Reede, 30. september 2016

Siis, kui sul on igav...

kana-sealiha sült

  Kui mul oli vähemalt sellel kuul plaan iga päev blogida, siis vahel juhtub ka nii, et mõni päev jääb vahele. Jah, ma tegelesin oma häärberiloo ülelugemisega lausa 2 ööpäeva. Vahepeal magasin ka ikka mõningad tunnid, kuid isegi und ei tulnud, sest kondasin häärberis. Aga silmad olid arvutist lugemisel ikka korralikult paistes ja punased. Uut peatükki veel pole kirja pannud, seedib alles mu sees, sest mõtteid on nii palju ja pean neist parima välja valima, et edasi kirjutada. Tõsi küll, kui hakkasin järellugema, olin kindel, et kohe, kohe sünnib uus peatükk, aga kahe ööpäeva järel enam nii kindel ei olnud. Sellepärast tulebki mõte kohe kirja panna, muidu tekib neid liiga palju ja hakkavad lausa elu segama. Aga ma ei kaota lootust, küll ta tuleb!

  Eile tegelesin taas aktiivselt feng shuiga. Uue mopiga koristamine oli lausa nauding. Mul on siiani olnud põrandate pesuks see odav (müüakse ka suurimates toidupoodides) mille vars kohe pooleks läheb ja käed ära lõhub, kuid nüüd sain teistsuguse mopi omanikuks ja on kohe teisemad lood ka.

 Miski novell kipitab mu sees, hommikul juba hakkas looma, aga seda pole ma ka paberile saanud, igale asjale oma aeg ja ruum.

  Kuna hoidised on selleks hooajaks sisse tehtud, tunnen ma puudust vaaritamisest. Pealegi on kuu lõpp ja meie perele on kuulõpud alati raskemad, tuleb kuidagi ennast elus hoida, see on üks põhjuseid mille pärast täna taas süldi valmis keetsin, seekord kanalihast ja sealihast. Meil siin kodu ligidal on Rehtla talupood, selline asjalik pood, kus saab lisaks lihatoodetele ka porgandit, kartult, sibulat, küüslauku jne...osta. Sahvrist saan purgisalatit kõrvale ja kõigil kõht täis. Kanasült meeldib mulle endale ka rohkem, kui sealihasült.

Koostis:

1 seakoot
2 kanakoiba
1 seajalg (kallerdab paremini)
4 loorberi
12 terapipart
vett
soola
2 suurt sibulat
2 suurt küüslaugu küünt
1 porgand
natuke karrit

  Karri läheb hästi kanalihaga kokku ja annab maitset ka.

Ja nüüd on küsimus kas minna või mitte minna. Külapeale ikka. Kutsuti. Supelusse. Nädala lõpp ikkagi. Aga kodus on ka hea, tuba soe ja hubane, süldilõhnane.
Kena reede õhtut!

30. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 28. september 2016

Ma sain täna taas õnnelikuks!

sõnajalg

  Tegelikult on õnneks väga vähe vaja, kui oskad ja tahad õnne tunda ning õnnelik olla. Ütlen ausalt-mina olen! Ja mitte ainult sellepärast, et täna sain oma elamisse ühe oma lemmiklille, sõnajala. Olengi õnnelik inimene, sest tahan ja oskan olla. Suured ja siirad tänud võlgnen selle uhke ja ilusa lille eest kallile Marele. Aitäh, aitäh!
  Kunagi kasvas mu elamises kaks erinevat sõnajalga, ühe lehed kasvasid üles ja teise omad alla, nii, et lehed ja niidistik ulatusid lausa maani. Sõnajalg on minu jaoks armsalt uhke ja kuninglik lill. Lausa paitab silma ja hinge. Igatsesin ammu endale sõnajalga, siin ta on.

  Olen endiselt häärberis. Sain magama hommikul kell 6 alles ja minu hommik algas täna kell 12.30. Praeguseks on jäänud veel 9 peatükki läbi töödelda, siis asun edasi kirjutama. Aeg-ajalt on vaja käsikiri otsast lõpuni läbi lugeda, kui ta on jäänud kuudeks seisma, et loogikavigu ei tekiks. Tegelikult olen umbes paar viimast nädalat elanud juba paralleelmaailmas ja eile oli kohutavalt hea tunne, kui inspiratsioon peale tuli. Blogin ära ja panen taas neti kinni, sest see segab süvenemist. Ka poolvenna saatsin hetkel minema, sest ma ei suuda suhelda, kui olen lainel.

küdev ahi...

  Täna lõpuks sajab. Mulle meeldib. Ma kogun vihmavett, et sellega toalilli kasta. Ja kolmapäeviti on lilledel pidupäev. Ahju kütsin ka ära, tuba on soe ja hubane. Aga Zorro ei arva vihmasest ilmast midagi, magab nii pikalt, kui lailat oma tugitoolis ja näeb vist und, no, häälitseb läbi une.

unimüts Zorro :)

  Õhtul tuleb Heiki tagasi, siis leian tema jaoks aega, et rippuvate lillede tarvis konksud lakke panna, sest laudadele ja kappidele ei mahu mu toalilled enam ära, neid on juba üle kolmekümne mu elamises. Mõnusa ja hubase tunde tekitavad. Ma olen ju see inimene kes toalilledega pidevalt vestleb ka. Minu kiiks.

  Söögi jõudsin ikka ka valmis teha, kuigi mõtted on kogu aeg häärberis. Aga sööma peab, see toidab ka aju ning kirjutamine on ju vaimne töö, vahel isegi väsitavam, kui füüsiline töö.

keedukartul, suvikõrvitsa salat, kodukootud seened marinaadis ja täidetud suvikõrvits

  Aga nüüd läksin. Kena kolmapäeva!

28. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 27. september 2016

Massöör või bussijuht?

Karin ja Germo

  Kui Karin meile külla jõudis, oli Eve juba läinud. Jah, Eve tegi meile täna äratust. Kuidagi raske oli tõusta, sest uni oli täna väga magus. Aga tõele näkku vaadates, läksin ma ju alles hommikul poole neljast magama, öölane, nagu ma olen. Veidike üle 6 tunni ööunest mõnikord mulle ei piisa. Aga see selleks.
Nagu näete, on Germo pildil õnnelik ja rõõmus. Jah, Karin on ka temale kalliks inimeseks saanud, siiras ja abivalmis inimene, nagu ta on. Mina tunnen Karinit umbes 6 aastat, sest mäletan, et kui ma kunagi puidufirmasse tööle läksin, oli ta 32 aastane. Mida ma võin tema kohta ütelda? Teate, kui puidufirmas oli iga 2 tunni tagant 10 minutiline paus, oli just Karin see kes mulle appi tõttas, kui ma esimesed 2 töönädalat nagu hädapätakas olin, oma luid ja liigeseid (lihaseid) valutasin. Iga pausi ajal tegi Karin mulle lahkelt suitsuruumis massaži ja valud olid nagu peoga pühitud. Kahe nädala pärast olin juba töörütmi sisse sulanud ja enam abi ei vajanud.

rõõmurulli(ku)d :)

  Atkol on millegipärast töögraafikud sellised, et tihti tuleb bussijuhtidel Tallinna maantee lõpppeatuses seista ligi 3 tundi. Eks siis bussijuhid valivad mida nad selle ajaga peale hakkavad. Karinil on alati võimalus tulla mulle külla kohvi jooma ja lobisema, sest vahepeal koju magama minek teeks edasise tööpäeva pigem uimaseks. Karinile see ei sobi, on katsetanud. Nii ma hea meelega teda võõrustangi. Pealegi pargib ta oma bussi mu naabermaja, Kentuki kõrtsi nurgataga. Ja nüüd ta juba sõidabki Sindi poole.

 Täna olen energiast tulvil, sest massöör-bussijuht leidis vabatahtlikult aega mulle massaaži teha. Kogu mu kael ja õlad olid pinges, oli vaja punktid lahti masseerida ja kuna ma Karini headest kätest ja tugevatest biovooludest olin ammu teadlik, lubasin ma seda lahkelt teha. Olen nagu uuesti sündinud. Viimasel ajal kippusidki peavalud mind kimbutama ning õlad ja kael on mul tuuletundlikud. Nii, et kui roolimine ära tüütab, soovitan Karinil tõsisemalt masaaži tegema hakata.

  Mida siis veel? Kuigi päev on alles lapsekingades ja ma plaanisin alles õdaku eel blogida, tundsin, et pean seda kohe tegema, sest pakatan energiast ja ehk hakkan täna mägesid paigast liigutama. Kuigi ma ei ole just "äkkilähebvaja" inimene ja feng shui minu kodus on tihti teretulnud nähtus, kipub ikka aegajalt asju kuhjuma. Köögist tõstan hetkel mittevajaliku eseme sahvrisse, sealt kuuri jne...Nüüd oleksi vaja sahver ette võtta, sest 12. oktoobril tuleb meile korstnapühkija ja mu sahvris on pliidimüür. No, hetkel on tegelt mu hoidised ka otsapidi esikus, sest riiulid on täis ja ma olen ju meeletult hoidiseid sisse teinud. Aga juba peaaegu iga päev avame ka mõne.

  Lõpuks ometi jõudsid ka Eve aiast pärit aedsalveid purki ja Luule aiast toodud piparmündimelissid ka. Pikemalt ma neist blogima ei hakka, sest kõikvõimas google annab igaühele detailset nõu iga ravimtaime vajalikkuse kohta.

värskekapsasupp
aedsalvei ja piparmündimeliss
  Söögimenüü on lihtne. Värskekapsasupp. Õhtuks peaks ka midagi veel kokku keerama. Tegelikult on mul veel suvikõrvitsat alles, see tuleks ära kasutada. Lavash on küll otsas, aga röstsai on olemas, ka seda saab täidetud suvikõrvitsa alusena kasutada. Mozzarella juuustu on ka järgi, seega...

  Aga nüüd edasi feng shuitama!


27. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 26. september 2016

10 minutiga hõrgutis valmis

täidetud suvikõrvits lavashi põhjaga

  Tegelikult on veel kodukootud boršsuppi meil alles, aga tuli tahtmine midagi tahkemat süüa, nii kasutasingi ära komponente mida külmkapis leidus. Lavashi põhi on alati selline veider asi (ei oska muud nimetust anda) minu jaoks. Olen selle sisse keeranud igasugseid erinevaid toite. Küll soojendanud mikrolaineahjus, küll praeahjus. Kuna juba jupimat aega karjus minu järele Eve toodud suvikõrvits, otsustasin selle täna ära viilutada. Kuigi tegelikult armastan ma suvikõrvitsat juustu ja munaga pannil praadida, tegin sellest täna ahjuroa. Kui ahi on juba enne sooja pandud, valmib roog 10 minutiga, sest komponendid on ju valmis, vajavad vaid veidi kuumust. Niisiis, asetasin 4 lavashi põhja ahjupannile, panin nendele suvikõrvitsakettad ja taigna peale ning ahju. Kõrvale serveerisin kodukootud tomatimöginat (retseptid on ka siin blogis olemas) ja maitses väga hästi.

Taigen:

riivitud juust
suitsusardelli kuubikud
1 suur sibul
5 pipra segu
(veidi toiduõli valasin peale)

valmis ahju minekuks
ja 10 minuti pärast ...

 Lavashi põhjad tõmbavad kuumuse käes kausiks, seega pole ohtu, et (näiteks!) sulatatud juust pannile valguks. Juustu võib ikka rohkem panna, minul lihtsalt sai otsa.

  Muidugi võib igaüks oma fantaasia järgi taigent teha millest soovib, aga minul sai ta täna selline, lihne ja taskukohane. Mis põhiline-maitsev!

Head isu!

26. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 25. september 2016

Käisin linnas (mitte maal) seenel

kreem ehk haberiisikas

  Siis, kui sügisest vananaistesuvi saab, on patt isegi noortel naistel kodus istuda. Ma ausõna olen veel noor naine, nii ma tunnen ja nii on. Täna, imelisel suvepäeval läksime Germoga oma teisekodu aeda šašlõkitama. Jah, nagu pildilt näha ei nautinud me suve ainult kahekesi, toole jagub viiele. Vahepeal oli nii soe, päike lausa kõrvetas kuklas. Ka rohelust ja lilleilu jagub veel aias, lehed ei lange ega kolleta.

  Tegelikult juba aprilli kuus istusime sellel aastal aias, seega mina olen rahul, sest suve on sellel aastal lausa 5 kuud olnud. Loodame, et tuleb soe ja lühike talv, sest talv on see aastaaeg mis minuga kokku ei sobi, või mina temaga. Sõpradeks me igaljuhul saanud ei ole. Aga talveunne ju võimalik suikuda ei ole, seega loodan, et talvel hakkan käsitööd tegema ja kirjutama. Loodan, et inspiratsioon poetab ka minu salakambri ust...ja mitte ainult ei poeta. Tegelikult, saladuseloori kergitades- elan paar õhtut juba Westoffhauseni häärberi saladuste meeleolus, asi seedib, keeb ja kipitab sees, ehk....

  Nagu piltidelt näha kasvavad sellel aastal söögiseened lausa aias. Panin köögis keema just kreem ehk haberiisikad, mille korjasin Piiri tänava aiast. Ka ülimürgised tavavahelikud kasvavad seal sellel aastal. Ma ise arvan, et nende niidistik on kaasa tulnud mullaga, mida sai hulgimas koguses kevadel aeda toodud. Või on mõni teine põhjus? Igal juhul olen saagi üle uhke ja panen selle peotäie peale kupatamist sügavkülma oma saatust ootama.

  Lisaks šašlõkitamisele klõpsasin mõned fotod ka, nagu alati, just blogimise tarvis. Naaberaia punapõsksed õunad lausa karjusid pildistamise järel. Õunu me sellel korral ei korjanud, sest olen neid juba palju purkidesse teinud, lisaks on mul alles Luule Luuse aiast korjatud lambaninasid alles ja teisi taliõunu ka, millest plaanin õunakrõpse teha, kui plaanin.

  Kodurahu on tagasi tulnud, kevadkuulutajad (motikad) on linnast lahkunud või lahkumas ja koputajad akende tagant kadunud. 2 päeva on lärmi rohkem olnud, kui muidu. Aga mina olen eluga rahul.
Ilusat vananaistesuve jätku!

õunad naabrite aias
šašlõkk...
lilled...
laud viiele...
Germo aias...
sibulaõunad oma aias...
kreem ehk haberiisikad koduaias...
kreem ehk haberiisikas
kreem ehk haberiisikas
mittesöödavad ja mürgised tavavahelikud koduaias...


25.september. 2016.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 24. september 2016

Millega täna tegelesin? Jah, rubriik "Ise küsin-ise vastan!" meenub

omatehtud-hästi tehtud!
 
  Kui Reelika mulle hommikul äratust tegi, olin tegelikult juba ärkvel, aga sundisin ennast edasi magama, sest öö oli lühike, umbes 5 tunnine. Elasin 2 kuud lahtise ukse taga, ootuses, et majahalduri poolt saadetavad remondimehed ükskord tee minu juurde leiavad, aga paraku jäingi ootama.
 
  Eile öösel kell 2 see juhtus, minu välisuksest sadas sisse üks tundmatu meesterahvas, umbes 40 aastane, tõmmu ja tatoveeritud kätega, no vähemalt sõrmedega. Germo juba magas. Püüdsin küll kainet mõistust säilitada, aga hing värises sees.

  Kui läksin kutsumata külalist tervitama, küsis teine "kas peremees on kodus?" Õnneks oli mul hädavale varrukast võtta, vastasin "on küll, aga magab" kuid tema käskis üles äratada, kuid ma ei allunud. Saatsin ta uksest välja, kuid ta kahtlane pilk tegi mu silmadesse pesa. Nägin veel kuidas ta mu akna taga seisis, kuid siis õnneks lahkus.

  Täna sain oma ukse korda, üks kallis inimene parandas ära. Pani veel lisaks haagi ka, seega on nüüd kaks lukku. Naabrinaine oli kunagi 4 kuud ootanud ukseparandajaid, kuid mina nii kaua ei kavatsenud oodata, pikk pime aeg ja öine intsident raputas mind korralikult läbi. Kui mu kallis inimene autoga ukse ette sõitis, astus talle ligi sarnaste tunnusmärkidega mees ja küsis mu kalli käest, et kas ta elab siin. Õnneks kallis inimene kasutas ka hädavale ja ütles, et elab. Tegelikult ta natuke elab ka.

  Miks ma sellest kõigest kirjutan? Käes on pime sügisaeg ja igasugused kahtlased tüübid hakkavad ringi kondama, nagu ikka. Pange siis kenasti ööseks uksed ja aknad kinni, sest mine tea...

  Täna päeval magasin ka, sest uni ööuni oli ju puudulik. Kuurid tegin enamvähem korda. Jah, mul on nüüd ju 2 kuuri. Süüa tegin ka, kodukootud boršipõhjast tegin. Natuke vähe vürtsikas sai, seega panin veidike äädikat juurde. Järgmisel korral olen targem ja kasutan boršipõhjade tegemisel hapukapsast. Aga lõppkokkuvõttes sai ikka päris hea. Homme ei pea süüa tegema, jeee! Tatraputru tegin ka, aga eile. Maitses hästi omatehtud punapeedisalatiga.

tatrapuder sibula ja lihaga ning omatehtud peedisalat


24. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Reede, 23. september 2016

Poetessil, kunstnikul ja taimetargal Luule Luusel külas

poetess, kunstnik ja taimetark Luule Luuse oma Vana-Pärnu kodus

  Täna lõin juba peale kella 8 silmad lahti. Lihtsalt ei julgenud enam edasi magada, kuna eile õhtul lubasin kallile Luulele, et lähme koos Germoga talle täna Vana-Pärnusse külla. Luule ise elab muidu meie lähistel, aga tema vanematekodu asub Vana-Pärnus. Juba peale kella 10 oligi Luule kenasti meil. Selleks ajaks olime jõudnud kohvi ära juua ja riidesse panna ning kilekotid kokku pakkida.

kiigeke ja aiasaadused
Luule kodumaja...
Germo katsetas kiike..

  Luulel on Vana-Pärnus imeline aed, koos lillede, õunte, juurviljade, köögiviljade jne....ravimtaimedega. Kogu maja ümbrus on ravimtaimi täis. Ja lilled, neid jagub veel sügisessegi. Eaka inimese kohta on tal seal ikka väga palju tööd, aga aed on ka korras. Nüüd ma tean mis inimest, kes kohe saab 79 aastaseks, reipana ja noorena hoiab. Luule lihtsalt ei ole kodus istuv inimene, ta käib palju jala ja tegutseb, lisaks luuletamisele ja maalimisele. Seenel käib ta ka ja linnaäärsetest metsadest ravimtaimi korjamas.

  Luule Luuse on juba aastakümneid juhtinud Pärnus luuleklubi "Suleklubi," mis koondab kokku eakamad kirjasepad. Neil on ilmunud päris palju raamatuid ning käivad ikka aktiivselt koos.
Poetessi lahkel loal pildistasin majas ja aias veidi.

Jannseni preemia
  16. mail. 2016.a., papa Jannseni sünniaastapäeval määrati poetessile Jannseni elutöö auhind, millest ma ka paar pilti jäädvustasin. Lisaks ka tema poja, Riho Luuse maalitud portreefotod memmest ja taadist, Matsirannast jne...
Luule poja Riho Luule maalid
Matsirand- Riho Luuse
Luule Jannseni preemiat vastu võtmas
Riho Luuse- Taat ja Memm
Luule Luuse maalid

  Armsas ja hubases kodumajas oli ääretult soe ja kodune olla. Luule keetis meile melissi-piparmündi teed pihlakamoosiga ja kogu tare sai mõnusat lõhna täis. See maja lausa kiirgab kodusooja ja poetess ise on nagu õrnhabras Haldjas, kellest kõnelevad ka paljud tema imekenad maalid.

  Tänu taimetargale on ka nüüd minul estragonpuju kodus olemas. Hakkisin lehed väiksemaks ning panin need keeratava kaanega pudelisse ning valasin peale äädika. Saab kasutada kastmetes, salatites, suppides jne...Annab huvitava maitse. Tegu on Prantsuse estragonpujuga kuna lehed on aniisimaitselised.

mesiputk
estragonpuju äädikas

  Lisaks korjas taimetark mulle mesiputke, mis ka tema aiassaaduste hulgas on kindlal kohal. Ka see on aniisilõhna- ja maistega taim, kuid teda kasutatakse lisaks salatitele veel ka magustoitudes. Meeputk ravib köha ja parandab seedimist, on hea ainevahetuse korrigeerija. Mesiputke ei kuumutata kunagi, see hakitakse ja pannakse külmalt roogade sisse.

  Õunu korjasime ka. Lambaninasid moosi tarvis ja taliõunu kuivatamiseks. Kuivatamiseks sobivad just kõvad taliõunad. Kui ma täna pihtsa saan, siis tegelen nendega, kuigi Lambaninad on niisamagi head ja Germo sööb neid usinasti juba.

taliõunad (nime ei mäleta) ja lambaninad

  Aitäh, kallis Luule, et sa olemas oled! Kohtumiseni peagi taas!

Tootsi aiand

  Lisaks põikasime Germoga ka veel Tootsi aiandisse ning uudiste uudis-süüa tegin ka! Tegelikult ma täna ei ole üldse vaaritamise lainel, seega vaatasin mis külmkapist potti ja pannile panna annab. Leiba oli liiga palju, see tuli leivasupiks keeta.

ahjupelmeenid ja ahjukalapulgad, põdramoka-hapukoore-sibula salat, joogiks kodukootud punasesõstramahl, magustoiduks leivaõunakompotisupp maitsetamata jogurti- ja meeputke oksaga

  Nüüd lähen ravimtaimi laiali laotama.


23. september. 2016.a
Vana-Rääma

Neljapäev, 22. september 2016

...Imelist sügist!

pilt netiavarustest


....

suu sõlmib sõnu
rändlindude rännakuil
hallalõngad maas




22. september. 2016.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 21. september 2016

Kallis Ema käis külas. Sõbrad. Boršipõhjad

kallis Ema, poeg Germo ja perekass Zorro


   Kui mina hommikul silmad avasin ja telefoni järel haarasin, oli kallis Ema juba Vana-Pärnus. Paar tundi kadus nii ruttu kätte, et ei saanudki aru. Samal ajal jõudis ka Eve kohvitamas käia. Siis tõmbasin Ema telefonist pildid oma arvutisse, et need ühele meilile saata, siin ma neid ei avalikusta, küll aga täna tehtud fotosüüdistused sobivad kenasti mu avalikku päevikusse. Aitäh, kallis Ema, et sa olemas oled!

...


  Enne seda, kui Ema bussile saatma läksin, jooksime kallite Natali ja Leenaga minu kodu juures kokku. Panin boršipõhjade tarvis liha keema ning hakkasin juurvilju hakkima, kui olidki juba Natali alias Tulihobu ja tema õde Leena koos vahukoorekringliga meil külas. Ilusate inimeste seltskonnas kaob aeg kätte, kuid selle aja sees jõudiski supiliha kenasti pehmeks keeda ja hakkasin edasi toimetama. Tulihobule siirad ja suured tänud luuleraamatu VAIKUSE PAISU TAGA eest! Mina olen see õnnelik kes sai selle  raamatuga tutvuda juba enne selle sündi. Kirjutasin ka väikse tutvustuse:

Leena, Natali, Germo ja Zorro
Natali alias Tulihobu teine luuleraamat
ja jälle üks pühendusega raamat juures, aitäh, kallis Natali! :)

Sellest luuleraamatust leiab erinevaid žanre ja kujundeid. Kui raamatu iseloom on valdavalt metafoorivaba ja sotsiaalse alatooniga, laskub sonetipärg muinasjuttu, ohvrimeelsesse muinasjuttu. Autori otsekõne on omamoodi paeluv ja emotsioonid ilutsemata ehedad. Raamat on pisut ka newtonlikult dünaamiline. Tulihobu oskab tabada hetki, neid usutavalt kirjeldada ning lugeja endaga kaasa viia, olgu siis tegu kas paganliku maailmaga või hingekosutuse-, enda leidmisega.

   Kui ma boršipõhjade keetmisega ametis olin, jõudis kallis Jaanika meile. Nii me siis ühiselt mekkisime, et supipõhjad tuleks maitsvamad. Võin kinnitada-tulid! Lausa 10 purki boršipõhjasid on nüüd (vara)salves. Panen siia ka oma retsepti:

viilutatud porgandid õli sisse keema...
kapsas ja peet
kurgid, paprikad, sellerid, till...
tomatid...
liha supipõhja sisse, suitsukondid ja koot...
küüslauk, õli, äädikas ...
10 purki boršipõhju....

200 g õli
5 sl äädikat
1 kg porgandeid
170 g suhkrut
20 tera musta terapipart
5 loorberilehte
1 kg tomateid
1 kg sibulat
soola või puljongikuubikuid
küüslauk
seller (3 vart)
1 kg peeti
3 kg kapsast
tilli
1 kg kurki
2 paprikat
sinepiseemneid
suitsukondid ja seakoot

  Paned õli keema, lisad sinna peedi-ja porgandikuubikud (või riivituna), keedad 5 minutit ja siis hakkad vaikselt teisi komponente lisama, tahkemad enne. Tomat ja kurk annavad ise juba palju vedelikku välja, seega muutub mass üsna vedelaks (mitte nii vedelaks nagu letšod jne...) Mina keetsin ja muudkui maistsesin, nagu mul kombeks on. Kui vaja lisa maitsestamiseks soola ja suhkrut ja äädikat juurde jne...Keetsin nii kaua kui arvasin vaja minevat. Siis sulgesin need kuumana purki ja keerasin purgid kenasti kummuli, et need tõmbaks vaakumi alla (nagu ikka).

  Selline ta sai, tegus päev!

21. september. 2016.a.
Vana-Rääma