/mälestades Rattust/

   /mälestades Rattust ehk Aili Rauda/

Lagled on rändel
päev upub sügisesse
vana toomepuu raagus oksal
istub vares ja kraaksub homset
suled turris nagu hiidturako tutt

tal ei ole külm
tal ei ole hirm
tal on turjal aegade taak
elu raskeim kandam
aga meie ei tea seda
meie ei oska lindude keelt
ei näe nende hinge sisse
ei loe nende mõtteid

oli see tema kes viis
sõbra hinge teispoolsusesse
või jättis enesesse
vasardab peas

keeran pilgu ja vaatan enesesse
tühjus minus kratsib kukalt
nagu armunäljas isane
avan oraakli ja ootan vastust
nagu kreeklane Apollonilt
muistsel aal

transist tulles leian ennast üles
taastan oma mina ja naasen endasse
kogu mu keha vappub
nagu surija hing elutee viimsel lävel

Kundalini minus tõstab pead
tunnen taas oma selgroogu
ärkan õndsusse

6. september. 2016.a.
Vana-Rääma