Seitse pohla

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Vaccinium_vitis-idaea_20060824_001.jpg

                       SEITSE POHLA

Kitsuke metsavahe rada uppus rohelusse nagu tiik, mis on kinni kasvanud. Tee sai korraga otsa. Sigridile tundus see kummaline, sest nii kaua kui ta ennast mäletab ja neid radu tallanud on, viis see tee ühte vana lagunenud talu hoovi, mis oli ajahamba poolt, peale vanaperenaise surma, saatuse pureda jäetud. Tõsi küll, väidetavalt pidavat nüüd noorem generatsioon seal aeg-ajalt tegutsema ja talule uuesti hing sisse puhuma, kuid ometi ühtegi rada sinna ei viinud.

Tänavu näis seenesaak ikka väga kesine olevat, Sigrid leidis metsatukast poole tunni jooksul vaid mõne kuivanud puraviku, aga pohlad näitasid küll juba oma punakat palet. Nii asusuki noor, kolmeaastase vallaslapse ema pohli korjama.

Sigrid kasvatas koos vanaemaga tütar Lisetti, sest tema boyfriend on pruudi rasedusest kuuldes Rootsi pegenud ja sinna jäänudki. Kuuldavasti elavat ta seal pereelu, aga kes seda täpsemalt teab, kui igasugune kontakt puudub. Inimene oli, läks ja kadus, nagu poleks teda olnudki.

Just vanaema oli see kes mainitses Sigridit sünnitama, sest esimese raseduse katkestamine võib täheldada emaduse staatusest ilmajäämist. Sigrid oskas vanaema Annale väga tänulik olla, ja mitte ainult selle nõuande eest. Vanaema oli talle kogu elu nii ema, isa, vanaema, õe, venna kui vanaisa eest olnud. Vanaema oli talle kõik. Tema elus eksisteeris vaid kaks tähtsalt inimest – vanaema Anna ja tütar Lisett.

Ämber triiki pohli täis korjatud, seadis Sigrid sammud kodu suunas. Mööda metsaveert kõndides noppis ta veel üksikuid pohli ja pistis suhu. Need hapukad marjad maitsesid talle väga. Ainult vanaema kurtis, et peale seda, kui ta reumat põdema hakkas, ei suutvat ta enam haput tarbida, aga seitse pohla päevas sõi ta ära küll, sest just seitse pohla tarbimine pidavat tagama hea tervise ja kõrgeealisuse. Anna tahtis elada, sestap ta tervislikult toituski, kuigi sealihast ja mulgikapsast ei suutnud ta loobuda, ega ei plaaninudki. Tal on helgelt meeles veel lapsepõlv, kus nälja kustutamisest oli õnneks keldris hapendatud kapsast otse tünnist võtta. Ka ei pipsutanud toona keegi toorest pekki süües, see maitses hästi.

Lisett armastas pohli väga. Ta võis neid pihkudega suhu pista, ise samas grimasse tehas. Sama aplalt sõi ta ka küüslauku. Juba imikuna armastas ta neid süüa, ise mõistmatult nuttes miks need küll nii kibedad on. Lisett armastas ka võid lusikaga karbist süüa ja kui keegi üritaski tüdrukut keelta, näitas laps oma tigetad poolt.

„Vana, miks osad inimesed armstavad haput ja osad mitte? Kas see tuleneb maisemeelest?“ Sigrid võttis alati vanaema elutarkust kuulda, sest tema õpetlikes juttudes oli alati ka tõeiva sees.

„Hapu on hea ja reeglina on ka hapud marjad tervislikud, kui juhtumisi pole maoga probleeme. Kui inimene põeb maogastriiti ehk ülihappesust, pole soovitav haput tarbida. Ka siis kui reuma hakkab vanainimeste konte murda, ei taha organism enam haput. Tegelikult iga inimese organism tunneb ära mida ta vajab ja mida mitte. Mina võisin lapsena kilode kaupa tulihaput rabarberit süüa, suhkrusse ka seda ei kastnud, suhkur rikkus minu jaoks rabarberi maitse ära.“

„Aa, nüüd ma tean kellelt Liisu oma geenid saanud on!“ Sigrid rõõmustas.

Anna muigas ja tundis tütretütre väite üle siirast rõõmu. Samuti armastas Anna väga oma sõstrasilmset tütretütretütart Lisetti. Ta kippus last ka hellitama, nagu vanaemadel ja vanavanaemadel ikka kombeks olnud on. Nii näitas Lisett viimasel ajal tihti oma jonnituju, kui oli pool päeva saanud vanavana seltsis veeta ning õhtu eel emme teda keelama ja käskima hakkas.

„Mamma, tahan kommi, tahan!?“ Lisett lausa nõudis Annalt kommi. Sigrid tahtis juba häält tõsta kuid nähes vanaema silma pilgutamas, loobus.

„Tule siia, mu silmaterake, mu tupsununnuke, tule võta kommi!“ Vanavanaema oli helde-lahke. Ta mäletas lapsepõlvest kuidas ema neile kommi „tegi“ ja nüüd jagas ta oma oskusi lapselapselapsele. Selleks võttis ta pohlad, tegi need vees märjaks ning kastis suhkru sisse, rullis neid suhkrus ja pani kuivama. Nii valmisid pohlakommid ja väga maitsvad said. Lisett oli väga õnnelik. Ka Sigrid vaikis, sest ei saa ju ometi keelata last vitamiine tarbimast!

„Vana, sa oled mulle palju pajatanud mu emast ja isast. Tänu sulle on mul kogu elu olnud tunne, et ma tunnen neid, et oleksin saanud nagu nendega koos kasvada. Aitäh sulle selle eest! Aga palun räägi mulle kus nad hukkusid? Olen seda mitu korda küsinud, aga sa vist ei taha sellest rääkida. Miks?“ Sigrid oli rahutu.

„Oh, tütreke, ei ole kerge vanu haavu verele rebida, ei ole! Aga...“

„Ära siis rebi...“ oli Sigrid nõus.

„Egas ma saa seda teavet endaga hauda kaasa viia, sul on õigus seda teada saada. Oled nüüd juba ise ema, väga hooliv ja armastav ema, eks ma siis pajata...“ Anna jättis lause lõpetamata.

„Ei, ei, vana, pole vaja, kui see sulle haiget teeb. Kindlasti teeb!“ Sigrid oli valmis vanaema vaikimisega.

„Liisu, tule võta veel kommi ja mine liivakasti mängima. Kas lubad, et liiva enam pähe ei kalla?“ Anna sooviks oli et pisike perekonnaliige tema ja lapselapse vestlusest ei kuuleks, kolmeaastane saab juba päris palju aru, memm ei tahtnud Liisule haiget teha, sestap ta lapse liivakasti saatiski.

„Tollel karmil päeval, sinu seitsme kuuseks saamise päeval läksid su vanemad metsa pohli korjama, et nendest sünnipäevakook kooki küpsetada. Meil kõigil oli traditsiooniks alati sinu kuu aega vanemaks saamise puhul seda pidada.Mida su vanema ei leidnud, olid pohlad. Meie kodu lähedal metsas olevat üks neetud kohake, see jääb rajale mis viib ühte vanasse mahajäetud tallu, kus elas kord üks kuri nõid. Jaajaa, kurjad nõiad ei eksisteeri ainult muinasjuttudes, nad on ka päriselus olemas! Sinu ema ja isa otsistasid sõita mööda rada edasi, kurja nõia valdustesse, sest pohlasoov oli kindel. Paar kilomeetrit enne nõiatalu parkisid nad auto magistraalkraavi veerde ning hakkasid autost välja minema. Samal ajal seisis teepervel üks marjulisest meesterahvas, kes lausa nägi kuidas auto ta silme all magistraalkaevu vajus. Ta kuulis ka su ema viimaseid sõnu;“ma pean oma seitse pohala saama, muidu...!“Ja korraga ei olnud enam autot ega su vanemaid näha. Mees arvas, et ta hakkab mõistust kaotama, sest vaatepilt oli rohkem kui uskumatu. Ta jooksis tuhatnelja minu juurde ja teatas uudisest, mis osutus tõeks.

Kas võis saatuslikuks saada see, et su ema ei leidnud oma seitset pohla või legend, et kuri nõid neab ära kõik kes tema maa-alt midagi varastada tahavad.... võta siis kinni! Aga rahvasuu teab pajatada, et nõid oli võimekas ja meie kodu lähedal metsas asub äraneetud koht, kus inimesed enam ei käi. Olen alati hirmul, et sina sinna ei satuks. Teen kaitsemärke, mida õpetas mulle juba minu vanaema. Tundub, et need toimivad, kuigi olen muidu ebausu vastu väga skeptiline. Aga miski siin ilmas siiski olemas on ja toimib, olen kogenud. Ka sinu emaga olen kordi kohtunud ja ma ei arva, nagu too juhuslik mees metsas, et ma hakkan hulluks minema. Ta käib endiselt kodus.“

„Oehh, ma tean kus see kot asub! Tean! Selle teeraja peale jääb, mis viib vana maja juurde, aga seal ei ole enam rada, see on rohtu kasvanud ja selle asemel laiub tiik.“ Sigrid sai vastused oma küsimustele mis teda olid pikki aastaid vaevanud.

„Jah, tütreke, jah, võta nüüd seitse pohla!“ Anna pakkus oma pihust lapselapsele pohli ja ta skeptitsismist polnud midagi alles. 

26. august. 2019.a.

Vana-Rääma