Kahju on et see raamat loetud sai. Tõsiselt! Panin just öökapilt riiulisse Rein Veidemanni proosateose "Arkaadia öö," mis koosneb kolmest eraldiloetavast novellist ning veel kolmest novellist, mis moodustavad koos romaani, romaani novellides.
Ma ei saa ise üle ega ümber "nimemaagiast" ning just see on üks mu lemmikteemasid Rein Veidemanni teoste juures. Ka minu jaoks tähendavad nimed väga palju. Sestap ma tõsiselt naudin Reinu raamatuid. Ja mitte ainult nimede pärast, ka ajaoo, tarkusepagasi ja tohutu kire, seksuaalsuse pärast, mida kõik R.Veidemanni raamatud kajastavad.
Tahtsin sellesse raamatusse ka pühendust hiljuti võtta, aga paraku läks nii et ma ei jõudnudki Uue Kunsti Muuseumisse, kui kirjanik Veidemann oma sünnilinna Pärnut väisas. Aga ma ei kaota lootust, sest tema kirjutatud triloogia raamatutes on mul pühendused sees ja soovin et ka teistes oleks, nii saan need ühte riiulisse asetada. Mul on lihtsalt pühenduste ja autogrammidega raamatute tarvis eraldi riiulid ja nendel raamatutel on minu jaoks veel suurem tähtsus, see silmale nähtamatu energeetika, aga tuntav...
Nautisin kõikide novellide lugemist väga. Novellikogu ongi hea lugeda, saab ennast õhtuti paremini korrale kutsuda, lihtsalt ei võta järgmist novelli lugeda ja ajad ennast vägisi magama. No ma olen lugemissõltlane ja pean ennast korrale kutsuma.
Nagu me Reinuga siin vestelnud oleme, on talle endale kõige hingelähedasem novell sellest raamatust "Meie, tinasõdurid." Aga ma üldse ei imesta selle üle, see on tõsiselt põnev ja nostalgiline novell, tegevus toimub Pärnus ja kõneleb toonasest elust, kui autor veel nooruki eas oli ja Pärnus Räämal elas. Jah, seda kõrvitsa lugu mainis autor ka ühel kohtumisõhtul, aga ma ikkagi nautisin lugemist, väga!
Pean tõdema et sellest ajast saati, kui see raamat mu öökapil oli, pole nudpäevagi mil ma ei ümiseks laulusõnu ; "minagi oli Arkaadia teel..."
Arkaadia teel
- Muusika:
- T. Tepandi
- Sõnad:
- K. Ristikivi
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.
Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.
Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.
See laul on mind lapsest saati lummanud ja unistama pannud, juba ainuüksi nimi "Arkaadia" on minu jaoks erilise tähendusega. Miks? Midagi jätan ka oma teada :)
Esimene novell "Betti" on ka ülimõnus. Koer Betti kõneleb elust oma silmade järgi. Ja jälle need nimed! Ka Betti on endale nime saanud ühe kuulsa inimese järgi. Kelle? Kui ei tea siis lugege seda raamatut!
Ojaa, see "Kõnekirjutaja" novell! No seda juhtusin lugema just ajal mil tänavune Roosiaia sündmus aset leidis ja tundsin mingit seost novelli ja sündmuse vahel. Väga eluline ja hea lugemine taas!
Ja viimasest kolmest novellist koosnev romaan on ka väga kirglik ja ehe. Väga, väga nautisin selle lugemist. Poetasin isegi mõne pisara.
Nüüd jään kirjanik Rein Veidemannilt järgmist teost ootama. Aitäh, Rein!
Rahva Raamatu lehelt:
Raamat
ARKAADIA ÖÖ
Romaanide "Lastekodu" (2003) ja "Tund enne
igavikku" (2012) kõrval on Rein Veidemann kirjutanud ning avaldanud ka
pikemaid novelle, mis nüüd on leidnud tee ühiste kaante vahele. Neist
novellidest kolm põimuvad omaette lühiromaaniks "Arkaadia öö", andes
ühtlasi kogu raamatule pealkirja.
Selles teoses, nagu varasemateski romaanides, on keskseks eesti
haritlase lugu muutuva ajakanga taustal, tema ja talle lähedaste
inimeste elu- ning hingedraama.
25. august. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar