Ära üle mõtle!

foto pärineb siit: https://storgram.com/tag/mere%C3%A4%C3%A4res

                 

ÄRA ÜLE MÕTLE!

  Mahe sügistuul laotas oma tiivad üle lagendiku, nagu kalamees, kes kalavõrke lahti harutab. Kord sahiseid teepervel kõrguvad kased, nagu saadaks mingeid sõnumeid. Kord sahisesid kõrkjad umbekasvanud tiigi ääres, nagu üritaks keegi nendest haarates enda elu nimel võidelda.

Raine jalutas mööda lagendikku, kord kaskede poole kiigates, kord kõrkjaid jälgides. Tunnetejada, mis ta meeltes möllas, ei andnud asu.

  „Kuidas on võimalik, et ta lihtsalt läks? Sõnagi lausumata läks ja lahkus mu elust. Mida ma ometi valesti tegin? Mida küll!? Mida?“ Noor naine oli ahastuse äärel. Teda hirmutas iga sahin ja krõbin, kuigi kodus nelja seina vahel ta ka olla ei suutnud. Ta ei suutnud olla üksinda nelja seina vahel, kus alles nädalajagu päevi tagasi viibis ka ta armastatu Raul.

  Raul põdes pikemat aega depressiooni ning ei lasknud ennast aidata. Küll pani Raine talle psühholoogile aja kinni, küll psühhiaatrile, aga Raul eiras kõiki ja kõike ning tegi seda mida heaks arvas. Ta lahkus päevapealt töölt, põhjendades seda kiire elukoha vahetusega. Ülemus, kes töömees Rauli kõrgelt hindas, tuli mehe soovile vastu. Ega keegi peale Raine ei teadnudki et mees seda rasket haigust põeb, sest Raul on kidakeelne ehk introvertne mees kes võib päevade kaupa ka vaid omas mullis vegeteerida, ta ei vaja suhtlemist. Või vähemalt näiliselt.

  Raine ja Raul elasid koos viis pikka aastat. Naine ei suutnud oma meest selle kooselu jooksul tundma õppida sest isegi sein kõneles tema arvates rohkem kui Raul. Kui Raine üritas midagi küsida, vaatas Raul teda tihti kummalise näoga ja küsis;“uurija oled või?“ Nii oli naisel väga raske jõuda oma mehe tusatuju tuumani.

  Raine mõlgutas mõtteid, ta istus vana umbekasuvanud tiigi äärde ning lasi tuulel ennast võtta, see rahustas teda. Naisele meenusid ajad mil nad Rauliga tutvusid, kui romantiline kõik see oli.

Ühel suvekuu õhtul, kui väikesest külakohast pärit naine linna kontserdile läks, küsis nägus, taevasiniste silmadega noormees kas neiu kõrval koht on vaba. Ilma vastust ootamata istus napsune Raul Raine kõrvale. Raine, süütu maa tüdruk, nihutas ennast veidi Raulist eemale, lausa nii, et riivas kõrval istuva vana naise õlga.

  „Küll see armastus on ikka ilus tunne! Kui ta sulle pääle tuleb, pole pääsu kusagile!“ lausus memm ja muigas endamisi. Raine sattus segadusse, sest ta ei saanud aru kelle või mille kohta memm need sõnad lausus. Memme kõrval oli tühi koht, kus asetses tema ridikül ja suvejope. Raine arvas, et memm on demnetne ja räägib iseendaga, aga ta eksis.

  „Vaadake lapsed, ma olen nii kaua siin ilmas elanud, et mu silmad ka enam ei seleta hästi, aga ma tajun kõike. Teie vahel on eriline side ja te olete kokku loodud!“ lausus memm Rainele ja Raulile, ise ühte punkti seirates.

  „Ärge mind tähele pange, mina tulin Linna Iffi vaid kuulama. Ta on mu lemmiklaulja juba aastakümneid. Mind pigem hämmastab et teie sugused noored elluastujad ka temast lugu peate. Tänapäeva noored ei oska ju muud teha kui teiste üle irvitada ja viisakust pole neil üldse. Vabandust, ka arunatukesest jääb vajaka!“ Memm muudkui jutustas.

  Raul vaikis, istus ja vaikis, kuulas Ivo Linna kontserti.

Rainel oli piinlik, ta ei saanud ühtegi sõna suust. Memme sõnad võtsid ta keeltuks. Natukese aja pärast vaiksid kõik kolm, ju oli millest või kellest mõelda. Raul igatahes mõtles tollel momendil alkoholist ja see oli ka üks põhjuseid mis sundis suud paotama.

  „Vabandust, kas te hoiaksite mu kohta alles? Ma lähen toon ühe siidri endale, aga siidrisaba on pikk. Ma ei taha oma kohta kaotada.“ Memm ja Raine vaid noogutasid. Raul lahkus ja memm aina seletas.

„Vaata, tütreke, see on üks tore mees. Olgugi, et ta armastab natuke palju alkoholi, aga süda on tal õige koha peal. Aga anna talle aega, ära muutu pealetükkivaks. See mees on elult väga palju hiaget saanud, ta süda on haavu täis. Mees on küll võimeline armstama, aga ta ei saa oma eksnaist südamest välja, kõik on alles liiga värske.“

  Raine ei saanud aru miks võhivõõras memm talle võhivõõrast mehest pajatab ja talle tundus et tegemist on mingi kokkumänguga, et memm ja noormees on tuttavad. Raine tundis ennast isegi nn sissetungijana, et ehk ta võttiski ennist võõra mehe koha ära, et ehk Raul istuski enne siin ja memm on tema tuttav.

  „Ära üle mõtle! Sinu kõige halvem iseloomuomadus ongi ülemõtlemine. Viska need mõtted kohe peast ära ja su õhtu kujuneb imeliseks. Aga ära jää mu sõnadest sõltuvusse, need on vaid väikesed juhtnöörid sulle ellu kaasa. Püüa olla taktitundelisem ja te elate pika elu ühe katuse alla. Jäta mu sõnad meelde. Oihh, hakkab hämarduma, ma pean minema.“ Memm tõusis, nõjatus nagu imeväel kusagilt ilmunud kepi najale ja kadus, nagu poleks teda olnudki. Kummaline, mõtles Raine ning nautis kontserti edasi.

  Jah, samal õhtul tormise mere ääres nad suudlesid esimest korda Raine ja Raul. Suudlesid teineteist viieks aastaks kokku.

  Nüüd meenusid Rainele vanamemme sõnad, et ta ei tohiks ülemõelda. Aga kuidas siis? Oma loomust ju väidetavalt muuta ei saa. Või siiski saab? Naine sattus nii segadusse, et kahtles juba üldse memme olemasolust, et ehk ta mõtles memme enda jaoks tollel õhtul välja. Suur segadus aiva suurenes.

  „Kus kohast ma küll selle memme leiaksin? Kas ta on veel elus? Kuidas ta teadis et me Rauliga kokku jääme? Mis toimub? Pealegi mulle tundus, et see memm ei näinud, oli pime, sest ta ei pilgutanud silmi ja vaatas kogu aeg ühte kohta. Issand, ma hakkan hulluks minema! Kas siis kui ma oma loomust muudaksin ja ülemõtlemise lõpetaksin, saaksin Rauli atagsi? Uhh! Jälle mõtlen vist üle...“

  Möödus kuid. Raine oli eneseabi õpikutest väga palju abi saanud ja kodri tasakaalukamaks muutunud. Ta mõtles Raulist ainult head ja head. Naine elas kodule ja tööle, ei käinud ta enam kõrtsudes ja isegi suitsetamise oli päeva pealt maha jätnud. Kui inimene tahab, suudab ta ennast aidata küll, sest just ise suudame ennast kõige rohkem aidata.

  Möödus pool aastat. Ühel vaiksel õhtul, kui Raine pannkooke küpsetas, kuulis ta koputuast uksele. Raine pühkis käed põlle sisse ja läks ust avama. Seal ta seisis, Raul, suur roosikimp pihus ja ulatas need Reinele sõnadega,“ Ma armastan sind. Palun tule mulle naiseks!“

  Raulil oli vaja aega ja ruumi, poolest aastast enamuse aja elas ta uhkes üksinduses vanavanemate talus, et endas selgusele jõuda, endaga tööd teha. Ja ühel päeval, kui ta peeglisse vaatas, ehmatas ta ise ka ära. Raul oli habemesse kasvanud ja ta silmade ümber olid mustad ringid. Siis saabus teadmine et ta vajab abi, et ta vajab kiiremas korras abi. Raul kõmpis omal jalau kakakümmend kilomeetrit maha ja läks ka omal vabal tahtel psühhoneuroloogia haiglasse. Depresioon oli seljatatud ja elu läks edasi.

  „Ära mõtle üle, meie beebiga on kõik kõige paremas korras!“ lausus Raul Rainele, kuigi naine ei olnud veel kindelgi, et ta beebit ootab. Ta küll kahtlustas, aga...

  „Appi, kas Raul ja memm ongi sugulased?! Mis toimub? Kas ma tõesti olen ülemõtleja või on mu teele sattunud nõiad, kes näevad läbi?“

  „Kallis naine, nõiad oleme me kõik, kui sind rahustab. Nii sina, mina, kui ka see memme meie tutvumiskontserdilt. Kui suudad oma energiad tasakaalus hoida ja näha seda mida näha soovid, seda ka näed. Ma armastan sind!“ suudles Raul Rainet.

Nädala pärast selgus, et noored ootavad kolmikuid.

  „Meie armastus on kolmekordselt tugev, meid ei lahuta miski ega keski!“ lausus Raul selle rõõmusõnumi peale, mida ta tegelikult juba teadis. 

10. august. 2019.a.

Vana-Rääma