...

...
/mälestades Peeter Joosepit/
_
sama sügav
nagu heliseva lõõtsa hääl
nagu meeli härdalt paitav
suupilli heli
nagu lauluviis mis tuleb
hingesügavustest ja läheb sinna
sama sügav on mälestus
tuhmumatu
aegumatu

_
sama habras
kui sügisel langev kaseleht
kui kõrbes janusse kuivav puu
kui hommik mis hallist udust
ennast päikesesse pressib
sama habras
on inimeleu

_
kord mattub lootusekiir
halli udu sisse
kord särav ööpäevaringselt päike
kord kuuled eneses kajamas
heli mis ei lahku sinust
hetkekski

_
aeg võib laduda mälestustelaeka
triiki täis
unustada akordid
aga intervallid jäävad
ka maa ja taeva vahele...

_
12. september. 2016.a.
Vana-Rääma