Loetud sai (lõpuks ometi!) Eduard Tüüri jutukogumik "Mamma Engalandi miraaž." Miks lõpuks ometi? Aga vaat sellepärast, et ma pole nii igavat, nii hüplikku, nii kaootilist ja mittesobivat raamatut kunagi enne lugenud ja nüüd on mul tunne, et sama autori teine raamat, mis mu öökapil ootel on, jääb lugemata. Miks? Juba eelnevalt mainisin. Ma ei süüdista autorit plagieerimises, ometi on kõik tekstid ka ebahuvitavalt klišeelikud. Jah, näha on, et autor lugenud ja maailma näha on saanud, aga ... Jeerum küll. Kas teie olete lugenud tema raamatuid? Kas teile sobivad? Igatahes mulle mitte. Ütlen alati ausalt välja oma arvamuse. Eks ühele ei sobi üks ja teisele teine. Ainus seik, millega siin raamatus nõus olen on tõsiasi, et ka mina ei mõista miks põhjapoolus üleval on ja lõunapoolus all. Põhi peaks all olema. Lõuna võiks minu meelest keskel olla, sest lõunasööki sööme ka niiöelda rohkem päeva keskmes. Ehk siis päeva kese. Aga kõik ülejäänud sellest igavas ja kaootilises tekstis ei paelu, ei köida, on ebahuvitav ja väga-väga segane. Natuke siit, natuke sealt, siis veel see tekstiformaadi pidev muutus, kõik häirib. Väga konarlik ja lahtirääkimata on kõik jutukesed, mis peaksid vist terviku looma. Ühesõnaga ühe kummalise tegelase seiklused mööda maailma, mis võibolla autorile endale huvitavad tunduvad, aga lugejale (vähemalt mulle ) ei anna need midagi. See on kõik minu subjektiivne arvamus, aga nii ma tunnen ja nii ma näen. Te ei peagi aksepteerima, aga mina kirjutan oma kogemusest selle raamatu lugemisel ja see ei olnud meeldiv. Kogu teksti vältel otsisin mingisugust puänti, aga ... Vabanda, ei taha kedagi solvata, aga see raamat kuulub nende hulka, mida ma ei soovitaks lugeda. Samas ehk on järgmine raamat parem. Lootust on. Aga raamatu kirjutamie ongi suur töö, seega minu austus kõigi vastu, kes neid kirjutada suudavad. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Läinud aastal Eduard Tüürilt ilmunud etüüdikogumiku „Nägemine on nähtamatu“ lõpus astus minategelane Kuala Lumpuris hotellilifti, et sõita basseini äärde, kus teda keegi veel ei tundnud. Väljuda võis kellena tahes, ka Juliusena, keda õigupoolest olemas polegi – Julius sai Juliuseks remontides alfabeeti, mille tähed olid tema meelest vales järjekorras. Sellises, mis järjestab Juliuse lood „Mamma Engalandi miraažis“, Tüüri uues jutukogumikus.
Kui Julius võtaks tähestiku uuesti ette, et seda veelkord praavitada, kas ta kaoks siis nagu Houdini kadumistrikis? Ei tea, vaadates võib näha mida iganes, Juliuse vales järjekorras esitatud lugude groteskses maailmas kohe kindlasti. Rääkimata sellest, et igal inimesel on mitu mina, kõiki neist ei tunne ta isegi. Tema ennekõike. 18. november 2025. Vana-Rääma
