laupäev, 17. aprill 2021

Jaansoni rada 191.päev

Juba kohe peale hommikusööki soovis Germo rajale minna sest eilsed plaanid läksid tuule tõttu vett vedama. Aga täna on imeline päev, kevad jõudis kohale, vähemalt Pärnusse. Kuigi hommikupoole oli tuulisem, särab nüüd soe kevadpäike. Täna läbisime 6,3 km, mingit väsimust ei tunne, enesetunne on ülihea. Rada on rahvast tulvil, kuigi eelmisel aastal samal ajal ei olnud nii palju, kõik ju sunniti ka õues maski kandma ja kummikindaid ka. Lollus! Mis seal ikka, ilus algus on päevale tehtud, nüüd järgmiste toimetuste juurde. Oleme terved!Ahjaa, kui meil oli 4 km läbitud, jalutas Maarja oma Nubludega vastu aga tagasiteel ma harva midagi või kedagi jäädvustan. 17. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

neljapäev, 15. aprill 2021

Jaansoni rada 190.päev

Täna jõudsime rajale. Germo on terve. Simba on terve ja mina ei kurda juba mitu aastat. 50 minutiga läbisime 5 km. Pole ju paha? Olgem ausad, tuul lükkab ja tõukab, Pärnu on tohutult tuuline aga me saime oma treeninguga hakkama ja koju jõudes olin üleni higine, pekid sulavad :) Ülihea on olla. Ausalt! Ma ei tunne isegi väsimust. Tegelikult sai meil 12. aprillil 4 aastat kepikõndimist. Mäletan päeva mil me alustasime, oli suhteliselt soe aga täna käisin alles talvepalitus rajal. Külm kevad on. Ehk lähevad ilmad peagi soojemaks, siis ei pea ennast nii sisse pakkima. Germol isegi käed külmetasid. Peab ikka hakkama vähemalt paar korda nädalas jalgu tagumiku alt välja ajama. Lisaks üleüldistele piirangutele on meie perel olnud natuke raske kevad, see on sundinud koduseinte vahele. Aga muidu ma ei kurda, kõik sujub kenasti ja oleme ikka õnnelikud. Mõni võib küsida kuidas saab praegusel ajal õnnelik olla. Vastus on üks: me ei jälgi mis meedias toimub, elame päev korraga, toimetame omi toimetamisi ja oleme ikka positiivsed. Olge teie ka! :) 15. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

kolmapäev, 7. aprill 2021

Lõpuks ometi jõudsid ajakirjad minuni!

Kaua oodatud kaunikesed. Tõsi ta on et täna olid lõppeks ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" aprillikuu numbrid mu postkastis. Aitäh kõigile, kes te mu postitusele reageerisite! Ja muidugi kirjutasin ma otse Ekspress Posti meilile ka. Mul pole aimu kuhu ja kellele mu mure jõudis, väidetavalt olla mu kirja saanud mitmed ja see olevat kuri olnud. No teebki kurjaks või kurvaks kui juba mitmendat korda on mingi jama. Jah, ma tegin isegi oma postkastist pilti et oleks näha kui nähtava kohapeal see on. Üsna tutikas ka teine, 10 kuu eest vahetasin uue vastu. Aga nüüd on õnneks probleem lahenenud. Selle kuu SaSas on Üli Tillarti luule. Aitäh! Kui ka sina soovid, et su luule ilmuks selles ajakirjas, võta minuga ühendust juba täna! Lisaks on aprillikuu "ML"-is minu lühijutuke "Võõras mees." Kui ka sina arvad et saaksin sinust põneva artikli, mis noisse ajakirjadesse sobiks, võta julgelt minuga ühendust. Jah, kes veel ei tea, ma olen juba aastaid nende ajakirjade kaasautor. Aga oleme ikka rõõmsad ja terved!
7. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

laupäev, 3. aprill 2021

Jaansoni rada 189. päev

Taas üks rajapäev seljataga. Enesetunne on hea. Selline hoog oli sees aga kutsusin ennast korrale, mul on kombeks üle pingutada. Täna käisime viiekesi rajal. 4 km kepikõndimist on hetkel piisav teekond, aga üritan nüüd tihedamini ennast liigutada, sest talvega tulnud lisakilod on vaja kõigepealt maha saada. Eile mereääres oli tuulisem, sestap toppis Germo ennast täna soojemini riidesse aga täna oli soojem ja koju jõudes oli mul isegi selg higine. Aga nagu näha olid meiega ka naabrinaine Maarja ja ta taksikoerad kaasas. Neilgi mõnus liikuda. Oleme terved! 3. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

reede, 2. aprill 2021

UMBTAEVAS - Katrin Kurmiste

Sain loetud Katrin Kurmiste kirjutatud romaani "Umbtaevas." Tuleb välja et tegu on triloogia 2. raamatuga. Ma ei ole lugenud 1. ega 3. osa. Kahjuks tänapäeval armastavad autorid triloogia osadele erinevaid pealkirju panna, see ajab segadusse, vähemalt nn koondnimi võiks üks olla. Mina isiklikult lasin oma triloogiale nn koondnime ka panna, jutt käib "Elu pärast elu" triloogiast. Ma nii soovin Kurmiste triloogia esimest ja kolmandat osa ka endale soetada, mitte laenata, sest tegu on ülihea triloogiaga, mida loeks aastate pärast uuesti. Ajalugu, just oma riigi ajalugu peaks iga eestlane tundma ja just sellest triloogiast saab lugeda meie ajaloo kohta. Tohutult põnev ja ülihästi kirjutatud raamat! Raamat kõneleb sõjaajast, kui sakslased okupeerisid Eesti ning sõjast, põgenemisest ja väga karmidest aegadest. Võta kätte ja löihtsalt loe! Üks parimaid raamatuid mida lugenud olen! 2. aprill. 2021.a. Vana-Rääma. Nüüd kopeerin ka Rahva Raamatu lehelt tutvustava teksti: „Umbtaevas” on järg Katrin Kurmiste eelmisele, 1941. aasta pöördelistest sündmustest jutustavale romaanile „Tuulekülv”. Nõukogude väed on tagasi löödud ning perekond Tapperitele näib, nagu läheks elu edasi sealt, kust see enne pooleli jäi: Endrik hakkab sõprade soovitusel juhtima maakonnavalitsuse transpordiosakonda, Maarja hoolitseb kodu eest ja perre sünnib veel kaks last. Mida aga aeg edasi, seda selgemaks Endrikule saab, kui asjatud on olnud nende ootused ja lootused – sõjataeva all pole miski kindel ja ette tuleb hulgaliselt keerulisi ja ohtlikke olukordi. Kui on juba täiesti selge, et sakslased on sõja kaotanud ning valmistuvad Eestist lahkuma, otsustavad ka Tapperid koos paljude teistega venelaste tuleku hirmus välismaale põgeneda. Keegi ei suuda aga ette ennustada, mis plaanid saatusel temaga on.

Rada 188. päev

Täna jõudsime lõpuks rajale ja meil vedas, sest koju jõudes hakkas vihma tibutama. Algul käisime korra tiiru PK-s ja siis kepikõndisime muulile, või õigemini mööda laudteed muuli äärde. Selline hall ja jahe, tuuline ilm on (just tuli päike välja) aga päris mõnus oli ennast aktiivselt liigutada, sest mõni takistus naelutas meid paariks nädalaks koju. Isiklik karantiin, mitte mingist hullusest loodud piirang. Sorry, minu jaoks on Eesti piirangud mõttetud ja neist ei ole abi. Aga see selleks, ei tahagi negatiivseid teemasid puudutada, olemine on ülimõnus ja värske. Ma arvan et mingi 5 km kepikõndisime ikka, sellest algatuseks piisab, kui on pikk paus olnud. Aga mis seal ikka, las fotod kõnelevad! Olge terved! 2. aprill. 2021.a. Vana-Rääma.

pühapäev, 28. märts 2021

Šamaani silmadeg mees

ŠAMAANI SILMADEGA MEES Eba jalutas piki jõeveert. Mai kuu kohta oli taevas kuidagi liiga punane, lausa sügisene. Justkui lõõmaks teiselpool kallast tulipunane lõke. Selline taevas meenutas talle lapsepõlve sügisõhtuid, mitte just helgeid mälestusi nendest. Külas, kus Ebe lapsena elas, käis just sügiseti vikatimees laastamistööd tegemas. Iga aastaga jäi vähemaks suitsevaid korstnaid ja see tekitas hirmu. Mingi sisemine foobia elab Ebes siiani. Eks ole ikka nii, et paljud situatsioonid tulevad meie ellu kaasa just lapsepõlvest. Püüa kuidas tahad neid unustada, ikka ja jälle leiavad need tee sinuni. Nagu oleks need sinu eluraamatusse sisse kirjutatud. Rida ridamisi. Kuigi mai oli juba suvesoe, lausa nii soe, et õhtust jalutuskäiku minikleidis tehes oleks Ebe tahtnud ennast suisa paljaks kiskuda sest higi aiva voolas. Aga sisemine ärevus, just seesama, mis lapsepõlvest kaasa tuli, hoidis teda tagasi. Lisaks tunnetas Ebe nagu keegi jälgiks või jälitaks teda. Korra enne kodust lahkumist mõtles ta koer Lassit endaga võtta, aga viimasel minutil muutis plaane. Ta tahtis iseendaga olla, mediteerida ja lasta kõik pinged vabaks. Aga Lassi vajab ju aktiivset tegevust, see pole see. Naine seisatas ja sirutas käed üles ning laskis vana ja surnud energia endast välja sest paranoiat võib just see kasutu energia tekitada. Nii mõtles ta ise. Õigemini tunnetas. Jah, tal ei olnud elus just kõige meeldivam periood. Tema mees, kes juba paar aastat Soomes tööd rügas, otsustas mitmeks kuuks Soome jääda, sest ta ei sallinud igasuguste testide tegemist, mille koroona oli tahtlikult meie ellu toonud. Ja oma töökohta ta kaotada ei kavatsenud. Enne otsuse tegemist käis Ebe kahe nädala tagant Soome mehele külla ja iga kahe nädala tagant väisas ka Kain kodu, see oli neil kestnud juba kaua, aga nüüd ... Jah, Ebe teadis, et ta on oma mehe peale armukade. Paranoiline. Et Soomes on vabu naisi jalaga segada, oli kord Kain öelnud ühe nenede lahkheli ajal. Kuigi Kain oli truu ja hooliv mees, tiirles tema ümber eestlastest maasikakorjajaid murdu ning nii mõnigi üritas serva teha. Kainil läks süda pahaks, sest legend lõdva püksikummiga eestlastest maasikakorjajatest pidas vett. Ta nägi, mis ta ümber toimus. Tegelikult tundis Kain häbi selle kõige pärast. Temal jagus silmi ja südant vaid Ebe jaoks, kuigi mõnikord tuli ka temal lihahimu peale, näiteks keset nädalat, aga tänapäeva tehnikaajastu võimaldab oma vajadusi rahuladada ka füüsislit kontakti omamata ja siinkohal tuleb mainida, et Kain ei kondanud mööda pornosaite, talle jagus igas mõttes oma kallimast. Ebe tundis nagu oleks nende suhe lõpule jõudnud, ta ei suutnud leppida asjaoluga, et Kain peab tööd tähtsamaks kui teda. See tekitas temas üha enam paranoilisi tundeid ning ta ei püüdnudki näha asja mehe vaatevinklist. Nii suurt empaati temas ei olnud. Küll kahtlustas ta et Kainil on Soomes armuke, küll kujutles et lausa pere, kuigi mingit vijhet selle kohta ei olnud, aga ennegi selliseid situatsioone ette tulnud. Nüüd puudus tal konroll mehe elu üle. Kui enne oli Ebe rõõmus, et mehel on kolmetoalises korteris oma tuba ning teisi tube jagavad kahekesi teised töölised, süvendas see teadmine armukadedust veel rohkem. Korterikaaslased olid ju vabad mehed, neil käis nädalavahetuseti tüdrukuid külas, nii somaallasi, neegreid, soomlasi kui ka eestlasi. Seal siis napsutati ja eirati igasuguseid piiranguid ja ilmselt lahutati oma meelt ja rahuldati ka vajadusi. „Kena keha teil noor daam!“ kuulis Ebe mediteerides oma seljataga madalatämbrilist mehe häält. Ebe ehmatas soolasambaks ning ei suutnud meditasioonist välja tulla. Nüüd ta lausa palvetas, sest hirm, mis temasse pesa tegi, aiva süvenes. „Aga ma ei soovitaks teil niiviisi napis riietuses öö eel üksinda aega surnuks lüüa. Olete kena daam, aga paljud võivad teis seksuaalobjekti näha, sestap ehk soovite et ma saadaksin teid? Koju näiteks?“ Võõras mees näitas viisakust üles. Ebe värises ülekere, aga ikka veel ei suutnud meditasioonist väljuda. Samas tajus ta, et see asend on kaitsepoos, et nii ei tohiks ju ometi midagi kurja juhtuda, aga hirm ei lasknud teda vabaks. „Vabandage, et ma teid tülitasin! Turvalist õhtu jätku!“ Võõras jalutas edasi. Alles viie minuti pärast lasi hirm teda vabaks ning esialgu ei saanud Ebe aru kas ta kujutas mehe kohalolu ette või kõnetaski keegi teda. Pilk vasakule ja sealt ta läks, võõras mees. „Oodake! Palun, oodake!“ hõikas Ebe ning ehmatas oma hüüde peale, sest tal ei olnud õrna aimugi miks ta meest hüüdis. Riho keeras ümber ning jalutas naise suunas. Jõudnud naiseni, jäi ta vaikides edasist ootama. See vaikus oli vastik mõlema jaoks, aga selliseid situatsioone tuleb ikka ette kui tekib vestlusesse paus, meeltesegadus ei allu olukorrale ja olukord sinule. „Oihh, šamaani silmadega mees!“ lausa ehmatas Ebe. Riho muigas. Üks põhjusi, miks ta võõrast naist kõnetama hakkas oligi tunnetus, võiks öelda lausa äratundmine. Liiga sensitiivsed inimesed võivad muutuda ajapikku paranoiliseks, sest nende natuur on tundlik ja haavatav, kaordi haavatavam kui inimestel, kes millegisse ega kellegisse, isegi endasse mitte, ei usu. „Tule, tule minu järgi!“ kutsus Riho ja suundus musta volvo suunas. Nagu imeväel järgnes Ebe võõrale mehele, ei hirmu, ei armu. Lihtsalt läks. „Riho,“ ulatas mees auto juures Ebele käe. „Ebe,“ tutvustas ennast ka naine. „Ojaa, see nimi, see on sulle väga õigesti valitud!“ vastas Riho. Ebe ei saanud aru millest jutt käib. Ta vaatas Rihot küsiva pilguga. „Vaata, kaunis daam, meie elu ei juhi ainult situatsioonid lpsepõlvest vaid ka hirmud ja nimi, mille meie esivanemad meile pannud on. Sinul on raskem elada kui paljudel teistel. Ebe on ju pisike harbas kübe, selline udusule kergune, nagu sa ise. Oled haavatav ja kannad endast taaka lapsepõlvest. Kas oled päri kui teeksin ühe rituaali ja aitaksin su elu taas rööpasse juhtida?“ Riho soovis tõsiselt seda naist aidata. „Ee, mai tea ...“ kahtles Ebe. „Tea ikka. Tegelikult teadki, aga ajad sõrad vastu, nagu pisike Punik. See ongi sinu nõrk koht. Kui sa milleski kahtled siis usalda oma sisetunnet, ära ütle välja sõnu millesse ka ise ei usu. Lähme!“ Riho võttis autost šamaanitrummi ja nad suundusid tagasi jõe veerele. Ebe jõllitas meest ehmunud pilguga, nii kuradima tõele vastas Riho jutt. Ja tegelikult ju ka tema tunnetus, sest Riho ongi šamaan, kes suurema aja aastast elab Alatai mäestikus aga suvesid armastab veeta Pärnus, sest tema väitel on see kõige parema energeetikaga linn Eestis. Pärnu asub mere ääres, lisaks jooksevad siit läbi jõed ja jõe energia on tervendab ja liikuv. Kordi parem kui seisva veega veekogu. „Tule, tule heida siia pleedile, lase ennast täiesti vabaks ning mine tagasi lapsepõlve, sest just sealt sai alguse paranoia, mis juhib su elu. Ära midagi räägi ning katsu püsida ühes asendis.“ Riho asetas Ebele hundinaha peale ja hakkas trummima. Juba mõne hetke pärast oligi Ebe ära, ta kondas mööda lapsepõlveradu, kohtus siit ilmast lahkunud vanavanematega, isegi kunagiste külaelanikega, kes sügiseti lahkusid. Naine ei tea kui kaua ta ära oli, aga ärgates ei suutnud ta enda füüsist liigutada, olles juskui halvatud. Päris mitu minutit üritas ta ennast tervikuna kokku lappida, lõppeks see ka õnnestus. „Kõik on hästi. Sa ei pea mulle millestki rääkima, ma tean juba kõike. Oled tubli tüdruk, sul läheb elus kõik hästi,“ kallistas šamaan naist, kutsus ta autole ja sõituts koju. Peale rännakut pole soovitav aktiivset elu elada, rahu ja vaikus on juba ise tervendavad. Järgmisel hommikul tundis Ebe ennast justkui uuestisündinuna, elu näis nii helge ja selge. Ta jõi tassi hommikukohvi ja otsustas Kainile helistada kui kuulis uksele koputust. Seal ta seisis, armastatud Kain, suur roosikimp süles ja lausus;“anna mulle andeks aga ma armastan sind rohkem kui oma elu!“ Oehh, mõtles Ebe, uskumatu, oi, häbi, mule ei tulnud meelde isegi Rihot tänada. „Aitäh, aitäh, aitäh!“ tänas ta šamaani, Kaini ja kogu universumi. 28. märts 2021.a. Vana-Rääma

LOOMALAUSUJA

LOOMALAUSUJA „Kevad on tänavu eriliselt lahke, juba aprillis kostitas suviste ilmadega. Või peaksin ma ütlema et pigem suvi on agressiivne, surus ennast liiga vara kohale?“ möönis Meeta, kes armastas kogu aeg ilmast rääkida. Ja mitte ainult rääkida, ilmaoludel oli tema elus suur roll olnud juba lapsest saati. Tõsi küll, kiputakse ütlema, et kui muust enam rääkida pole, räägitakse ilmast, aga see väide ei tarvitse vett pidada, nagu ei pea vett ka taevas, kui tal on vajadus vett välja lasta, kuigi ilmaennustus lubab leitsakut. „Tõsi ta on, tõsi ta on, las see kevad siis olla lahke, agressiivsust ei näe ma kusagil. Laseme loodusel teha oma valiku, kauakest see suvigi meitel kestab, vaevalt kolm kuud ja juba ta läheb, nagu poleks teda olnudki,“muretses Paul, pisike harbas meesterahvas, keda hellitavalt Päkaks kutsuti. Meeta ja Paul olid elanud juba 73 aastat abielu. Selle aja sisse mahtus nii mõngi riigikorra vahetus, 72 aastat okupatsiooni ning palju muud ilusat ja ka valusat. Eks ilu ja valu käivad ikka käsikäes. Pole ju elul mõtet, pole millegi ega kellegi poole püüelda, kui kõik olekski kogu aeg roosiline. Ikka tõusud ja mõõnad ning vanarahva tarkus, et peale vihma tuleb päike välja, on ka tõsi, sest see väide on ajatu, ei ole öeldud millal tuleb, aga tuleb, alati tuleb. „Ei tea kuda see Meeta küll seda jupatsit talub, suur ja pikk naine, nagu ta on. Kaob teine naise reite vahele ära, ei leia üleski!“ naeris Ants, aus saunamees, kes juba aastakümneid külasauna küttis. Ise muudkui lauldes vana tuttavat viit; „Ants oli aus saunamees, saun oli paksu metsa sees, hundid, karud käisid sees, rebane istus katusel...“ Naeris, mis ta naeris, laulis, mis ta laulis, aga nendel sõnadel oli tõepõhi all. Ants oli tõesti aus saunamees, saun oli alati öigeks ajaks köetud, ka pakaselistel ilmadel või siis kui saunaukse tagust kattis rinnuni ulatuv lumehang. Mees ei halanud kunagi, kühveldas lume minema ja saunaliste tuleku ajaks poleks nagu seda olnud. Lisaks asuski külasaun paksu metsa sees, kahe kilomeetri kaugusel asulast, põlislaanes, kus vana mees oli näinud nii karu, hunti kui ka rebast. Ühel korral kui Ants sauna katuselt lund maha lükkama läks, nägi ta seal loomajälgi ja ta tuvastas need rebase omad olevat. Olid või mitte, seda ei saa keegi tunnistada, aga Ants usub, nagu usub ta paljudesse esoteerilistesse asjadesse. Ja mitte ainult ei usu. Pikkade aastakümnete jooksul, mil ta poole kohaga metsasaunas elanud on, on ta õppinud kõnelema loodusega, temast on saanud loomalausuja ning mehel on teatud puud, mida ta kallistamas käib. Eriti meeldib talle oma selga sügada vana tamme vastus, see võtvat isegi seljavalu ära. Tänutäheks viib vana mees aegajalt oma lemmikpuudele piima ja leiba. Eks see traditsioon ole juba aegade algusest toimiv olnud, kes usub, kes mitte. Ants usub, oskab ennustada ilma puulehtede liikumise suunas ja metsakohina järgi. Ikka selle päris metsakohina, mitte snapsu, millele metsakohina nimi on laenatud. Snapsu mees ei armasta, küll aga armastab ta keeta metsataimedest tõmmiseid ning neid igapäevaselt tarbida, nii ei tea vana saunamees mis on külmetushaigused. Kui vanad kondid enda nõrkusest märku ananvad, teab Ants täpselt mida tarbida ja jagab oma teadmisi ka teistele. Lahke taat. Tegelikult Ants tögas Päka ja Meetaga, ega ta pahatahtlikult neid ei siunanud. Tema jutt oli alati vürtsitatud erootikaga, mida tal endal ilmselt elus vajaka jäi. Kui jäi. Külalegend pajatab, et nii mõnigi abielunaine olla Antsu juurest saunast liiga hilja koju jõudnud, et siluetid, mis läbi saunakna kumasid, olid kõike muud kui üheinimese omad. Kus tegijaid- seal nägijaid! Ühel korral kui Ants taas varahommikul teekonna metsauna ette võttis, juhtus ta uskumatule seigale peale. Külas oli kombeks kõik külaeline lambad suveks ühisküüni panna ning omanikud käisid kordamööda neid valvamas, eks ikka suurel määral huntide eest, kes kadakate vahel hiilimas ja lammastele jahti pidamas käisid. Nii mõnigi suutäis õnnestus hallivatimeestel suve jooksul endale haugata. Jõudnud üsna metsaveede arvas saunamees, et näeb viirastust. Küla suurim naine Meeta istus peenikese puu ladvas nagu ladvaõun või kergejalgne lind, kes igale poole jõuab. Aga Meeta ja peenikese puu otsas, see oli niivõrd naljakas, kuigi asi ise oli naljast kilomeetrite kaugusel. Ja siis ta silkas minema, hallivatimees, kes oli naise hirmu põhjuseks. Ants nägi kuidas hunt naeris, sest vaid tema oskas seda näha. Ühest pilgust piisas kui hunt suuna metsapoole võttis. Ta kuuletus loomalausujale. Ega loom inimest niisama ka ei ründa, kui inimene teda ei ründa või talle mingilgi põhjusel liiga ei tee. Antud põhjusel ajas lambakarjus Meeta lambaid kokku ja ikka suure kisa ja piitsutamisega, kuni nägi hunti, lambad silkasid igasse ilmakaarde ja suur naine, kes kõrgust kardab, ronis ahvikiirusel puu otsa kuid alla ei julenud tulla. Imede ime, et puuoks üldse teda kanda jõudis. „Nüüd pead puu käest andeks paluma, et teda oma raskusega piinasid.“ teatas Ants, kui oli Meeta alla aidanud. „Assa sindrinahk, mina ja andeks paluma! Kus sinu andekspalumine jäi kui sa mind peale leili võtmist silmadega ögisid ja pärast laval pruuksid!?“ nähvas Meeta, otsekohene ja teravakeelne naine, nagu tulesäde. Ats muheles habemesse, see kõik tegi talle nalja, sest ega ta vägisi Meetat pruukinud, naine oli selleks ise väga lahke. Küllap jäi oma mehest vajaks, pisikesest Päkast, sest räägitakse, et pisikestel meestel olla ... ah, las ta olla. „Ega hing hukka lähe kui ihu harida saab, või vastupidi!“ lausa Ants vana tõe. „Ma sulle teen siin ihunuhtlust! Vaata kui kaeban Paulile ära ja saadan ta sinu manu! Paneb su ühes onniga põlema. Kellelel sa kaebama lähed? Huntidele? Karudele? Siis võib juba hilja olla, peremees!“ manitses Meeta. Tegelikult põhjus, miks Ants poissmees oli, peituski Meetas, sinna oligi see koer meatud. Juba kauges nooruses jagus Antsul silmi vaid Meeta tarvis, küll püüdis ta suurekondiga naisega kurameerida, külle tegid nad koos koerus- ja julgustükke. Ühel korral ronisid lausa vana viljaveski tuuliku otsa, et sealt olevat parem ilma määrata, taevale ju lähemal. Siis said nad Meeta ema käest sugeda, too manitses, et küll te ükskord sinna taevasse ka jõaute, aga selliste ulakustega võite liiga varakult oma elu katki rebida ja hoopis põrgusse minna. Antsule juba tundus, et valgus paistab tunneli lõpust, Meeta hakkas tema kuramaažile juba reageerima kui kusagilt Setomaa pärapõrgust ilmus nende külla pisike Paul, kes ennast üsna kiirelt Meeta jalgevahele väänas ja sinna püsivalt jäi. Aga Paul on Paul, eluvõõras setokas, kes oma ninaesisest kaugemale ei näe või ei taha näha, teda jätsid igasugused ulmelised asjad külmaks, nii ta vahel Meetale käratas: „olete sauna- Antsuga paras paar, kord pilvedel, korda maapeal!“ Ükskord viis Ants Meeta metsa, ühe suure augu juurde, kuhu, Ants teadis väita, olevat kunagi komeet või meteoriit suisa, langenud. Igal juhul oli see paik anomaalne ja müstiline, pannes külastajate seksuaalenergia pulbitsema ja mitte ainult. Ja siis see juhtuski, ei suutnud Ants ega Meeta oma seksuaalenergiat ohjes hoida ning ühtisid seal samas. Paul, kes loivas mööda metsa, sattus neile peale. Ta ei teinud sellest numbrit, pigem erutas see vaatepilt teda niivõrd, et asus väikese Pauliga ametisse. Oma naisele ta hiljem etteheiteid ka ei teinud, sest kartis oma suurt naist, kartis, et naine hakkab teda piilumises süüdistama ja saatab Setomaa metsadesse tagasi, kus kurat ning lähebki sauna- Antsu manu. Seda Päka ei talunud. „Tead naine, ükord käisin mina Jänedal. Urmas Sisask on sinna maailma rajanud, kae sa nüüd mida mina katsuda sain. Komeeti!“ lausus ühel päeval Paul. Meeta vaikis, tunnetades millele Paul sihib, pidas ta õigeks vaikida, sest ta ei plaaninud kaotada oma ullikest meest, rahakotti, ilma kelle või milleta ta elada ei oskaks. Paljukest see aus saunamees ikka mammonat kukrusse toob. Paul ehmatas ka ise oma jutu peale, keers ruttu jutu talutööde peale ja kadus magu udupurujutt. „Ants, kae, ää sa nüüd na avalikult siin! Puud oskavad kõnelda ja metsal on silmad!“ manitses Meeta ühel korral Antsu, kui viimane oma käsi ümber trullaka naise piha sättis. „Puu- ja metsavaimud sind minu teele saatsidki, ära muretse, nemad ona meiega!“ haaras Ants korpulentse maanaise nagu jahukoti, sülle ja viis soojaks käetud sauna. „Kes looduse poolt ütesse pandud, ei seda meski lahuta!“ vaatas ta Meetat meela pilguga. „Messa jahud, kae kus kosilane väljas! Ää unusta, et ma ole ammu juba tanu all!“ tusatses naine. Ohh seda kirge ja armastsemist! „Ants kae, saada need metsavaimud minema. Mulle ei meeldi, kui salasilmad meid aknast jälgivad!“ pahandas ühtäkki naine. Siis käis suur kolksatus, mille peale armatsejad ehmusid. „Kisub vist sajuks, pikksenooli hakkab tulema nagu Vändrast saelaudu!“ kostis Ants selle peale ja loetud minutite pärast andiski Äikesejumal endast märku. Jah, Meeta jäi Antsu uskuma, kuigi nägi Pauli aknast piilumas, aga ta vaikis, vaikis kogu elu, sest aastaega oli Paul liiga targaks saanud, pisut kohtalne, nagu ta oli, kartis, et loodusjõud on temast tugevamad, kui ta oma naise ja ta armukese salasuhtest pajatab, oli temagai aru saanud, et loodus on kõige suurem tegija siin maamunal. Oh Paul, Paulike- ullike! 28. märts 2021.a. Vana-Rääma

Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt

Eluküünla taht kustub mõnel liiga noorelt Päike laotab oma kuldkollaseid kevadisi kiiri üle maa. Need on niivõrd kirevad ja valusad et panevad pisarad jooksma, kuigi kevad toob alati rõõmu hinge ja elamisse. Ka rasktel aegadel, milliseks pandeemia aegseid hetki kutsutakse. Õieti kutsutakse, kuigi rasked ja kerged ajad on kogu aeg olemas olnud nii nagu öö ja päev on kogu aeg olemas olnud. Lihtsalt inimkonnal on kombeks sattuda sõltuvusse millest iganes. Hetkel on kogu universum sõltuvuses covid-19- st ehk rahvakeeli koroonast. Olgugi et mitte keegi ei oska tõestada kas tegu on pandeemia, epideemia või lihtsalt viirushaiguste massilise levikuga, mida kas ei osata õigesti tõlgendada või peitub selle taga veel miskit, millest ei räägita. Mida ei teata. Karm on. Kurb on. Ebaõiglane on see maailm, nagu oleks kõik teised haigused maailmast kadunud, aga nii see paraku ei ole. Kas sellist uut ajastut me tahtsime? Gregor lebab juba viiendat päeva tegevusetult voodis. Tõsi küll, vahepeal ta üritab lugeda aga keskenduda ei suuda. Ikka segab miski või keski ta mõtteid ning mees peab uuesti algusest lugemist alustama, sest lehekülje lõppu jõudes on tal algus juba meelest läinud. Kõik algas kuu aja eest. Ühel päeval tegi mees enda jaoks otsuse, pakkis oma Soome elamises asjad kokku ning sõitis tagasi Eesti koju. Tõsi küll, see mõte mõlkus tal ammu juba meeltes, aga hirm töötuks jäämise ees sundis teda edasi Soome riiki teenima. Lisaks ootas teda Eestis ees tühi kodumaja, sest naine oli vahepeal ennast Rootsi abiellunud ning lapsed ka endaga ühes viinud ning Gregori eakas ema oli peale koroonavaktsiini elule alla vandunud. Ei sobi ikka igaühele vaktsiin, mis isegi haigust ära ei hoia. Sestap tundub kummaline miks inimesed selle kõigega kaasa lähevad. Taas sõltuvus? Tegelikult on inimkond stressis, hirmul, segaduses, indiviid ei oska enam mõelda oma peaga, minnes kaasa massipsühhoosiga nagu kurjakeelne külamutt, kes on harjunud keskustelu nautima, aga ei saa seda enam teha. Piirangud! Piirangud! Piirangud! Eluohtlik on vaktsineerida riskigrupi inimesi, sest aeg on näidanud, et just tüsistused löövad nendel hiljem välja, sestap on ka surevus meie kaunil kodumaal tõusu teel. Jõudnud koju, avas mees uksed ja aknad, sest kodulõhn häiris teda. Olgugi, et kalli ema praetud pannkoogi lõhn oli tal siiani ninas ning abikaasa kallis parfüüm, mida mees oma naisele pidevalt laevalt soetas, elas elamises oma elu ka nüüd, kui teda ennast enam siin ei olnud. Ja laste mänguasjad vaatasid talle nukra pilguga vastu ... Ja fotod sektsioonkapil kõnelesid;“ olid kord ilusad ja õnnelikud ajad.“ Koduaed oli rohTu kasvanud sest inimtegevust seal ei toimunud. Eriti nukraks tegid kunagiste koduloomade kalmud aia vasakus nurgas, oleks nendest keegigi elus, tunneks Gregor seltsi, mitte üksindust, mis teda igapäevaselt vaevab ja hulle mõtteid mõtlema paneb. Enne pere loomist oli Gregor kuum kutt, nagu paljud ta sõbrad teda kutsusid. Piisas tal vaid sõrmenipsust ja tüdrukud lausa jooksid ta järel. Nägusa, tõmmu ja atleetliku kehaehitusega mees on paljude tüdrukute silmarõõüm. Eriti veel siis kui ta on hea suhtleja, vanakoolilikult viisakas ja sõbralik. Nii kleepub tüdrukuid ta külge nagu karbseid meepotile. Just sellisena tundis Gregor ennast kunagi. Väga kunagi. Kuni soetas pere. Natali, slaavi temperamendiga tüdruk, pani kohe nende suhte alguses oma mina kehtima, ehk siis kippus kandma pükse, mis võiks mehe jalas olla. Aga armastus on pime, nii muutus juba poole kooselu aasta jooksul Gregor nagu toasussiks, mis vedeleb ja mille otsa komistatakse. Jah, sõbrad mainitsesid teda, et ta ei laseks temperamentsel naisel endale pähe istuda, aga Gregor kuulas ikka oma armastatut, sest ta jumaldas oma naist, oma tütre ja poja ema. Nii mees ühel päeval Soome tööle suunduski, ikka pere heaolu nimel, sest Natali armastas kulda, karda ja küllust, seda igas mõttes. Kellele veel siis armastatud abikaasa seda kõike pakkuda tahab, kui mitte oma naisele, oma lastele, oma perele. Nii see visiitabielu kestma jäigi. Aastateks. Tõsi küll, peale 3 aastat Soomes teenides pakkus Gregor ka oma perele võimalust Soome elam tulla, kuid Natali oli kategooriliselt sellele vastu. Väites, et tema soovib et lapsed eestikeelseks jääksid, nimetades ennast Eestimaa patrioodiks, mille üle Gregor tegelikult uhkust tundis, teades kus on abikaasa juured. Tema naine on eestimeelene, milline au ja uhkus! Tegelikult seda, et naine on teistsugune, tunnetas mees juba paari aasta eest enne kui nende abielu karile jooksis. Gregor ei käinud kodus tihti, mõnikord kahe kuu tagant, mõnikord igakuiselt nädalakese. Natali, kes muidu oli alati temperamentne ja kirglik, tundus ühtäkki külm ja kauge. Gregor süüdistas taas ennast, kartes et naine ei armasta teda. Nii ta igakuiselt oma abikaasa üle kuldaski ning peaaegu kogu palgatasu koju seifi viis. Ajades ise Soomes piskuga läbi. Ikka pere eelkõige! Perel ei tohi millestki puudust olla ega tulla! „Läksime Rootsi elama. Ära enam meid tagasi oota!“ See sõnum väreles Gregoril kaua aega silme ees, kui ta töölõunat pidades telefoni vaatas. Mees sai justkui puuga pähe, ei suutnud ta tööle keskenduda, küll tõmbas relakaga kätte, küll tekitas liiklusavarii. Hea et veel vangi ei pandud, sest Soome seadused on kohati karmimad kui Eesti omad. Ta ei söönud päevade viisi ega tahtnud tühja koju ka kohe naasta. Shokk, mis teda valdas, pani isegi ülemuse muretsema, kuigi kogu ehitusbrigaad, kus mees leiba teenis, toetas teda. Gregor oli parimate tööliste nimekirjas ning kolleegid pidevalt mainisid, et selle eesti poisil on küll kuldsed käed, kullast süda ja ülimega aju, sest Gregor tõesti haaras kõiki lennult, ka neid tööjuhiseid, mis ülemusele segadust tekitasid. Alles paari nädala pärast tuli mees järjekordsele koduvisiidile, leides eest kütmata maja ja haiglas hingevaaguva ema. Sellisteks katsumusteks mees valmis ei olnud. Paari päeva pärast oligi tema viieliikmeline pere nagu õhku haihtunud, sest kallis ema läks ... „Tere semu! Kuidas siis kulgeb?“ astus Jyski poeukse ees Gregori noorepõlve parim kamraad mehele ligi. „Ah, sant elab ka, mis elu see on!“ sähvas Gregor tervituse asemel. Mait ehmatas, sest elurõõmsast mehest oli saanud tõsine ja habemesse kasvanud tegelane, kes tundus emotsioonitu ja kalk. Seda oli raske uskuda. „Kuis siis nii? Juhtus midagi?“ oli Mait infosulus. „Mis siin enam ikka juhtuda saab. Kõik juhtumised on ammuilma ära juhtunud!“ Mait vaatas, et asi on tõsine, et tema sõber pole üldse see inimene kes kunagi. „Teeks ühe õlle või miskit? Äkki tuleksid õhtu sauna? Reede õhtu ju ikkagi. Võta oma pere ka kaasa, saavad ka meie naised lõppeks omavahel tuttavaks, äkki isegi sõbrannadeks.“ unistas Mait suurelt. „Teinekord, semu, teinekord!“ läi Gregor käega ning lahkus auto suunas. „Ega vägisi ei saa sõpra külla kutsuda, kui ta ei taha tulla,“ mõtiskles Mait ja sammus poodi. Õigupoolest poe ukse juurde, sest pandeemia raamid ei lubanud klientidel poodi ennast külastada, kaupa sai osta vaid uksel. Gregor läks koju, kummutas üksipäini pudeli Vana Tallinna hingealla, lõi peegliga kokku, nagu üks külamees nõuka ajal, millest kadunud vanaisa kunagi talle pajatas ja vajus unenägudeta unne. Nii möödus päris mitu päeva iseenda seltsis, hommikuti hakkas mees pead parandama, kuni oli jälle auru all ja nööpis uue pudeli lahti. Eluisu oli otsas. Süda ei pidanud sellele kõigile vastu ning saatus tegi mehe eest otsuse ära. Süda seiskus. Infarkt. „Ei mina usu, et Gregor koroonasse suri. Nägin teda vahetult enne surmadaatumiteks märgitud aega, oli küll masendava olekuga, aga ei kurtnud ta viiruste üle.“ Mait oli jahmunud, nähes Natali käes sõbra surmatunnistust ja lahangu paberit. „Jah, lasin isegi Rootsi kõige kuulsamal nõial vaadata millesse mu kallis abikaasa suri. Ka tema väitis, et südameinfarkti. Lisas juurde veel et kurbusesse ka. Eks mina olen selles süüdi, ei osanud oma meest hinnata ja armastada. Armastuseta inimesel jääb süda haigeks ja seda parandada on päris raske, kui mitte võimatu. Kuigi Gregorit see tagasi ei too, hakkan mina selle kõige vastu võitlema. Pean pandeemiat silmas. Võitlen kasvõi viimse hingetõmbeni, aga lõppeks peab tõde päevavalgele tulema. Kaua kogu universumi rahvast lollitatakse!“ lõi Natali temperament välja ja tundes seda vene hingega ja kangekaelset naist, ei puhka tema enne, kui tõde on ilmseks tulnud. „Vähemalt siis saab mu mehe hing rahu!“lisas ta ning keeras jalapealt ringi ja lahkus. „Jaa, elu keerdkäigud on kummalised. Gregor rajas endale varakult pere, mina alles paari aasta eest. Tal oli üldse nagu kusagile rutt. Elas oma elu liiga ruttu ära? Kas sellepärast oligi rutt, et teadis oma saatust? Issanda teed on imelikud!“ pidas Mait endaga monoloogi ning suundus jõeäärde, tegi lõkke üles kohta, kus nad Gregoriga seda aastast aastasse teinud olid noorukina. Mait võttis autost musta küünla ja süütas selle parima sõbra mälestuseks, sest just sedavärvi küünal aitab eemale põletada negatiivsuse. Üks eluküünal on kustunud, teine alles põleb, luues Maidule kaitset ja eemaldada halba. 28. märts 2021. Vana-Rääma

laupäev, 27. märts 2021

LUULETUS ÜKSIKUST HUNDIST - Aivar Lembit

Möödunud ööl sain loetud Aivar Lembitu romaani "Luuletus üksikust hundist." Siirad tänud, hea Aivar! Minu jaoks on tegu väga põneva ja südamelähedase raamatuga, kuna olen ise ka osalenud Poetry Slämil ehk Prõmmul. Lisaks korraldasin aastaid Pärnu eelvooru, kuni Jaak Känd korraldamise sujuvalt üle võttis. Aastaid osalesin ka Tarkade Klubi töös ning pean oluliseks mainida ka seda, et koos Margus Oopkaubi, (:)kivisildniku ja Papaga tegime aastaid žüritööd Pärnu Rääma Põhikoolis, kus korraldati Juhan Liivi luulekonkutsse. Seega see raamat on igas mõttes mulle. Vist oli aasta 2012 kui meie fantastiline Pärnu eelvooru žürii ( koosseisus Kaupo Meiel, (:)kivisildnik, Contra, mina, Annika Lainele jt...)avastas Jaak Kännu, kes ka Eestit väljamaal esindamas käis. Kirjanik Aivar Lembit on paralleelselt Prõmmu maailmaga lahanud siin raamatus ka Sindi paisu juurest jääkülmast veest leitud hundi teemat. Üks teema täiendab teist, need on osavalt omavahel põimitud. Kuidas see võimalik on? Loe ise! Siin kooruvad ka lahti luulesündmuste telgitagused, millest paljudel pole aimugi, olgugi et tegu on ilukirjanduslik teosega ja lugeja loeb välja just selle, mida soovib. Et siis kus avaneb reaalmaailm ja kus fantaasia, nagu ikka. Või ... Ühesõnaga mina soovitan siiralt lugeda! Aitäh, aitäh, aitäh! Ja nagu ikka, kopeerin siia raamatut tutvustava teksti Rahva Raamatu lehelt: Raamatu vabakutseline nimeta minategelane, kes tuleb lihtsast ja igavlevast Eesti kolkalinnast, peab aru enda puntrasse jooksva elu üle. Uute ideede otsinguil otsustab ta end maineka ülikoolilinna lavaluulelaudadel proovile panna. Inimsuhted põimuvad luulega ning taas selgub, et Eesti on väga väike ja iial ei või teada, kes kellega ühes koolis või lasteaias käinud on. Paralleelselt minategelase saatusega kulgeb Sindi paisu juurest jääkülmast veest päästetud, ülessoojendatud, tagasi metsa lastud ja lõpuks kaduma jäänud noore hundi lugu. Kas samasugune lõpp ootab sümboolselt ees ka raamatu minategelast? 27. märts. 2021.a. Vana-Rääma

kolmapäev, 24. märts 2021

UURIJA - Silja Vaher

Möödunud ööl sain loetud Silja Vaheri järjekordse romaani "Uurija." Ostsin selle raamatu kasutatud asjade poest vaid 2 euroga. Selle raha eest on raamatut rohkem kui küll. Tõsi küll, mina mäletan autori (Silja Vaher ei ole ta pärisnimi) arenemisteekonda. Kunagi aitasin ka tema luulet kohendada. Aga kuna ma blogin hästi otse, ilutsemata ja Vaheri eelnevate raamatute kohta (k)arvustasin teravalt, nagu ma seda ikka teen, ta solvus ja sellest hetkest me enam ei suhtle, nüüd juba aastaid. Eks iga ühe enda valik. Tuttavad me ei ole ja ma tõesti siiralt olin talle toeks, igas mõttes, aga mis seal ikka. Tõsi ta on, et kaks või kolm selle autori esimest raamatut olid suhteliselt toimetamata ja hüplikud, nii ma polnud endale enam tema raamatuid soetanud, aga see ... see on tõsiselt hea raamat! Põnevust jagus päris mitmeks õhtuks ja süzee tuli ka unenägudesse kaasa, mis tähendab, et oli põnev lugemine. Tõsiselt! Kriminaalne maailm rullub tükkhaaval lahti ja kohati leiad lugedes ennast situatsioonist kus kahtlustad kõiki ja kõike, nagu ühe hea krimka lugemise puhul olema peab. Ja romaan on ka väga eluline, pisut ajalugugi sisse pikitud. Tegelaskujud on värvikalt välja toodud, koloriitsed ja kõnekad. Lisaks ma kohe tajusin kus viibisin, on olustikku ja ajaloohõngu. Kutsub lausa Viljandimaad külastama. Põnev oli. Tõsiselt põnev oli! Lisaks on Irene Õmblus ülihea toimetaja ka, põhjalik ja täpne, hea silma ja keeleoskusega, nagu üks toimetaja olema peab. Igal juhul soovitan krimkasõpradel seda lugeda. Siiralt. Aitäh selle lugemiselamuse eest, Silja (Sirje)! 24. märts. 2021.a. Vana-Rääma. Rahva Raamatu lehelt : Martin jälgib politseinike tegevust kõrvalt. Mehed liiguvad aeglaselt, piirkonda samm-sammult läbi kammides. Äkitselt üks neist peatub ja mõlemad kummardavad midagi vaatama. Kaugelt ei ole näha, mida mehed uurivad. Peagi ajavad nad end sirgu, kiirustavad Martini juurde ja küsivad, ega too lapse leidmise kohast kaugemale ei vaadanud. Martin raputab pead. Pikem ja tumeda peaga politseinik teatab kurvalt, et nad leidsid noore naise surnukeha.Sellest hetkest hakkavad rahulikus maakohas hargnema sugugi mitte nii väga rahulikud sündmused. Kes on nõgestest leitud laps? Mis ja miks juhtus tema emaga? Kas ja kuidas kurjategija oma ohvrit tundis? Peadpööritava kiirusega järgneb üks sündmus teisele, andmata uurijatele aega hinge tõmmata. Tule ja loe – Sa võid üllatuda! P.S. Endiselt ei ole ma oma blogi süsteemi korda saanud, sestap jooksevad kõik lõigud kahjuks kokku, aga ehk saate siiski aimu raamatust.

laupäev, 20. märts 2021

TUHAST TÕUSTES - Heli Künnapas

Öösel sain loetud Heli Künnapase raamatu "Tuhast tõustes" sarjast "Mõni õhtu romantikat." Seda raamatut ma tõesti lugesin mõni õhtu, kuigi eelnevad raamatud olen paari tunniga läbi lugenud. Miks? Pole mingit kahtlust et Heli Künnapase raamatud on haaravad ja kirjutatud lihtsas kirjas, ehk siis loetavad. Mul on peaaegu kõik ta raamatud olemas, välja arvatud "Rikaste inimeste 30 harjumust." Seda (Tuhast tõuestes) raamatut lugedes tundsin, et eelenevalt oleks pidanud just selle rikjaste harjumuste raamatu läbi lugema, siis oleks tekst vast kohale jõudnud. Praegu jäi nii mõnigi seiks sealt mulle arusaamatuks, või kaugeks. Aga luban, et loen ka rikaste harjumuste raamatut. Nagu ma mainisin, on Heli raamatud haaravad, aga see oli minu jaoks esimene raamat mille lugemisega venitasin. Miks? Minu jaoks liiga palju nn kontoriroti maailma, mis mulle üldse huvi ei paku. Või kui pakub siis vähesel määral. No lihtsalt ei huvita. Sorry mu aususe pärast. Aga ma blogingi ausalt, et mõni ei vibutaks näppu et näe, kiidab sõbranna raamatut. Kaugel sellest. Ja ega ma ju tegelikult ei laida ka, lihtsalt see raamat pole mulle ilmselt. Aga väga paljudele võib huvi pakkuda. Ja ... ma aimasin lõpu ette :) Olgu - olgu, tegelikult (kui jätta välja see kontori teema) on tegu päris hea raamatuga, aga ma siiski ootasin rohkem romantikat, mida Heli näpuotsaga andis. See on sarja 13. raamat, eelmine ehk 12. on minu vaiedamatu lemmik. Kõik raamatud ei olegi ühtemoodi, meie oleme ju ka erinevad. Kuna mulle endale meeldib arv nr 13 aga kõigile ei meeldi ning siin võib (kes taipab, kes mitte) tegu olla ka arvu(numbri)maagiaga ;) Aga igal juhul suured tänud, hea Heli, selle raamatu eest! Nii ilus on riiulis vaadata seda imelist sarja reas, sest Liis Karu (kujundaja) on sul ikka fantastiline kunstnik! Jään huviga järgmist ootama. NB! Kellel tekkis huvi siis minu käest saab ka seda raamatt osta, kiiremad saavad :) 20.märts. 2021.a. Vana-Rääma. Rahva Raamatu lehelt: Pärast mehe surma paar aastat tagasi jäi Sandra üksinda kaht last kasvatama. Töö sekretärina aitab küll igapäevaelu eest tasuda, kuid naisel tuleb pidevalt kalkuleerida, kuidas hakkama saada. Elu ei tee kergemaks teadmine, et mehe vend Karmo lõpetas pärast matuseid Sandraga suhtlemise, kuna uskus, et naine ei leinanud piisavalt. Mis juhtub siis, kui ettevõtet, kus Sandra töötab, tabab koondamiste laine? Kui keeruliseks muutuvad olud, kui samal ajal ilmub välja aastaid eemal olnud Karmo? Kas Sandra saab hakkama sellega, et taas tuhast tõusta, kui kõik tema ümber muutub üha keerulisemaks?

neljapäev, 18. märts 2021

RABASAAR - Urve Tinnuri

Öösel kell 2.00 panin riiulisse Urve Tinnuri romaani "Rabasaar." Hea Urve saatis selle mulle juba möödunud aasta augustis, sain loetud alles kuna ma hoian ennast raamatutest eemal. Seda hoidsin justkui magustoiduks, sest teadsin et tegu on Tinnuri romaani "Õed" järjeraamatuga. Urvel on väga hea käekiri, no just selline nagu mulle sobib. Rikkalikus kirjakeeles kirja pandud romaan laotab lahti elu nõuka ajal, kus elati vaesuses ning peost suhu. Kõik need ütlemised, need tegemised, olukorrad, kõik on mullegi tuttavad. Ei pääsenud meist keegi suviste lullilöömistega, tööd tuli rügada kogu suve, lisaks aiatööpäevad. Riiete ja eluaseme remondiks ei jagunudki raha. Tolle aja noored ei virisenud ka kui neil ei olnud paremaid riideid ning kanda tuli juba vanemate õdede ja vendade poolt viledaks kulunud riideid. Ma olen lummatud sellest raamatust! Hästi suured tänudkallid, hea Urve! Rahva Raamatu lehelt: “Rabasaar” on sisuline järg romaanile “Õed” (2019), jälgides Narvast pärit õdede Reeni ja Õie käekäiku aastatel 1955 – 1960. Tasapisi taganevad meeltest sõjavintsutused ja hirm repressioonide ees, elujärg näitab paranemise märke ja inimesed julgevad tulevikule lootusrikkamalt silma vaadata. Õdede isiklik elutraagika aga jääb – mured ja ebaõnn, eksimused ja nende vääramatud tagajärjed, tunded, mis ei allu kainele mõistusele, vaid sunnivad talitama südame käsul. Kõik see võib leeveneda üksnes juhul, kui järgneb midagi ootamatut ja lõplikku... 18. märts. 2021.a. Vana-Rääma

esmaspäev, 15. märts 2021

Võõras mees

VÕÕRAS MEES Avan silmad. Päike pimestab need kohe ära, sest kevadised päikesekiired lihtsalt on nii eredad. Aga kevad on ilus, siis maailm ärkab. Lillepeenrad, mis on karmid talveolud üle elanud, muutuvad justkui iga minutiga rohelisemaks ning juba on kosta linnulaulu, nagu lapsepõlves, mil maatalus ärgates mind kuked ja kanad rõõmsa viisiga äratasid. Tõsi küll, mõnikord tuli ette ka hommikud, mil tõmbasin teki üle pea, sest uni oli ärkamiseks liiga magus. Aga just kodulinnud on maalapse äratajaks. Ühel varahommikul kui ema ja isa juba tööle läinud olid ning vennad alles magasid, hiilisin salaja varakevadisse õue. Minu arusaam toona oli ju loogiline – kui algas kevadkuu, olgu ta kasvõi külm ja talvekarge, tuli talveriided kevadriiete vastu vahetada,- talveriietega võib ju kevade taevasse tagasi hirmutada. Need sõnad oli mulle lausunud kunagi üks tädi lapsepõlvest, üks naabrimemm, kes nii talviti kui suviti ühte ja sama pearätikut kandis, mis oli kurgu alt kinni sõlmitud. Ja kui hakata meenutama, siis ma ei mäletagi teda ilma rätita. Ei tunneks vist äragi. Kuigi ise käis ta üldse aastaringselt samade riietega, võtsin mina tema sõnu tõsiselt. Õhk oli alles karge ning muru külm. Aga see mulle just meeldiski, just külm rohelus suutis minu päeva positiivseks muuta, mind korralikult üles äratada. Kui ma oma salaharrastust teostada ei saanud, olin päris mitu hommikutundi mossis ja tusane, mitte eriti sõnaaldis ja sõbralik. Ma vajasin ärkamiseks kontakti loodusega. Vajan siiani. Mõnikord ma mõtlen, et inimesed räägivad iseendale vastu, et tahavad teisi õpetada, aga omi vigu ei näe. Aga las ta olla, minul on minu elu ja sinul sinu elu. Nagunii käitun südame järgi või vaistu järgi. Ei suuda mina astuda halli massiga ühte rada. Ma lihtsalt ei mahu sinna rajale ära. Ei tahagi mahtuda. Mul on oma elu. Las ma tunduda isekas, aga nii ma tunnen ja nii on. *** Täna ilmselt juhtub midagi eriskummalist, no sisetunne kõneleb nii. Esiteks ei ärata igal hommikul mind ere päike ega linnulaul. Ei ole kõik päevad vennad, ega ööd õed, nagu ütleb ka vanasõna. Õigesti ütleb. Olgugi, et lapsena ma tahtsin, et oleks vastupidi, päevad oleks tüdrukud ja ööd oleks poisid. Aga puberteedieas hakkasin ma tunnetama, et ma olen kuuusku, et just kuul on naiselik energia ja päikesel mehelik. Tunnen seda siiani. Sellepärast kummardangi kuud ja hoian päikesega distantsi. Sain vaevu duširuumist välja astuda, kui kuulsin koputust uksele. Mu vasaku õla tagune tõmbus jahedaks ning ma haistsin meesterahva lõhna. Jah, mul on tunnetus, on taju. Ma suudan ka läbi ukse näha, tunda ja tajuda. Mõnikord olen ma mõelnud, et see pole hea, on pigem koormaks. Mõünikord ma tänan kõigevägevamat selle eest, et ta minule sellise tunnestuse andnud on. Juba avaneski uks ja ukselävel seisis võõras mees, must lakkking jalas. See jäi mulle kohe esimesena silma, sest mu kallis isa armastas kanda musta mantlit, musta kaabut ja musta lakkkinga. Ja mu kallis ema oli juba lapsepõlvest suunanud mind nägema ilu seal kus see on, mitte seal kus ma seda näha tahan. Seega lakking kõneles minuga rohkem kui sada sõna. Kõneleb siiani. Tuleb tunnistada, et ma armusin sellesse lakkinga, või selle kinga kandjasse. Igal juhul rõõmustas võõra mehe nägemine mind, keda ma esmakordselt nägin ja kes võis osutada kelleks iganes, mind väga. Siin oligi minuga ilmselgelt sõber taas mu sisetunne. Ja alles siis kohtusid me pilgud. „Tere. Vabandan, et niimoodi varahommikul võõrast uksest sisse astusin. Minu sisetunne sundis mind seda tegema. Ma kuulan alati oma sisetunnet.“ See jutt lõi mind pahviks. Hingesugulane? Huvitav mis ja miks sisetunne teda minu juurde saatis? Kas ma ise kutsusin ta oma ellu? Neid esitamata küsimusi sündis mu peas nii palju, aga ma ei suutnud suuda lahti teha. „Oi, vabandust, lubage tutvustada, mina olen Vaido. Vaido Laaneots. Ostsin siia metsaveerde hiljuti talukoha ja täna, nii imelisel kevadhommikul läks mul varakult uni ning miski sundis mind ümbrusse jalutama. Ju see mu enese sisetunne ikka on.“ Vaido ulatas aupaklikult mulle oma karuse käe ja ma olin nagu ära tehtud. Tuiutasin meest ilmselt ni lolli näoga, et ta lausa ehmatas. „Heakene küll. Vabandust, et niiviisi teid ehmatasin, olengi juba minemas,“ hakkas mees ennast ümber pöörama ja ukselinki avama. „Ooodake ... äkki tass kohvi?“ Esimesed sõnad kogelesid ennast üle mu huulte. „Minugi poolest!“ Vaido võttis lakkkingad jalast, otsis silmadega riidepuud, kuhu oma pintsak riputada, sest sellist riideeset ju ometi nagisse ei riputa. Sain ta pilgust kohe aru, tõttasin riidekapist puud otsima ning ulatasin selle Vaidole, ise endamisi kenitledes nagu noor plika. „Tänan!“ Ei olnud mees viisakussõnadega kitsi. Kus kohast küll selline sharmantne mees tuli selle peale, et metsa talu osta, mõtlesin endamisi. Mind on alati köitnud viisakad mehed, ehk vanakooli mehed, tšentelmehelikud ja aupaklikud, kes oskavad ka võõraste naise vastu armulised olla. „Ma saan ainult pätikohvi pakkuda, sest kohviaparaat otsustas eile minuga koostöö lõpetada. Kas sobib?“ „Oojaa, mina ainult pätikat armastangi. Igasugused aparaadid rikuvad kohvimaitse sootuks. Olge te tänatud, armuline proua .... mis teie nimi ongi?“ Mul läksid ilmselt kõrvalestad ka tulipunaseks selle viisakuse peale, sest just neid kehaosi võõras mees piidles. Koketeerisin ja väristasin käsi, ei suutnud rahuneda. „Eee, kas ma ennist ei tutvustanudki ennast? Vabandust ... Vaida on minu nimi.“ Mees vaatas mind üllatunud näoga ja ma tundsin ennast kohmetult. Kõigepealt tõmbasin veekeetja, kes oma tööd alles tegi, seinast, siis panin oma tassi suhkru asemel soola. Lisaks võtsin piimapaki asemel külmkapist keefiri välja. Nüüd oli ilmselt tulnud temal vaikimise tund, sest ta ei lausunud sõnagi. „Kas soovite kohvi koorega või ilma?“ küsisin. Mees hakkas pilguga mööda elamist ringi vaatama ja mind ajas see veel rohkem segadusse. „Kas sa rääkisid minuga? Või on veel kedagi kohvile oodata?“ päris ta. „Ma eelistaksin sinatada, kui me juba tuttavaks saime ja kui armulisel proaual selle vastu midagi ei ole.“ „Preili. Palun kutsuge mind preili Vaidaks, kui teile sobib.“ „Mulle sobib. Tänan sind, preili Vaida.“ Mõni minut vaikust päädis dialoogiga, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vaidol ei olnud ühtäkki enam kusagile kiiret, kuigi tutvudes tahtis ta kohe ennast minema asutada. Või tegi ta seda mingil muul põhjusel. Ilmselt minu rahustuseks või ...? *** Olin 3 aastat üksik olnud. Lihtsalt ei leidnud kedagi enda kõrvale. Ilmselt olin mina liiga valiv või oli mees, kellega kohtusin, valiv. Tõsi ta on, et olin otsinud tutvusi ka mööda tutvumisportaale, aga enam ma nendesse ei uskunud. Pettusin. Enamus mehi ei ole pooltki sellised, milliseks nad ennast kuulutanud on. Vanus vanuseks, eks me kõik tahame nooremad välja näha ja olla. Aga kui mees kuulutab, et ta on puhas ja karsklane, kuid tuleb esmakohtingule juba pohmelli haisudega, ei suuda ma teda juba alguses usaldada, liiati siis kooselus. Tõsi ta on, et eesti mees vajab julgstust, aga siis rääkigu tõtt, vassimine ei vii kuhugile. Ühel päeval otsustasin ma kõike, mille endale soetasin, osta topelt, näiteks 2 küünalt, 2 peeglit, 2 seepi, 2 pastapliiatsit ja siis see maagia toimima hakkaski. On ju juba aegade algusest teada, et üksik inimene, kui ta vajab enda kõrvale teist õlga, võiks natuke enese jaoks midagi enamat ära teha, sest nii nimel kui numbrite maagial on suur jõud. Isegi ühe keefiri asemel ostsin 2 ja ühe saia asemel 2. Ise veel mõtlesin, et millal ma küll need ära süüa jõuan, aga külmkapis püsivad saiad ju kaua värsked. Igale asjale on vastus siin ilmas, nagu ka igale asjale on oma aeg määratud. Elu panebki tegelikult asjad ise paika, leiab su kõrvale teise inimese just siis, kui selleks on õige aeg. *** Nii juhtus ka Vaido ja Vaidaga, kelle puhul ona nähtaval kohal ka nimemaagia, see on ka üks põhjusi, mis nende tutvumise ajal mehe keeletuks tegi. Ära tundmine oli silmapilkne ning Vaido ja Vaida ühine liit kestab juba 20 aastat ning tänaseks on nad juba vanavaemate staatuses, õnnelikud nagu äsjaarmunud. 15. märts. 2021.a. Vana-Rääma

kolmapäev, 10. märts 2021

ARMASTUS KÕNDIS MEIST MÖÖDA - Julia Legatavitšute

Loetud sai poetess Julia Legatavitšute debüütraamat "Armastus kõndis meist mööda." Julia värsid jäid mulle silma pikkade aastate eest Poogen.ee saidil. Sealt algas ka meie suhtlemine. Mul on siiralt hea meel, et ta otsustas viimaks need raamatuks köita. Nagu eessõna autorid Urmas Lattikas ja Lauriito mainisid, on Julia luule naiselik ja õrnutsev. Minu jaoks isegi äraolev ehk eemal viibiv. Jah, Julia palus ka minul eessõna kirjutada, aga kahjuks ma ei saanud sellega hakkama, olen ilmselt liiga enesekriitiline, praegu juba suudaks. Aga seekord läks nii. Aitäh usaldamast! Kuna ma ei ole oma blogi korda saanud, ei hakka ma luulenäidet sisse trükkima (jääb pika joruna), lisan oma lemmikluuletusega foto. Aitäh, hea Julia selle elamuse eest! Jään uusi raamatuid ootama! Rahva raamatu lehelt kopeerin siia info: Julia Legatavitšute esimene luulekogu "Armastus kõndis meist mööda" on teekond läbi armastuse mitmetasandilise olemuse. Siit leiab end alasti kiskunud vastuolulisi tundeid salajastest igatsustest, laenatud õnnest, pettumustest ja lootustest. Südaöiseid sisevaatlusi. Sõnu, mis jäid ütlemata. ---------- "Nii naiselik, isiklik, eepiline, nukker, kaunis, sügav, aimamisi. Puudutas ja kõnetas mind." Urmas Lattikas ---------- "Väikeste Tüdrukute siirast ja puhast luulet on võimatu arvustada. Päevikut, millesse on peidetud varjatumad mõtted, haigetsaamised ja kuivanud pisarad, salajased unistused ja muinasjutud, ei saa ju kritiseerida? Võib olla vaid tänulik, kui tekib võimalus heita pilk sellesse võlumaailma, kus ümbritsev ilu ja valu saab läbi tundliku tõlgendaja sõnadeks. Luuleks, mille malbe erootika on kirglik, kuid leebelt endasse mähkiv, õrnusega vallutav."
Lauriito 10. märts. 2021. Vana-Rääma

laupäev, 6. märts 2021

Rada 187. päev

Täna on selline kummaline ilm. Hommikul sattusin kirjutamishoogu, siis hakkas lund sadama, juba vaatasin, et saan oma 5 päeva, mis lumel käimata jäi, ära teha, siis juba lumi sulas. Hakkasime ennast rajale sättima, tõusis tohutu tuul, tahtis sillal mütsi peast viia. Hakates mütsi kahe käega kinni hoidma, tahtis kõnnikepid jõkke viia. Heh! Tegelikult mulle rajud ilmad meeldivad, aga need pole kepikõndimiseks, sestap me täna vaid 2 km-ga piirdusime. Aga naha sai märjaks ja näo rõõsaks ikka. Enesetundele mõjus ka hästi. Nii ma siis koju ehteid nikerdama tulingi ja vahelduva eduga kirjutan kahte raamatut korraga ka veel. Oleme terved! 6. märts. 2021.a.Vana-Rääma