Kuvatud on postitused sildiga Urve Tinnuri. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Urve Tinnuri. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 8. november 2023

KAPI TAGA ELAB INGEL - Urve Tinnuri

Möödunud öösel sain loetud Urve Tinnuri kõige värskema romaani "Kapi taga elab ingel," mille kohta tahaks öelda, et tegu on psühholoogilise trilleriga, kui ühe raamatu kohta niiviisi öelda sünnib. Igal juhul lugemist ma nautisin, sest Urvel on väga rikkalik sõnavara ja eriline olustikukirjeldus, pisut proosaline või koguni poeetiline. Mulle igatahes väga sobib. Tegu on valusa aga väga elulise süžeega raamatuga, mis käsitleb suuremal määral lähisuhte vägivalda ning sellega kaasnevat. Tuleb tõdeda, et elu on kohati väga karm, kui kuulatada paljude elulugusid, kohutavat lapsepõlve. Endaga võrreldes saan ma olla ülimalt tänulik, et mul on õnnelik lapsepõlv, sealt puudus vägivald ja ahistamine. Ei olnud aastakümnete eest kõik nii lilleline, ei ole ka nüüd, kuid inimesed on muutunud avatumaks, samad palju depressiivsemaks. Tundub, et aastate eest suutsid nad suuremat koormat kanda, laskumata sellesse moehaigusesse. Ei taha küll kedagi solvata ega näpuga näidata, aga ma nõustun tõsiasjaga, et meil on ülekaalus "lumehelbekesesündroom." Selliseid mõtteid tekitas see raamat. Urve, siirad tänud selle eest! Raamat läheb taas lemmikute riiulisse, kus teda ootavad seal juba teised sama saatusega raamatud. Ja nüüd väike tutvustus ka Apollo lehelt: Isata Aale elab pealinna agulikorteris koos alkohoolikust emaga. Kui ema tütre kolmeks aastaks hülgab, hakkab tema eest hoolitsema usklik onu, kes muudab tüdruku elu maapealseks põrguks. Raskele kasvukeskkonnale vaatamata sirgub Aalest tugev ja sirgeseljaline naine, kes leiab endas jõudu lahkuda vägivaldsest suhtest ning tulla toime üksikemana, kuni ta ellu saabub keegi, kellega Aale end viimaks ometi turvaliselt ja hoituna tunneb. „Kapi taga elab ingel” on valus, südameid puudutav teos, mis on nagu ajast aega juhtunud ja juhtuvate lugude kordus. See kõneleb sõltuvusprobleemidest, meie elu saatvatest ja muutvatest lapsepõlvetraumadest ja hingeseisunditest, millest sageli ei puudu ka põlgus, vihkamine, raev ja kättemaksuiha. 8. november 2023. Vana-Rääma

reede, 16. juuni 2023

VIIMANE METS - Urve Tinnuri

Vastu hommikut panin käest öökapile Urve Tinnuri romaani Viimane mets. Küll on hea üle hulga aja taas romaani lugeda! Paljud liigitavad ka jutustused romaanide alla, aga jutustus ja romaan on kaks eraldiseisvat kirjandusžanri. Kuna mina ise olen romaanide kirjutaja, lähevad need ka mulle rohkem hinge ja korda. Siin jooksevad erinevate ajastute maailmad, või peaaegu, no paralleelmaailmad, mis sulavad ühte. Peategalase elu koos esimese abikaasaga ja teise abikaasaga. Need paralleelmaailmad teevad JUST romaani lugemise põnevaks ja haaravamaks. Lisaks valdab Urve Tinnuri hästi folkloori ja rahvapärimust, ilma mida valdamata sellist põnevat ja detailselt psühholoogiat kajatavat romaani ikka ei kirjuta küll. Kahtlemata on kirjanik Tinnuri hea inimeste tundja. Lisaks see sõna- ja keelekasutus, see on nii rikkalik, loomutruu ja kujundlik, viib lugeja reaalsusest minema ja ega tagasi ei tahakski tulla :) Urve maalib sõnade ja lausetega. Kujundid on võimsad ja elusad ning hästi palju on kirjeldatud ka olustikku, mis on ühe hea romaani puhul lausa vajalik, et saada aru kus sa oled ja kes need tegelased päriselt on. Urve Tinnuri lood on valdavalt ka müstilised ja maagilised, mis minule ka järjekordselt väga korda lähevad, seega mul jagubi rohkem kiidusõnu ja kui aus olla siis laita polegi millegi üle. Ei tahagi. Elan alles romaanis ja ei tahagi sealt välja tulla. Olgugi, et sõnum ise on kurbliku alatooniga ja lausa ahastav. Elu ei olegi ükenes positiivne ja lillelõhnaline, siin on kõike. Aitäh, kallis Urve, see raamat läheb taas eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Nüüd on mul loetud ja olemas kõik su romaanid ja olen selle üle väga õnnelik. Ja siis kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustava teksti. Ormi kodu asub keset sooga piirnevat põlismetsa. Ormi esimene naine Inger, lapse kaotusest traumeeritud, leiab maja ümber kohisevast laanest tröösti ja hingetuge. Ta eksleb mööda metsloomaradu, võsastikke ja padusid, alludes üha enam looduse ürgsele, salapärasele kutsele, kuni see talle saatuslikuks saab. Kui mets ja laukasoo hakkavad ligi tõmbama ja meelitama ka Ormi teist abikaasat Meerit, süveneb mehes kartus, et tegemist on kummalise nõidusega, mis ka seekord ähvardab viia traagiliste tagajärgedeni. „Viimane mets” on romaan, mille võib liigitada psühholoogiliste põnevike kilda. See kirjeldab oma lastest ilma jäänud naiste hingemaastikke, räägib kiindumistest, millega üritatakse asendada kaotatut, ning esitab küsimusi, millele tasub vastuseid otsida üksnes iseenda seest. 16. juuni 2023.Vana-Rääma

esmaspäev, 5. detsember 2022

NAGU LAINEVAHUST TÕUSNUD - Urve Tinnuri

Möödunud öösel panin autogrammidega raamatute riiulisse ühe raamatu juurde, kollektsioon aiva kasvab. Mul on loetud ja erilises riiulis kõik kirjanik Urve Tinnuri romaanid. Ma ei tea isegi kui palju Urvel neid ilmunud on, aga on. Urve Tinnuri on üks mu lemmikkirjanikke, sest tema lauseehitus on põnev, sõnavara rikkalik ja ta oskab luua niivõrd põneva süzee, et sa ei saa raamatut enne käest, kui ta loetud on. Võrratult kaasahaaravad, elulised ja põnevad on kirjanik Tinnuri lood. Kohati viib autori sõnakasutus mind ajas tagasi, lapsepõlve, sest selles on väga palju sarnasust minu kallis Ema ütlemistega. Äratundmisrõõm. Antud raamatus on ka müstikat, mis mulle väga korda läheb. Minu jaoks peaks seda igas raamatus olema, aga mitte nii palju nagu ulmekirjanduses, sest ulmekirjadust ma eriti lugeda ei suuda. Ei saa öelda, et üldse ei loe, loen küll, aga ulmel ja ulmel on vahe. Mulle läheb peal selline realistlikum ulme, kui nii öelda võib, aga mina ütlen. Öeldakse, et raamat on alati autori nägu, aga ma pole päriselt sellega nõus, olen nõus väitega, et raamat on pisut autori eluloo nägu, sest autor põimib palju loomingusse oma elus toimunut ja toimuvat, aga mitte ükenes oma elus, vaid kasvõi tuttavate tuttavate eludest. Lisab veidi fantaasiat ja nii need lood sünnivad. Tegu on siiski ilukirjandusliku teosega - romaaniga, mitte elulooraamatuga. Jäin targutama, aga ütlesin välja oma arvamuse, nagu ikka. Muide, kirjanik Tinnuri on ka väga hea psühholoog ja seda ei maini ma üksnes selle raamatu põhjal, selle tundmiseni jõudsin ma ammu enne. Ma südamest tänan selle raamatu eest Sind, kallis Urve! See on raamat, mida soovitan kõigil lugeda! Apollo lehelt: Kaks päeva enne pulmi, ühel ilusal augustikuu õhtupoolikul läheb Roometi lapseootel mõrsja Kai-Liis Peipsi järve ujuma ega tule enam tagasi. Nüüd, mil õnnetusest on möödunud peaaegu veerand sajandit, usub osake Roometist ikka veel, et Kai-Liis on elus... „Nagu lainevahust tõusnud” kõneleb leina ja leppimatusega kaasnevast hingekitsikusest, mis võib viia vaimse murdumiseni, petmisest, reetmisest ning rääkimatajätmistest. Valguse kätte jõuab kibe tõdemus, et me ei tunne oma kõige lähedasemaid inimesi kaugeltki mitte nii hästi nagu oleme arvanud. 5. detsember 2022.a. Vana-Rääma

kolmapäev, 1. juuni 2022

NELITEIST NAGISEVAT TREPIASTET - Urve Tinnuri

Kui su kätte juhtub raamat, mille pärast oled loobuma mõnedest ööune tundidest, siis kirglik lugeja teab mida ma tunnen ja öelda tahan. No eile ma hõikasin fb-s, et kes mulle paki saatis ja ma tundsin ka kohe, et pakk on nii köitev ja ligitõmbav, et läksin lausvihmaga kesklinna smartposti pakiautomaati sellele järgi. Jah, seal ootas mind Urve Tinnuri uus romaan "Neliteist nagisevat trepiastet." Ma ei ole kokku lugenud kuimitu romaani Urvel ilmunud on, aga ma saan uhkusega öelda, et olen kõik need läöbi lugenud, eramnditult. Ja kõik on mul kodus olemas ka, veel pühendustega ja eriliste raamatute riiulis, kuhu läheb ka see raamat. Eriline on ta igas mõttes. Minu jaoks on kirjanik Tinnuri raamatud eriliselt hingelähedased, kodulõhnalised ja põnevad. Olen korduvalt tabanud neid lugedes ennast mõttelt ja tundelt et just nii tahtnuks ka mina öelda, aga sõnad nagu haihtuks. Urve ütleb need välja, oma eriliselt armsal ja kodusel keelel. Just sellel keelel, mida kõnelesid kunagi minu vanavanemad ja mida ka ise oma teostes ja kõnepruugis tihti viljelen. Nii palju äratundmisrõõmu, aitäh! Ma olen tõesti õnnelik. See raamat läheb mulle väga korda, igas mõttes. Siin on hoolimist, vihkamist, õiglust, armastust, aktuaalseid teemasid ja tarkusteri minevikust, olevikust ja tulevikust. Nii põnev! Kopeerin Apollo lehelt siia ka raamatu tutvustuse, et lugejail oleks aimu millest või kellest romaan kõneleb. Just romaan, sest romaan see on, ei ole tegu jutustusega. Kahjuks paljud tänapäeva kirjanikud nimetavad oma jutustused ka romaanideks, aga tegelikult nad polegi ühtegi romaani kirjutanud. Just see žanr on mulle proosateostest kõige hingelähedasem. Tutvustus: Huule- ja suulaelõhega sündinud, häiriva operatsiooniarmiga Laur on oma lühikese elu jooksul pidanud taluma nii mõndagi – mahajäetust ja koolikiusamist, alavääristamist ja ülekohut. Üksteise järel lahkub Lauri kõrvalt mitu talle kallist ja väga olulist inimest, jättes noormehe koos ta hapra ja haavatava sisemaailmaga omapäi. Elu teeb aga pöörde, kui Lauri õuele eksib helehall maastur... See on lugu armastusest, hingeavarusest ja empaatiast, mis ulatub puudutama ja aitama ka üle teispoolsuse piiri, vastandudes vigadele, mida pole enam võimalik parandada, ja sõnadele, mida ei saa tagasi võtta. 1. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

neljapäev, 23. detsember 2021

LÄBI HALLI MERE - Urve Tinnuri

Neil päevil sain enda pühendustega raamatute kollektsiooni ühe imekena ja hea luuleraamatu. Väga paljud luuletajad ei kirjuta tänapäeval enam sonette ja väga vähesed kirjutavad sonetipärgasid. Olen ise elus vaid 2 sonetipärga kirjutanud, ühte häbeneisin kunagi ja teine läks kuue aasta eest kolimisega kaotsi. Seega ... Tegu on ühe minu lemmikraamatuga, mis ilmselt jääb mõneks ajaks öökapiraamatuks, et taas lugeda, lugeda ja lugeda. Ma olen üliõnnelik selle raamatu üle. Aitäh, kallis Urve! Soovitan! 23. detsember. 2021.a. Vana-Rääma Rahva Raamatu lehelt: Luulekogu “Läbi halli mere” sisaldab 17 hoolikalt valitud sonetti ning lisaks nendele ka suurepärase klassikalise sonetipärja, mis teatavasti sisaldab veel omakorda 15 sonetti. Mu juurde jõudsid läbi halli mere, peopesal hoides valget virvatuld. Kiudpilvi võõpav loojang, metsik, ere su pilgus hõõgus nagu sulakuld. (kahjuks minu blogi jätab ediselt luuletused pika reana, vabandan!)

teisipäev, 1. juuni 2021

LEONORA - Urve Tinnuri

Öösel panin käest öökapile Urve Tinnuri värske romaani "Leonora," mis läheb mu eriliste raamatute riiulisse sest see on pühendusega raamat. Mul on kõik kirjanik Tinnuri romaanid olemas ja kõik asuvad just selles imelises riiulis. Ma ütlen et Urve romaanid lähevad iga korraga aiva põnevamaks, aga ma ei võrdle neid iial veiniga, sest vein, nagu ka ükski teine alkohoolne jook, pole hea. Vuihh! Ausõna, ma ei saa ühegi alkohoolse joogi kohta hea öelda, veelvähem võrrelda seda nii hea raamatuga, nagu seda on "Leonora." Kui mitu korda segas pisaratevool, mille see raamat esile kutsus, lugemist. Kui mitu korda panin raamatu käest rinnale ja lihtsalt mõtlesin, lihtsalt adusin ja tajusin üksiku Leonora hingevalu, mida põhjustasid talle ta kõige lähedasemad - poeg ja tütar. Kui valus, aga reaaalne see kõik on. Väga paljud viivad kahjuks oma esivanemad sunniviisiliselt vanadekodusse, et oma sünnikodu rahaks teha. Inimesed oleks nagu robotid, neile ei ole miski ega keski enam püha, isegi oma kallid vanemad, tänu kellele lapsed ilmavalgust näinud on. Karm reaalsus. Kohutavalt karm. Jah, maailm (jättes välja selle pandeemia teema) on avatud, piirid valla, inimesed reisivad. Väga inetu on aga nende käitumine, kes lähevad ja jäävad, unustades ära oma esivanemad ... Väga karm on kui su võsukese jaoks on tähtsam raha kui ta oma sünnikodu, oma lihane ema ... oma. Jube! Aga vaatame tõele näkku, nii see on. "Leonora" on väga südamlik ja tõene raamat, mis lahkab lahti ühe vana naise hingeelu, loe ja mõtle. Kui see raamat kedagi külmaks jätab, pole sellel inimesel südant sees. Hea testimisraamat. Aitäh, kallis Urve! Ja kopeerin siia ka teksti Rahva Raamatu lehelt: (kuigi blogi jätab selle taas ühe joruna, on siiski arusaadav) Üksildane, kibestunud Leonora elab väikeses ääremaa külas, looduslikult kaunis paigakeses. Olles üle kümne aasta lesk, pole talle jäänud midagi enamat peale vana maja, mille ta armastatud abikaasa oma kätega ehitas. Nüüd tahetakse seegi Leonoralt võtta, koos mälestuste ja kõige muuga, millest ta ahtake maailm koos seisab. Juhuse tahtel ilmub Leonora ellu neljajalgne sõber, kelle ustaval toel leiab vana naine hingerahu, nii et elu omandab hoopis teistsuguse värvingu. „Leonora” räägib põlvkondadevahelistest keerulistest suhetest, päranduse pinnal tekkivatest pingetest, hoolimatusest ja omakasust, mis viib sildade lõpliku põlemiseni. Siiski leidub kusagil inimlikku soojust, mis suudab hääbunud õnnetunde uuesti ellu äratada. 1. juuni. 2021. a. Vana-Rääma

neljapäev, 18. märts 2021

RABASAAR - Urve Tinnuri

Öösel kell 2.00 panin riiulisse Urve Tinnuri romaani "Rabasaar." Hea Urve saatis selle mulle juba möödunud aasta augustis, sain loetud alles kuna ma hoian ennast raamatutest eemal. Seda hoidsin justkui magustoiduks, sest teadsin et tegu on Tinnuri romaani "Õed" järjeraamatuga. Urvel on väga hea käekiri, no just selline nagu mulle sobib. Rikkalikus kirjakeeles kirja pandud romaan laotab lahti elu nõuka ajal, kus elati vaesuses ning peost suhu. Kõik need ütlemised, need tegemised, olukorrad, kõik on mullegi tuttavad. Ei pääsenud meist keegi suviste lullilöömistega, tööd tuli rügada kogu suve, lisaks aiatööpäevad. Riiete ja eluaseme remondiks ei jagunudki raha. Tolle aja noored ei virisenud ka kui neil ei olnud paremaid riideid ning kanda tuli juba vanemate õdede ja vendade poolt viledaks kulunud riideid. Ma olen lummatud sellest raamatust! Hästi suured tänudkallid, hea Urve! Rahva Raamatu lehelt: “Rabasaar” on sisuline järg romaanile “Õed” (2019), jälgides Narvast pärit õdede Reeni ja Õie käekäiku aastatel 1955 – 1960. Tasapisi taganevad meeltest sõjavintsutused ja hirm repressioonide ees, elujärg näitab paranemise märke ja inimesed julgevad tulevikule lootusrikkamalt silma vaadata. Õdede isiklik elutraagika aga jääb – mured ja ebaõnn, eksimused ja nende vääramatud tagajärjed, tunded, mis ei allu kainele mõistusele, vaid sunnivad talitama südame käsul. Kõik see võib leeveneda üksnes juhul, kui järgneb midagi ootamatut ja lõplikku... 18. märts. 2021.a. Vana-Rääma

teisipäev, 28. aprill 2020

MINEVIK ALGAB HOMME - Urve Tinnuri


 Eile õhtul käisin Jannseni Omniva pakiautomaadist trükilõhnalist raamatut välja toomas. Aitäh, kallis Urve! Loetud sai Urve Tinnuri järjekordne romaan "Minevik, algab homme," mis kätkeb endas ühe keskkooliõpilase elu seitsmekümnendate algul Tartus.

 Madle, kelle vanemad lahutavad, jääb isaga koos kodutallu elama. Vend Vilmar on juba oma elu peal ning elab mujal. Ema leiab uue mehe ja kolib Saaremaale. Ja siis otsustab Madle, äsja põhikooli lõpetanud neiu, minna Tartusse õppima. Ta leiab väikese nurgakese ühe memme elamises, kus memm kasutab teda igas mõttes ära. Kuulelik Madle allub memme korrale.

 Madle isa ei saa ema kaotusest üle, hakkab jooma. Madle külastab kodutalu harva, lõpuks enam üldse mitte, sest rahamaias joodikust Klaara abiellub tema isaga ja igasugune olukord väljub kontrolli alt.

 Siin hargneb ka vanema mehe ja noore naise armastuslugu, mis on väga romantiliselt ja südamlikult kirja pandud, nagu Urve raamatud ikka. Kirjanik Tinnuri kirjutab ilmselt südamesulega ja tema romaanides ei puudu ka poeetiline taust, romantika, mida ma väga naudin.

 Lisaks on see raamat väga õpetlik, seda peaks ka lugema tänapäeva noored, siis mõistaks nad paremini milline oli nende emade-vanaemade elu nõuka-ajal, mil midagi polnud saada, elati vaesuses ja õpilased, kellel polnud kusagilt abi loota, olid sunnitud kooli kõrvalt tööl käima. Lisaks oli neil austus vanemate inimeste vastu, isegi siis, kui see kamandamine ja ebaõiglus neile haiget tegi. Ühest küljest on see kurb, et tollal oli palju piiranguid, aga teisest küljest olid toonased noore distsiplineeritumad. Tean, millest räägin, olen ise sündinud seitsmekümnendatel.

 Rohkem ei tahagi reeta. Raamatud peaks kohe ka kauplustesse jõudma, ühes Rahva Raamatu poes juba on.

 Siirad tänud, armas Urve, selle vapustava elamuse eest! Ootan juba kannatamatult järgmise raamatu sündi! Ja nüüd on mul taas üks pühendusega raamat juures. Olen õnnelik!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MINEVIK ALGAB HOMME

Autor: URVE TINNURI
 1 Google +0  0 Share0

Pärast vanemate lahutust läheb 16aastane Madle õppima Tartusse, et pääseda eemale ühtäkki tühjaks ja kõledaks muutunud lapsepõlvekodust. Ta ema kolib koos uue elukaaslasega ära, vend pühendub oma äsja loodud perele, isa võitleb enesekaotusega, suutmata eluga enam järje peale saada. Madlel ei jää üle muud, kui püüda omapäi toime tulla. 
Teos kõneleb kaotatud lootustest, minevikudeemonitest, süütundest ja iseendale andestamise oskusest, samuti sügavast, hullutavast armastusest, mis ei tunnista vanuselisi piire.
Tegevustik toimub 1970ndate alguses.

28. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 10. detsember 2019

ÕED - Urve Tinnuri


 Kui su kätte satub niivõrd hea romaan, lükkad sa teatud toimingud edasi, et lugeda, lugeda, lugeda ....
Eile jõudis postiga minuni kirjanik Urve Tinnuri verivärske romaan "Õed." Siirad ja suured tänud, hea Urve!

 Leia see 3 tunnikest ja võta antud raamat lugeda. No tõesti!
Olen kõik Urve Tinnuri romaanid läbi lugenud ja need ehivad ka mu riiuleid. Ka "Õed" läheb eriliste raamatute riiulisse, sest see on pühendusega.

 Kirjutan ise juba mitu aastat sarnase teemaga romaani, ehk siis (kellele) vanavanemate ja vanemate ajast, eelmise sajandi keskpaigast, mis mind väga paelub. Kuid minu kirjutis seisab, kogub mõtteid ja õiget aega. Kunagi ehk kirjutan valmis. Sestap oli selles romaanis ka palju äratundmist ja südan(lõhestvat)soojendavat.

 See romaan kätkeb endas 1944. aasta kevadtalve, aega, mil vene väed Eesti piirile lähenesid, kuidas Narva linna pommitati ning narvakad olid sunnitud kodudest lahkuma. Kestis kogu maailma vapustanud repressioon, mis puudutab meid kõiki otseses või kaudses mõttes. Võimul oli despoodist Stalin ja ka naistest said seltsimehed, rääkimata lastest.

 Olles ise kasvanud maal, tundsin nii mõndagi tuttavat situatsiooni, sest minu lapsepõlve suved möödusid karjas lehmi karjatades.
 Väga, väga palju tuttavat ja hingele nii pai, kui haiget tegevat on selles raamatus. Jah, päris mitmel korral pühkisin lugedes pisaraid ...

 Sisust ka veidi. Kaks Narvast pärit õde põgenevad linnast maale onu juurde elama. Nende eluruumiks saab muldpõrandaga rehetuba. Lisaks on nedega kaasas ühe õe poeg ja väga haige abikaasa, kes üsna peagi sureb. Inimesed elavad küüditamishirnus ja poolnälgas. Kõikjal lokkab vaesus.
  Elu maal ei olnud teps mitte meelakkumine, elamiseks tuli ränkrasket tööd rügada ja tihtilugu ei jagunud süüa ega riiet, et pereliikmeid katta.
  Vene võimu ajal läks riigikord eriti karmiks, loomad taludest viidi suurfarmidesse ning karme põllutõid tuli teha ka lumega. Igal sammul ohustasid inimesi rasked haigused, ei jagunud ravimeid ega raha. Inimesed olid nagu orjad, töötasid vahet pidamata ning neil ei olnud aega isegi haige olla. Surevus oli suur.
  Kaks õde, Õie ja Reeni, täiesti erinevate iseloomudega tegelased, pööravad riidu. Aga kelle või mille pärast, sellest loe juba ise.

 Mina nautisin selle raamatu lugemist sajaga ja soovitan kõikidel seda lugeda. Ka põlvkond noorematel, et nad oleks kursis kuidas elasid nede vanavanemad ja vaarvaremad.

 Aitäh, kallis Urve, et niivõrd hea raamatu kirjutasid!
aitäh niiiiiiiiii imearmsa pühenduse eest, kallis Urve!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

ÕED

Autor: URVE TINNURI
 1 Google +0  0 Share0
On 1944. aasta kevadtalv, vene väed lähenevad ähvardavalt Eesti piiridele. Õed Reeni ja Õie evakueeruvad koos paljude teistega oma sünnilinnast Narvast ning leiavad ajutise ulualuse väikeses Virumaa kolkakülas. Hargnema hakkab elu keerdkäikude rägastik, kus ei puudu pidev olelusvõitlus, õdede omavahelised ja ka nende sisemised konfliktid, mõlema peres aset leidvad tragöödiad ja hingerahu maatasa tegev lubamatu armusuhe. 
Kõigele sellele heidavad omakorda sünget varju sõjajärgsed rasked ja trööstitud kolhoosiaastad, mis ei jäta eriti ruumi lootusele ilusast homsest.
Kuni Stalini surmani 1953...
ISBN 9789949730742
Ilmumisaasta 2019
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 144 lk
Mõõt 216x153x16 (mm)
Kirjastus CANOPUS
Lisamise aeg: 21.11  
Püsikliendile: 18.99 €
Kaupluses: 19.99 €



10. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 1. jaanuar 2019

KAHE EEMALOLIJA VILLA - Urve Tinnuri


 Täna sai loetud Urve Tinnuri romaan "Kahe eemalolija villa." Peab ju ikka väga hea romaaniga tegu olema, kui pärast uue aasta vastuvõttu, shampuse joomist,(prae küpsetamist ja söömist) presidendi kõne vaatamist ja kuulamist ning telekast Anne Veski juubelikontserdi vaatamist kibeled koju, sest öökapil lausa karjub raamat su järele.

 2016. aastal ilmus Urve Tinnuril romaan "Kaks ööd mahajäetud majas," mille kohta kirjutasin ka blogi ning jäin huviga järjeraamatut ootama. Oi, kuidas ma rõõmustasin, kui see raamat ilmavalgust nägi. Aitäh sulle, kallis Urve! See läheb ka eriliste raamatute riiulisse, sest tegu on taas pühendusega raamatuga. Nüüd saan uhkusega öelda, et olen kõik Urve romaanid läbi lugenud ja need ehivad mu raamaturiiuleid.

 On möödunud 4 aastat. Mis on saanud Hedes, kes pidi elama üle ränga kaotuse ja saama teada tõe oma vanematest?
 Raamatust tegutseb hullumajast põgenenud hull, kellel on kinnisidee Hede hävitada, see peaaegu tal õnnestubki, aga õnneks mitte päriselt.
  Hede elab selle nädala jooksul, mil ta vanemad reisile lähevad, üle kohutavaid katsumusi, aga tuleb nendest õnneks õnnelikult välja.
  Urve on meeletult hea olustikukirjeldaja. Olustik on ühes heas romaanis nii vajalik, ilma milleta, pole minu meelest raamatul saba ega sarvi. Aga Urve lausa maalib sõnadega, loob nii eheda olustiku, et ma lausa tunnen lõhnasid, kogu lugemise vältel. Ja no romantika, armastust, see on nii tajutav ja tuntav, äratuntav. Olen ka hingelt romantik, aga nii ehedalt vast endast seda külge välja kirjutada ei oska.

 Kui te tahate midagi tõeliselt huvitavat, põnevat ja kaasahaaravat lugeda, lugege just seda romaani! See on üsna ahjusoe romaan ja poodides ka saadaval. Mina olen üliõnnelik, et just see raamat sillutas mulle lugemistee uude aastasse.

 Armastan!

01.01.2019.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

KAHE EEMALOLIJA VILLA

Autor: URVE TINNURI
 3 Google +0  0 Share0
Urve Tinnuri kolmas romaan „Kahe eemalolija villa” on otseseks järjeks 2016. aastal ilmunud romaanile „Kaks ööd mahajäetud majas”. Nagu eelmine, on ka uus raamat oma žanrilt kogupereromaan, mõeldud lugemiseks nii hilisteismelistele kui ka nende vanematele, romaani sündmused leiavad aset tänapäeval. 
Eelmise romaani põnevatest ja dramaatilistest sündmustest on möödunud neli aastat, vahepeal kaheksateistkümneaastaseks saanud Hede otsustab veeta nädala, mil ta vanemad Hispaanias puhkavad, ihuüksi samas suvilas, kus aastatetagused traagilised sündmused aset leidsid. Ta on kindel, et seekord midagi ei juhtu...
ISBN 9789949730728
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 144 lk
Mõõt 210x146x12 (mm)
Kirjastus CANOPUS
Lisamise aeg: 30.11.2018  
17.05 16.20 €
Kaupluses püsikliendile: 16.20 €
Kaupluses: 17.05 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 02.01

pühapäev, 30. detsember 2018

TEINE LISAAEG - Urve Tinnuri


 Küll on armas, kui saad vana-aasta viimased päevad veeta armastuses, ja seda otseses mõttes, sest kogu see Urve Tinnuri triloogia seda on. Sain loetud tema lasteraamatusarja (tegelt triloogia) kolmanda raamatu "Teine lisaaeg" ja mul on lausa kahju, et see loetud sai. Ausalt.

 Kui palju me oleme piilunud enda sisse, et näha, tunda või tajuda, mida tähendab sõna (mitte ainult sõna, sest sellel on palju suurem tähendus) armastus? Leida see enas üles. Misasi üldse on armastus? Mõni väidab armastuse olevat seksuaaltõmme kahe inimese vahel. Kas see ikka on armastus? See on ehk vaid seksuaalne kirg? Armastus on midagi palju enamat, tunne, kui kaks südant on nii põimunud, et neid ei lahuta ka surm, neid ei lahuta ka tülid, mida ka kõige paremas peres ette tuleb, neid ei lahuta miski ega keski. Mul on ülimalt mõnus tunne, et tundsin armastuse ära ka selles raamatusarjas! Ausalt! Päriselt! Ja päriselt tean ma ka mis selle sõna taga peitub.

 Urve, kallis, sa oled kirjutanud väga-väga armsa triloogia, aitäh! Ja ma soovitan seda lugeda kõigil, ka täiskasvanudtel, sest tänapäeval unustavad paljud "õnnelikuna elamise" ära, või lausa tõrjuvad seda. Pidevad tülid, vihkamised ja teiste inimeste elu elamised, nägemata enda vigu, selline on kahjuks suurel määral tänapäeva maailm. Aga nendel raamatutel on võime ravida inimhinge, panna elu üle järele mõtlema, tundma armastuse tunnet. Väga inimlikud raamatud. Olen täielikus vaimustuses. Ja Germo on ka, tema lausa mitmel korral tuli ja ütles; "emps, loe võluhaamrit!" ja ma lugesin, lugesin rõõmuga. Isegi lasteraamatud suudavad pisara (ja ka rõõmupisara) silmist välja rebida.

 Jälle on möödunud 5 aastat. Reedikust on saanud 17 aastane noormees. (esimeses raamatus on Reedik 5 aastane, teises 12 aastane.) Ees on ootamas väga valus aeg - vanaema surm. Vanaema on minemas taevasse, vanaisa juurde. Korraga selgub, et tegelikult on vanaisal aeg edasi minna, sündida uude kehastusse, loovutades nii koha vanaemale. Aga õnneks võimaldab võluhaamer neil unemaailmas aega koos veeta. Küll on ilus lõpplahendus lool.

 Aitäh, kallis Urve, et sa tead, mis on armastus ja jagad seda lugejaga!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

TEINE LISAAEG

Autor: URVE TINNURI
 0 Google +0  0 Share0

Tegemist on otsese järjega raamatutele „Vanaisa võluhaamer” (2015) ja „Une viis nägu” (2017). Reedikust on sirgunud seitsmeteistaastane noormees, kellel esimest korda elus tuleb silmitsi seista lähedase inimese haiguse ja peatse lahkumisega.
Vanaisalt kümme aastat tagasi päranduseks saadud võluhaamer on juba põdur ja kulunud, ent siiski veel töökorras. Seekord otsustavad vanaisa ja Reedik kaasata oma pöörastesse unenäoseiklustesse ka vanaema, et täita tema viis suurt eluunistust. Kätte jõuab taaskordne ja sedapuhku viimane lisaaeg...
ISBN 9789949984992
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 86 lk
Mõõt 210x148x6 (mm)
Illustreerija(d) HELVE HUTTUNEN
Kirjastus CANOPUS
Lisamise aeg: 07.06.2018
12.4011.78 €
Kaupluses püsikliendile: 11.78 €
Kaupluses: 12.40 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: kolmapäev 02.01




30. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 28. detsember 2018

UNE VIIS NÄGU - Urve Tinnuri


 Täna tegelesin taas ettelugemisega, ehk siis lugesin läbi Urve Tinnuri lasteraamatu "Une viis nägu," mis on järg raamatule "Vanaisa võluhaamer."

 Teate, nii mõnus on lugeda lastekaid, ausalt! Lugege ka! Mulle meenuvad ajad, mil lapsepõlves või noorukieas sai loetud igasuguseid muinasjutte, näiteks raamatuid "Tuneesia muinasjutud", "Osseedi muinasjutud" jne...No ja mingil ajal oli mu lemmikuks "Sinihabe," mis oli väga karm raamat, aga millegipärast meeldis. Miks ma sellest kõigest räägin? No, Urve Tinnuri lasteraamatud lihtsalt meenutavad mulle neid, mitte, et süžee sarnane oleks, kaugelt mitte, aga midagi nendes on, midagi sellist, mis lausa kutsuvad lugema. Mõnus kirjakeel eelkõige, ohtralt vanarahvatarkust, mida autor jagab ja mida peaksi meeles pidama. Väga, väga palju äratundmisrõõmu.

 Nüüd on Reedik saanud juba 12 aastakseks. 12 aastane poisslaps pole mitte veel täiskasvanu, ta vajab hoolt ja lähedust sama palju kui 7 aastane, aga selles õrnas eas ilmnevad juba uued muutused, näiteks soovib Reedik oma lähedast kallistada, aga häbeneb. Reedik kogeb ka esimest armumist ja leiab endale tüdruksõbra.

 Reedikut on kasvatanud vanaema, ema ja kasuisa. Paraku on ema talle pärisisa kohta valetanud, kuid puberteedieas Reedik otsib üles oma pärisisa ja hakkab temaga algul salaja suhtlema. Mitte kunagi ei tohiks ükski lapsevanem kasvatada oma last bioloogilise isa või ema vihkamise vaimus, mitte kunagi ei tohiks ka varjata laste eest, kes on nende bioloogiline vanem. Varem või hiljem võib see valusalt kätte maksta. Õnneks selles raamatus kulgeb kõik kenasti.

 Sarjast on ka veel kolmas raamat, jälle on aastad edasi läinud, kohe asun ka seda lugema. Ja olen õnnelik, et kallis Urve Tinnuri ja ta raamatud teevad meie katsumusterohke aastalõpu lustakaks ja lapsemeelseks, sest Germo tõeliselt naudib neid. Mina ka! Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

UNE VIIS NÄGU

Autor: URVE TINNURI
 2 Google +0  1 Share0

Käesolev raamat on otseseks järjeks aastal 2015 ilmunud lasteraamatule VANAISA VÕLUHAAMER. Seiklustest unenägude maailmas on möödunud viis aastat, peategelane Reedik, kes eelmises raamatus valmistus kooli minema, on nüüd juba kaheteistkümneaastane koolipoiss. Ja ikka oleks vaja head nõu ja abi oma vanaisalt. Õnneks on võluhaamer alles... 
Hea lugeja mäletab kindlasti, et seitsmendaks sünnipäevaks andis vanaema Reedikule üle kingituse tema varalahkunud vanaisalt – võluhaamri, millega koputades sai poiss minna unenäos oma vanaisa juurde. Igast tema unenäost sai suur ja imetore seiklus, kuid kahjuks oli see lubatud ühtekokku ainult viiel ööl. Kuid vanaisal õnnestus kaubelda välja pisut lisaaega...
ISBN 9789949984947
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 80 lk
Mõõt 210x148x5 (mm)
Illustreerija(d) HELVE HUTTUNEN
Kirjastus CANOPUS
Lisamise aeg: 11.05.2017
11.1510.59 €
Kaupluses püsikliendile: 10.59 €
Kaupluses: 11.15 €
Kaup kätte: kolmapäev 02.01



28. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

VANAISA VÕLUHAAMER - Urve Tinnuri


 Vaat kus lops, lasteraamat röövis une!
 Tõsi ta on. Õhtul hakkasin Germole seda Urve Tinnuri lasteraamatut "Vanaisa võluhaamer" ette lugema ja sattusin nii hoogu, et ei pannudki raamatut enne käest, kui see lõpuni loetud sai. Miks mitte põigata läbi lasteraamatu oma lapsepõlvemaale? Tõsi küll, minu lapsepõlves olid teised kirjanikud ja teised lood, aga miski või keski ometi viis mind selles raamatus lapseaega tagasi.

 Urve kirjutab niiiii mõnusalt. Nüüd olen lugenud tema luulet, romaane ja ka lastejutukesi. No vapustav! Ja nüüd ma tahaks seljatada müüüdi, et proosakirjanik ei oska luuletada või luuletaja ei oska romaani kirjutada jne ...Ma ei ole sellega üldse nõus. Igal juhul olen ma leidnud Urve näol hingesugulase, nagu ta ise ka armsalt pühenduses mainis. Aitäh! Jah, see on taas pühednusega raamat ja läheb eriliste raamatute riiulisse.

 Kui kellelgi tekib küsimus, et miks ma Germole ette loen, siis vastus on - Germo ei oska kahjuks lugeda ega kirjutada, aga kuulata oskab ja saab ka aru. Nii juhtuski õhtul, et ta tahtis kuurist haamri tuua ja oma padja alla panna. Päriselt. Ja kogu ettelugemise ajal oli ta lõbusas tujus, sai naerda, nagu sain ka mina. Armas Urve, sul on vapustavalt hea fantaasia! Ja millised nimed ja nimetused!

 Raamat kõneleb sellest kuidas võluhaamer viib peategelase, 7 aastase Reediku, koos pilvepiirile lahkunud vanaisaga unemaailmas seiklema, ja need seiklused on tõsiselt põnevad, fantaasiarikkad ja lustakad. Kui sina tahad oma lapsele või lapselapsele unejutuks midagi lugeda, siis soovitan just seda raamatut! No lihtsalt põnev! Üleni! 

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

VANAISA VÕLUHAAMER

Autor: URVE TINNURI
 1 Google +0  0 Share0
Urve Tinnuri kümnes lasteraamat "Vanaisa võluhaamer" kutsub mudilasi ja nende vanemaid kaasa teekonnale unenägude võlumaailma. 
Kuueaastane Reedik elab koos ema ja vanaemaga. Oma pärisisast ei tea ta midagi, kasuisa töötab meretagusel maal, kus elavad jõuluvana ja põhjapõdrad, emal on aga ilmast ilma tuline kiire. Ka Reediku vanaisa on siit ilmast lahkunud juba nii palju aastaid tagasi, et poiss ei mäletagi teda. 
Seitsmendaks sünnipäevaks annab vanaema Reedikule üle kingituse vanaisalt – võluhaamri, millega koputades saab poiss minna unenäos oma vanaisa juurde. Igast tema unenäost saab suur ja imetore seiklus, kuid kahjuks on see lubatud ühtekokku ainult viiel ööl...
ISBN 9789949966745
Ilmumisaasta 2015
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 126 lk
Mõõt 210x148x8 (mm)
Illustreerija(d) HELVE HUTTUNEN
Kirjastus CANOPUS
Lisamise aeg: 30.04.2016  
12.14 11.53 €
Kaupluses püsikliendile: 11.53 €
Kaupluses: 12.14 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 28.12


28. detsember. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 25. veebruar 2018

KUI PÕLD OLEKS JÄRV- Urve Tinnuri


  Panin just öökapilt riiulisse Urve Tinnuri romaani "Kui põld oleks järv."
Romaan on küll kirjutatud kuuekümnendate elust maal, aga mina olen sündinud seitsmekümnendatel. Näib, et selles kümne aastases vahemikus oligi kõik nii. Ma tohutult nautisin selle raamatu lugemist! Siirad ja suured tänud, kallis Urve, et sa oma raamatutega väärtustad vanavanemate aegu, tavasid, kõnekäände ja seda kõike väga ehedalt eluliselt ja valusalt. Selline elu oligi sellel ajal, sovhooside ja kolhooside aegu.
 Olen minagi kasvanud maal ja tänaseks olen peaaegu 13 aastat linnakas, isehakanud linnakas. Aga ma olen tohutult õnnelik, et mu lapsepõlv möödus maal. Ka meie maja ümbrust ehtisid viljapõllud ja väga tihti sai ülepea kasvanud viljas mängimas käidud. Meenus aeg kui vend jäeti mind koju valvama, aga ta tahtis ju sõpradega mängima minna, naaberkülla, siis ta hirmutas mind, et ma ei läheks maja ees olevasse viljapõldu, et selle põllu taga huilgab kuri öökull. Sellest ajast hakkasin seda põldu ja öökulle kartma. See mis lapsepõlves mällu salvestaub, see ka sinna jääb. Kogu eluks.
  Eriti meeldis mulle romaanis see suhtlus elusa kaksikõe Lemmi ja peale sündi surnud Lenne vahel. Ka minu sulest on peagi ilmumas romaan ÜKSINDA MAAILMAS, mis kõneleb kaksikute elust. Olen väga teadlik ka sellest, et kui üks kaksikutest kõrvalt lahkub, kaotaks teine justkui oma hingeosad ja otsib neid taga kogu elu. Kaksikud oleks nagu üks isiksus ja tihtilugu on ka kaksiute hulgas palju vallalisi, kes ei loogi perekondi, sest nad ei suuda teise kaksikuta (nagu teise pooleta) elada. Antud raamatus ongi Lemmi (elav kakik) õrnemahingelisem, ja Lenne see tugevam pool  (kes igavikust õde õpetamas käib).
  Tegevus toimub ühes asulas, kus Lemme oma ema ja isagi elab surnuaia juures ja peab kogu aeg kuulma ja nägema matuseid. See lõhub ta habrast hinge veel hapramaks.
  Hästi huvitavalt on Urve Tinnuri põiminud ka romaani sisse vanu armastatud muinasjutte, kuna peategelan eLemmi loeb väga palju ja igast situatsioonist tekib talle kujutluspilt mis elab edasi juba loetud tuttavas muinasjutus.
 Poeete ja poetesse kiputatakse "süüdistama," et nende romaanid kipuvad minema poeetiliseks, aga mind see küll ei häiri, pigem annab see poeetilisus (ülitugevad kujundid ja kompositsioonid) romaanis juurde, loob ülivõimsa olustiku ja veel nii eheda, et sa viibiks ise justkui antud situatsioonides. Seega on selles romaanis parasjagu muinasjuttu, poeesiat kui ka elu, viimast kõige rohkem.
  Ohh, Urve, sa viisid mind pikkadeks õhtuteks tagasi lapsepõlve ja selle eest suured ja siirad tänukallid! Aitäh!
  Jah, ma lugesin seda raamatut kaua, kuigi tegu ei ole paksu romaaniga, aga siin on tohutult palju mõtlemisainest, et öösiti, kui raamatu käest öökapile panin, läksin oma lapsepõlve ja veetsin seal pooled ööd, mis on ju niiiiiii ilus!
  Minu arust võiks see raamat olla isegi gümnaasinumi lõpuklassides kohustuslik kirjandus, kuna see on õpetlik ja hästi..../otsin sõnu/ eestilik. Selline oli sellel ajal meie- maalaste elu!

 Kallidega.

Rahva Raamatu lehelt:

25. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma


RAAMAT

KUI PÕLD OLEKS JÄRV

Autor: URVE TINNURI
 0 Google +0  0 Share0

Romaani tegevustik hõlmab üht kalendriaastat 1960ndate alguses. Üksildane, omapärase ja tundliku sisemaailmaga kaheksa-aastane Lemmi kasvab Kesk-Eesti väikeses külakeses. Tema silmade läbi nähtu annab lugejale võimaluse elada kaasa tollase lihtsa eesti perekonna argipäevale. Lapseea fantaasiatest tulvil kujutluspildid moodustavad terava kontrasti nõukoguliku sovhoosielu karmi reaalsusega, mil materiaalsete hüvede nappus õpetas inimesi väärtustama armsaid pisiasju. Nagu igale ajastule omane, valitsevad ka selles kogukonnas keerulised inimsuhted, olgu need siis sugulaste, naabrite või pereliikmete vahelised.
Suure südamesoojuse ja mõnusa huumoriga kirja pandud lood lasevad oletada autori hingesugulust väikese Lemmi, tema ema ja isaga.