Neljapäev, 29. august 2019

NAISE LÕHN, RAHA LÕHN - Peeter Sauter


 Minu tänase lugemisjanu kustutas Peeter Sauteri lühijutustus "Naise lõhn, raha lõhn." Selle pisikeses formaadis armsa raamatu soetasin endale taas Pärnu Uuskasutuskeskusest ja vaid 50 sendi eest. Tunnike lugemist ja läbi ta saigi.

 Lühijutustus on põnev, eluline, ergutav, erutav ja sauterlik. Viimassest sõnast saavad vast aru vaid need kes on Sauterit (või ta loomingut :) ) enne lugenud.

 Peataegalseks on Kunstiülikooli haridusega mees, kelle naine on kaheksandat kuud lapseootel. Mehele pakutakse tasuvat tööd aga kes või mis seisab selle töö taga ja mis tööga on tegu, sellest lugege ise.

 Minu jaoks peab ühes heas jutustuses või romaanis olema sündi, seksi ja surma. Siin on neid kõiki kolme. Tegutsevad ka värvikad allilmategelased, mis muudab teose põnevamaks. Minu jaoks vähemalt. Ja Sauterit, olgu, olgu, tema loomingut loen ma alati hea meelega.

 Hea käekirja ja süžeega hea raamat.

Tutvustus:

Naise lõhn, raha lõhn

2001
60 lk
See lugu räägib sulle armastusest ja rahast. Mõlemad on mulle armsad ja mõlemat on loos pangede viisi.



29. august. 2019.a.
Vana-Rääma

VÄIKESED VANAMEHED - Tiina Laanem


 Öösel sain loetud Tiina Laanemi esimese romaani "Väikesed vanamehed," mis saavutas 2006. aastal romaanivõistlustel 1. koha.

 Väga ladus ja humoorikas lugemine. Väga hea käekirjaga autor. Ka hea inimestetundja ning oskab nii elusalt tutvustada kõiki tegelaskujusid, jättes lugejale tunde nagu tunneks lugeja ise neid. Mina nautisun selle raamatu lugemist väga.

 Lapsepõlvesõbrad, kes on nüüd juba keskeas, koos kaasadega (mitte kõik) sõidavad saarele. Mis seal toimuma hakkab ja kas neil tuleb sõprades pettuda või mitte, seda lugege ise. Mina nautisin igat rida, peaaegu. Ainult üks mittemeeldiv teema selle teose puhul oli joomine ja alkoholism, seda oli minu jaoks liiga palju. Ja, ka elus on seda palju, aga kas raamatus on seda vaja pidevalt ja põhjalikult kirjutada? Kõik need peensusteni lahatud veiniavamise ja joomise lood.... see oli minu jaoks igav ja mõttetu. Aga kõik muu kaalus selle joomateema üles, päriselt. Väga hea fantaasiaga autor!

 Ka olustikukirjeldus on ülihea, maalib kujutluspilte silme ette ja ma jäin nendesse piltidesse lummatuna lausa kinni.
  Algul oli tegelaskujusid küll raske meelde jätta, neid tuli korraga igast uksest ja aknast, aga ajapikku suutis autor nende natuurid nii eriliseks ja värvikaks tutvustada, et mina lausa hämmastas.
Ma ei tahakski rohkemat reeta, praegu on see raamat ülisoodsalt Rahva Raamatus kasutatud raamatute hulgas müügil ja laenutada saab ehk ka. Soovitan!

 Kindlasti loen Tiina Laanemi raamatuid veel!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

VÄIKESED VANAMEHED

Autor: TIINA LAANEM
 0 Google +0  0 Share0
Tiina Laanem kirjutab oma esimeses romaanis kõigist neist meestest ja naistest ja lastest, kes iga päev meie keskel oma elu elavad. Seab küsimuse alla sõpruse tegelikkuse ja sisu. Elu tegelikkuse ja sisu. Susi sest kõigest aru saagu. Kõige rohkem räägitakse ses raamatus ikka meestest, kelle varjus joonistuvad välja naised. Ja kusagil kaugel, õige tasa ja õige vaikselt, on ka lapsed.

2006. aasta romaanivõistluse võitja.
EAN 9789949431069
Ilmumisaasta 2007
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 256 lk
Mõõt 217x150x (mm)
Kirjastus EESTI PÄEVALEHT
Lisamise aeg: 31.10.2008


29. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 26. august 2019

Seitse pohla

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Vaccinium_vitis-idaea_20060824_001.jpg

                       SEITSE POHLA

Kitsuke metsavahe rada uppus rohelusse nagu tiik, mis on kinni kasvanud. Tee sai korraga otsa. Sigridile tundus see kummaline, sest nii kaua kui ta ennast mäletab ja neid radu tallanud on, viis see tee ühte vana lagunenud talu hoovi, mis oli ajahamba poolt, peale vanaperenaise surma, saatuse pureda jäetud. Tõsi küll, väidetavalt pidavat nüüd noorem generatsioon seal aeg-ajalt tegutsema ja talule uuesti hing sisse puhuma, kuid ometi ühtegi rada sinna ei viinud.
Tänavu näis seenesaak ikka väga kesine olevat, Sigrid leidis metsatukast poole tunni jooksul vaid mõne kuivanud puraviku, aga pohlad näitasid küll juba oma punakat palet. Nii asusuki noor, kolmeaastase vallaslapse ema pohli korjama.
Sigrid kasvatas koos vanaemaga tütar Lisetti, sest tema boyfriend on pruudi rasedusest kuuldes Rootsi pegenud ja sinna jäänudki. Kuuldavasti elavat ta seal pereelu, aga kes seda täpsemalt teab, kui igasugune kontakt puudub. Inimene oli, läks ja kadus, nagu poleks teda olnudki.
Just vanaema oli see kes mainitses Sigridit sünnitama, sest esimese raseduse katkestamine võib täheldada emaduse staatusest ilmajäämist. Sigrid oskas vanaema Annale väga tänulik olla, ja mitte ainult selle nõuande eest. Vanaema oli talle kogu elu nii ema, isa, vanaema, õe, venna kui vanaisa eest olnud. Vanaema oli talle kõik. Tema elus eksisteeris vaid kaks tähtsalt inimest – vanaema Anna ja tütar Lisett.
Ämber triiki pohli täis korjatud, seadis Sigrid sammud kodu suunas. Mööda metsaveert kõndides noppis ta veel üksikuid pohli ja pistis suhu. Need hapukad marjad maitsesid talle väga. Ainult vanaema kurtis, et peale seda, kui ta reumat põdema hakkas, ei suutvat ta enam haput tarbida, aga seitse pohla päevas sõi ta ära küll, sest just seitse pohla tarbimine pidavat tagama hea tervise ja kõrgeealisuse. Anna tahtis elada, sestap ta tervislikult toituski, kuigi sealihast ja mulgikapsast ei suutnud ta loobuda, ega ei plaaninudki. Tal on helgelt meeles veel lapsepõlv, kus nälja kustutamisest oli õnneks keldris hapendatud kapsast otse tünnist võtta. Ka ei pipsutanud toona keegi toorest pekki süües, see maitses hästi.
Lisett armastas pohli väga. Ta võis neid pihkudega suhu pista, ise samas grimasse tehas. Sama aplalt sõi ta ka küüslauku. Juba imikuna armastas ta neid süüa, ise mõistmatult nuttes miks need küll nii kibedad on. Lisett armastas ka võid lusikaga karbist süüa ja kui keegi üritaski tüdrukut keelta, näitas laps oma tigetad poolt.
Vana, miks osad inimesed armstavad haput ja osad mitte? Kas see tuleneb maisemeelest?“ Sigrid võttis alati vanaema elutarkust kuulda, sest tema õpetlikes juttudes oli alati ka tõeiva sees.
Hapu on hea ja reeglina on ka hapud marjad tervislikud, kui juhtumisi pole maoga probleeme. Kui inimene põeb maogastriiti ehk ülihappesust, pole soovitav haput tarbida. Ka siis kui reuma hakkab vanainimeste konte murda, ei taha organism enam haput. Tegelikult iga inimese organism tunneb ära mida ta vajab ja mida mitte. Mina võisin lapsena kilode kaupa tulihaput rabarberit süüa, suhkrusse ka seda ei kastnud, suhkur rikkus minu jaoks rabarberi maitse ära.“
Aa, nüüd ma tean kellelt Liisu oma geenid saanud on!“ Sigrid rõõmustas.
Anna muigas ja tundis tütretütre väite üle siirast rõõmu. Samuti armastas Anna väga oma sõstrasilmset tütretütretütart Lisetti. Ta kippus last ka hellitama, nagu vanaemadel ja vanavanaemadel ikka kombeks olnud on. Nii näitas Lisett viimasel ajal tihti oma jonnituju, kui oli pool päeva saanud vanavana seltsis veeta ning õhtu eel emme teda keelama ja käskima hakkas.
Mamma, tahan kommi, tahan!?“ Lisett lausa nõudis Annalt kommi. Sigrid tahtis juba häält tõsta kuid nähes vanaema silma pilgutamas, loobus.
Tule siia, mu silmaterake, mu tupsununnuke, tule võta kommi!“ Vanavanaema oli helde-lahke. Ta mäletas lapsepõlvest kuidas ema neile kommi „tegi“ ja nüüd jagas ta oma oskusi lapselapselapsele. Selleks võttis ta pohlad, tegi need vees märjaks ning kastis suhkru sisse, rullis neid suhkrus ja pani kuivama. Nii valmisid pohlakommid ja väga maitsvad said. Lisett oli väga õnnelik. Ka Sigrid vaikis, sest ei saa ju ometi keelata last vitamiine tarbimast!
Vana, sa oled mulle palju pajatanud mu emast ja isast. Tänu sulle on mul kogu elu olnud tunne, et ma tunnen neid, et oleksin saanud nagu nendega koos kasvada. Aitäh sulle selle eest! Aga palun räägi mulle kus nad hukkusid? Olen seda mitu korda küsinud, aga sa vist ei taha sellest rääkida. Miks?“ Sigrid oli rahutu.
Oh, tütreke, ei ole kerge vanu haavu verele rebida, ei ole! Aga...“
Ära siis rebi...“ oli Sigrid nõus.
Egas ma saa seda teavet endaga hauda kaasa viia, sul on õigus seda teada saada. Oled nüüd juba ise ema, väga hooliv ja armastav ema, eks ma siis pajata...“ Anna jättis lause lõpetamata.
Ei, ei, vana, pole vaja, kui see sulle haiget teeb. Kindlasti teeb!“ Sigrid oli valmis vanaema vaikimisega.
Liisu, tule võta veel kommi ja mine liivakasti mängima. Kas lubad, et liiva enam pähe ei kalla?“ Anna sooviks oli et pisike perekonnaliige tema ja lapselapse vestlusest ei kuuleks, kolmeaastane saab juba päris palju aru, memm ei tahtnud Liisule haiget teha, sestap ta lapse liivakasti saatiski.
Tollel karmil päeval, sinu seitsme kuuseks saamise päeval läksid su vanemad metsa pohli korjama, et nendest sünnipäevakook kooki küpsetada. Meil kõigil oli traditsiooniks alati sinu kuu aega vanemaks saamise puhul seda pidada.Mida su vanema ei leidnud, olid pohlad. Meie kodu lähedal metsas olevat üks neetud kohake, see jääb rajale mis viib ühte vanasse mahajäetud tallu, kus elas kord üks kuri nõid. Jaajaa, kurjad nõiad ei eksisteeri ainult muinasjuttudes, nad on ka päriselus olemas! Sinu ema ja isa otsistasid sõita mööda rada edasi, kurja nõia valdustesse, sest pohlasoov oli kindel. Paar kilomeetrit enne nõiatalu parkisid nad auto magistraalkraavi veerde ning hakkasid autost välja minema. Samal ajal seisis teepervel üks marjulisest meesterahvas, kes lausa nägi kuidas auto ta silme all magistraalkaevu vajus. Ta kuulis ka su ema viimaseid sõnu;“ma pean oma seitse pohala saama, muidu...!“Ja korraga ei olnud enam autot ega su vanemaid näha. Mees arvas, et ta hakkab mõistust kaotama, sest vaatepilt oli rohkem kui uskumatu. Ta jooksis tuhatnelja minu juurde ja teatas uudisest, mis osutus tõeks.
Kas võis saatuslikuks saada see, et su ema ei leidnud oma seitset pohla või legend, et kuri nõid neab ära kõik kes tema maa-alt midagi varastada tahavad.... võta siis kinni! Aga rahvasuu teab pajatada, et nõid oli võimekas ja meie kodu lähedal metsas asub äraneetud koht, kus inimesed enam ei käi. Olen alati hirmul, et sina sinna ei satuks. Teen kaitsemärke, mida õpetas mulle juba minu vanaema. Tundub, et need toimivad, kuigi olen muidu ebausu vastu väga skeptiline. Aga miski siin ilmas siiski olemas on ja toimib, olen kogenud. Ka sinu emaga olen kordi kohtunud ja ma ei arva, nagu too juhuslik mees metsas, et ma hakkan hulluks minema. Ta käib endiselt kodus.“
Oehh, ma tean kus see kot asub! Tean! Selle teeraja peale jääb, mis viib vana maja juurde, aga seal ei ole enam rada, see on rohtu kasvanud ja selle asemel laiub tiik.“ Sigrid sai vastused oma küsimustele mis teda olid pikki aastaid vaevanud.
Jah, tütreke, jah, võta nüüd seitse pohla!“ Anna pakkus oma pihust lapselapsele pohli ja ta skeptitsismist polnud midagi alles. 


26. august. 2019.a.
Vana-Rääma 

Pühapäev, 25. august 2019

ARKAADIA ÖÖ - Rein Veidemann


 Kahju on et see raamat loetud sai. Tõsiselt! Panin just öökapilt riiulisse Rein Veidemanni proosateose "Arkaadia öö," mis koosneb kolmest eraldiloetavast novellist ning veel kolmest novellist, mis moodustavad koos romaani, romaani novellides.

 Ma ei saa ise üle ega ümber "nimemaagiast" ning just see on üks mu lemmikteemasid Rein Veidemanni teoste juures. Ka minu jaoks tähendavad nimed väga palju. Sestap ma tõsiselt naudin Reinu raamatuid. Ja mitte ainult nimede pärast, ka ajaoo, tarkusepagasi ja tohutu kire, seksuaalsuse pärast,  mida kõik R.Veidemanni raamatud kajastavad.

 Tahtsin sellesse raamatusse ka pühendust hiljuti võtta, aga paraku läks nii et ma ei jõudnudki Uue Kunsti Muuseumisse, kui kirjanik Veidemann oma sünnilinna Pärnut väisas. Aga ma ei kaota lootust, sest tema kirjutatud triloogia raamatutes on mul pühendused sees ja soovin et ka teistes oleks, nii saan need ühte riiulisse asetada. Mul on lihtsalt pühenduste ja autogrammidega raamatute tarvis eraldi riiulid ja nendel raamatutel on minu jaoks veel suurem tähtsus, see silmale nähtamatu energeetika, aga tuntav...

 Nautisin kõikide novellide lugemist väga. Novellikogu ongi hea lugeda, saab ennast õhtuti paremini korrale kutsuda, lihtsalt ei võta järgmist novelli lugeda ja ajad ennast vägisi magama. No ma olen lugemissõltlane ja pean ennast korrale kutsuma.

 Nagu me Reinuga siin vestelnud oleme, on talle endale kõige hingelähedasem novell sellest raamatust "Meie, tinasõdurid." Aga ma üldse ei imesta selle üle, see on tõsiselt põnev ja nostalgiline novell, tegevus toimub Pärnus ja kõneleb toonasest elust, kui autor veel nooruki eas oli ja Pärnus Räämal elas. Jah, seda kõrvitsa lugu mainis autor ka ühel kohtumisõhtul, aga ma ikkagi nautisin lugemist, väga!

 Pean tõdema et sellest ajast saati, kui see raamat mu öökapil oli, pole nudpäevagi mil ma ei ümiseks laulusõnu ; "minagi oli Arkaadia teel..."


Arkaadia teel

Muusika:
T. Tepandi
Sõnad:
K. Ristikivi
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

See laul on mind lapsest saati lummanud ja unistama pannud, juba ainuüksi nimi "Arkaadia" on minu jaoks erilise tähendusega. Miks? Midagi jätan ka oma teada :)

 Esimene novell "Betti" on ka ülimõnus. Koer Betti kõneleb elust oma silmade järgi. Ja jälle need nimed! Ka Betti on endale nime saanud ühe kuulsa inimese järgi. Kelle? Kui ei tea siis lugege seda raamatut!

Ojaa, see "Kõnekirjutaja" novell! No seda juhtusin lugema just ajal mil tänavune Roosiaia sündmus aset leidis ja tundsin mingit seost novelli ja sündmuse vahel. Väga eluline ja hea lugemine taas!

 Ja viimasest kolmest novellist koosnev romaan on ka väga kirglik ja ehe. Väga, väga nautisin selle lugemist. Poetasin isegi mõne pisara.

 Nüüd jään kirjanik Rein Veidemannilt järgmist teost ootama. Aitäh, Rein!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

ARKAADIA ÖÖ

 2 Google +0  0 Share0

Romaanide "Lastekodu" (2003) ja "Tund enne igavikku" (2012) kõrval on Rein Veidemann kirjutanud ning avaldanud ka pikemaid novelle, mis nüüd on leidnud tee ühiste kaante vahele. Neist novellidest kolm põimuvad omaette lühiromaaniks "Arkaadia öö", andes ühtlasi kogu raamatule pealkirja. Selles teoses, nagu varasemateski romaanides, on keskseks eesti haritlase lugu muutuva ajakanga taustal, tema ja talle lähedaste inimeste elu- ning hingedraama.
ISBN 9789985796023
Ilmumisaasta 2014
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 202 lk
Mõõt 187x135x18 (mm)
Kirjastus EKSA
Lisamise aeg: 30.04.2016
22.2010.38 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari!



25. august. 2019.a.
Vana-Rääma


Reede, 23. august 2019

Käes on hoidiste aeg


 Pean tunnistama et sellel aastal olen ma laisk olnud, igas mõttes. Aga õnneks seeneaeg kestab veel ja küll ma jõuan veel ja veel metsa. Eile käisime Germo ja Maarjaga seenel. Saak oli üsna kesine, kuuseriisikad ja puravikud on vanad ja ussitanud, no pole ka ju pikalt vihma tulnud.

 Enam ma moose ei keeda, sest ma ju suhkrut ei tarbi ning pole vaja ka Germol seda suust sisse ajada. Las ma kõlada karmina, aga see on miu arvamus. Ja ka neid hoidiseid sisse ei tee mis sisaldavad suhkrut ja äädikat, seega lisan produktid toorelt sügavkülma. Jah, seeni ma soolan purkidesse, ainult soolan, ei marineeri. Pealegi on soolaseened ka mu lemmikud. No ühte purki olen hoidistanud ka kukekaid kookosrasvas ja võimalik et teen seda veel, kuigi olen loobunud praetud toidust, aga need polegi praetud, ütleme nii et on kookosrasvas kupatatud.

 Eilne saak jäi jah nutuseks, aga ma leidisin vaid paar mitteussitanud puravikku, ohtralt lambatatikuid, pihkaseid liimikuid, erinevaid pilvikuid, imepisikesi kukeseeni, kaseriisikaid, tammeriisikaid, männiliimikuid jne....Sattusin meeletu koguse puravike peale, aga kõik olid ussitanud, vaid ühe puraviku jala panin pihta. Ja kuuseriisikaid puutudes pudenesid need lausa laiali. Karm.

 Katsetan sellel aastal kuidas säilivad ja hiljem maitsevad toored porgandikettad, mis läksid otsemat teed sügavkülma. Ka punapeedid läksid, aga need keetsin eelnevalt ära. Hakkisin ka suvikõrvitsa kuubikuteks ja panin sügavkülm, et sealt otse smuutidesse ja suppidesse lisada. Mis nendega ikka juhtuda saab, maitse vast pole selline nagu mittekülmutatudel.

 Täna sain lõpuks ka Germo juuksed lõigatud, oli teine juba nagu metsjeesus. Ta juuksekasv on meeletu, igas mõttes karvakasv on meeletu ja mina olen jube laisk juuksur, kuigi kunagi, aastakümnete eest armastasin seda väga teha. Aga nüüd on ta päris kena noormees. Ega Avele ju metsjeesusega külla minna ei sobinud ;)

 Mõningad kilomeetrid jalutuskäiku sai taas kirja. Eks ma olen siin tihti mõnekilomeetriseid jalutuskäike teinud, kuid kepikõndima pole jõudnud. Aga iga asi omal ajal. Tahaks veel merre ka jõuda, suvi pidi järgmisel nädalal tagasi tulema.
  Ahjaa, Pärnu Sõudeklubi juures käib vilgas uue hoone ehitus. Ega ma eriti lähedale paparatsotama ei kippunud, aga väiksed jäädvustused tegin ikka. Jääb see objet ju meie raja äärde. Tore, et Pärnus aiva ehitatakse ja ehitatakse.

 Ja no ma ei saa ju ometi blogisse lisamata jätta üliarmsaid fotosid õe lapselastest Pia-Lyst ja Han-Hendrikust. Emotsioon on nii ehe ja armas, nagu nad ise ka. Ja oma raamatutega seotu lisan nagunii blogisse. Pial ja Hannul ongi MIA LOOD käes. Aitäh, armas õe minia Marge!

liigume Germoga Avele külla
nad ehitavad Sõudeklubile uut hoonet...
Avele aitäh Valge Daami eest! :)
purk soolaseeni juures...
tänavune seenesaak on mul alles kesine
porgandid karpi ja sügavkülma
punapeedid keema
sibulad ja küüslaugud kuivama (aitäh Raivo ja Juta)
kogu see kupatus läks kupatamisele
väike energiapomm Han-Hendrik ja MIA.

üliarmas Pia-Ly ja MIA.


23. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 21. august 2019

Ajal on alati rutt ...

foto: https://blog.iciredimpagados.com/deudas-en-mi-pareja-de-hecho/
   Ajal on alati rutt ...

Läbi sumeda augustiöö
sa tulid
tulid kikivarvul
nagu koidik
ja läksid
nagu vihur
kadusid öösse
jättes endast jäljed maha ...

hommikul algas kõik
taas algusest
see tulek
see minek
need jäljed ...

mõnikord sa võiksid
lihtsalt tulla
ja olla
panna oma
unesoojad pihud
ümber mu kaela
ümber mu piha
sosistada salasõnu
ja vaikida
lasta ajal enda eest
rääkida ...

ajal on alati rutt
nagu põleks midagi
nagu poleks kedagi ...



21. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 20. august 2019

Roheliste silmadega mees

foto: https://bazovo.ru/et/metody-diagnostiki/samyi-chastyi-cvet-glaz-v-mire-kakih-cvetov-byvayut-glaza/

                     
ROHELISTE SILMADEGA MEES.

  Roosad varjud langesid maale, nagu oleks keegi kirka suurräti üle taevalaotuse vedanud. Marge seisis keset rannapromenaadi ja jälgis seda looduse lummavat ilu. Kohati tundus nagu oleks merevesi ka roosa ning lained loopisid seda üha kõrgemale ja kõrgemale. Igaviku tunne, mõtiskles noor nääpsuke mehelemineku eas naine, kes tuli mere äärde eelseisvast tüdrukute õhtust mõtteid mõlgutama.
  Meri aiva loksus ja roosa loojang näis nii muinasjutuliselt ilus, kui mitte öelda uskumatu. Oli ju Marge mereääres üles kasvanud ja kogu oma teadliku elu elanud, kuid sellist vaatepilti kohtas ta esmakordselt. Jah, kord oli ta ennast taas promenaadile unustanud, siis tundus nagu mitu päikest oleks taevas, lisaks peegeldused vees, neid tundus ka topelt. Tollel korral näis nagu laine loobiks päikest laiali, aga ikkagi moodustusid vette mitu suurt kollast ketast, mis ei lasknud loodusel ennast murda.
  Marge seisis ja imetles roosat maailma, seda enam, et roosa oli ta lemmikvärv. Lausa nii lemmik, et ta kandis ka roosasid riideid ning kogu ta elamine oli roosa.
  „Vabandage neiu, kas teil on mingi mure?“ kuulis naine korraga madalatämbrilise mehe häält. Ta võptatas ja tahtis ennast minema asutada, kuid võõras lausus; „vabandust, kui ma teid ehmatasin, hakkasin vist ülemuretsema, nagu mul kogu elu kombeks olnud on. Pole siis ime, et mu naine mind eideks sõimas ning minema kihutas. Väidetavalt mehelikuma mehe juurde. Tühja temaga, ega loomust ei saa ju muuta!“ Võõras puistas südant kuid Marge ikka vaikis.
  Naine ei teadnud mida teha, tibutagi haaras ta endasse. Kõhe hakkas. Miks tuleb üks võõras mees talle südant puistama? Miks peaks teda huvitama võõra inimese mured? Naisel tekkis mitu küsimust, aga samas ta teadis mis tunne on, kui hinge vaevab miski ja seda kellegagi jagada ei ole. Ta oli ise korduvalt olnud sellistes situatsioonides ning viskas hirmu minema ja otsustas oodata mis edasi toimuma hakkab. Hirmul ei tohi lasta ennast ta meelevalda võtta, see võib võimenduda. Nii juhtub iga asjaga. Aga katsu sa seda mitte teha, kui foobiad, mis Margele võõrad ei olnud, kippusid aeg-ajalt tema elu mõjutama.
  „Kas ma segasin teid?“ Võõras mees tundus viisakas.
  „Ee, ei seganud. Või tegelikult segasite küll,“ oli Marge segaduses, ent imestas ise ka et nii otsekohesena näis.
  „Vabandust! Kena õhtut!“ asutas roheliste silmadega mees ennast minekule.
  „Mh-mhh,“ pomises naine endamisi, kuigi ta tahtnuks midagi teistsugust öelda. Tõsi, mees tundus talle turvalisena ja korraga hakkas Margel kahju et vestluspartner, kes ootamatult saabus sama ootamatult ka läks. Kummaline.
  Naine loivas mööda promenaadi edasi ning vappekülm haaras ta endasse. Nagu oleks ta mingi kurva sõnumi saanud või koguni talvekülma randa sattunud. Peagi värises ta üle kere.
  „See naine meeldib mulle. Päris tõsiselt meeldib. Kas ma olen elus valede naiste otsa sattunud või on viga minus endas? Olen ehk eesti mehele mittekohaselt liiga romantilise hingega ja naised tõlgendavad seda valesti. Pigem tõlgendavad mind valesti? Põlgavad? Kas tõesti vaid täispumbatud ja musklis mehed on eesti naiste iluetalonid? Mulle hakkab üha enam tunduma, et eesti naiste pilk peatub rohkem välimise iluga meestel, et neid ei huvita meeste sisemaailm, nad pigem tahaks ilueedidega tuttavate ees eputada. Kas mul võib õigus olla? Miks muidu üha enam eesti naisi võtavad endale tõmmu väljamaa mehe ja kiitlevad kui ilus mees neil on? Ma ei mõista naisi! No ei mõista mitte kohe!“ Roheliste silmadega Rainer sattus segadusse. Kas oli põhjuseks see, et ta oli pikka aega tsölibaadis elanud, sest peale viimasest naisest lahutamist polnud ta ühtegi suhet loonud ning vältis ka juhukontakte. Tema jaoks oli alati hingeline suhe suurema väärtusega kui ühekordne seks, kus nagu loom, rahuldad oma kired, tõmbad püksid üles ja kaod, nagu poleks midagi juhtunudki. Rainer nii ei suutnud, kuigi isegi ta abileumeestest sõbrad seda taktikat kasutasid. Nad ei suutnud olla truud. Rainerile see hinge ei mahtunud, kuigi ta ei julenud ka sõprade ees oma arvamust välja öelda. Pigem peitus Rainer hädavalede taha, väites, et on kas väsinud või pole tuju. Mille peale sõbrad teda vanaks ja väsinuks nimetasid. Aga see ei morjendanud Rainerit, temale oli oma au ja muidugi ka naiste au tähtis, sest ta ei kasutanud naisi nagu mingeid elutuid esemeid, mille võid pärast tarvitamist ära visata. Paljud ei mõistnud Rainerit. Ega mõista siiani. Kaasaarvatud ka naised, kelle mees kippus kaunite sõnade ja kingitustega üle kuldama, ta hellitas oma naised lihtsalt ära.
  „Mis asi köidab mind selle mehe juures? Miks ta, täiesti võõras inimene, mulle väga eriliselt mõjus? Mõjub oleks vast targem öelda, sest ta on läinud, aga mõju kestab. Lihtsalt lambist tuleb üks võõras mees mind kõnetama ja ma ei suuda teda mõtetest välja. Uhh, Marge, tule mõistusele!“ Naine kutsus ennast korrale.
  Tund kadus tunni järel ning naine lonkis endiselt mööda promenaadi, kuigi väljas juba hämardus ja roosa maailm oli nagu õhku haihtunud. Marge oli armunud, lootusetult armunud võõrasse mehesse, keda ta oli vaid korra kohanud ning kelle nime ta isegi ei teadnud, aga rahutus hinges püsis endiselt, see lausa süvenes iga minutiga.
Janu juhatas naise promenaadilt kohvikusse ning seal ta istuski, Rainer, õllekann nina ees. Marge märkas teda kohe, tal oli kane tahtmine minna ja mehele kaela hüpata, aga Marge kartis ennast lolliks teha. Ta jalutas teosammul tualettruumi, kohendas seal veidi meiki ning läks demonstratiivselt Raineri lauast hästi aeglaselt mööda. Mees ei märganud teda. Margel tuli nutumaik suhu, aga mingi sisemine uhkus ei lubanud ka ise meest kõnetama minna, ehkki hetk tagasi oli ta valmis milleks iganes.
  „Pean ma ometi nii tagasihoidlik ja uje olema! Kurat küll, kallid vanemad, miks te mulle nii vähe temperamenti andsite!? Või ei andnud peaaegu üldse.“ Marge läks iseendaga pauhksisse.
  Rainer istus, pilk lauale suunatud, ja rüüpas õlut. Pigem oleks õige öelda, et unistas, sest just sellised näevad välja unistavad eesti mehed, ei märka kes või mis ta ümber liigub või toimub. Nad ei märka isegi ennast, mis siis veel muust rääkida. Kannust viimast õlletilka juues tõstis mees pilgu üles ja jäi ammulisui enda vastas istuvat naist vaatama, õlu nirises mööda ta rinda all, mis jättis ilmslt mulje, et mehe lõuad enam ei pea. Ta pilk naelus Marge silmadesse ja lausa võimatu oli seda sealt lahti rebida.
Marge muigas endamisi, sest lõpuks ometi oli Rainer teda märganud. Nii vähe oligi õnneks vaja. Aga kui mehe pilk juba pikemat aega temal peatus, hakkas Marge ennast imelikult tundma, küll kahtlustas ta et ehk on meik laiali, kuigi ta just tuli seda kohendamast. Küll kahtlustas ta et äkki on pluusi nööbid lahti tulnud, aga isegi ülemine nööp oli kinni. Naine sattus üha enam segadusse kuni nähvas;“ mida te passite mind! Kas te jälitate mind?“ Alles siis tuli Rainer oma naelutatud pilgust välja, aga ta tundis ennast solvununa. Juba jälle oli üks naine suutnud teda ennast halvasti tundma panna. Rainer ju ometi ei jälitanud kedagi ja antud situatsioonis oleks võinud hoopis mees naist jälitamises süüdistada, aga tal polnud õrna aimugi millal Marge ta vasta lauda istus ning kui kaua ta seal juba istunud oli.
  Nii tutvusid Marge ja Rainer kolmekümne aasta eest. Kes teab kas nad oleksidki tutvunud ja õnnelikus abielus, kui neil poleks ühtevärvi rohelisi silmi, sest ühtevärvi silmadega inimesed pidavat omama erilist sidet. 



20. august. 2019a.
Vana-Rääma

ÄRA KRIIMUSTA END VASTU UNISTUSI - Monika Rahuoja-Vidman, Aare Nappus


 Järgmine raamat sai loetud. Mingil ajal olid selle raamatu naisautori teosed Rahva Raamatus väga soodsalt saadaval, ma oleksin äärepealt ostnud, aga ei ostnud siiski. Aga selle raamatu sain taas Uuskasutuskekusest vaid 50 sendi eest. Selle raha eest on raamatut küll. Hea, et ma kallimalt ei ostnud, sest valus oli lugeda....

 Vabandan kui ma küüniline tundun, aga kui raamat on toimetamata ja kubiseb lohakusvigadest, siis....Lisaks on sõnaseade väga sassis. Jah, raamatul on 2 autorit, ega ma ei teagi kuidas nad seda kahasse kirjutasid, kas nii, et üks kirjutas ühe peatüki ja teine teise, aga ikkagi....Täiesti toimetamata! Segadust tekitas juba ka see et mõnes kohas on peategelase nimi Meribell ja mõnes Mirebell. No ma arvasin vahepeal et tegu on kahe erineva tegelasega, aga ei olnud. Tean, et arvutis kirjutades kipub tähtede järjekord sassi minema, seda enam tuleks lasta tuttavatel käsikiri läbi lugeda ja kindlasti ka toimetada. See on kahjuks toimetamata keeleliselt ja korrektuuri pole ka tehtud. Kahju.

 Ausalt öeldes raamatu pealkiri ei kutsu ka ostma, see on liiga poeetiline ja vihjab luuleraamatule. Mina ostsin vaid huvi pärast, et tundma saada Vidmani loomingut. Saingi. Mis muidugi ei tähenda, et ta teised teosed nii toimetamata oleks, ma pole lihtsalt neid lugenud. Ehk isegi loen, sest viimastel aastatel tutvun just Eesti autorite loominguga. Pakub huvi ja pealegi on mul endal väga suur tutvusringkond kirjarahva seas.

 Süžee on isegi loetav, kuid liiga palju on jäänud lahti kirjutamata. Kas kahasse kirjutatud romaan (kuigi algus meenutab romaani, aga läheb sujuvalt üle jutustuseks) tasub ennast ikka ära?
  Peategelastel sündis poeg, sellise naljaka nimega- Angus. No ma oleks tahtnud ka temaga tuttavaks saada, aga temast ei räägita suurt midagi. Nii jäigi tunne, et seda poega polegi enam. Laps on elus ikka väga tähtsal kohal, ei saa teda süžeest välja puksida, kui ta sinna juba sisse kirjutatud on!!!

 Raamatut lugema hakates tundus, et tegevus toimub tänapäeval, aga varsti selgus et ei. Süžee viis meid hoopis kaugesse nõuka-aega, see kõik tekitas segadust, kuigi nõuka-aeg iseenesest polnud minu jaoks jube aeg, oli minu nooruse aeg. Las ma kõlada nagu vanainimene, aga nii oli. Mulle tundub, et autor või autorid on kirjutades vahepeal ära unustanud mis ajas tegevus toimub. Väga segane värk. Oleks raamat toimetatud, oleks see ka loetav, aga praegu...no ei soovita!

 Aga Vidmani loen kindlasti veel.

Rahva Raamatu lehelt:

ÄRA KRIIMUSTA END VASTU UNISTUSI

 0 Google +0  0 Share0
Kas elumere lainetes heideldes ning unistuste täitumise pole püüeldes õnnestub kõigil jääda iseendaks?

Enesekindel, nägus tüdruk, kes oli kindel, et teab mida teeb ja teeb, mida tahab, ei pidanud nägema palju vaeva, et eluvõõras, kuid olemuselt uudishimulik Hubert temasse armuks. Unistajahingega, kena ja leplik noor-mees, kes armastas filosofeerida, arvas nimelt, et kõik, mis elul on pakkuda, tuleb kohe ka järele proovida. Sest vanemaks saades isiklik potentsiaal pöördvõrdeliselt väheneb.

Aga kui äkki olekski just sellist meest vaja? Kedagi, kes teeb kõik, mis talle öeldakse? Nagu Hups, kellel pole eriti oma tahet? arutas Mirebell. Kuid teda saab vähemalt usaldada... Ja kui ta oma paljulubavad unistused ka veel teoks teha suudab...

Järele mõelnud, oli neiu üsna kindel, et Hubertis leidub küllaga potentsiaalset mehematerjali. Jäi üle vaid noormehele selgeks teha, kui väga ta tahab naist võtta...

Meil kõigil on unistused.

Mis on aga hind, mida me oleme valmis maksma?
ISBN 9789949218585
Ilmumisaasta 2011
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 143 lk
Mõõt 210x148x9 (mm)
Lisamise aeg: 03.10.2011 Toode pole saadaval


20. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 18. august 2019

Suvi kestab veel...

Tulirebane

 Ma ei tea kuidas mujal Eestimaal asjaolud on, aga Pärnus on suvi. Lõpuks ometi! Päriselt. Olgugi, et see õnn jääb üürikeseks aga ikkagi. Ma ei taha mingit sügise juttu veel kuulda.

 Kuhu ma kadunud olen? Suvisesse Pärnusse :) Tegelikult ma teen sihilikult netivabu päevi, sest suvi on ju. Ja nagu sõber Marco mainib siin, et ma laon puid, seda on viimaste päevade jooksul ette tulnud jah. Üleeile ladusin oma puid ja siis tõttasin ka Maarjale appi. Eile ladusin Piiris puid ja siis šašlõkitasime ka, loomulik ju. Mulle meeldib puid laduda, sest puuriida ladumine on ju ka looming. Kutsuge mind appi, kui kedagi võtta ei ole. Aga homme ma ei saa, sest Maarjal peaks 5 ruumi puid tulema, kavatsen appi minna.

 Pidevalt palju mu tuttavad küsivad mida ma söön. No kolme kuu eest panin oma toidusedeli paika ja järgin seda siiani, ehkki teen sekka ka patupäevi, näiteks eile sai grillliha ja šašlõkki söödus ning täna olen päris mitu rafaellot ära söönud. Hommikul mõõtsi veresuhkru taset ja see oli peale patustamist kõigest 6,6, muidu on ta mul viimasel ajal normi piires.

 Hommikuti söön endiselt kaerahelbeputru (täiestere kaerahelvestest), peale panen erinevaid marju ja tseiloni kaneeli, seda igal hommikul see on igas mõttes verele hea. Kõrvale joon tassi kohvi, piima ja magusainega ning üks toetask seemnesai kulub ka ära. Hommikuti ja lõunati võin süsivesikuid tarbida ja ma tarbin ka, mulle on nende arvestamine sisse juurdunud juba. Peale lõunat ma enam isegi saia ega leiba ei tarbi, üleüldse söön vaid 2 viiluseemnesaia päevas, ühe hommikusöögi kõrvale ja teise lõunasöögi kõrvale.
 Lõuna on alati erinev, tänaseks keetsin punast riisi, krevette ka, aga neid oli vähe, sestap soojendasin ka kanapihve ning salatiks tomat ja kurk. Kõrvale sõin muna-pasteedi saia ja või asemel kasutan ma juba 3 kuud avokaadot. Soolast vaid PAN-soola või siis meresoola (ka igapäevaste soolavannide tegemiseks jalgadele).
  Ma ei söö juba 3 kuud ühtegi praetud toitu ja mul ei ole kodus isegi toiduõli. Prii olen ma ka suhkrust, mille maitse mulle enam ei maitsegi.
  Mina söön 4 korda päevas ja üliharva teen vahesõõmisi. Alati püüan ühel ja samal kellaajal süüa, et ka tabletid saaks alati õigel ajal võtud. Nii söön hommikuti kell 9, lõunat kell 1, siis järgmine söögikord on kell 5 ja õhtusöök taas kell 9. Ravimeid võtan hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi ajal. Kunagi ei õgi ma oma magu ääreni täis ja üleüldse ma ei jaksa palju süüa, vahel annan lõunasmuutist pool Germole. Jah, iga lõunasöögi magustoiduks on mul erinevad smuutid, kuhu lisan erinevaid marju ja puuvilju ning mitte kunagi ei jäta lisamast toortatra jahu, sest see peab diabeetiku toidusedelisse kuuluma igapäevaselt. Lisan smuutisse ka palju erinevaid süsivesikuid, näiteks pähkelid, kõrvitsaseemneid, seesamiseemneid, chiaseemneid, kanepiseemneid jne...

 Kuidas ennast tunnen? Muide, ma olen ainuüksi õige toitumisega viimase kolme kuu jooksul kaalust alla võtnud 8,4 kg. Ja ma pole üldse rajale kepikõndima saanud, üritan lähipäevil. Keerulised ajad on olnud, aga ma olen paadunud optimist ja usun, et kõik kaunis on veel ees. Veame kihla? ;)

 Ahjaa, kella 5 ajal söön ma erinevaid suppe, enamasti keedan need ise, aga vahel teen ka purgisuppe, kuid kunagi sinna kõrvale ma enam saia ega leiba ei tarbi, saan ainuüksi taldrikutäiest supist kõhu täis. Mõnikord söön keedemuna kõrvale, aga diabeetik võib vaid 3 keedumuna nädalas süüa, arvestan sellega.

 Õhtusöögiks tarbib kas kala või kana. Näiteks kanakints ja sinna juurde tomatid ja kurgid või mingi köögivilja salat. Ka tassike teed kulub söögi juurde. Selline menüü toimib ja ma tunnen ennast väga hästi. Kui ma veel mõne aasta eest panin jalga number 52-56 püksid siis täna kannan juba 46-48 numbreid. Ja mu riidekapp on nii helde, viskab vahel mulle ette riideid mida ma pole kas üldse slega saanud või ammu kandnud. Hea tunne on. Samm on taas kergemaks läinud ja üleüldse tunnen ennast üle pika aja inimesena. Ausalt.

 Olge teie ka terved ja vaadake oma menüü üle!

Piret, aitäh! küll oleks palju teemasid millest sinuga rääkida! 

Mõningad viimaste nädalate fotojäädvustused tuleb ka ju siia lisada:
Germo on ka rõõmus
mõnikord, küll üliharva, patupäevadel tarbin ka hapukoort, aga muidu ei...
küttepuud peaks olema :)
õhtusöök, lesta kõpsetasin ahjus restil, lisasin vaid sidrunipipart ja soola
võrratu(s)
uhkus
peotäis päikest
suvi, chill ja grill...
arooniad ja pihlakad hommikupudrule otse aiast..
tänane lõunasöök
frikadellisupp, viiene söögikord


18. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 17. august 2019

SUGUVÕSA VÕSAS - Reet Kudu


 Eile õhtul lugesin läbi Reet Kudu lühiromaani "Suguvõsa võsas." Romaan ei peagi olema paks, kui autor suudab nii vähesega (kõigest 69 lk) kõik ära öelda.

 Tunnistan ausalt, see on esimene raamat mille selle autori omadest läbi lugenud olen ja loen kindlasti veel. Mulle väga meeldib Reet Kudu käekiri. Olen ta tekste küll enne ka lugenud ja juhtumisi oleme ka samades ajakirjades kirjutanud.

 Lugu kõneleb suguvõsast, nagu pealkirigi ütleb. Ikka on mängus rahad ja pärandused ja sellega kaasnev tohutu ebaõiglus. Tihti viib lähedase kaotus suguvõsa omavahel tülli, nagu ka selles raamatus. Erilist rolli mängib veel silmakirjalik pereema.

 Mulle läks see raamat sellepärast hinge, et üks peategelastest on poeet ning ikka ja jälle leidub neid kes arvavad, et kirjatöö ei olegi töö. Ikka ja jälle leidub neid tuttavaid ja sugulasi, kes hakkavad oma tuttavat või sugulast ülistama alles siis, kui nende sugulasest kirjanik oma teosega kuulsaks saab.
  Kirjatöö on vaata, et väsitavam töö kui füüsiline töö. Olen seda kordi omal nahal tunda saanud.
Meenub taas seik, kus mu üks oma tuttav (kelle olen oma elust välja heitnud) keda usaldasin, tuli mulle külla ja hakkas ülbelt noomima miks ma tööl ei käi, miks ma Germot riigile ei anna...No selliseid tegelasi pole meie ellu vaja. Võin tunduda karmina, aga ma leian, et meil kõigil on õigus valida kellega suhtleme ja kellega mitte. Liialt usaldada ei tohiks peale iseenda kedagi ilmselt.

 Väga hea raamat! Soovitan.

Tutvustus:
 Poeet Jaak Asser elab arhitektist isa suvilas, sest Tallinna korterist on Kanada õigusjärgsed omanikud ta välja tõstnud. Aga metsamajaski ei õnnestu luuletajal rahulikult loomingule pühenduda, sest vanem vend Kristjan on haigekassa juhina suuri summasid kasutades rahahõngust aimu saanud ja nakatunud kirglikust müügitõvest. Kõigepealt ärib ta maha Ants Asserilt emale päranduseks jäänud linnakorteri ja ihub siis hammast suguvõsa metsarikkale ühisomandile, kus noorem vend Jaak ulualuse leidnud.

17. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 12. august 2019

Oma väega

foto: https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/palve-vagi-kohaloleku-ja-loomise-kunst?id=85506613
      OMA VÄEGA

Läbi uneleva päeva,
läbi vihmasaju
olen ärkvel. Silmad näevad?
Miskit ma ei taju.

Ängistus kui rõhuks füüsist.
Pea on mõtteist rõlge.
Olen iseenda küüsis.
Kaduma läind tõlkes

oleks justkui eilne hommik?
Mälusopp on umbes.
Millal ükskord tundeummik
hajub, kõik saab kombe?

Millal ükskord ärkan taas ma
päikselisse päeva?
Endaga mil lähen kaasa?
Kohtun oma väega?

* * *

Pesin hingelt maha kae ma,
olen jälle normis.
Kui ei usu, tule kaema,
paljastan või vormid.


12. august. 2019.a.
Vana-Rääma

VEIDRIKUD JA VÕPATUSED - Ott Kilusk


 Panin just käest Ott Kiluski romaani "Veidrikud ja võpatused." See on jälle üks nendest raamatutest mida loeks veel ja veel. No on ikka hea käekiri Otil!

 Kodus on veel mu riiulit ehtimas Ott Kiluski luuleraamat "Elajas ja videvikumadu," mis mulle ka väga meeldib ning sellest ma blogisin ka hiljaaegu. Kui saan täna loetud raamatule autogrammi, läheb ka see raamat eriliste raamatute riiulisse, kud ootavad teda sajad raamatud.

 Lugemata on mul veel Kiluski sulest ilmunud raamat "Oktoobrikuine tuuker," mis on Rahva Raamatu kauplustet läbi müüdud. Võpatusi aga on veel müügil, viimased. Kiirustage!

 Ma ütleks, et see raamat teeb pika puuga ära ka Harry Raudvere raamatutele, mille tegevus toimub enamvähem ühel ajal. Ma ise pakun, et see Kiluski raamat võib eriliselt meeldida neile kelle lapsepõlv jääb aastatesse 1960- 1980+...No tohutult palju äratundmist! Eks igas külas ole omad narrid aka veidrikud ja need muudavadki külaelu põnevaks, panevad võpatama. Ka mina olen lapsena palju kolinud ja olen ka maininud, et igas külas oma Sass jne...
  Raamat kõnelebki elust ääremaal kaheksakümnendatel, kus nii mõnigi värviline tegelane on tegutsemas. Olen ise ka maal kasvanud ja teahtud situatsioonid tulevad väga tuttavad ette.
 Ott oskab need situatsioonid nii elusalt kirja panna, et mul oli lugedes lausa hirm viljakuivatisse kukkuda. Sai ju isegi lapsena igal pool turnimas ja kondamas käidud.
  Ja kui palju värvikaid teglasi! Lausa hullult palju! Aga eks nõuka ajal saadeti igasugused kahtlased tegelased ääremaadele kopikat teenima.

 Sain ka väga palju naerda, sest Oot Kilusk kohe oskab teatud situatsioonid huumorivõtmes kirja panna. No on ikka fantaasia!

 Raamat pajatab suurel määral pisikese Aadu kujunemisest puberteediks. Väga julgelt ja ausalt on kirja pandud kõik Aadu unistused, ka erootilised, kui mitte öelda seksuaalsed. Väga detailselt on kirjeldatud tolleaegseid paneelmaju, milles asetevad korterid olid küll suured ja avarad, aga sooja ei pidanud. Lisaks kerkis nõuka ajal neid nagu seeni peale vihma, katlamajad olid jõuetud neid kütma.
  Ja villises, mille uste vahelt vihises tuul, olen ka mina sõitnud. Väga palju tuttavaid tegevusi jooksis lapsepõlvena silme eest läbi.

 Soovitan seda kõigil lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga!
Aitäh, Ott, et sa nii põneva raamatu kirjutasid!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

VEIDRIKUD JA VÕPATUSED

Autor: OTT KILUSK
 0 Google +0  0 Share0
Raamat annab sissevaate 1980. aastate Eesti külaellu ääremaal. Kool on seal üks eriskummaline asutus, kus mitmed õpetajad nõnda värvikad isiksused, et nende areenile ilmumine ongi võimalik vaid tolles üksildases paigas. Külaelanikud parajad veidrikud ning rebased enamasti marutaudis. Ja aeg-ajalt juhtub asju, mis panevad võpatama.


 
ISBN 9789949470983
Ilmumisaasta 2012
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 159 lk
Mõõt 212x145x19 (mm)
Kirjastus MENU KIRJASTUS
Lisamise aeg:
 
 
12.67 8.69 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari!
Kaupluses püsikliendile: 8.69 €
Kaupluses: 9.15 €
Kaup kätte: kolmapäev 14.08


12. august. 2019.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 10. august 2019

Ära üle mõtle!

foto pärineb siit: https://storgram.com/tag/mere%C3%A4%C3%A4res
                 
ÄRA ÜLE MÕTLE!

  Mahe sügistuul laotas oma tiivad üle lagendiku, nagu kalamees, kes kalavõrke lahti harutab. Kord sahiseid teepervel kõrguvad kased, nagu saadaks mingeid sõnumeid. Kord sahisesid kõrkjad umbekasvanud tiigi ääres, nagu üritaks keegi nendest haarates enda elu nimel võidelda.
Raine jalutas mööda lagendikku, kord kaskede poole kiigates, kord kõrkjaid jälgides. Tunnetejada, mis ta meeltes möllas, ei andnud asu.
  „Kuidas on võimalik, et ta lihtsalt läks? Sõnagi lausumata läks ja lahkus mu elust. Mida ma ometi valesti tegin? Mida küll!? Mida?“ Noor naine oli ahastuse äärel. Teda hirmutas iga sahin ja krõbin, kuigi kodus nelja seina vahel ta ka olla ei suutnud. Ta ei suutnud olla üksinda nelja seina vahel, kus alles nädalajagu päevi tagasi viibis ka ta armastatu Raul.
  Raul põdes pikemat aega depressiooni ning ei lasknud ennast aidata. Küll pani Raine talle psühholoogile aja kinni, küll psühhiaatrile, aga Raul eiras kõiki ja kõike ning tegi seda mida heaks arvas. Ta lahkus päevapealt töölt, põhjendades seda kiire elukoha vahetusega. Ülemus, kes töömees Rauli kõrgelt hindas, tuli mehe soovile vastu. Ega keegi peale Raine ei teadnudki et mees seda rasket haigust põeb, sest Raul on kidakeelne ehk introvertne mees kes võib päevade kaupa ka vaid omas mullis vegeteerida, ta ei vaja suhtlemist. Või vähemalt näiliselt.
  Raine ja Raul elasid koos viis pikka aastat. Naine ei suutnud oma meest selle kooselu jooksul tundma õppida sest isegi sein kõneles tema arvates rohkem kui Raul. Kui Raine üritas midagi küsida, vaatas Raul teda tihti kummalise näoga ja küsis;“uurija oled või?“ Nii oli naisel väga raske jõuda oma mehe tusatuju tuumani.
  Raine mõlgutas mõtteid, ta istus vana umbekasuvanud tiigi äärde ning lasi tuulel ennast võtta, see rahustas teda. Naisele meenusid ajad mil nad Rauliga tutvusid, kui romantiline kõik see oli.
Ühel suvekuu õhtul, kui väikesest külakohast pärit naine linna kontserdile läks, küsis nägus, taevasiniste silmadega noormees kas neiu kõrval koht on vaba. Ilma vastust ootamata istus napsune Raul Raine kõrvale. Raine, süütu maa tüdruk, nihutas ennast veidi Raulist eemale, lausa nii, et riivas kõrval istuva vana naise õlga.
  „Küll see armastus on ikka ilus tunne! Kui ta sulle pääle tuleb, pole pääsu kusagile!“ lausus memm ja muigas endamisi. Raine sattus segadusse, sest ta ei saanud aru kelle või mille kohta memm need sõnad lausus. Memme kõrval oli tühi koht, kus asetses tema ridikül ja suvejope. Raine arvas, et memm on demnetne ja räägib iseendaga, aga ta eksis.
  „Vaadake lapsed, ma olen nii kaua siin ilmas elanud, et mu silmad ka enam ei seleta hästi, aga ma tajun kõike. Teie vahel on eriline side ja te olete kokku loodud!“ lausus memm Rainele ja Raulile, ise ühte punkti seirates.
  „Ärge mind tähele pange, mina tulin Linna Iffi vaid kuulama. Ta on mu lemmiklaulja juba aastakümneid. Mind pigem hämmastab et teie sugused noored elluastujad ka temast lugu peate. Tänapäeva noored ei oska ju muud teha kui teiste üle irvitada ja viisakust pole neil üldse. Vabandust, ka arunatukesest jääb vajaka!“ Memm muudkui jutustas.
  Raul vaikis, istus ja vaikis, kuulas Ivo Linna kontserti.
Rainel oli piinlik, ta ei saanud ühtegi sõna suust. Memme sõnad võtsid ta keeltuks. Natukese aja pärast vaiksid kõik kolm, ju oli millest või kellest mõelda. Raul igatahes mõtles tollel momendil alkoholist ja see oli ka üks põhjuseid mis sundis suud paotama.
  „Vabandust, kas te hoiaksite mu kohta alles? Ma lähen toon ühe siidri endale, aga siidrisaba on pikk. Ma ei taha oma kohta kaotada.“ Memm ja Raine vaid noogutasid. Raul lahkus ja memm aina seletas.
„Vaata, tütreke, see on üks tore mees. Olgugi, et ta armastab natuke palju alkoholi, aga süda on tal õige koha peal. Aga anna talle aega, ära muutu pealetükkivaks. See mees on elult väga palju hiaget saanud, ta süda on haavu täis. Mees on küll võimeline armstama, aga ta ei saa oma eksnaist südamest välja, kõik on alles liiga värske.“
  Raine ei saanud aru miks võhivõõras memm talle võhivõõrast mehest pajatab ja talle tundus et tegemist on mingi kokkumänguga, et memm ja noormees on tuttavad. Raine tundis ennast isegi nn sissetungijana, et ehk ta võttiski ennist võõra mehe koha ära, et ehk Raul istuski enne siin ja memm on tema tuttav.
  „Ära üle mõtle! Sinu kõige halvem iseloomuomadus ongi ülemõtlemine. Viska need mõtted kohe peast ära ja su õhtu kujuneb imeliseks. Aga ära jää mu sõnadest sõltuvusse, need on vaid väikesed juhtnöörid sulle ellu kaasa. Püüa olla taktitundelisem ja te elate pika elu ühe katuse alla. Jäta mu sõnad meelde. Oihh, hakkab hämarduma, ma pean minema.“ Memm tõusis, nõjatus nagu imeväel kusagilt ilmunud kepi najale ja kadus, nagu poleks teda olnudki. Kummaline, mõtles Raine ning nautis kontserti edasi.
  Jah, samal õhtul tormise mere ääres nad suudlesid esimest korda Raine ja Raul. Suudlesid teineteist viieks aastaks kokku.
  Nüüd meenusid Rainele vanamemme sõnad, et ta ei tohiks ülemõelda. Aga kuidas siis? Oma loomust ju väidetavalt muuta ei saa. Või siiski saab? Naine sattus nii segadusse, et kahtles juba üldse memme olemasolust, et ehk ta mõtles memme enda jaoks tollel õhtul välja. Suur segadus aiva suurenes.
  „Kus kohast ma küll selle memme leiaksin? Kas ta on veel elus? Kuidas ta teadis et me Rauliga kokku jääme? Mis toimub? Pealegi mulle tundus, et see memm ei näinud, oli pime, sest ta ei pilgutanud silmi ja vaatas kogu aeg ühte kohta. Issand, ma hakkan hulluks minema! Kas siis kui ma oma loomust muudaksin ja ülemõtlemise lõpetaksin, saaksin Rauli atagsi? Uhh! Jälle mõtlen vist üle...“
  Möödus kuid. Raine oli eneseabi õpikutest väga palju abi saanud ja kodri tasakaalukamaks muutunud. Ta mõtles Raulist ainult head ja head. Naine elas kodule ja tööle, ei käinud ta enam kõrtsudes ja isegi suitsetamise oli päeva pealt maha jätnud. Kui inimene tahab, suudab ta ennast aidata küll, sest just ise suudame ennast kõige rohkem aidata.
  Möödus pool aastat. Ühel vaiksel õhtul, kui Raine pannkooke küpsetas, kuulis ta koputuast uksele. Raine pühkis käed põlle sisse ja läks ust avama. Seal ta seisis, Raul, suur roosikimp pihus ja ulatas need Reinele sõnadega,“ Ma armastan sind. Palun tule mulle naiseks!“
  Raulil oli vaja aega ja ruumi, poolest aastast enamuse aja elas ta uhkes üksinduses vanavanemate talus, et endas selgusele jõuda, endaga tööd teha. Ja ühel päeval, kui ta peeglisse vaatas, ehmatas ta ise ka ära. Raul oli habemesse kasvanud ja ta silmade ümber olid mustad ringid. Siis saabus teadmine et ta vajab abi, et ta vajab kiiremas korras abi. Raul kõmpis omal jalau kakakümmend kilomeetrit maha ja läks ka omal vabal tahtel psühhoneuroloogia haiglasse. Depresioon oli seljatatud ja elu läks edasi.
  „Ära mõtle üle, meie beebiga on kõik kõige paremas korras!“ lausus Raul Rainele, kuigi naine ei olnud veel kindelgi, et ta beebit ootab. Ta küll kahtlustas, aga...
  „Appi, kas Raul ja memm ongi sugulased?! Mis toimub? Kas ma tõesti olen ülemõtleja või on mu teele sattunud nõiad, kes näevad läbi?“
  „Kallis naine, nõiad oleme me kõik, kui sind rahustab. Nii sina, mina, kui ka see memme meie tutvumiskontserdilt. Kui suudad oma energiad tasakaalus hoida ja näha seda mida näha soovid, seda ka näed. Ma armastan sind!“ suudles Raul Rainet.
Nädala pärast selgus, et noored ootavad kolmikuid.
  „Meie armastus on kolmekordselt tugev, meid ei lahuta miski ega keski!“ lausus Raul selle rõõmusõnumi peale, mida ta tegelikult juba teadis. 


10. august. 2019.a.
Vana-Rääma