teisipäev, 31. oktoober 2017

Kaamose kae



  KAAMOSE KAE

sa ei lausunud midagi
ei lausunud ühtegi sõna
tollel ööl 
tormasid majast välja
nagu tuulis
pask käivit
asid auto ja kadusid
nagu tina tuhka
sinu mobiiltelefon vaikis
vaikis nagu kalm
uküngas millele iga
nädal lilli toon

ma oleksin võinud tajuda
ma oleksin võinud näha
mis toimus tegelikult sinu hinges
millest kõnelesid sinu silmad
aga ma olin pime
olin pimedusega löödud
mu enda mure
koorem valgus juba üle äärte
ma ei näinud isegi enam
oma silme ette

ma ei näinud sinus kiratsevat depres
siooni olin ise kapslis kinni
olin kinni kookonis ja vege
teerisin nagu klaustrofoobik
nagu hullusärgis hull
kelle pea on kummist ja aju
ei reageeri tugevamalegi helile

vahel me näeme seda
mida näha tahame
tunneme seda
mida tunda tahame
sest kaamose kae on
katnud meie hinge
me oleme ego
tsentrikust eneseimetlejad
masohhistid masturb
eerime ja onaneerime
ainult oma peegel
pildi peale märkamata
lähedase lõhestunud
kahestunud isiksust
ulatamata talle abi
kätt ja siis kurdame et
pauk tuli puu otsast kuigi
puu saeti juba eelmisel saja
ndil maha

sa võid ise üritada elule
kaikaid kodaraisse loopida
siis tead mis tunne on bume
rangiefektil

isegi pill ei tule enam
pika elu peale...

31. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Sügispimeduses



   SÜGISPIMEDUSES

sügis saabus sirgel sammul
pimeda tõi kaasa
tüüne hämaruse kannul
tuiskles üle aasa

üle tänava ja oja
laotas härmateki
puhus külmaks elumaja
hõbevalgeks heki

puges vargsi räästakasti
pööningust sai pesa
kõigutades lipumasti
tormas üle kesa

viskas valged hallad maha
päike et ei piiluks
seitsme maa ja mere taha
haihtus ainult viivuks

rebis lehed viljapuudelt
näpistades taimi
boonuseks sai lihalt luudelt
ohtralt juurde feimi

nüüd ta hängib kaseladvus
süüdimatu ülbe
kuigi tulles paistis meelas
sõbralik ja malbe

lähen keeran ukse tappa
aknale seon teibi
mingu omadega rappa
tühja mul sest meibi


30. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Olen nagu hamster


  Jah, te näete õigesti, mul on pool nägu paistes, olen nagu hamster. Viimased 2 kuud on üks jama teise otsa. Portugali reisi ajal algas hambapõletik mis siiani aina uusi üllatusi toob. Eelmisel nädalal (pmst terve oktoobri kuu) käisin kahel korral lausa hambaarstil, sain ka oma proteesid kätte, mis tänaseks istuvad kenasti ja probleem oleks nagu lahendatud, aga...

 Dr. Pilisner näeb minuga ikka kurja vaeva, sest esineb halbu üllatusi. Möödunud neljapäeval juhtus aga selline asi, et enne viimase katkise hamba väljatõmbamist pidi dr. mulle mitu tuimestavat süsti tegema, aga need ei mõjunud. Arstil oli õigus, et kusagil on põletik sees. Oligi. Ta tõmbas hamba välja ülevalt, sest seda polnud enam mõtet parandada, auk oli suur. Aga põletik pakitses alumise hamba all. Selline nähtamatu põletik. Nii ma siis olingi vapper ja kannatasin tuimestuse mõjuta hamba väljatõmbamise ära. Jah, üks pisarake voolas mööda põske alla ja ma kannatan valu hästi. Selle kohaga on asi korral, haav parenes üsna ruttu. Aga eile hommikul tõusin hamstrina. Täna helistasin arstile ja ta võttis mind kohe vahele. Jah, päris palju mäda tuli põske ja iget pigistades kahe (alumise) tagumise hamba vahelt välja. Nüüd pigistan ise aeg-ajalt ja peale seda loputan suud ühe vedelikuga, mille arst mulle andis. Õnn on see, et hammas ei valuta ja üleüldse ma mingit valu ei tunne, lihtsalt vahepeal tuksub mu põsk, nagu süda. Aga enesetunne on hea ja usun, et lähiajal muutun inimeseks tagasi.

 See on siis põhjus miks ma pole enam rajal käimisest kirjutanud ja rajale saanud. Lootsin sellel nädalal minna, aga....Terve eelmise nädala võitlesin mingi viirusega ja loogiline on see, et viirus võtab kõik hellad kohad ette, ilmselt sealt see põletik ka hamba alla tekkis. Aga rajale ei saa ma kahjuks veel nii peagi...

 Muidu kulgeb siin koduvangina elades hästi, olen kirjutamislainel, artiklid, käsikirjad ja teised kirjutamistööd. Eile südaööl sain ühe käsikirjaga ühele poole ning kohe hakkan teisega tegelema. Mõnes mõttes on kodurežiim isegi hea, aga liikumisest tunnen jah puudust.

 Kahjuks olen ma sellel aastal ära öelnud 10 raamatu esitlusest, aga Treimanisse mineku plaan on olemas. Ja just hambad on olnud takistuseks. Luban järgmisel aastal aktiivsem olla, sest pakkumisi tuleb pidevalt. See on mõnus tunne kui sind lugejatega kohtuma oodatakse ja su raamatuid loetakse ja ostetakse. Aitäh!

 Hoidke ennast! Igasugused viirused liiguvad ringi. 
Kena nädala algust!


30. oktoober. 2017.a
Vana-Rääma

neljapäev, 26. oktoober 2017

Uus tass Kreetalt


 Kallis Ave tõi uue tassi mu kollektsiooni ja mitte ainult tassi. Järjekordselt olen kahe magneti võrra ka rikkam. Nagu ma juba maininud olen, hakkasid magnetid mu külmkapile tekkima juhuslikult, ilma, et ma neid massiliselt kollektsioneerima oleks hakanud. Aga nüüd juba tunnen, et iga uus magnet on nagu mu uus pereliige, nagu tasski. Ja Ave on alati nagu jõuluvana, nagu fotod kõnelevad. Aitäh, hea hing!

 Seekordne tass pärineb Kreetalt. Naljakas, et tegelt on koha nimi Grete, aga meie keeles hoopis Kreeta. Esimese asjana meenutasid Kreeta tass, magnet ja postkaardid mulle Portugali. Arvasin juba, et iga asi ja ese meenutab mulle seda riiki, kuid Ave teadis rääkida, et Kreetal ja Portugalil ongi palju sarnast, nii looduse, kui ka inimeste osas. On selline kuppelmaastik, troopiliste taimedega ja naeratavad ja heasoovilikud inimesed ka.

 Kreeta on Kreeka suurim saar, mis asub Egeuse mere lõunaosas. 100 km Peloponnesosest ja 170 km Põhja-Aafrikast. Inimasustus on sellel saarel olnud vähemalt 130 000 aastat. 1913. aastal sai Kreetast Kreeka kuningriigi osa. Asub Vahemere ääres. Kogupindala on 8336 (ruutkilomeetrit), ehk siis umbes 3 Saaremaad.

 Oli armas õhtupoolik Kreetal! Ehk siis tänud muljeid jagamast, kallis Ave!

Mõni foto veel:
ninni ja nänni...Napoleoni tort oli ikka suur! 
külmkapimagnet Kreetalt
külmkapimagnet Bali saarelt


26. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Koostan raamatut


 Kui oled juba mitmendat päeva kodurežiimil, käid vaid tiiru hambaarstile ja poodi, on paras aeg tegelda raamatu koostamisega. Just koostamisega, sest see käsikiri on kirja pandud ühe kalli inimese poolt, mina trükin arvutisse, korrigeerin jne...Olengi selle raamatu koostaja. Luban, et tuleb põnev raamat!

 Jah, täna ma saan naeratada juba täiel rinnal, kuigi homme lähen taas hambaarstile. Üks ja ainuke katkine hammas, mis mul suus veel pesitseb, tuleb välja tõmmata. Veel on veidike mässamist ja saan asjaga ühele poole. Ja nagu tellimuse peale helistati mulle täna ka ühest raamatukogust, ikka esinemise suhtes. Olen hammaste tervise pärast ära öelnud sellel aastal juba 10 esinemist, aga Treimanisse ma lähen ja üsna lähiajal. Kuid sellest kõigest kirjutan hiljem. Oli ju Treimani kultuurimaja (kus asub ka raamatukogu) esimene koht kus ma kunagi lavale astusin, esimeses klassis tuli mingit näidendit esitada, olin lill, roheline kleit oli lille vars ja peas olid valged kroonlehed, ehk siis (vist) olin karikakar, kuid võin ka eksida. Aga igal juhul just see oli  minu elu esimene lava. Nüüd ma õnneks enam ei värise ja tegelikult esitlen oma lasteraamatut PETU Treimanis (või Metsapoole koolis) Metsapoole Põhikooli algklassidele ja hiljem räägin oma raamatutest ka suurtematele õppuritele. Just Metsapoole koolis alustasin ma kooliteed ja, usukuge mind, lähen selle kooli laste, õpetajate ja kooliga "kohtama" vaid suurima hea meelega. PETU järg PETU LÄHEB KOOLI on kirjutatud just sellest ajast, kuid selle ilmumisega läheb veel aega, illustraator töötab. Olen põnevil. Ahjaa, naabrinaine Külli jäädvustas hetke kui mu nina all auras Goldrex Hotren, mille hea Maarja tõi ja ise lobisesin telefonitsi Treimani raamatukogu juhatajaga.

 Külli ja Germo on 3 päeva järjest oma jalgu, keppe ja rada kulutanud. Täna läbisid nad 7 km. Te ei kujuta ette kuidas ma tahaks ka minna! Aga nad on ikka väga tublid küll.

 Aga nüüd kaon taas käsikirjaga siit eemale, et taas tagsi tulla. Olge ikka hoitud ja armastatud!

Fotod:
Külli ja Germo eile enne rajale minekut...
Germo ja Külli täna enne rajale minekut...
vestlen Treimani raamatukogu juhatajaga...


25. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 23. oktoober 2017

Olen kodu vang



 Jah, mõned päevad tagasi said viirusepoisid mind siiski kätte ning murdsid maha ka. Liiga vara hõiskasin, et pole haige olnud. Olen teist päeva nagu vatist, jõuetu, pea kumiseb, nohu jne...Aga ma ravitsen ennast ja tinktuuritan mitu korda päevas. Ja lõunauinakud on mulle lausa vajalikud hetkel. Väsin ruttu ja energiat ei ole. Aga kirjutamistööd teen ikka, sest midagi ju peab tegema nendel pikkadel ja pimedatel õhtutel.

 Aga Germo käis Külliga rajal ikka, nagu ka siis kui ma Portugalis olin. Mul on tubli naabrinaine! Lisangi siia mõned pildid septmbrikuu rajatamisest ja tänasest ka.

 Eile vaaritasin kotlette. Ma ei pannud nendesse kübetki jahu, ega muna ka mitte. Juust hoiab ideaalselt tainast koos ja kotlett saab maitsvam ka. Ka leotatud saia ei pannud. Pole vaja seda jahu näost sisse ajada, kui üldse jahu kasutan siis süüa teen ma juba aastaid rukkijahust.

 Koostis on järgmine:

hakkliha
sibul
küüslauk
sool
pipar
mozzarella (riivitud) juust
valgehallitusjuust

 Väga maitsvad tulid!

 Nagu ma ennist mainisin, olen kirjutamislainel, kirjutan artikleid. Juba kolmest põnevast persoonist on artiklid valmis, aga ma karjun kus ja millal ilmuvad. Ise olen ka põnevil, sest tegu on kolme täiesti erineva maailmavaatega inimesega. Üks lugu läheb ilmselt ajakirja "Müstilised lood," aga teiste saatust hetkel ennustada ei oska, toimetaja on puhkusel. Aga ju ma taas hõikan kas, kus ja millal. Igal juhul oli põnev kirjutada. Veel on mõni artikkel käsil. Ilmselt on mul vaja ilukirjanduslike teoste kirjutamisest hetkel puhkust, et taastulla ning lõpetada Trevori juhtumi triloogia 1. osa. Aga selle sündi ma sellel aastal ennustada siiski ei julge, vastu jõule on kirjastused ja trükikojad ülekoormatud. Ja ega mul polegi kusagile kiiret. Ilmselt ilmub PETU järg ka uue aasta esimeses pooles. Uue luuleraamatu sündi aga ootan veel sellel aastal ja sellest tuleb "krõbe" raamat.

 Lisaks eelpool mainitud raamatutele on tulemas veel mõned raamatud, aga nendest vara rääkida, teen tööd.

 Minu facebooki lehel käib aga vilgas loos. Loosin 5. novembril kõik oma 3 romaani jagajate vahel välja. Kinkida on ju mõnus ja aeg-ajalt ma kingingi. Väga palju raamatuid enam mu enda käes ei ole, seega soovijad saavad otse minu käest ka osta. Kes ees- see mees! Minu fb lehekülg on SIIN. Vajuta sinisele kirjale ja jõuad otse mu fb lehele! Sealt leiad loosimiskampaaniad ka.

 Nüüd aga kohustuslik fotogalerii:
Germo septembris rajal (Külliga)
taas septembris...
tundub et täna oli neil rajal päris lõbus :)
täna rajal...
taigen valmimas...
pannile...
kõhtu...ei pea kartul kõrval olema...
Luule Luusele suured tänud estragonpuju eest!

Olge hoitud ja kaitske ennast gripipoiste eest! Mina paranen!


23. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 21. oktoober 2017

Sügistööd ja asjad...

Germo loobib oksaraage lõkkesse

 Ma ei avanud arvutit lausa 2 päeva. No reedene päev kulus aias askeldades, šašlõkitades ja sügist nautides, olgugi, et lausa lõunani oli maa valge. Risu, vanad oksaraod, puude vesivõrsed, lehed jmmm.. sai põletatud ja tööd jagus kogu päevaks. Nüüd on aed korras ja meel hea.

 Täna on kodune päev. Oli plaan rajale minna, aga ei jõudnud. Pole hullu kedagist. Kui ei jõua siis lihtsalt ei jõua. Pigem rõõmustasin kaalunumbri üle, sest eile sai taas kaalul käidud. Kui ma eelmisel nädalal kurtsin et 1 kg oli juurde tulnud siis nüüd on see kg taas kadunud ja pool kg pealegi. Sellel nädalal olen kahel korral rajal käinud, aga iga liikumine tuleb kasuks. Täna hommikul nägin unes kuidas ma mööda elamist rulluisutasin. Mingi vihje? Ilmselt küll, sest olen palju mõelnud rulluisutamise peale ning isegi põlvekaitsed ostsin kunagi ära, aga pole kaltsarist sobivaid rulluiske leidnud ja uusi ma osta ei jaksa. No kui ma enne rulluisutama ei jõua siis kevadel vast ikka, sest praegu on maa juba suht libe. Kuid mine tea...

 Olgugi, et sügis ei ole just minu aastaaeg, on selles nii palju ilusat, just värvide suhtes. Ma ei jõua ära imestada selle aasta kuldseid värve. Neid on nii palju, kollast ja oranži. Punast on vähem, aga kogu loodus on päikesevärviline, eriti meeldivad mulle kuldkollases rüüs kasepuud! Kahju, et seenehooaeg on läbi. Või noh tegelikult saab neid korjata ka praegu, aga ma ei taha hallitanud ja vettinud isendeid. Mul sahvris neid küll, aga ma olen kirglik korilane ja tahan neid rohkem korjata, kui süüa. Kes tunneb sama see tunneb.

 Lisaks paljudele külalistele käis meil külas ka kallis poetess ja kunstnik Luule Luuse, kes peagi tähistab oma 80. juubelit. Germo on üliõnnelik lillekimbu eest, mille Luule tõi. Armastame!

 Muidu aga on kõik endine, olen rõõmus ja õnnelik. Ahjaa, ämma vererõhuaparaat näitas eile peale kange kohvi joomist järgmist 142, 78, 72. Seega on mu vererõhk ka normis. Hüvasti hüpertoonia! Vaat mida kõike teeb kepikõnd! Ja ma olen juba oma kehakaalu üle õnnelik, ei kujuta ettegi mis siis saab, kui eesmärk täidetud! Komplimente saan ka pidevalt, ikka häid. Aitäh kõigile! Te kõik innustate mind. Ma ausõna täna teid siiralt!

 Fotosid maalt ja merelt! :
pihlakad on lihtsalt võrratud!
talvekülmad rüütavad sügisvaipa...
lilled härmarüüs...
süütasime lõkke...
mõtisklev Germo
läheb šašlõkitamiseks...
...
meie armas Kiti aitas ka ikka tööd teha :)
autoportree: Kiti
saab suppi...
saab /südame/kohvi ...ma ausalt õpin südameid tegema ;)
Zorro lihtsalt peab nägema mis laual on ;)
ja mis tundmatu looma nahk sellel Maarjal küll kraeks on ;)


21. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 19. oktoober 2017

Jaansoni rada 77.päev


 Täna sai siis Germo ka üle pika aja rajale. Kuu aega oli paus, sest ta väänas jala välja ja see oli korralikult paistes. Sidusin jala ööseks sidemesse ja panin najatoxi ka peale. Vahepeal määrisin oma tehtud saialilletinktuuriga ka. Korda sai. Ahjaa, minu põlved valutasid mitu päeva, sain need ka saialilletinktuuriga korda, teist päeva ei valuta. Määrisin vaid 2 korda päevas. Oma tehtud ravimid on ikka väga tõhusad. Ja liikuma peab, see on omaette ravi.

 Täna läbisime 8,3 km, no pedomeeter näitas just sellist vahemaad. Oleks isegi üle uue silla läinud aga just siis hakkas sadama, aga õnneks peagi sadu taandus. Ilm on ju iseenesest hea, päike paistab ja soe on. Germo pidas ka vapralt vastu, ei kaebanud millegi üle ning tuhises isegi minust mööda.

 Väsimust ei ole, nagu viimasel korral oli, kui öösel Sveniga rajatasime. Aga siis olin vahetult enne kana söönud ja keefiri joonud. Ausalt öeldes ma ei taha enam hommikuti 3 viilu saia, ei mahu. Piisab ühest vorstisaiast, munast ja väiksest tomatist kohvi kõrvale.

 Eile algas siis imelise muutumise uus hooaeg. Ausalt öeldes olen ma väga õnnelik et sinna saatesse ei saanud, sest see kogus pekki (mitte nahka) mille nad eemaldavad on ikka liig mis liig. Uskuge ma tean millest räägin, olen saanud tagasisidet. Ja saates osalemine pole kaugeltki nii lilleline nagu vaatajale näidatakse, see on paras shõu. Tean. Ja ega iga kord kui nuga inimeses sees käib, muutub ta immuunsus nõrgemaks, see on vana tõde. Tegelikult oli mul eilse saate Ulvist isegi kahju, sest minu arust rikuti ta nina ära. Aga see vaid minu arvamus, ilus nina oli tal enne ja säravad ning ilusad ja suured silmad ka. Aga tubli naine igal juhul, sai oma mina tagasi! Aga mina katsun ilma noa (olgu, olgu, skalpelli jmm..) sekkumiseta alla saada. Tüütud karvad tuleks kunagi küll laseri all eemaldada ja äkki kunagi käe nahka ka (mitte liha!) vaja vähendada, aga kõht las jääb nagu jääb. Kohutav mida inimestega tehakse tegelt! Eelmisel aastal ma lihtsalt ei mõelnud loogiliselt, olin ateroomist suht mitte mina ise ja olin valmis ennast nülgimiseks letti lööma, aga täna enam mitte.

 Möödunud nädalal kaalul käies nägin et kilo oli juurde tulnud, ehk olen siis 19 kg väiksem. Aga käisin kaalumise päeval ämma sünnal, sõin šašlõkki, torti...jne...Nüüd tuhisen seda jälle maha. Tegelt isegi juba siis on raskem olla kui pool kilo juurde tuleb. Samas riiete järgi oleksin justkui maha võtnud, jäävad järjest suureks. Ja teate, keha on iseenesest pringimaks tõmmanud, ausalt. Mingil määral siiski pekk läheb lihasmassiks jne...

 Eilne kirjutamispäev korvas ennast rajal. Kirjutasin eile 3 luuletust ja 2 artiklit, kogu päev kulus peaaegu selleks, aga valmis sain. Kuid see tähendas minu jaoks seda, et hommikul oli kukal veidi kange, sundasend ju. Määrisin kukalt kastanitinktuuriga ja asi korras.

Mina olen ikka rõõmus, ole sinagi!

Fotod:
Germo Vana-Rääma tänaval...
kuldkollane sügis...
tee(kond) uusrikaste maja eest...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
päike ja jõgi...avage pilt suurelt ja vaadake päikese ümbrust! 
Germo harmoniseerub sügisvärvide(sse)ga...
mina käisin ka rajal, ausõna ;)
4 km läbitud...
uuel sillal...
jäädvustus...
kuld...
võrratu loodus, nagu maal (pehme aa-ga)
pühapäeval Rannajooksule!!!
need võrratud, võrratud värvid...


19.oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma