|
foto pärineb siit: https://storgram.com/tag/mere%C3%A4%C3%A4res |
|
ÄRA ÜLE MÕTLE!
Mahe sügistuul laotas oma tiivad üle
lagendiku, nagu kalamees, kes kalavõrke lahti harutab. Kord sahiseid
teepervel kõrguvad kased, nagu saadaks mingeid sõnumeid. Kord
sahisesid kõrkjad umbekasvanud tiigi ääres, nagu üritaks keegi
nendest haarates enda elu nimel võidelda.
Raine jalutas mööda lagendikku,
kord kaskede poole kiigates, kord kõrkjaid jälgides. Tunnetejada,
mis ta meeltes möllas, ei andnud asu.
„Kuidas on võimalik, et ta
lihtsalt läks? Sõnagi lausumata läks ja lahkus mu elust. Mida ma
ometi valesti tegin? Mida küll!? Mida?“ Noor naine oli ahastuse
äärel. Teda hirmutas iga sahin ja krõbin, kuigi kodus nelja seina
vahel ta ka olla ei suutnud. Ta ei suutnud olla üksinda nelja seina
vahel, kus alles nädalajagu päevi tagasi viibis ka ta armastatu
Raul.
Raul põdes pikemat aega depressiooni
ning ei lasknud ennast aidata. Küll pani Raine talle psühholoogile
aja kinni, küll psühhiaatrile, aga Raul eiras kõiki ja kõike ning
tegi seda mida heaks arvas. Ta lahkus päevapealt töölt,
põhjendades seda kiire elukoha vahetusega. Ülemus, kes töömees
Rauli kõrgelt hindas, tuli mehe soovile vastu. Ega keegi peale Raine
ei teadnudki et mees seda rasket haigust põeb, sest Raul on
kidakeelne ehk introvertne mees kes võib päevade kaupa ka vaid omas
mullis vegeteerida, ta ei vaja suhtlemist. Või vähemalt näiliselt.
Raine ja Raul elasid koos viis pikka
aastat. Naine ei suutnud oma meest selle kooselu jooksul tundma
õppida sest isegi sein kõneles tema arvates rohkem kui Raul. Kui
Raine üritas midagi küsida, vaatas Raul teda tihti kummalise näoga
ja küsis;“uurija oled või?“ Nii oli naisel väga raske jõuda
oma mehe tusatuju tuumani.
Raine mõlgutas mõtteid, ta istus
vana umbekasuvanud tiigi äärde ning lasi tuulel ennast võtta, see
rahustas teda. Naisele meenusid ajad mil nad Rauliga tutvusid, kui
romantiline kõik see oli.
Ühel suvekuu õhtul, kui väikesest
külakohast pärit naine linna kontserdile läks, küsis nägus,
taevasiniste silmadega noormees kas neiu kõrval koht on vaba. Ilma
vastust ootamata istus napsune Raul Raine kõrvale. Raine, süütu
maa tüdruk, nihutas ennast veidi Raulist eemale, lausa nii, et
riivas kõrval istuva vana naise õlga.
„Küll see armastus on ikka ilus
tunne! Kui ta sulle pääle tuleb, pole pääsu kusagile!“ lausus
memm ja muigas endamisi. Raine sattus segadusse, sest ta ei saanud
aru kelle või mille kohta memm need sõnad lausus. Memme kõrval oli
tühi koht, kus asetses tema ridikül ja suvejope. Raine arvas, et
memm on demnetne ja räägib iseendaga, aga ta eksis.
„Vaadake lapsed, ma olen nii kaua
siin ilmas elanud, et mu silmad ka enam ei seleta hästi, aga ma
tajun kõike. Teie vahel on eriline side ja te olete kokku loodud!“
lausus memm Rainele ja Raulile, ise ühte punkti seirates.
„Ärge mind tähele pange, mina
tulin Linna Iffi vaid kuulama. Ta on mu lemmiklaulja juba
aastakümneid. Mind pigem hämmastab et teie sugused noored
elluastujad ka temast lugu peate. Tänapäeva noored ei oska ju muud
teha kui teiste üle irvitada ja viisakust pole neil üldse.
Vabandust, ka arunatukesest jääb vajaka!“ Memm muudkui jutustas.
Raul vaikis, istus ja vaikis, kuulas
Ivo Linna kontserti.
Rainel oli piinlik, ta ei saanud ühtegi
sõna suust. Memme sõnad võtsid ta keeltuks. Natukese aja pärast
vaiksid kõik kolm, ju oli millest või kellest mõelda. Raul
igatahes mõtles tollel momendil alkoholist ja see oli ka üks
põhjuseid mis sundis suud paotama.
„Vabandust, kas te hoiaksite mu
kohta alles? Ma lähen toon ühe siidri endale, aga siidrisaba on
pikk. Ma ei taha oma kohta kaotada.“ Memm ja Raine vaid noogutasid.
Raul lahkus ja memm aina seletas.
„Vaata, tütreke, see on üks tore
mees. Olgugi, et ta armastab natuke palju alkoholi, aga süda on tal
õige koha peal. Aga anna talle aega, ära muutu pealetükkivaks. See
mees on elult väga palju hiaget saanud, ta süda on haavu täis.
Mees on küll võimeline armstama, aga ta ei saa oma eksnaist
südamest välja, kõik on alles liiga värske.“
Raine ei saanud aru miks võhivõõras
memm talle võhivõõrast mehest pajatab ja talle tundus et tegemist
on mingi kokkumänguga, et memm ja noormees on tuttavad. Raine tundis
ennast isegi nn sissetungijana, et ehk ta võttiski ennist võõra
mehe koha ära, et ehk Raul istuski enne siin ja memm on tema tuttav.
„Ära üle mõtle! Sinu kõige
halvem iseloomuomadus ongi ülemõtlemine. Viska need mõtted kohe
peast ära ja su õhtu kujuneb imeliseks. Aga ära jää mu sõnadest
sõltuvusse, need on vaid väikesed juhtnöörid sulle ellu kaasa.
Püüa olla taktitundelisem ja te elate pika elu ühe katuse alla.
Jäta mu sõnad meelde. Oihh, hakkab hämarduma, ma pean minema.“
Memm tõusis, nõjatus nagu imeväel kusagilt ilmunud kepi najale ja
kadus, nagu poleks teda olnudki. Kummaline, mõtles Raine ning nautis
kontserti edasi.
Jah, samal õhtul tormise mere ääres
nad suudlesid esimest korda Raine ja Raul. Suudlesid teineteist
viieks aastaks kokku.
Nüüd meenusid Rainele vanamemme
sõnad, et ta ei tohiks ülemõelda. Aga kuidas siis? Oma loomust ju
väidetavalt muuta ei saa. Või siiski saab? Naine sattus nii
segadusse, et kahtles juba üldse memme olemasolust, et ehk ta mõtles
memme enda jaoks tollel õhtul välja. Suur segadus aiva suurenes.
„Kus kohast ma küll selle memme
leiaksin? Kas ta on veel elus? Kuidas ta teadis et me Rauliga kokku
jääme? Mis toimub? Pealegi mulle tundus, et see memm ei näinud,
oli pime, sest ta ei pilgutanud silmi ja vaatas kogu aeg ühte kohta.
Issand, ma hakkan hulluks minema! Kas siis kui ma oma loomust
muudaksin ja ülemõtlemise lõpetaksin, saaksin Rauli atagsi? Uhh!
Jälle mõtlen vist üle...“
Möödus kuid. Raine oli eneseabi
õpikutest väga palju abi saanud ja kodri tasakaalukamaks muutunud.
Ta mõtles Raulist ainult head ja head. Naine elas kodule ja tööle,
ei käinud ta enam kõrtsudes ja isegi suitsetamise oli päeva pealt
maha jätnud. Kui inimene tahab, suudab ta ennast aidata küll, sest
just ise suudame ennast kõige rohkem aidata.
Möödus pool aastat. Ühel vaiksel
õhtul, kui Raine pannkooke küpsetas, kuulis ta koputuast uksele.
Raine pühkis käed põlle sisse ja läks ust avama. Seal ta seisis,
Raul, suur roosikimp pihus ja ulatas need Reinele sõnadega,“ Ma
armastan sind. Palun tule mulle naiseks!“
Raulil oli vaja aega ja ruumi,
poolest aastast enamuse aja elas ta uhkes üksinduses vanavanemate
talus, et endas selgusele jõuda, endaga tööd teha. Ja ühel
päeval, kui ta peeglisse vaatas, ehmatas ta ise ka ära. Raul oli
habemesse kasvanud ja ta silmade ümber olid mustad ringid. Siis
saabus teadmine et ta vajab abi, et ta vajab kiiremas korras abi.
Raul kõmpis omal jalau kakakümmend kilomeetrit maha ja läks ka
omal vabal tahtel psühhoneuroloogia haiglasse. Depresioon oli
seljatatud ja elu läks edasi.
„Ära mõtle üle, meie beebiga on
kõik kõige paremas korras!“ lausus Raul Rainele, kuigi naine ei
olnud veel kindelgi, et ta beebit ootab. Ta küll kahtlustas, aga...
„Appi, kas Raul ja memm ongi
sugulased?! Mis toimub? Kas ma tõesti olen ülemõtleja või on mu
teele sattunud nõiad, kes näevad läbi?“
„Kallis naine, nõiad oleme me
kõik, kui sind rahustab. Nii sina, mina, kui ka see memme meie
tutvumiskontserdilt. Kui suudad oma energiad tasakaalus hoida ja näha
seda mida näha soovid, seda ka näed. Ma armastan sind!“ suudles
Raul Rainet.
Nädala pärast selgus, et noored
ootavad kolmikuid.
„Meie armastus on kolmekordselt
tugev, meid ei lahuta miski ega keski!“ lausus Raul selle
rõõmusõnumi peale, mida ta tegelikult juba teadis.
10. august. 2019.a.
Vana-Rääma