Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju!
Vello ja Marta elasid õnnelikku elu.
Nad ei olnud küll abielus, sest Vello tegi Martale abieluettepaneku
alati siis kui naine temast järgmist last ootas, aga Marta keeldus
rasedana abiellumast. Nii jäigi nende liit kestma ilma abieluta. Ja
nad elasid õnnelikult.
Marta, kange eesti naisena, tahtis et
tema perekonnanimi edasi läheks, et ka tema lapselapsed kannaksid
just tema perekonnanime. Nii otsustasidki nad elukaaslasega et
esiklaps hakkab kandma naise perekonnanime. Paar oli kindel, et nende
perre sünnib veel lapsi.
Esiklapsena said neist tütre vanemad.
Tõsi küll, Vello korra mainis, et nagunii tütar abiellub ja naise
nimi ei jää kestma, kuid Marta ei teinud sellest numbrit, tal oli
ikkagi hea meel ja uhke tunne, et laps just tema nime kandis. Martal
oli ärategemise tunne mehe suhtes, kuigi oma meest armastas ta väga.
Aasta pärast sündis perre poeg.
Noored lapsevanemad olid õnnelikud. Millal siis veel lapsi sünnitada
kui mitte nooruses? Ega vanuigi neid targem ei ole soetada, kuigi
teadjamehed kipuvad väitma, et vanas eas soetatud lapsed on targemad
ja hakkajamad. Lisaks veel räägitakse, et kui ema sünnitab oma
lapse 36 aastselt või veel vanemas eas, ilmneb ilmtingimata sellel
lapsel mõni anne. On see tõsi või mitte, mine võta kinni.
Ka poeg hakkas ema perekonnanime
kandma. Vello, kes oma naist jumaldas, ei hakanud ju ometi kaasaga
vaidlema, igasugune perekonnatüli polnud tema jaoks. Tasakaaluka
mehena neelas ta nii mõnegi solvumise alla.
Kolmanda lapsena sünnitas Marta taas
poja ning üheskoos otsustati et poeg hakkab mehe perekonnanime
kandma, nagu neljaski laps, pesamunast tütreke.
Tõsi küll, paljud paari tuttavad ei
mõistnud miks ühe pere lapsed ei kanna ühte perekonnanime, küll
spekuleeriti et kaks esimest last pole Vello sigitatud, küllap on
Marta üle asja löönud, küll kiputi klatsima, et selles peres on
püksid Marta jalas. Noorpaar ei teinud nendest kurikeelsetest
juttudest välja vaid elas oma elu õnnelikult edasi. Ka lapsed olid
õnnelikud selles peres, sest ema ja isa armastus oli nii tugev, see
kandus ka lastele edasi.
Möödusid aastakümned. Tõsi, peres
tuli ette ka eriarvamusi, nagu peredes ikka. Kus on armastust ja
kirge, on ka erimeelsusi! Ükski kaua kooselanud paar ei ela oma elu
ära pisitülideta, sest kõik me oleme erinevad indiviidid,
erinevate vajaduste ja arusaamadega. Aga igasugused katsumused pigem
lähendasid selle pere armastust. Lisaks kasvasid lastest ka tublid
ja armastavad täiskasvanud, kes oskavad siiani väärtustada pere
traditsioone. Aga kahjuks saatuse vastu ei saa ...
Ühel päeval Vello haigestus ning tema
tervis hääbus silmnähtavalt. Marta jäi meest hooldades paari
kuuga aastakümneid vanemaks. Üleöö tekkinud hallid juuksed
kõnelesid enda eest. Aga naine ei lahkunud armastatud mehe kõrvalt
hetkekski, pole siis ka ime, et see kõik ka tema tervist laasmata
hakkas. Kui oled aastakümneid oma kaaslasega koos elanud, saab teist
justkui üks isiksus, nagu hingaksite ühte õhku ja astuksite, igas
mõttes, ühte sammu. Nii ei kujutanud Marta ettegi, et ta võib
armastatud mehest ilma jääda, kuigi arstid ei andnud Vellole enam
mingit lootust ja mees saadeti koju surema. Tõsi küll, oma viimased
elupäevad veetis Vello siiski haiglas, sest ta vajas
hingamisaparaati, mida neil kodus ei olnud. Ka need päevad veetis
Marta Vello kõrval haiglas, magamata, rusutud ja masenduses, ent
ometigi lootusrikkalt, ehk juhtub mingi ime ja Vello saab terveks.
Aga juhtus hoopis kõige kurvem, Vello
lahkus ning tema viimaseks sooviks oli tuhastamine, ise veel
lõõpides, et tema ei taha ussidele söödaks minna, parem põletagu
ja visaku tuhk laiali, kuhu, selle jättis naise valikuks.
Marta, kes järgis küll leinaajal
teatud reegleid, ei hävitanud ühtegi mehe asja ega teinud seda ka
aastate pärast, otsustas tuha mehe urniga koju jätta. Armastusest
Vello vastu või leinast tingitud kinnisideest ei tahtnud ta urni
maha matta ega tuhka laiali puistata. Ta silitas igpäevaselt mehe
tuhaurni ja kõneles temaga. Naine ei suutnud minevikust lahti lasta
ning riskis sellega om laste eluga. Just nende laste eluga, kes
kandsid Vello perekonnanime, kahe noorema lapse eluga.
Kõik neli last elasid õnnelikku
abielu ja väisasid maal elavat ema tihti. Küll üritasid nad
Martale selgeks teha, et urn tuleks maha matta, küll tahtsid isa
tuha merre raputada. Marta ei lasknud, ta hoidis urni kümne küünega
kinni, nagu elu kallimat talismani. Nii ei jäänudki lastel muud
üle, kui leppida ema järjekindlusega, kuigi, tõsi küll, ema
vaimne tervis valmistas viimasel ajal nendele muret. Lisaks kartis
vanem õde, et isa hing ei saa sealpoolsuses rahu, kui ema
minevikuvarjudest lahti ei lase. Nii juhtuski.
Ühel päeval sai Marta võõralt
numbrilt kõne, kus teatati tema noorema poja surmast. Naine arvas,
et keegi teeb temaga lolli nalja või on kõnega eksinud. Aga kui
loetud tundide pärast kohalik võimumees ta uksele koputas ja samast
uudisest rääkis, hakkas see alles naisele kohale jõudma. Tema
ahastus oli niivõrd suur, et ta haaras urni ning palus Vellolt
päästa nende poja elu. Aga teha ei olnud enam midagi.
Matused peeti nädala pärast ning
toimusid kirstumatused, sest poeg oli kunagi soovinud seda, saada
tagasi maamullaks, kui temaga midagi peaks juhtuma. Kas tundis
minekut ette? Seda ei ole enam kusagilt küsida ning paljud inimesed
mõtlevadki minemise peale.
Poole aasta pärast oli peres taas
lein, pere noorim tütar suri uut ilmakodanikku ellu tuues. See kurb
sündmus jättis Martasse ja noorema tütre perre väga sügava
jälje, mida ei korva ükski heategu. Lein Marta hinges üha süvenes.
Kuigi mehe perekonnanime kadnud lapsed
olid lahkunud ja urni kodus hoidmine ei ennusta head, võib olla
kurbade sündmuste tekitajaks, ei suutnud Marta ikkagi urnist ja mehe
tuhast loobuda, ta jagas kõiki muresid mehega. Aga see ei tundunud
mitte enam armastusena, see oli haiglane kinnisidee, mis naise vaimu
ja füüsist laastas.
Meile kõigile on määratud oma
saatus, me saame küll selle mustrit pisut muuta, aga me ei saa
saatusele kätt ette panna, sestap tuleks järgida vanarahv tarkust
ja teadjainimeste väiteid, see hoiaks ära nii mõnegi varajase
minemise.
30. märts. 2020.a.
Vana-Rääma