esmaspäev, 5. detsember 2022

NAGU LAINEVAHUST TÕUSNUD - Urve Tinnuri

Möödunud öösel panin autogrammidega raamatute riiulisse ühe raamatu juurde, kollektsioon aiva kasvab. Mul on loetud ja erilises riiulis kõik kirjanik Urve Tinnuri romaanid. Ma ei tea isegi kui palju Urvel neid ilmunud on, aga on. Urve Tinnuri on üks mu lemmikkirjanikke, sest tema lauseehitus on põnev, sõnavara rikkalik ja ta oskab luua niivõrd põneva süzee, et sa ei saa raamatut enne käest, kui ta loetud on. Võrratult kaasahaaravad, elulised ja põnevad on kirjanik Tinnuri lood. Kohati viib autori sõnakasutus mind ajas tagasi, lapsepõlve, sest selles on väga palju sarnasust minu kallis Ema ütlemistega. Äratundmisrõõm. Antud raamatus on ka müstikat, mis mulle väga korda läheb. Minu jaoks peaks seda igas raamatus olema, aga mitte nii palju nagu ulmekirjanduses, sest ulmekirjadust ma eriti lugeda ei suuda. Ei saa öelda, et üldse ei loe, loen küll, aga ulmel ja ulmel on vahe. Mulle läheb peal selline realistlikum ulme, kui nii öelda võib, aga mina ütlen. Öeldakse, et raamat on alati autori nägu, aga ma pole päriselt sellega nõus, olen nõus väitega, et raamat on pisut autori eluloo nägu, sest autor põimib palju loomingusse oma elus toimunut ja toimuvat, aga mitte ükenes oma elus, vaid kasvõi tuttavate tuttavate eludest. Lisab veidi fantaasiat ja nii need lood sünnivad. Tegu on siiski ilukirjandusliku teosega - romaaniga, mitte elulooraamatuga. Jäin targutama, aga ütlesin välja oma arvamuse, nagu ikka. Muide, kirjanik Tinnuri on ka väga hea psühholoog ja seda ei maini ma üksnes selle raamatu põhjal, selle tundmiseni jõudsin ma ammu enne. Ma südamest tänan selle raamatu eest Sind, kallis Urve! See on raamat, mida soovitan kõigil lugeda! Apollo lehelt: Kaks päeva enne pulmi, ühel ilusal augustikuu õhtupoolikul läheb Roometi lapseootel mõrsja Kai-Liis Peipsi järve ujuma ega tule enam tagasi. Nüüd, mil õnnetusest on möödunud peaaegu veerand sajandit, usub osake Roometist ikka veel, et Kai-Liis on elus... „Nagu lainevahust tõusnud” kõneleb leina ja leppimatusega kaasnevast hingekitsikusest, mis võib viia vaimse murdumiseni, petmisest, reetmisest ning rääkimatajätmistest. Valguse kätte jõuab kibe tõdemus, et me ei tunne oma kõige lähedasemaid inimesi kaugeltki mitte nii hästi nagu oleme arvanud. 5. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar