Kaamose kae

  KAAMOSE KAE

sa ei lausunud midagi
ei lausunud ühtegi sõna
tollel ööl 
tormasid majast välja
nagu tuulis
pask käivit
asid auto ja kadusid
nagu tina tuhka
sinu mobiiltelefon vaikis
vaikis nagu kalm
uküngas millele iga
nädal lilli toon

ma oleksin võinud tajuda
ma oleksin võinud näha
mis toimus tegelikult sinu hinges
millest kõnelesid sinu silmad
aga ma olin pime
olin pimedusega löödud
mu enda mure
koorem valgus juba üle äärte
ma ei näinud isegi enam
oma silme ette

ma ei näinud sinus kiratsevat depres
siooni olin ise kapslis kinni
olin kinni kookonis ja vege
teerisin nagu klaustrofoobik
nagu hullusärgis hull
kelle pea on kummist ja aju
ei reageeri tugevamalegi helile

vahel me näeme seda
mida näha tahame
tunneme seda
mida tunda tahame
sest kaamose kae on
katnud meie hinge
me oleme ego
tsentrikust eneseimetlejad
masohhistid masturb
eerime ja onaneerime
ainult oma peegel
pildi peale märkamata
lähedase lõhestunud
kahestunud isiksust
ulatamata talle abi
kätt ja siis kurdame et
pauk tuli puu otsast kuigi
puu saeti juba eelmisel saja
ndil maha

sa võid ise üritada elule
kaikaid kodaraisse loopida
siis tead mis tunne on bume
rangiefektil

isegi pill ei tule enam
pika elu peale...

31. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma