KÄPAPIKK JA PIKAKÄPP MATKAMAS - Margit Peterson

Nagu ikka, loen ka paberkandjal oma raamatud läbi, nii ka sellel korral. Olen südamest tänulik oma andekale illustraatorile Jana Valgele, kes mu lasteraamatu tegelased elusaks joonistas. Janal on fenomenaalne võime joonistada just sellised tegelased, millistena ma neid ette kujutan. See ei ole esimene kord, on alati nii, sest Jana on illustreerinud paljud minu raamatud ning meie koostöö jätkub, sest antud lasteraamatust kirjutan ma sarja. Ja suured tänud ka mu kallile toimetajale Ülle Varikule, kellega on meil väga meeldiv koostöö. Aitäh, et olemas oled! Ja tänusõnad ka trükikoja Vali Press töökale kollektiivile, kelle tööga olen ka väga rahul ning ka nemad on äärmiselt vastutulelikud ja sõbralikud. Soovitan ka teil pöörduda just selle trükikoja poole raamatu väljaandmiseks, sest neil on väga sõbralikud hinnad ka. Selline siis ongi minu 42. raamat ehk 6. lasteraamat. Lisan siia ka raamatu tutvustuse ja veel saate seda raamatut ka minu käest osta 12.- eest, kuid neid ei ole palju. Kui raamatukauplused nüüd juurde tellivad siis enam minu käest osta ei saa. Kiirusta! Postiga lisandub ka postikulu. SISUTUTVUSTUS: Käpapikk ja Pikakäpp on sõbrad, kes kuuluvad ühte hõimkonda. Nad on inimesi ja Päkapikke meenutavad tegelased, elavad samasugust elu, käituvad samamoodi, ent ometi erinevad teistest. Nad omanäolised ja lapsemeelsed, kes kunagi täiskasvanuks ei saa. Ja neil on ka palju põnevaid sõpru, kellega läbi raamatusarja te ka tuttavaks saate. See on õpeliku raamatusarja esimene raamat lugemishimulistele lastele. Heade soovidega, autor. 3. aprill 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 822. päev

Nagu ma hommikul hõi(s)kasin, jõudsid täna koju mu lasteraamatud "Käpapikk ja Pikakäpp matkamas." Tegu on siis tõesti mu 6. lasteraamatuga ja luban, et see ei jää viimaseks, Käpapika ja Pikakäpa seiklused jätkuvad veel mitmes raamatus. Raamat ise on pisikeses formaadis, pehmete kaantega, hea lapsel kaasas kanda. Ja meie just jõudsime raamatuid adressaadini viimast, kellele koju, kellele tööjuurde, kellele postkasti ja ports läks ka postimajast teele. Muide, järgmise portsu saan panna alles esmaspäeval, sest homme on Pärnu postimaja suletud. Veel on minu käest ka saada neid, kuid mitte palju. Kui soovid, aga veel maksta ei saa, broneeri, muidu jääd lihtsalt ilma. Aga rada tuli meil 5,2 km pikkune, tallatakso teekond siis, seekord ilma kõnnikeppideta, sest need oleks seganud. Aga täna on veidi soojem, 6 soojakraadi näitab Pärnus, kuigi ma juba hommikul kütsin ahju ära, sest elamises oli ainult 18 soojakraadi, prrr ... Varsti teen ka pliidi alla tule, saab elamise normaalseks. 25+ on minu jaoks normaalne, alla selle ma lihtsalt lõdisen. Sellised lood siis. Olge terved, olge rõõmsad ja tegelege ka ikka nende asjadega, mis teile sobivad, nii on maailma helgemad ja selgemad pildid nähtavamad! 2. aprill 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

  Täna oli siis see õnnelik päev mil sain käes hoida oma uut lasteraamatut PETU LÄHEB KOOLI, mis on järg mu esimesele lasteraamatule PETU. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on! See on arvult minu 16. raamat. Nagu pealkiri ütleb, kõneleb see ajast kui PETU alustas kooliteed toonases Metsapoole 8.-kl koolis. Jah, juba kaanepilt reedab.

  Raamatu andis taas välja kirjastus HEA TEGU, illustreeris taas Signe Lauk, toimetas Anneli Sihvart ja küljendas Vallo Hallik. Ma olen üliõnnelik, et see nii õigel ajal ilmavalgust nägi, sest juba homme, 20. oktoobril tähistab Metsapoole Põhikool oma 165. juubelit ning see on minu kingitus koolile. Ise ma kahjuks küll sinna ei jõua, aga saladuskatte all mainin, et PETUD jõuavad.

 Kirjutan ka kolmandat raamatut PETU VAHETAB ELUKOHTA, millest juba pool on valmis kirjutatud ja pool veel kirjutada. See kõneleb õpingutest Tarva ja Koonga koolis ning elust Oidremaa külakeses. Kolmas raamat tuleb palju paksem. Väga põnev on seda kirjutada, nostalgitseda ja elada taas lapsepõlves.

 Aitäh kõikidele kes te mu raamatute sünnis "süüdi" olete!

jõudsid koju....

PETU (esimene osa) viimased müügil poodides

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

PETU LÄHEB KOOLI

Autor: MARGIT PETERSON

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 7 Google +0  0 Share0

Petust on saanud koolilaps. Nädala sees saab tema teiseks koduks internaat, mis tänapäeval kannab õpilaskodu nime. Petu otsib ikka ja aina põhjuseid koju naasmiseks, sest internaat tekitab temas hüljatuse tunnet.

Mida tunneb vabahingeline tüdruk kui ta satub võõrasse keskkonda? Mida tunneb väike tüdruk, kelle pere kolib ja kõik algab algusest? Seda kõike saate lugeda kui avate selle, koolilastele lugemiseks kirjutatud raamatu. Jääge ka järjeraamatut ootama, sest PETU elab endiselt teie südames ja enda elus.

ISBN	9789949581771
Ilmumisaasta	2018
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	76 lk
Mõõt	210x148x (mm)
Kirjastus	HEA TEGU
Lisamise aeg:	18.10.2018		11.30 10.74 €Varsti müügil

19. oktoober. 2018.a.
Vana-Rääma

Üllatusterohke päev

Katrin (Kati), kellest kirjutan ka PETU 3 raamatus ja Germo

   Asjad hakkavad paika loksuma, igas mõttes. Peensusteni ma lahkama ei hakka et mis, kas ja kus, aga täna on kordi positiivsem päev kui siin millalgi. Üldse on see nädal kujunenud ülikiireks aga samas külalisterohkeks, kirevaks ja põnevaks. Aitäh, sõbrad!

 Jah, nagu ma foto juures kirjutasin, on ka Katrin, mu lapsepõlvesõbranna, kes nüüd küll juba kaua aastaid elab rohkem Itaalias kui Eestis, mu lasteraamatus PETU olemas, küll teise nimega ja alles PETU 3. raamatus, aga on, sest me kasvasime koos ühes külas, nii palju on meenutada. Kati tuli jalgrattal meile külla, ei,ei, mitte Itaaliast vaid Saugast, kus asub ta Eesti kodu.

 Mu kooliõde Nele jõuab varsti jalgrattal Pikaverest Portugali. Olen tema pidev jälgija ja kaasreisija :)  Täna naersin Katrinile, (kes on Nele klassiõde) et ta harjutab ka rattasõitu ja varsti kimab Nelele järgi. No on ikka vaprad naised meil siin Pärnumaal, eksole? Kui ma uue ratta saan, hakkan ka sellega kimama, eelmine ei sobinud mulle, müüsin üsna kohe maha. Aga homme tahaks rajale minna, kepikõndima, sest liiga palju kirjatööd ja elu arvutiekraani taga pole enam ammu mulle, tahaks liikuda. Täna küll mõningad kilomeetrid liikusin, sest käin ikka jalgsi. Postimajja oli asja ja sain migratsiooniametist oma uue id kaardi ka kätte, nädalaga sai valmis. Merekale tänud et ta mul selle töökorda seadis, aitäh! Ma olen ju tehnika kohalt number null ja minu jaoks oli ikka väga keeruline sellega panka saamine, mingid bluginad või asjad olid puudu, aga õnneks on Merekas hetkel Eestimaal, seega joppas mul täna mitme asjaga, mitme spetsialistiga.

 Olin aastaid unistanud aktiiksest laualambist ja täna sain selle õnnelikuks omanikuks. Töökorda tegi selle hea Altti, kellele ka siit blogist pirakad tänud, aitäh!

 Eile, 17. oktoobril sündis mu lasteraamatule PETU järg PETU LÄHEB KOOLI, olen üliõnnelik. Kaua oodatud kaunikene nägi lõppeks ilmavalgust, juhuuu! Ja kolmanda osa kirjutamine kulgeb, lisaks mitmele kirjatööle, edukalt. Peaks ilmavalgust nägema juba 2019.aastal.

 Aga muidu olen ikka rõõmus, ole sinagi!

Fotod:

minu teine lasteraamat <3

uhke ja uus omanik

selline armsake :)

Altti tõi valguse!

selfi Katiga ja pool Germost mahtus ka ära :)

18. oktoober. 2018.a.
Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 22. PEATÜKK

  22.PEATÜKK

  Ühel päeval, kui tunde oli kõigest neli, kutsus pinginaaber Sigrid Petu peale koolipäeva endale külla. Petu viis ranitsa internaati ja hakkas koos Sigridiga läbi metsa jalutama. Teepeal korjasid nad huvitavaid käbisid ja otsisid nende seest seemneid. Üks memm oli kunagi Petule ütelnud, et kuuse- ja männi seemned on kasulikud, nendes on palju vitamiine. Aga seda tüdrukud ei teadnud, et kas kevadel lume alt välja tulnud seemnetest on, aga nad otsisid neid ikka. Tegelikult tüdrukud arutasid selle üle, et kuidas on võimalik, et seemnest kasvab hiigelsuur puu. See tundus nende jaoks nii müstiline. Nad arutlesid, et kui titast kasvab suur inimene siis on see loomulik, sest tita kogu aeg toitub piimast ja inimene kasvab süües ja juues. Nad olid puude pärast mures, sest vahepeal oli pikk ja kuiv periood ning puud ei saanud isegi juua mitte. Loodusõpetuse tunnis olid nad õppinud, et toitaineid saab puu maa alt, mullast, aga ikkagi tundus see kuidagi müstiline.

  Metsateel veidi kõrvale põigates leidsid nad murdunud puu ja üritasid selle vanust määrama hakata, ikka tüves olevate ringide järgi. Murdunud puule on raske vanust määrata, aga nad vähemalt üritasid. Põnev oli.

  Üldse oli lastel metsas ja õues palju tegemist, tuppa eriti ei kiputud. Ka koolis rõhutati, et lqapsed peavad palju aega õues värske õhu käes viibima, nii kasvavad neist tugevamad ja tervemad inimesed.

Petu ei jõudnud alati bussilt maha minnes kohe koju. Metsas kasvasid jänesekapsad, mis talle eriliselt maitsesid, sellised hapukad ja head. Lisaks nendele teadis ta kus on allikas. Sealt käisid tüdrukud pihkudega vett joomas ning allikaveega nägu loputamas. See pidi hoidma noorena ja kaitsma näonahka. Peale selle laius suhteliselt bussijaama juures suur mustikamets. Kogu nende pere käis metsas mustikal, kivihunnikutes vaarikal ja juba suviti täienes nende pere keldrivaru seentega. Seenel käimise kirg oli kogu perel. Juba juuni kuus sai hakata puravikke korjama. Tihti tuli ette ka olukordi kus kedagi kodus ei olnudki, kõik olid metsas. Ja ema keetis seeni varaste hommikutundideni lausa hiigelsuures pesukasusis puupliidil.

  Sigridi juures oli põnev. Koos õppisid nad Petuga koolitükid ära, kuigi kirjalikke ülesandeid ei saanud Petu teha, sest ranits oli intras. Aga suulised ülesanded olid selged nagu allikavesi. Tõsi küll, Sigrid oli ka sunnitud oma noorema venna eest hoolt kandma ja nooremate õdede eest ka. Vanemad olid alles tööl ja nende koju naasemiseni oli veel tunde aega. Sigrid luges noorematele sõnad peale ja ise läks Petuga küla vahele jalutama. Selles külas asusid huvitavad kirikud, aga need olid suletud ja avatud teatud päevadel. Üks neist oli Treimani luterikirik ja teine õigeusukirik. Petule väga meeldisid kirikud, ta kujutles neid uhkete lossidena. Naaberriik Läti asub sellest asulast kõigest 6 km kaugusel. Mööda rannikut liikudes terendab männimets, rannaniidud ja liivaluited, imelised kohad jalutamiseks. Treimani rand asub Liivi lahe kaldal. Sadamas laiuvad ka muul ja kalatööstushooned.

  Petu uskus, et Sigrid on õnnelik inimene, sest tema kodu asus vaid mõne kilomeetri kaugusel koolist. Sigrid sai kodus elada ja vajadusel peale tunde jala koju. Petu koduni oli kordi pikem maa. Mingil ajal elas Sigrid ka internaadis ja Petul oli selle üle hea meel. Nii said nad koos rohkem aega veeta.

Tegelikult vahel Petu unistas Häädemeeste koolist, sest seal ei olnud ju internaati ja oleks võimalus iga päev kodust kooli käia. Aga ema otsus oli just see, et lapsed ei teaks iga päev pikki kilomeetreid bussijaama maha käima, ning ema otsust Petu austas. Pealegi oli ta juba oma kooli ja klassikaaslastesse kiindunud ning ei kujutanud ettegi, et peab nendest loobuma. Pealegi Läti riik oli ligidal, sealt sai lehmakommi toomas käia ning just see komm oli Petu lemmik, mitte kukekomm, mida ema Pärnus käies tihti lastele ostis.

  Koolimajas toimusid ka aeg-ajalt esperanto keele kursused. Sellest keelest ei taibanud väiksemad lapsed midagi, aga suuretamtel oli võimalus seda õppida. Üks vanema klassi poiss tegi noorematele nalja, et esperanto keel olla väga lihtne, tulb vaid sõnad tagurpidi lugeda. Nii õppiski Petu tagurpidi lugemise selgeks ja selle lugemine ning rääkimine sujus tal endalegi üllatuseks ladusalt. Petu oli uhke, et oskab esperanto keelt. Omas mõttes ta seda ju oskaski. Aga mingil ajal nad hakkasid õdede ja vendadega ver keeles rääkima. See kõlas nii, et iga sõna lõpus pidi ver olema. Näiteks; „mina ei lähe homme kooli- minver eiver lähver homver koolver.“ Lapsed sattusid selle keele rääkimisest lausa sõltuvusse ja said teineteisest ka aru. Petu kujutles, et siis on ka vene keel, mida ta alates teisest klassist õppima hakkab, väga kerge.

  Ka bi keel oli Petul juba enne kooli selge. Seleks tuli sõnade vahele „bi“ sokutada. Näiteks:“ mina olen tüdruk- mibina obilen tüdbidruk.“ Lihtne ju! Bi keeles suhtlesid ka nad sõpradega omavahel.

Üleüldse meeldis Petul uusi tegevusi genereerida või algatada. Nii kandis ta koolis kaasas ka paelajuppi, mille otsad sõlmis ta kokku kassikanga kudumiseks ning õpetas kassikangast kuduma ka klassiõdesid. Seda oli talle õpetanud kadunud vanavanaema, kes pilvepiirilt aeg-ajalt seda Petule meelde tuletas. Alati oli tegevust ja igav polnud kunagi.

  Petu ootas koolis alati lugemisvõistlusi. Kuna ta oli juba kolme aastaselt lugema õppinud, sai ta tihti lugemisvõistlusel paremaid kohti. Loomulikult oli garanteeritud ka selle eest hea hinne. Ka kirjandite kirjutamine, etteütlused ja lugemispäeviku täitmine kuulusid tema lemmikute hulka. Nende eest sai ta ka pidevalt viisi.

  Kuigi koolimajal oli koristajatädi olemas, pidid iga koolipäeva lõpus korrapidajaõpilased oma klassi ära koristama. See ei olnud Petule meeltmööda. Ta ei mõistnud miks lapsed peavad koristama tasuta ja koristajatädi saab selle eest palka. Aga sellised olid kombed ja vastu hakata ei tohtinud. Kui olid eelmisel päeval jätnud klassi koristamata, pidid järgmisel päeval uuesti korrapidaja olema.

  Samas oli see üks võimalus taas suhelda koristajatädiga. Aga vahel tundus tahvli puhastamine nii tüütu, selleks kulus palju vett ja kooliriided said märjaks. Poistel oli komme peale tunde tahvel paksult kriidiga täis sodida. Ulakad, nagu nad olid.

  Ühel päeval kadusid koolimaja tahvlite äärtelt kõik kriidid. Õpetajad olid hämmingus. Arvati, et poisid olid ühele vanema klassi tüdrukule, kellel oli madal hääletämber, nalja teinud, et kriiti süües läheb hääletämber kõrgemaks. Olidki nalja teinud, aga tüdruk väitis, et tema ei ole kriite varastanud. Küllap poisid ise selle ulakuse tegid, aga oli ju hea põhjus tüdruku kaela ajada. Poisid on poisid. Ilma nende tehtud krutskiteta oleks ju ka igav.

28.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 21. PEATÜKK

  21.PEATÜKK

  Ühel päeval, kui koolitunnid olid lõppenud ja internaati jõudes selgus, et kasvataja Saale jõuab tööle alles öörahu ajaks, asendas teda söögitädi. Lastel oli selle üle eriti hea meel, sest söögitädi ei sundinud neid söögisaali laua taha õppima vaid usaldas lapsi ja lubas neil peaaegu öörahuni väljas olla.

  Petu läks paari koolikaaslasega samas külas, kuid mõne kilomeetri kaugusel elavale matemaatika õpetajale Liidale külla. Liida oli ka Petu õe Rita klassijuhataja. Ta elas suures ja ilusas majas. Kogu ta kodu oli nagu päikest täis. Kuldkollased külgkardinad ehitisid elutoa aknaid, tuli praksus ahju all ja hubases elamises oli hästi palju toalilli ja keraamilisi kujukesi. Nende hulgast meeldisid Petule kõige rohkem Inglid, mida oli mitu ja erinevaid. Petu tahtis nii neid silitada ja õpetja Liida lubaski. Ta keetis lastele maateed ning pakkus kommi ja küpsist ning oma küpsetatud pannkooke. Tema loomus oli ka päikeseline. Liida rääkis palju oma lapsepõlvest ja kogu aeg oli tal nägu naerul. Kui lapsed hakkasid internaati tagasi jalutama, kinkis ta igale ühele midagi. Petu sai uued arvutuspulgad ja oli nende üle väga õnnelik, sest enda omadest olid tal pooled kadunud. Kuna see koduvisiit pani õpetajat veel eredamas valguses nägema, ootas Petu alati matemaatika tunde väga. Ja tundus, et õpetaja Liida hakkas ka teda rohkem hoidma. See võis muidugi tunduda Petule vaid nii, sest tegelikult oligi Liida väga õiglane, heatahtlik ja suure teadmistepagasiga õpetaja, kes kohtles kõiki lapsi hästi. Ei oota ju iga õpetaja õpilasi endale külla, aga tema ootas ning õpilased külastasid õpetaja Liidat tihti, kuigi tollel ajal oli kombeks, et õpetajad külastavad õpilaste kodusid.

  Ühel reedel kui taas oli kasvatjaks õpetaja Ülar, lubas ta Mariannil ja Petul minna külla Marianni klassikaaslastele, kaksikutest õele Avele ja vennale Avole. Ave ja Avo elasid üsna internaadi ligidal, oma majas. Tollel korral sai Petu teada, et samas majas võib olla kaks lauatelefoni, et telefonikõnele saab vastata nii maja ülemiselt kui ka alumiselt korruselt. See oli Petu jaoks midagi uut, millest tal enne aimugi ei olnud. Tollel ajal ju mobiiltelefone ega kaasaegseid lauatelefone, millega saab ringi liikuda ja rääkida nagu mobiiliga, ei olnud. Siis olid vaid sellised telefonid millega sai vaid laua ääres rääkida, telefoni liigutamata, võeti toru hargilt ja räägiti. Petu unistas, et neil võiks ka kodus olla kaks telefoni, üks köögimajas ja teine tubademajas, et ei peaks kogu aeg jooksma nende majade vahet, eriti talviti. Unistused on ühed ilusad asjad. Nagu ka külas käimised. Kes teab millal Petu oleks sellisest võimalusest teada saanud, kui ta poleks tookord Avele ja Avole külla jõudnud. Tegelikult sisemas oli Petu Ave ja Avo peale kade, et neil nii suur maja on ja Petu kodu imepisike oli. Aga kodu on kodu, see on kõige tähtsam.

Petust mõned klassid ees õppis ka üks pikk ja pikkade punupatsidega Kadri, kes elas ka koolimaja juures. Tema juures käis Petu tihedamini. Kadrist ja Petust said päris head sõbrad, kuid kasvataja Saale ranguse tõttu ei saanud nad alati peale kooli koos mängida, ning Kadri leidis endale uued sõbrad mis Petgu kadedaks tegi. Aga polnud parata, lihtsalt tuli kasvataja Saalele meeltmööda olla, kui tahtsid internaadis elada. Aga Petu mõtles pidevalt, et kui pääseks internaadist, et kui läheks Saale töölt, et kui oleks võimalik, siis ta ei tahaks kunagi Saalet enam näha, sest tema käitumises oli liiga palju negatiivsust ja Petule tundis, et kasvataja Saale ei salli lapsi, ning tema habras hing ei suutnud mitte kuidagi Saalega harjuda ja leppida. Kõik muu oli tore, kool oli armas, koolikaaslased ja õpetajad samuti. Eriti armastas Petu käia kooli koristajaga vestlemas, kuigi koristaja ei olnud just aktiivne suhtleja ja võis mõelda mida üks pisike esimese klassi tüdruk küll temast tahab. Petu tahtis suhelda endast vanemate inimestega, lootuses, et see ehk leevandab tema igatust ema vastu, igastuset kodu vastu. Tema jaoks oli ränk elada õppides juba nii väiksena kodust eemal. Tema igatses oma pisikesse kodumajja, oma voodisse, oma tuppa. Tema igatses tunda oma kalli ema ja kodu lõhna, kasvõi märja puuhalu lõhna mis pliidi alla susisedes spetsiifilist lõhna eritas. Tüdruk igatses tunda ema lemmiklõhnaõli „Riia sireli“ lõhna. Petu igatses koju.

  Kui saabus esimene märts, riietusid Petu ja Mariann kevadiselt. Nende jaoks polnud olulised mingid pööripäevad. Märts on ju kevadkuu ja tüdrukud võtsid mõttesse, et kui kevadkuu algab, siis ei tohi enam pakse riideid kanda, muidu inimesed ehmatavad kevade ära ja tuleb jälle talv tagasi. Aga talve nad ei armastanud. Tüdrukud panid vanad ja armsad punased pikakäistega ja valgete mummudega flanellkleidid selga, kummikud jalga ja läksid kevadet tervitama. Kõikjal vulisesid kevadveed ja kartulipõld oli nagu järv. Kuna sügisel jäid suurvee tõttu kartulad maast võtmata, laiutasid keset järve pikad ja närtsinud kartulipealsed. Tüdrukud pidasid plaani minna järve ja katsuda kui sügav vesi on, aga siis nägid nad eemalt ema jalgrattaga tulemas ning nende plaan jäi ellu viimata. Nad sumpasid otsemat teed üle põllu kruusatee poole, et mitte ema käest sugeda saada, et nii õhukeselt riides on. Pealegi olid tüdrukud kindlad, et olenemata ilmast ei tohi kevadel enam ka mütsi kanda. Poolel põllul olles nägid nad et ema jõudsi jalgrattaga köögimaja juurde. Nad ei lasknud sellest ennast häirida. Kruusateele jõudes olid tüdrukute punased kummikud küll poolenisti sopased ja rasked, aga siht-minna piimapukile istuma, oli neil endiselt silme ees.

  „Petuuuu, Mariannn, tulge koju!“ hüüdis ema hetkel, kui tüdrukud piimapukile istuma hakkasid. Nad olid nördinud ja kindlad, et nüüd nad alles saavad peapesu, et on nii paljalt väljas. Mossis nägudega lonkisid nad koju.

  „Noh, nii kevadised juba. Vaadake, et te ei külmeta ennast! Ilmad alles jäised. Oi, tedretähnid juba nägudel. Päike armastab teid endiselt!“ oli ema väga rõõmus. Tüdrukud läksid peegli ette ja nägid nüüd ise ka, et juba ongi tederetähnid nende näos, kes talvel ära kadusid, tagasi.

„Mariann, kas sa nägid jääd kusagil? Mina küll ei näinud.“ uuris Petu õe käest.

„Ei näinud mina ka. Miks sa seda küsid?“ päris Mariann.

„Noh, ema ütles, ei ilmad on jäised. Ei ole ju. Ma olen nii kindel, et päike on kõik jää ära sulatanud ja enam ei ole seda kusagil.“ vastas Petu.

„Mina olen ka kindel,“ kinnitas Mariann Petu arvamust.

  Vanematel inimestel on komme tihti kasutada huvitavaid kõnekäände, aga nad ei kipu neid lahti seletama, arvas Petu. Ta püüdis ise asjadele jälile saada, otsis ise teatud mõtteteradele tõlgendust. Petu oli iseseisev laps, kes avastas maailma just sellise pilgu läbi mis talle õige tundus. Ta ei laskunud eriti teistel oma mõttemaailma tungida, sest oli kindel, et tema varsioonid on alati ainuõiged. Ta veetis palju aega vanade ja elutarkade inimeste keskel, sest talle meeldisid nende targad silmad, kortsus käed ja kõnekad palged ning vanasõnad, mida nad tihti kasutasid. Olgugi, et mõnikord tuli arusaamatusi ette, eriti Salme-memmega ja taadiga, kuna igas Eestimaa paigas on omad ütlemised ja osadel sõnadel rõhud teise koha peal, omad murded, omad tõlgendused. Näiteks Salme-memm soovitas söögilaua ääres juustu kõrva võtta või siis kui memm ja taat ükskord ühe asja üle vaidlema läksid väitis taat, et ta pole seda teinu, pole kusagil käinu, ega pole midagi näinu. Petule jäi kõik see külge ning ka tema jättis tihti tegusõnade, mis lõppevad d tähega, lõpust selle d ära. See kõik tundus nii loomulik ja õige, sest memm ja taat ju rääkisid nii.

  „Oihh, vaata Mariann, onu Parm tuleb!“ rõõmustas Petu.

  „Tulebki!“ rõõmustas ka Mariann.

  Kodumaja, kus lapsed oma imelist lapsepõlve nautisid, kuulus enne just sellele onule, Parmu, Vollile, kes aeg-ajalt neil külas käis. Tüdrukud rõõmustasid alati onu visiitide üle, sest Volli ei tulnud kunagi tühjade kätega. Alati oli tal laste tarvis erinevad maiustused kaasas. Lapsed olid magusaootusest ärevil.

27.-28. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 20. PEATÜKK

 20.PEATÜKK

  „Petukene, sa oled väga tubli tüdruk! Panid kenasti teleka kinni, aga meil on komme televiisorile lina peale panna, kui seda enam ei vaata. Kõik elektroonilised aparaadid kiirgavad või lihtsamalt üteldes eritavat halba kiirgust, kuid lina kaitseb meid selle kiirguse eest. Kui mina väike olin, harjusin nii toidulauda kui kodumasinaid kinni katma, kui majast lahkusin. Meie peres oli kombeks kõikidele mööbliesemetele linad peale tõmmata, kui juhtusime kasvõi mõneks päevaks kodust lahkuma. Esiteks kaitseb see esemeid ka tolmu eest. Tolm sööbib ja hävitab pikapeale asju ja esemeid. Ma armastan oma lapsepõlvetraditsiooni järgida. Aga sa oled ikka nii tubli, kuid võid alati üle küsida, kui ma ennast sulle natuke keeruliselt selgeks püüan teha.“ kallistas taat Petut hommikusöögi lauas.

  Petule tundus see kõik nii põnev ja iga taadi õpetus leidis koha tema südames. Sellel hetkel mõistis ka tüdruk seda miks ema nende kallal tõreleb kui vaip või voodikate sassis on. Voodikate kaitseb samamoodi voodit, aga vaibad hoiavad põranda soojema. Nii oli ema rääkinud. Ja nii ka on. Petu mäletab kuidas ta jahedal ööl unesegasena paljajalu mööda kivirada kuivkäimlasse läks. Siis taipas ta, et vaid kuum ei põleta, külm kivi tekitab sama efekti, sest see samuti põletab tallaalust. See põletus oli lausa selline, et Petu ei saanud und. Ta tõmbas küll jalad teki alla sooja, kuid need surisesid tükk aega tagant järgi. Ja Petul pidid magades kindlasti jalad teki alt väljas olema, sest tema arvates on jalad nagu eraldi isiksused, peavad saama oma tahtmise. Varbaid liigutades ta lõpuks ikka uinus.

  Salme-memme ja taadi hoovis asus ka vana aidahoone, selline musta värvi ja hästi kõrge maakivist vundamendiga. Vundamendi äärel oli kitsuke lauaosa, mööda mida Petu armastas ronida. Esiteks oli niiviisi põnev õppida tasakaalu paremini hoidma, sest koolis oli seda eriti vaja, kehalise kasvatuse tunnis. Seal nad pidid hinde peale mööda palki ronima. Kuna sellel ajal olid kehalise tunni jalatsiteks sileda tallaga tennised, oli tükk tegemist palgil püsida, eriti veel siis, kui hommikul oli kaste maas. Õpetaja Ülar hoiatas küll neil hommikutel lapsi, aga Petule ei jõudnud kohale miks kaste maha visatakse. Nende peres küll toitu ei raisatud. Kui söök valmis sai, jagus seda nii täpselt kõikide pereliimete tarvis ja kui juhtuski üle jääma, söödi see kas järgmise söögikorra ajal ära või anti loomadele. Tüdruk ei suutnud uskuda, et on olemas inimesi kes tulevad ja viskavad varahommikul kastme lihtsalt staadionile. Talle tundus, et inimesed on kurjad ja tahavad lastele halba, sest kastmesele maale astudes võib libastuda ja haiget saada.

Ema oli küll korduvalt rääkinud, et hommikuti on kaste maas, kuid ka siis oli juba Petu mures, arvates, et keegi võõras on nende hoovi kastet toonud ja laiali visanud. Kuid ta ei pidanud vajalikuks ema käest küsida ka, et miks nii tehakse, sest neil olid koduloomad ja Petu pigem rõõmustas, et koduloomad söövad selle kastme ära. Seda kinnitas ka asjaolu, et ema oli loomad mõne hetke eest laudast õue lasknud ja varsti peale seda mainis ta, et päike juba särab ja kaste on maast läinud. Aga, et kooli staadionile...Uhh!

  Aidahoone äärel oli põnev turnida küll, kuid kukkuda oli valus. Nii kukkus Petu sealt põlved katki ja lausa korduvalt. Aga see ei takistanud teda uuesti sinna ronimast. Ühel korral jäi ta dressipükste pidi naela otsa rippuma, kuni maha potsatas ja suure kolmnurkse augu dressipükte tagumikule tõmbas. Salme-memm oli kohe abivalmis seda kinni nõeluma. Ta oli üldse ülihea memm, mitte kunagi ei tõrelenud lastega. Ka siis mitte, kui selleks põhjust oli. Iga asja kohta jagus tal ainult kiitvaid sõnu ja Petu tundis tema seltsis ülitugevat vanaema-lapselapse armastust ning see lisas iga hetkega temasse headust juurde. Salme-memm ja taat armastasid Petut nagu oma lihast lapselast, tingimusteta.

  Kui ema pidevalt Petut hoiatas, et ta ei läheks üksinda hulkuma siis just taat oli see kes tüdrukule oma tõukekelguga sõita lubas, ta lubas ka kaugemale minna, kuni Via Balticani välja, kuid mitte edasi. Tollel ajal seda suurt maanteed alles ehitati ja see jäi taadi maja lähistele. Petu kimas tõukekelguga ka mööda jäisied põlde, sest maanteel oli ohtlikum, jäine tee äär kippus kraavi poole meelitama.

  Tegelikult armastas ka ema lapsi väga, aga inimesed väljendavad oma armastust erinevalt. Ema on ju tavaliselt ikka see, kes kõige rohkem laste pärst südant valutab ja laste eest vastutab. See, et ta nendega noomib, tuleb pigem armastusest ja hoolimisest. Ja see, et ema lastega range oli, on ka õige, nii kasvavad lastest palju vastutustundlikumad ja õiglasemad inimesed. Nad õpivad juba varakult hea ja kurja piire kompama ning viisakusreeglid selgeks ja mitte keegi ei saa vaielda, et neid elus vaja ei läheks.

Tollel hommikul, kui Petu, ema ja väikevend koju ennast sättima hakkasid, jõudis ka Salme-memm haiglast koju. Salme ja taat kinkisid Petule Eesti rahvariietes poissnuku ja tüdruknuku. Petu ei suutnud oma emotsiooni varjata. Kuigi pisarad voolasid mööda ta põski alla, oli ta maailma õnnelikum tüdruk, maailma õnnelikum laps selles suures maailmas!  

27. jaanur 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 19. PEATÜKK

  19.PEATÜKK

  Direktor astus klassi. „Lapsed, teie õpetaja haigestumise tõttu teil homme koolipäeva ei ole. Võite peale tunde koju minna!“ teatas ta. Mis sõnum sai veel rõõmustavam olla kui see? Esimese klassi lapsi ootas ees lausa kaks koolivaba päeva, laupäev ja pühapäev!

  Ilma pikemalt mõtlemata tormas Petu garderoobi, haaras taas üleriided kaenlasse ja jooksis internaati, sest loetud minutid olid jäänud bussi tulekuni. Ta vahetas ahvikiirusel kooliriided dresside vastu, sest neile oli lubatud päeval, mil kehalise kasvatuse tund on, tulla dressides kooli. Ja esmaspäeval oligi keka tund. Õpikuid ja vihikuid ta vahetma ei hakanud, kartes bussist maha jääda. Poolpaljalt jõudis ta bussile, kuigi kuulis, et keegi hüüab ta nime. See teda enam ei huvitanud, kuna koju sõiduga oli kiire.

Alles kodupeatuses bussist väljudes pani ta üleriided selga, sest kartis ema käest sõneleda saada. Kodumajad olid tühjad ja külmad. Ema ja nooremat venda ei olnud kodus, sest nad teadsid, et lapsed jõuavad koolist alles laupäeva pärastlõunal.

  Petu vahetas tubademajas dressid koduriiete vastu ja lonkis läbi sopase hoovi Vana Kase juurde kiikuma ja pere ootama. Olles tunnijagu seal kiikunud, ei näinud ta mitte kedagi kruusateel liikumas. Vaid kaugustest kostus traktori mürinat. Hakkas jahe ja Petu läks köögimajja. Ka seal oli jahe ja Petul oli tunne, et kodu on mitu päeva kütmata olnud, sest kõik oli rõske ning potid ja pannid olid ka tühjad. Ta võttis laua sahtlist taskulambi ja otsustas üle põllu Salme- memme juurde minna, sest kartis üksinda ööseks külma koju jääda.

Salme juurde jõudes rõõmustas Petu väga. Ema oli koos noorema venna Madisega ka seal. Salme-memm oli tervise rikke tõttu haiglasse sattunud ning ema läks sinna majja selleks ajaks perenaiseks. Petul oli õigus, juba aesmaspäeval, kui lapsed olid kooli läinudd, sai ema teada, et Salme viidi haiglasse ning taat ja tema poeg, ehk siis Petu noorema venna isa vajasid naise kätt majja. Tüdruk oli muidugi Salme tervise pärast väga mures, kuid ema kinnitas, et kõik saab korda, et memm on juba paranemas. Petu soov, magada Salme voodis, läks täide.

  Tollel õhtul vaatasid nad taas taadiga koos televiisorit. Telekast tuli Anton Hansen Tammsaare raamatu „Tõde ja õigus“ järgi tehtud film „Indrek.“ Seda filmi nägi Petu juba mitmendat korda, kuid ikka ei väsinud vaatamast. Selle stsenaristiks oli taas Arvo Kruusement ja muusika oli teinud Veljo Tormis. Selles mängis ka tolleaegne Petu lemmiknäitleja Kaljo Kiisk ning ka Heino Mandri, kelle hääl tekitas millegipärast Petus alati mingisugust aukartust või hirmu. See oli eriliselt sünge ja sügav. Tüdruk kujutas ette, et sellise häälega räägivad hauatagused elanikud. Tema jaoks kõnelesid ka need, kes olid juba siit ilmast lahkunud.

  Ema lemmikud olid Ants ja Olev Eskola, kelle Petu kogu aeg ära kippus vahetama. Alati kõneles ta Petule, et kõige andekamad näitlejad on õppinud Voldemar Panso käe all. Pansol endal oli ka sellel filmis väike roll mängida. Film kõneles maapoisi Indreku eragümnaasiumi lõpuaastatest. Seal tuli läbida pikk teekond tõe otsinguil ja stsenaarium oli nii huvitav, et igal järgmisel vaatamisel avastas Petu filmist erinevaid tarkuseterasid ja stseene, nagu vaataks igal korral uut filmi. Petu mäletas isegi seda, et ta oli nelja aastane kui see film valmis ja tal oli uhke tunne, et ta on Indrekust 4 aastat vanem.

  Tegelikult oli emal palju kodus erinevate näitlejate pilte ja Petu tundis paljusid neist telekast nähes siirast rõõmu. Nagu tunneks neid isiklikult. Ema kogus näitlejate fotosid, kuid eriti palju oli tal just toonase Nõukogude Liidu, Vene vabariigi näitlejate fotosid. Ilmselt toodeti neid ka rohkem. Eriti nalja pakkusid vene komöödianäitlejad Gerog Vitsin, Juri Nigulin ja Jevgeni Morgunov. Nende kolmik oli isegi tummfilmi vaadates nii naljakas, et tõi naerupisarad silma. Ja alati, kui telekas näidati komöödiat Ervin Abeli, Sulev Nõmmiku ja Eino Baskiniga, oli Petu justkui naelutatud teleka ette. Peagi sai ta lemmikuks komöödiafilm „Siin me oleme,“ mis isegi korduval vaatlusel ikka ja jälle naerma. See film sündis 1979 aastal ja Petu tundis taas, et keegi või miski on temast noorem, et tema on suur tüdruk.

  „Taat, kas näitlejad sünnivad näitlejaks, või peavad nad seda õppima?“ uuris petu taadilt, sest ta kuulis kuidas taat alati ütleb teatud näitlejate kohta „sündinud näitleja!“

  „Ei, Petuke, näitlejaks siiski õpitakse. Aga sündinud näitlejaks kutsutakse näitlejat kes on ütleja silmis tema lemmik, ehk siis keda televaataja jumaldab. Tegelikult kestab õppimine ikka aastaid, kui mitte ütelda terve elu. Nii on paljude asjade puhul, sest inimene õpibki tegelikult kogu elu. Tihti õpilased kordavad, et saaks see kool ometi läbi, siis ei peaks enam õppima. Aga ega kooli lõpetamisega ei lõppe õppimine. Õpi sina ka hästi, siis võib ka sinust näitleja saada!“ muigas taat.

  Tegelikult unistas Petu kirjanikuks saamisest juba väga varakult, aga ta ei julgenud seda välja ütelda. Tema jaoks olid nii kirjanikud kui näitlejad üliinimesed. Petu tahtis midagi veel taadi käest uurida, kuid taat katkestas tüdruku mõttelõnga.

  „Petu, ole hea laps ja lülita filmi lõppedes telekas kenasti kinni ja tõmba kastile lina ka peale. Head ööd!“ ja taat tõmbas teki kõrvale.

  Petu silmad hakkasid toast kasti otsima. Taati ta enam tüüdata ei julgenud. Ainuke kast asus ahju kõrval ja seal olid hakatuseks mõeldud ajalehed sees. Petu ei mõistnud miks sellel kastile lina peale panna tuleb. Pealegi ei teadnud ta kus kohast lina leida. Taadi toas akna all oli veel üks kast, kuid sellel oli juba lina peal. Petu ei suutnud enam isegi filmi jälgida, kuna silmad otsisid seda õiget kasti ja lina. Kui voodist kostus taadi norinat, läks Petu kikivarvul Salme-memme tuppa ja võttis kapist lina ja asetas selle ahju kõrval olevale kastile peale ning süvenes uuesti filmi kuni leidis ennast mõtlemast taadi öeldud elutarkusele; „Su vanavanaema ju elabki igavesti. Kui inimene sureb, lahkub kõigepealt hing ta kehast ja siis sureb keha. Hing läheb taevasse ja sealt teisi inimese sisse, nii sünnime uuesti, sama hingega, aga teises kehas. Füüsiline keha lihtsalt vananeb ja väsib ning kõik organid lakkavad töötamast. See maetakse küll mulla alla, millest saab tema viimane kodu, aga hing elab igavesti ja juhendab meid sealt ülevalt kaua, kaua. Sellepärast sa kogu aeg tunnedki oma vanavanema lähedust, ta ongi sinu lähedal, tema hing on see kes sind juhendab. Ta ei ole sinu jaoks kunagi surnud, surnud on vaid ta endine keha.“

Ühtäkki valdas tüdrukut hirm, sest Salme-memm oli ju haiglas. Petu kartis, et äkki Salme füüsiline keha hakkab ka surema. Ta ei suutnud enam filmi vaadata, pani teleka kinni ja vajus kiiktooli mõttesse, kuni uinus. Tüdruk ärkas selle peale, kui taat võttis kasti pealt lina ja asetas selle teleka peale. Seda kõike nägi unine Petu silmanurgast. Ta keeras ennast kiiktoolis teistpidi kerra ja uinus. Taat võttis tualetist tulles lemmuiklapse sülle ja viis teise tuppa magama.

  „Maga, armas Petu, maga! Sa oled nagu pisike armas Ingel!“

25. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄEHB KOOLI 18. PEATÜKK

  18.PEATÜKK

Koolitunnid lõppesid ja järgmiseks päevaks oli vaja pajutibusid. Jah, kevad tegi juba oma esimesi samme. Petu viis koolikoti internaati ja jalutas koolimaja juurde tagasi, sest selle lähedal asusid paljupõõsad. Tüdruk oli ennegi pajutibusid korjanud, sest need olid nii pehmed ja armsad, meenutasid talle kanatibusid. Kuna Petu unustas kaasa võtta topsi või koti, kuhu neid korjata, korjas ta jope taskud ja kapuutsi täis. Ta jalutas mööda kevadist kraaviperve ja Petule meenus kirjanik Oskar Lutsu jutustuse ainetel tehtud „Kevade“ film ja seik sellest, kui parv põhja lasti. Nii igal kevadel meenus tüdrukule just see seik. See oli Petu lemmikfilm kaua, kaua aastaid. Tema lemmikrežissööriks Arvo Kruusement ja lemmikheliloojaks Veljo Tormis, sest ka nemad aitasid selle filmi sünnile kaasa. Pealegi oli film Petuga peaaegu üheealine, vaid kaks aastat vanem ning Petu unistas tihti ennast Paunverre. Ja Petu oli armunud koolipoiss Arnosse. Kindlasti mitte Tootsi ega Kiiresse, sest Toots tundus talle ülbe ja kiuslik ning Kiir liiga äpu ja saamatu. Aga Arno oli poeetiline ja hella hingega. Kuid armumisest ta kellelegi rääkida ei julgenud. Petu arvas, et ta on ainuke kes juba selles eas armus, sest ta polnud kunagi kuulnud, et keegi tema eakaaslastest oleks armumisest rääkinud. Sellepärast kartis ka tema rööjida, kartis naerualuseks sattuda, kuigi endale liiga ei oleks lasknud ta ikkagi teha. Petu oskas enda eest seista juba ka väikese lapsena.

Pajutibud korratud ja väike jalutuskäik koolimaja taga asuvate pioneerilaagrite juurde tehtud, lonkis ta internaati tagasi. Ta võttis pajutibud ja pani need lahtiselt ranitsasse, kuna pisikest kilekotti ei olnud. Kuna nende klassi tunnid lõppesid sellel päeval varem ja kasvatajat veel intras ei olnud, otsustas Petu kooliriided internaadiriiete vastu vahetada ja õue tagasi minna. Talle nii meeldis, et karged külmad talveilmad olid taandunud ja päike säras juba kauem.

Intra nurga taga oli küngas, kus lapsed tihti Kivikuningat mängimas käisid. See nägi välja nii, et iga mängija tahtis künka (või kivi) tippu jõuda ja selleks pidi ta kaasmängijad künkalt maha tõukama ja hüüdma „ Mina Kivikuningas, sina supilusikas!“ Poisid muidugi hüüdsid palju rumalamalt. Nemad muutsid supilusika üheks teatud labidaks, aga tüdrukud ei lasknud sellest ennast häirida, pigem itsitasid salaja pihku või näitasid poistele näpuga, kuid seda nimeks nad omaks ei võtnud.

Penu läks Kivikuningat mängima. „Sina titt mine õppima!“ nähvas üks suurema klassi poiss, kes alati tüdrukuid halvasti kohtlema kippus. Petu tegi näo, et ta ei kuulnud midagi ja pealegi tema ennast titeks nii ehk naa ei pidanud, ega lasknud sõimata. Tüdruk üritas üha enam künka tippu vallutada, kuigi temaga koos mängisid veel vaid üks klassivend ja see sama paha suurema klassi poiss. Juhtus aga nii, et Petu võitis. Sellel hetkel kui suurema klassi poiss teda ründama hakkas, pani ta kogemata või siis meelega jala Petu klassivennale taha ja mõlemad kukkusid sopa sisse. Petu hüüdis nüüd võidurõõmust ka ise ruimalalt „Mina Kivikuninganna, teie s..alabidad!“ ja joosis oma elu kiiremat jooksu internaati, kartes, et poisid solvusid ja tahavad talle kätte maksta. Tahtsidki, kuid intrasse jõudes jäid nad juba välisuksel kasvatajale vahele ja pidid päris mitu tundi nurgas oma haavu lakkuma.

Järgmisel päeval oli tööõpetuse tund ja Petu ootas seda suure ärevusega. Slegus, et pooled klassikaaslased olid pajutibud korjamata jätnud, kuid Petu ei olnud kade, tal jagus neid kõigi jaoks. Ja tunni lõpus sai Petu oma esimese 5+-i. Ta meisterdaks pajutibudest ORTO-FIX liimi abil imelise jänesepildi, mille eest sai hiljem isegi kooli ees kiita. See oli ka Petu jaoks nii ehe jänes, lausa elas. Aga Petu arvates oligi see tema kunagine kodujänes, kes kahjuks koos teiste jänestega mingi haiguse järel suri. Petu pani talle isegi oma kadunud jänese järgi nime, Lontu-Lontkõrv, kuigi pildil jänese kõrv oli täiesti kikkis. Aga mälestusi elustada on nii armas, et ta ei pööranud sellele tähelepanu. Ka keegi teine ei ütelnud ühtegi halba sõna. Petu oli maailma õnnelikum laps!

Kuigi Petu ei armastanud üldse joosta, ta pigem võis pool päeva mööda metsi ja külavahe teid lonkida ilma, et väsiks, tuli koolis kõvasti sporti teha. Kehalise kasvatuse tunnid leidsid neil enamuse ajast aset just õues, sest koolimajal ei olnud suurt spordisaali ja õpetaja Ülar tahtis, et õpilased veedatksid rohkem aega puhtas looduses. Koolimaja ligidal asus hiigelsuur staadion, mille jooksurada oli kaetud punakaspruuni killustikliivaga ja ümber staadioni laius mets, mille sisse olid joostud rajad kus nii õpetaja kui õpilased iga päev sportimas käisid. Esimese kehka tunni ajal Petu küll endamisi steikis, kuna talle ei meeldinud, et neid pikkuse järjekorda seisma pandi ja igale ühele sama pikk teekond joosta kästi. Tema arust oleks õigem olnud, et pikajalgsed poisid pidanuks pikemad maad läbima ja tüdrukud väiksemad. Petu kartis, et pikka maad joostes hakkab tal jälle seest pistma, nagu alati. Olles paar ringi ümber staadioni jooksnud, kurtis Petu juga valu alakehas, ehk siis pistmist. Ta kartis, et tal lõhkeb pimesool, kuid õpetaja Ülari rahustas, et midagi sellist kindlasti ei juhtu, et see tuleb väheset sportimisest ja ajapikku kaob. Õpetaja andis Petule lonksu vett ja veidikese aja pärast saigi Petu oma kohustusi edasi täitma hakata. Kuid tunni lõpus oli ikka nördinud ja isegi pahane õpetaja Ülari peale, et nelja hindeks sai, tema oli harjunud ikka viisis saama. Aga ta vaikis, kuigi solvumine ei jäänud õpetajale märkamatuks. „Küll ka sina Petu varsti viite väärt oled. Hakkame inernaadis koos trenni tegema ja vasrti kiidad kehalsie kasvatuise tunde,“ lausus ta muiates. Petule tundud, et õpetaja tegi talle silma, kuid ka selle jättis ta oma teada, sest küsima ta minna ei julgenud ja südames lootis, et ükski klassikaaslane seda ei näinud. Aga see võis ka vaid Petu nägemus olla, sest ta kippus tihti nägema seda mida näha tahtis, samas juhtus Petuga ka nii, et kõik tema salajased unistused täitusid, mõni üsna ruttui, mõni aja möödudes. Kui pinginaaber ükskord Petu käest küsis, et kas ta on ka vahel õnnetu, vastas Petu, et ei ole mitte kunagi. Ega ta ei olnudki, sest ta oskas halva ja ebameeldivad asjad endast juba lapsena välja lasta, mitte ei korjanud negatiivsust enda sisse ja ei valanud seda hiljem oma lähedaste peale välja.

Petu oli õnnelik esimese klassi tüdruk!

24.jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 17. PEATÜKK

  17.PEATÜKK

  Petu ja tema pere olid kenasti sisse tallanud otsetee üle põllu elava Salme-memme juurde. Petu käis seal eriti tihti. Salme-memm oli talle vanaema eest, sest tüdruk ei olnud kunagi ühtegi oma vanema näinud. Isa emast ei teadnud ta mitte midagi ja ema ema suri siis, kui Petu ema oli 14. aastane. Neli aastat Petu elust täitis vanaema kohta vanavanaema, kes oli ema isa ema. Kuid nüüd enam teda kahjuks reaalselt Petu elus ei olnud, kuigi pilvepiirilt õpetas ta Petut igal sammul. Aga Petu tahtis tunda vanaema lõhna, kallistada vanaema ning proovida vanaema küpsetatud pannkooke. Kuigi kodus küpsetas ka ema neid, maitses Petule vanade inimeste tehtud toit alati paremini.

  Ühel vihmasel ja pimedal ilmal jalutas Petu taas vanaema juurde. Sinna jõudes olid ta sandaletid väga paksu sopraga koos. Salme tõi kaevust vett ja palus tüdrukul jalanõud ära pesta ja aia otsa kuivama panna. Petu tegi seda hea meelega.

  „Ja, kui sa oma töö tehtud saad, ootavad sind su maiustused kasvuhoones!“ muigas Salme. Memm teadis, et Petu armastab tomateid ja ta ei keelanud kunagi Petul nendest kõht täis süüa, aga vaid ühel tingimusel, et kui taat ja memm koos tüdrukuga laua taha sööma istuvad, peab ta ka kenasti prae jõudma ära süüa. Petu oli kõigega nõus, peaasi, et saaks vaid tomateid.

Taat ja Petu said ka väga hästi läbi.

  „Küll sina oled ikka ninatark tüdruk! Mida sa sööd, et sa kõike tead? Nagu väikene vana inimene!“ tögas taat Petut, kui viimane kippus söögilaua ääres jutustama. Kuigi ema polnud kunagi lubanud söögilaua ääres jutustada, Salme- memm ja taat lubasid. Petu oli selle üle õnnelik, kuigi jälgis kogu aeg, et ta jutustamisega hoogu ei satuks ja omale toitu kurku ei tõmbaks. Just selle eest oli ema teda hoiatanud. Ema õpetas ka viisakusreegelid.

  Petu ei olnud kade, ta vastas taadile, et tomateid sööb, sellepärast ongi nii tark. Kogu seltskond laua taga hakkas naerma ja Petu oli ärevil ja jälgis, et ka naerdes keegi toitu kurju ei tõmbaks. Ta oli harjunud kogu aeg hoolitsema ja muretsema, et õnnetusi ei juhtuks.

Peale söömist jäeti selles majas toit lauale, kaeti ajalehtedega, sest nii oli kombeks. Nii pidavat saama kadunud hinged kodus söömas käia. Vähemalt Salme-memm rääkis seda.

  Taat oli Petule vanaisa eest. Ta hoidis tüdrukut väga. Vahest möödus lausa mitu tundi nii, et taat hakkas oma lapsepõlvest jutustama ning nad ei näinudki, et õues oli pimedaks läinud. Mitte kunagi ei ajanud taat ja memm Petut pimedas koju, nad pakkusid lahkesti öömaja, sest hoidsid tüdrukut väga. Ja ka ema teadis, et kui Petu koju ei tule, siis võib ta rahulikult magama jääda, sest Petul oli oma teises kodus lausa oma voodi olemas. Küll vana reformvoodi, aga ikkagi oma. Just reformvoodis magas tüdruk väga hästi ja see meeldis talle väga. Kodus pidid nad ju kolmekesi õdedega ühte laia voodit jagama, kuigi õde Rita tegi suveks endale tubademaja pööningule aseme ja tõi sinna ka hästi palju flokse peendrast, et „tuba“ oleks lillelõhna täis. Suviti oli ju pööningul hea magada, värske õhk ja põnev kuulda kuidas vihm tasakesi katusel mängib. Aga floksid lõhnasid liiga tugevalt ja ajasid Rita lausa oksele.

  Ema ütles, et tubademaja külma toa saab kunagi Rita endale, sest ta on õdedest vanem. Kui mitu korda pahandas Petu selle peale, et ema teda endiselt väikeseks peab. Aga mitte kunagi ei heitnud tüdruk emale seda ette, sest tolle aja lastel oli vanemate vastu suur austus ja vanemate sõna oli lastele nagu seaduseks. Omast arust oli Petu juba ammu suur, aitas emal loomi toimetada ja tõi isegi vajadusel kaevust vett. Aga noorema õe ehk pesamuna nimetust pidi ta lausa kuus aastat kandma, enne kui noorem vend sündis ja temast pesamuna sai. Vaat siis tundis Petu ennast juba päriselt täiskasvanuna, kuid ei unustanud iialgi reegelid ja kombeid. Mingil ajal ööbis seal külmas toas ka vend Roland, kuid külmaperioodil kolis ta köögimajja elama. Sellest väikeses toas ei olnud kütet ega ka ühtegi soojamüüri.

  Salme väsis õhtuti varakult. Enne magama minekut armastas ta sokke kududa, piiludes samal ajal üle prillide televiisorist tulevaid saateid. Petu vaatas isegi iluuisutamisvõitlusi koos memmega, aga memm läks varakult magama ja Petul hakkas igav. Ta hiilis vargsi taadi tuppa ja sättis ennast kiiktooli istuma. Taadil oli küll telekat vaadates juba üks silm kinni vajunud, aga Petu tulekut ta kuulis.

  „Tule, tule tütreke! Mul oligi juba igav ja uni tikkus silmi. Aga ole hea laps ja pane telekas kinni, kui ma juhtun enne magama jääma.“ palus taat, tuli voodist välja ja näitas millisest nupust telekas suletakse. Tütreke? Mõtiskles Petu, aga ei julgenud midagi ütelda. Talle tundus naljakas, et taat teda tütrekeseks kutsub, kuid samas oli õnnelik, sest arvas,et vähemalt taat usub, et Petu on juba suur tüdruk. Petu oli kõigega nõus, peaasi, et saaks mugava kiiktoolis, memme kootud sooja lapiteki all telekat piiluda ja samal ajal vaikselt kiikuda. Nii vaatasid nad taadiga kahekesi kirjanik Anton Hansen Tammsaare viimase romaani järgi vändatud filmi „Põrgupõhja uus vanapagan,“ millest sai Petu lemmikfilm. Jah, talle ei meeldinud lastesaated, pigem vaatas ta meelsasti taadi seltsis Eesti mängufilme või lausa dokumentaalfilme. Need tundusid kordi huvitavad. Pealegi oli taadil alati oma elust mõni seik juurde rääkida. Kuigi taat armastas pikalt pajatada kuidas ta isa ja vanaisa talle kunagi puidust autosid nikerdasid, läks seda filmi vaadates jutt surma peale.

  Petu lihtsalt küsis taadi käest miks inimesed surevad.Tüdruk oli hämmingus, sest film tekitas talle tunde nagu inimesed sünniks siia ilma selleks, et surra. Igal vana-aasta õhtul, nääride ajal, kui kell lõi südaöötundi, soovis Petu aastaid ühte ja sama soovi- et ei tuleks sõda! Sest ta ei suutnud kuidagi mõista olukorda, et kui tuleb sõda siis hävineb kõik. Ta ei suutnud aru saada, et maailmast ei jää mitte midagi järgi, isegi ära põlenud asjade tuhka mitte. Sellele mõtlemine ajas alati tüdruku segadusse ja siis läks ta oma Vana Kaske kallistama, salaja, et õed ja vennad teada ei saaks ja norima ei hakkaks. Petu sai alati Vanalt Kaselt energiat, julgust ja talle tundus, nagu oleks Vana Kask talle kas vanaema, vanavanema või teise ema eest. Sellise ema eest, kes kunagi ei tõrele, sellise vanaema eest, kes kunagi varakult ei sure ja sellise vanavanema eest kes elab igavesti. Ta jutustas sellest ka taadile. Taat hakkas vestlema:

  „Su vanavanaema ju elabki igavesti. Kui inimene sureb, lahkub kõigepealt hing ta kehast ja siis sureb keha. Hing läheb taevasse ja sealt teisi inimese sisse, nii sünnime uuesti, sama hingega, aga teises kehas. Füüsiline keha lihtsalt vananeb ja väsib ning kõik organid lakkavad töötamast. See maetakse küll mulle alla, millest saab tema viimane kodu, aga hing elab igavesti ja juhendab meid sealt ülevalt kaua, kaua. Sellepärast sa kogu aeg tunnedki oma vanavanema lähedust, ta ongi sinu lähedal, tema hing on see kes sind juhendab. Ta ei ole sinu jaoks kunagi surnud, surnud on vaid ta endine keha.“ tegi taat Petule pai, kui nägi, et tüdruk on magusalt tugitoolis und nägemas.

24. jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 16. PEATÜKK

 16. PEATÜKK

  Oli ju talv. Kes või mis sundis südatalvel lehmi laudast lahkuma, seda ei saanudki teada, aga see ei olnud esimene kord, kui võõrad loomad Petu kodu ümber luusisid.

  Üksord, kui tüdruk taas üksinda kodus oli, vaatas ta läbi köögimaja akna hobusega tõtt. Selles külas asus ka hobusetall, ehk siis hobuste kodumaja. Seda ei saanud imeks panna, kui mõni hobune sealt plehku pani. Aga vend Roland oli hiljuti Petut hirmutanud üle tee huilgava öökulli eest ja külas käisid jutud, et liikvel on marutaudis rebased. Petu kartis, et kõik loomad võivad sellisel juhul marutaudi nakatuda, sest see pidavat nakkushaigus olema. Aga haiguse nimi on ju iseenesest maru. Kuna üks hobustest, kes otse köögimaja akna taga oli, hirnus ja näitas hambaid. See oli eriti veel maru ning Petu arvas, et seda haigust põdedes muutuvad kõik marudaks, naeratavad, hüppavad, kargavad, hirnuvad ja on kogu aeg lõbusad. Iseenesest on siis ju mõnusa haigusega tegemist. Petu tahtis ka olla lõbusam, aga miski hoidis teda õue minemast ja hobusele pai tegemast. Ja see miski oli üks õnnetus, mis mõne aja eest tüdruku silme all juhtus. Kuigi hobused olid tema lemmikloomad, ta käis neile vahel leiba andmas, kartis ta nende lemmikloomade meelemuutust.

  Petu kodu ligidal asus naabertalu, mille tee otsas oli piimapukk. Sellel ajal oli peaaegu iga talu teeotsas piimapukk. Mariann ja Petu istusod järjekordselt puka otsas ja loendasid autosid, nagu see neil tihti kombeks oli. No, lugesid mitu autot päeva jooksul mööda sõidab ja kirjutasid nende numbrid üles. Ka traktorite ja teite sõidukite numbrid sobisid paberile. Nii põnev oli. Siis nägid nad eemalt hobust tulemas ning selle seljas istus kaks tüdrukut. Üks neist oli õde Rita, kes istus taga pool ja teine oli Tiia, kes Rita koos endaga ratsutama kutsus. Ja siis ta kukkus. Õde Rita kukkus hobuse seljast maha ja sai haiget. Seda oli nii valus vaadata, et Petul tulid ka pisarad silma. Päris pikka aega tegi käsi Ritale haiget, aga arsti juures ta ei käinud. See oli õnnetus, sest ega Tiia Ritale ju halba ei tahtnud. Pigem ikka tahtis head. Rita ise arvas, et ta istus ehk valesti, liiga taga, hobuse tagumikul ja hobusele ei meeldinud see. Õed jalutasid koos koju.

  Petu kujutles ennast Ritaks. Ta tundis justkui ka Rita valu oma käes. Tal oli juba sellest ajast saati, kui ta ennast mäletab, sihuke tunne, et ta tunneb nii inimeste kui loomade füüsilsit valu endas. Näiteks, kui laudas tehti mõnele lehmale hädatapp, no lehm oli midagi ebasobivat sisse söönud ja maanaiste keeli oli õhku täis nagu õhupall. No, kasvõi unustas ennast jahuküüni sööma, kui mõne karjatalitaja hooletusest oli küüni ukse lahti jätnud. Petu tundis piinavat valgu, kui jäi salaja jälgima hädatapu protsessi.

Mingil ajal ei tahtnud tüdruk isegi oma kodulaudas kasvatatud sigade liha süüa, sest ta nägi tapale viidava hirmunud sea silmi ja tal hakkas kahju. Sama lugu oli kanade ja kukkede tapmisega. Vanasti tappis pererahvas neid ise või kutsus mõne tapamehe appi. Siis pärast mehed rääkisid kuidas kukk oli ilma peata edasi lennanud. Seda kõike oli väga valus ja julm kuulda, aga maalapsed pidid sellega leppima, erinevalt linnalastest, kes teadsid, et liha saab poest. Ja ega piimagi poes toodeta.

  Ükskord, kui Petu tutvus uue tüdrukuga, no linnatüdrukuga, ütles too, et tema ei joo lehmapiima. Tema joob poepiima. Petu püüdis tollelel lapsele selgitada, et poepiim on ka lehmapiim, kuid linnatüdruk vaidles vastu. Ta kutsus ka oma linnalapsest venna enda kaitseks kostma, ning vend naeris samuti Petu välja. Nii üürikeseks jäigi kahjuks nende sõprus.

  Poest ostatud piim on siisi lahjendatud ja pastöriseeritud lehma piim. On kogu aeg olnud, aga maalapsed olid harjunud jooma toorest piima, seda mis lehma nisadest ja udarast otse piimapaakidesse lüpstakse. See oli tervislikum ja solkimata.

  Kuna Petu ema töötas laudas siis käisid kõik pere lasped tihti laudas, aitasid emal vasikaid joota, jahu ja heina lehmadel sööta ning isegi loomi ketti panna, kui need karjamaalt lüpsmiseks lauta tagasi aeti.

Petu kujunes oma lemmiklehm välja, selline punast värvi ja sarvedega, mitte nuditõugu maakarja lehm, milliseid oli ka laudas. Tema lemmiklehma nimi oli Vatsa. Vatsa oli hästi sõbralik. Petu sorteeris jahu seest Vatsale piimakriite ja viis need talle. Tüdruk lasi jootjast just vatsale alati puhta vee, et isegi ühtegi heinakõrt ei tohtinud sees olla. Ka söödapeedid valis ta Vatsa jaoks kõige ilusamad ja puhtamad välja. Ja jahu pani natuke rohkem kui teistele. Vatsa oli kõige selle eest väga tänulik. Ta lasi lamades oma seljal istuda ja kriidiga sarvi valgemaks värvida. Ise muudkui mälus, samas jälgis Petu tegemust ja ilmselgelt ka nautis, sest jäi alati sarvi värvides magama. Petu käis tihti tal sarvi värvimas, sest päeva peale kulus kriit ju maha. Ei, ei, see ei olnud kohustus, lehma sarvi ei värvita, aga Petu tahtis seda teha ja Vatsa lubas!

  Tänu sellele, et Petu sai maal loomade keskel kasvada, õppis ta ka neid hoidma ja armastama. Ta ei kartnud ka hiiri ega rotte. Vanas majas olid nad tihedad külalised. Eriti sügiseti. Ema ütles, et kui läheb väljas külmaks, ronivad ka rotid majja sooja. Petule meeldisid rotid väga. Ta meel läks kurvaks, kui ema pani nende püüdmiseks lõksud üles ja lõksude vahele juustu, sest just juustu armastavad rotid ja hiired väga. Kui hiir läks lõksu vahelt sööki otsida siis jäi ta sinna kinni ja suri. Petu aga tegi vahel pahandust. Kui ema kodus ei olnud, läks ta ja pani hiirtele voodite alla ja kappide taha juustu, et nad nälga ei sureks. Ta ei kartnud rotte ega hiiri ka siis, kui nad põrandasse uuristatud august öösiti välja jooksid ja Petu tekipeal uudistamas käisid.

  Tüdrukut tegid kurvaks ka kassid kes hiiri püüdsid, maha murdsid ja nende rümbad väliukse ette rivvi jätsid. Harvad ei olnud olukorrad, kus Petu sekkus kasside töösse. Kassid võisid väga kurjad olla, sest vahel tuli päevade kaupa passida, et saak käppade vahele saada. Küllap nad ikka oma keeles kirusid ka Petut.  

22. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma