * * *
Armin Kõomäe sürreaalne, kergelt psühhedeelnegi romaan mõtestab erakordselt ladusas sõnaseades ja rikkas keelekasutuses elegantselt maailma murekohti – mõttetusena näiv saab mõttekaks, kafkalik seiklus saab loogilise, aga samas mitte liiga loogilise lahenduse.
Elu on nagu lennuk – see püsib taevas, kuni mootorid täistuuril töötavad, jääb minu jaoks Kõomäe romaanist kajama. * * *
Merit Kopli * * *
Kui Salinger suutis oma “Kuristikuga rukkis” mitmele põlvkonnale teismelistele teha selgeks, et nende hetkel tunnetatav kaootilisus maailma tajumisel pole midagi unikaalset ning seega on ehk lootustki, siis Kõomägi võtab täiskasvanu, ümbritseb ta praeguseid arenguid arvestades loogilise tulevikuga ning annab selgelt mõista, et lootust ei ole. Äng ja kaos on täiskasvanu jaoks jäävad nähtused. Üksindus ilmselt samuti. Viimast leevendab raamat aga vägagi hästi. * * *
Peeter Koppel * * * 8. veebruar 2025. Vana-Rääma
