Teisipäev, 31. märts 2020

Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju ...



Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju!

Vello ja Marta elasid õnnelikku elu. Nad ei olnud küll abielus, sest Vello tegi Martale abieluettepaneku alati siis kui naine temast järgmist last ootas, aga Marta keeldus rasedana abiellumast. Nii jäigi nende liit kestma ilma abieluta. Ja nad elasid õnnelikult.
Marta, kange eesti naisena, tahtis et tema perekonnanimi edasi läheks, et ka tema lapselapsed kannaksid just tema perekonnanime. Nii otsustasidki nad elukaaslasega et esiklaps hakkab kandma naise perekonnanime. Paar oli kindel, et nende perre sünnib veel lapsi.
Esiklapsena said neist tütre vanemad. Tõsi küll, Vello korra mainis, et nagunii tütar abiellub ja naise nimi ei jää kestma, kuid Marta ei teinud sellest numbrit, tal oli ikkagi hea meel ja uhke tunne, et laps just tema nime kandis. Martal oli ärategemise tunne mehe suhtes, kuigi oma meest armastas ta väga.
Aasta pärast sündis perre poeg. Noored lapsevanemad olid õnnelikud. Millal siis veel lapsi sünnitada kui mitte nooruses? Ega vanuigi neid targem ei ole soetada, kuigi teadjamehed kipuvad väitma, et vanas eas soetatud lapsed on targemad ja hakkajamad. Lisaks veel räägitakse, et kui ema sünnitab oma lapse 36 aastselt või veel vanemas eas, ilmneb ilmtingimata sellel lapsel mõni anne. On see tõsi või mitte, mine võta kinni.
Ka poeg hakkas ema perekonnanime kandma. Vello, kes oma naist jumaldas, ei hakanud ju ometi kaasaga vaidlema, igasugune perekonnatüli polnud tema jaoks. Tasakaaluka mehena neelas ta nii mõnegi solvumise alla.
Kolmanda lapsena sünnitas Marta taas poja ning üheskoos otsustati et poeg hakkab mehe perekonnanime kandma, nagu neljaski laps, pesamunast tütreke.
Tõsi küll, paljud paari tuttavad ei mõistnud miks ühe pere lapsed ei kanna ühte perekonnanime, küll spekuleeriti et kaks esimest last pole Vello sigitatud, küllap on Marta üle asja löönud, küll kiputi klatsima, et selles peres on püksid Marta jalas. Noorpaar ei teinud nendest kurikeelsetest juttudest välja vaid elas oma elu õnnelikult edasi. Ka lapsed olid õnnelikud selles peres, sest ema ja isa armastus oli nii tugev, see kandus ka lastele edasi.
Möödusid aastakümned. Tõsi, peres tuli ette ka eriarvamusi, nagu peredes ikka. Kus on armastust ja kirge, on ka erimeelsusi! Ükski kaua kooselanud paar ei ela oma elu ära pisitülideta, sest kõik me oleme erinevad indiviidid, erinevate vajaduste ja arusaamadega. Aga igasugused katsumused pigem lähendasid selle pere armastust. Lisaks kasvasid lastest ka tublid ja armastavad täiskasvanud, kes oskavad siiani väärtustada pere traditsioone. Aga kahjuks saatuse vastu ei saa ...
Ühel päeval Vello haigestus ning tema tervis hääbus silmnähtavalt. Marta jäi meest hooldades paari kuuga aastakümneid vanemaks. Üleöö tekkinud hallid juuksed kõnelesid enda eest. Aga naine ei lahkunud armastatud mehe kõrvalt hetkekski, pole siis ka ime, et see kõik ka tema tervist laasmata hakkas. Kui oled aastakümneid oma kaaslasega koos elanud, saab teist justkui üks isiksus, nagu hingaksite ühte õhku ja astuksite, igas mõttes, ühte sammu. Nii ei kujutanud Marta ettegi, et ta võib armastatud mehest ilma jääda, kuigi arstid ei andnud Vellole enam mingit lootust ja mees saadeti koju surema. Tõsi küll, oma viimased elupäevad veetis Vello siiski haiglas, sest ta vajas hingamisaparaati, mida neil kodus ei olnud. Ka need päevad veetis Marta Vello kõrval haiglas, magamata, rusutud ja masenduses, ent ometigi lootusrikkalt, ehk juhtub mingi ime ja Vello saab terveks.
Aga juhtus hoopis kõige kurvem, Vello lahkus ning tema viimaseks sooviks oli tuhastamine, ise veel lõõpides, et tema ei taha ussidele söödaks minna, parem põletagu ja visaku tuhk laiali, kuhu, selle jättis naise valikuks.
Marta, kes järgis küll leinaajal teatud reegleid, ei hävitanud ühtegi mehe asja ega teinud seda ka aastate pärast, otsustas tuha mehe urniga koju jätta. Armastusest Vello vastu või leinast tingitud kinnisideest ei tahtnud ta urni maha matta ega tuhka laiali puistata. Ta silitas igpäevaselt mehe tuhaurni ja kõneles temaga. Naine ei suutnud minevikust lahti lasta ning riskis sellega om laste eluga. Just nende laste eluga, kes kandsid Vello perekonnanime, kahe noorema lapse eluga.
Kõik neli last elasid õnnelikku abielu ja väisasid maal elavat ema tihti. Küll üritasid nad Martale selgeks teha, et urn tuleks maha matta, küll tahtsid isa tuha merre raputada. Marta ei lasknud, ta hoidis urni kümne küünega kinni, nagu elu kallimat talismani. Nii ei jäänudki lastel muud üle, kui leppida ema järjekindlusega, kuigi, tõsi küll, ema vaimne tervis valmistas viimasel ajal nendele muret. Lisaks kartis vanem õde, et isa hing ei saa sealpoolsuses rahu, kui ema minevikuvarjudest lahti ei lase. Nii juhtuski.
Ühel päeval sai Marta võõralt numbrilt kõne, kus teatati tema noorema poja surmast. Naine arvas, et keegi teeb temaga lolli nalja või on kõnega eksinud. Aga kui loetud tundide pärast kohalik võimumees ta uksele koputas ja samast uudisest rääkis, hakkas see alles naisele kohale jõudma. Tema ahastus oli niivõrd suur, et ta haaras urni ning palus Vellolt päästa nende poja elu. Aga teha ei olnud enam midagi.
Matused peeti nädala pärast ning toimusid kirstumatused, sest poeg oli kunagi soovinud seda, saada tagasi maamullaks, kui temaga midagi peaks juhtuma. Kas tundis minekut ette? Seda ei ole enam kusagilt küsida ning paljud inimesed mõtlevadki minemise peale.
Poole aasta pärast oli peres taas lein, pere noorim tütar suri uut ilmakodanikku ellu tuues. See kurb sündmus jättis Martasse ja noorema tütre perre väga sügava jälje, mida ei korva ükski heategu. Lein Marta hinges üha süvenes.
Kuigi mehe perekonnanime kadnud lapsed olid lahkunud ja urni kodus hoidmine ei ennusta head, võib olla kurbade sündmuste tekitajaks, ei suutnud Marta ikkagi urnist ja mehe tuhast loobuda, ta jagas kõiki muresid mehega. Aga see ei tundunud mitte enam armastusena, see oli haiglane kinnisidee, mis naise vaimu ja füüsist laastas.
Meile kõigile on määratud oma saatus, me saame küll selle mustrit pisut muuta, aga me ei saa saatusele kätt ette panna, sestap tuleks järgida vanarahv tarkust ja teadjainimeste väiteid, see hoiaks ära nii mõnegi varajase minemise.

30. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Ajakiri "Lemmik" on ilmunud.


 Ajakiri "Lemmik" ilmub üle kuu ja aprilli number on poelettidel. Käisin ostmas. Minge ka, sest r-kioskeid hakatakse sulgema, nii saingi teada et homme sulgeb Tallinna mnt r-kiosk oma uksed, inimesi ei käi ja pole mõtet lahti hoida. Mul vedas, jõudsin õigel ajal.

 Selles numbris on Kerttu Rakke lugu, õigem oleks öelda nende pere lugu. Tegelikult on rõhk nende perekassil, kes kannab Printsi nime. Kõigest sellest loe juba ajakirjast.

 Miks mina sellest blogin? Aga sellepärast et loo algidee tuli minult, koostasin küsimused ja ... aga sai viimaks selline ja loomulikult on artikli autoriks Kerttu Rakke. Nõnda siis!

 Üks minu lugu on taas kahjuks avaldamata ... Kirjutasin selle juba jaanuaris ja pidi veebruari numbris ilmuma, ununes, pidi selles numbris ... aga jah. Ütlen ausalt, olen pettunud ...

 Aga Kerttu lugu soovitan lugeda!
Aitäh!

Mõned fotod ka reklaamiks:
...
...
armsad Lily ja Prints



31. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 30. märts 2020

"Müstilised lood" on ilmunud!



  Poelettidele on jõudnud juba "Müstiliste lugude" aprilli numbrid.

 Eelmises numbris ilmus minu ülipika artikli esimene osa sarjast "Muljeid hundirännakutelt Kotkasulega" ning selles numbris järg. Kõik lihtsalt ei mahtunud ühte numbrisse, paraku kirjutavad seda ajakirja ka teised autorid :)

 Koostöös Evald "Kotkasulg" Piirisillaga jagame teiega neid muljeid. Olgu siis mainitud (täna juba minevikus, sest hundijooks on selleks hooajaks möödas) Kotkasulg ehk šamaan Evald võimaldab šamaanirännakutest osa saada mitmes Eesti linnas. Osasid rännakuid nimetab ta hundirännakuteks või lausa hundijooksuks.
 Kotkasulg on palunud inimestel, kes temaga koos rännakutel käinud on, kirjutada oma muljetest ja kogemustest. Paljud on ka seda teinud ning siinkohal jutustangi lugejatele põnevamatest rännakutest.

Osta aprillikuu number, nii saad ka nendest rännakutest osa või saad vähemalt aimugi mis sind ees võib oodata, kui kavatsed rännakule minna!

Evald, aitäh!

Veel veidi fotosid:
...
...
...
...
...
...
selline ta on

30. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 29. märts 2020

Mul piip on hambus, kirbud kubemes

foto: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=40&artid=82812


   Mul piip on hambus, kirbud kubemes

Veab hobuvanker endas tangusoola,
ta seljas kutsar, hallis habemes.
Üks maal mind kõnetab, samastun se`looga.
Mul piip on hambus, kirbud kubemes.

Näen kuidas ümberringi ikaldunud põllud,
need karjuvad kõik abi ootuses.
Kui miski taak, see lausa surub lontis õlgu,
kuid elan katku-aja lõpu lootuses!

Jah, sajandite järel Surmalinnud,
need langevad kõik maale parvedes.
On silmis palk sul või siis hoopis pinnud,
või karmavõlg su kulund sarvedes ...

Ei aita hala! Võta ennast kokku!
Mis sest et kõnnid kinnissilmi, mask on ees!
Sa jäta muremõtted ajalukku,
kõik hea saab alguse su iseenda seest!



29. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Kui ükskord hääbumas on elu ...

foto:  https://www.geni.com/photo/view/-1?album_type=project&end=&photo_id=6000000032060806253&project_id=24887&start=&tagged_profiles=
   Kui ükskord hääbumas on elu ...

Ma seisan käänakul,
siit rada vohab sohu.
Mu päkk on valulik,
hing marraskil on sees.

Mis on küll selle kõige
kõrval väike nohu,
kui elu suunab sind
ja otsa lõppeb tee?

Mu kallid kaaslased,
teilt palun ainult ühte,
et iial pisarais ei
nõretaks te palg!

Kui ükskord hääbumas on elu,
kustub lühter,
tee minu kalmuaeda
leiaks teie jalg!


29. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Oh, annaks jumal!

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Soomepoisid

        Oh, annaks jumal!

Ta kandlekeeli mängis Kalevalat
üks Soomepoiss, vaid oma mõtetes.
Kel hinges mäsles Talvesõja kaja,
kes minnes seisis elu-surma ees.

Ka täna täis on Soome Eesti poisse,
vaid kröömike neid jäänud siia on.
Võid teha riituseid, võid teha loitse,
on rööpad kulund, läinud viimne rong!

Ei päästa ka et soome-ugri rahvad
on suguluses ... Kasu mis on sest?
Jah, reisida on mööda ilma vahva,
kuid pea ei tea meist keegi kes on kes.

Me kodumaa on nõnda vaeseks jäänud.
Kui hääbub rahvus, kaob ka me kultuur!
Oh, annaks jumal et kõik kurvid, käänud
tooks tagasi meid, siin on meie juur!



29. märts. 2020..
Vana-Rääma
 

Reede, 27. märts 2020

Ma tahaks nutta, aga ma ei saa ...



MA TAHAKS NUTTA, AGA MA EI SAA ...

Käed kobavad pimedust. Kusagil taamal plingib valguskiir aga jõuda temani näib lootusetu. Olen kui laperdav kalts keset liivakõrbe, astun ja koban, aga ei midagi. Aga ei kedagi. Janu on.
„On see silmapete? Ehk on asi minus, tahan valgust näha ja kujutlen kiirt? Ei, kusagil ju peab ometi väljapääs olema!“
Mäletan kuidas ma lapsena öösel unesegasena kõndisin, käsikaudu pimedas toas uksepiita kobasin aga lülitit ei leidnud ega leidnud. Nagu poleks seda kunagi olemas olnudki. Nagu poleks mina see, kelle teatud toimingu vajadus unest äratas. Kas siiski äratas? Minu vaim ju magas, kuigi füüsis kondas ringi.
Järsk astang jalge all loobib mind sügavikku. Vabanemine? Kas tõesti on kusagil keegi? Kas tõesti on kusagil miski? Kas elu eksistents veel kestab või olen mina pelk surmavari, keda tegelikult enam ei eksisteerigi?
Küünarnukid tukiavad, luud valutavad ja vasak jalg ei taha sõna kuulata, järelikult ma elan. Järelikult on kõik veel võimalik, kuigi inimhingi ja füüsist laastav pandeemia võtab üha võimust ning inimesed ei tunne peale hirmu enam midagi ega kedagi. Inimesed ei tunne ennastki ära!
Ajataju on kadunud. Või aeg tõesti seisab? Ei saa nii olla! Aeg oli, on ja jääb ajas ja ruumis muutumatuks, vaid inimaju suudab või siis ei suuda, mõelda enda jaoks aja kelleks või milleks iganes. Või suudab seda ka loomaaju? Taimeaju?
Pidevalt mingid tunnelid, mingid kitsad katakombid, koridorid, mille ligased seinad on niivõrd võikad et nende vastu puutudes tunnen ennast räpase ja kasutuna. Rääsununa. Kord muutub koridor kitsamaks, kord maailmasuuruseks, nagu oleks see kummist, mis vastavalt meeleolule venib ja taandub. Spetsiifiline hais ajab öökima ning süda puperdab, nagu tahaks rinnust välja hüpata, nagu tahaks lõhkeda. Üritan omast arust käsi risti rinnale asetada, nagu koolnul, aga ma ei tunne oma füüsilist keha, seda poleks nagu üldse koos minuga. Või pole mind koos temaga?
Kusagil nutab beebi. Ei, pigem laliseb. Ei, see pole lalin, see pole ka nuttev laps, kes ema rinnale tahab. See on pigem nagu armuvalus kõuts, kui kõutsid üldse armuvalu tunnevad. Käivad oma pulmatuuridel ära, kitkutud ja puruks katkutud, nagu sõjaveteranid, komberdavad koju sööma, kräunuvad ja sortsutavad ning kaovad jälle, pikkadeks tundideks, venivateks päevadeks, lausa kuudeks. Siis tulevad, ronivad su rinnale ja löövad nurru, nagu poleks midagi juhtunudki, nagu poleks mingit armuvalu olnudki. Just sellise isase kõutsina tunnen ennast aeg-ajalt. Räsituna, kasimatuna, ent ometigi armsana, sest mind oodatakse, set mind armastatakse ja nunnutatakse, olgu ma milline tahes! Ma oleks nagu mingiks ajaks kassiks kehastunud.
Ahmin õhku, aga õhk on nii paks, see muudab kopsud veel raskemaks. Justkui kannaks endas mingit ülirasket aegade alguse taaka, millest ei saa ega saa lahti. Üritan selle maailmavalu endast välja köhida, aga see ei tule, see püsib minus sama kindlat nagu mu ahastus, just minu ahastus, sest ma pole kindel kas on üldse võimalik kellelgi teisel samasugust ahstust tunda. Ja kas on üldse vajagi? Ai, valus torge läbis sisikonda!
Käed kobavad endiselt pimedust, aga see pimedus tundub valge, kriiskavvalge, lausa nii valusalt valge, et isegi siis kui ma suudaks oma silmi avada, ei tahaks ma seda valgust näha. Kardan et see pimestaks silmad, rööviks mu nägemise, mis niigi on habras ja vankumatu.
Sirutan omast arust jala välja, kuid see on surnud. No teate seda tunnet kui olete kaua ühes asendis olnud ja jala talla alt hakkab torkima, nagu oleks keegi sinna sadu nõelu torkinud. Püüan jalga küll ühele poole, küll teisele poole sirutada, aga mitte kuidagi ei õnnestu. Kas ma olen halvatud? Kus ma üldse olen? Kes ma olen? Miks ma olen siin kus ma olen?
Mitte keegi ei vasta, ei iitsatagi, et ma saaksin natukenegi aimu mis minuga toimub, mis mu ümber toimub. Ainult tunnelid ja lõputud koridorid, sekka mõni plinkiv valguselaik, kui tegu pole mu ettekujutlusega, aga ei kedagi, ei midagi rohkemat.
Tunne spetsiifilist lõhna. Ei, pigem haisu. Kas ma ikka tunnen või tahtes tunda lihtsalt kujutlen? Kas haisu saab kujutleda? Samas, kui on olemas hais, peab olema ju ka miski või keegi. Järelikult ma siiski olen olemas. Elan? Või elab vaid minu hing, kes on füüsisest lahkunud, keha maha jätnud, või vastupidi? Kuid milleks?
Ei, ma ei saa halvatud olla, mu jalg ju surises! Ja mu põsed õhetavad, või kuumavad lausa. Olen kõrges palavikus või paranoia küüsis? Tuleks ometi keegi ja aitaks mind sellest abitust olekust välja! Või olengi ma üksinda siin maailmas? Viimane ja ainuke inimene planeedil maa?
Kurgus kriibib, nagu oleksin okastraadi alla neelanud, kuigi ma ei kujuta ettegi kuidas saab okastraati alla neelata. Aga just selline tunne on. Või õigemini selle kujutluse tunne, sest kogemus mul puudub. Või siiski?
„Tere tulemast teisest ilmast!“ kuulen võõrast rõõmuhõiget, kuid ma ei oska reageerida, ma si suuda ühtegi vebri üle huulte öelda, veel vähem rõõmu tunda, sest minu sees valitseb segadus, minu sees elab hirm ja teadmatus, kes on endale sinna pesa teinud, ega kavatsegi lahkuda.
Mingi müstilise tundega avan silmad ja ma näen. Ma näen seda valgust, mis ennist tunneli lõpus vaid viivuks plinkis ja kadus, nagu oleks see meelepett. Ma näen enda silme ees tundmatut tegelast, võõrast astates naist, kellel on lai naeratus huulil. Naerab mu üle? Ei, tal on siirad silmad.
„Tereeee! Kõige hullem on möödas. Viibisite pikalt koomas, ilmselt vanajumala enda seljataga ja ilmselgelt on teil ka kaitseinglid olemas, see on ime, et te üldse ellu jäite, või tagasi tulite!“ rõõmustab võõras taas.
Valgus on valusalt vastik aga ma näen, ma isegi muigan korraks ning võõras märkab seda. Ta paneb oma sinistes kinnastes jahedad käed mu laubale ning teeb pai. Ma tunnen! Aga mul ei voola ühtegi pisarat, kuigi võõra silmad on veekalkvel. Kas ma peaksin nutma? Aga miks? Kas ma olen emotsioonitu? On miski minus surnud?
Vajun uuesti unne, seekord unenägudeta unne, kui need eelmised nägemused üldse unenäod olid. Ma ei tea kui kaua ma vaikuses viibisin aga tunnetan et väga pikalt, ihuüksinda, justkui olematuna, tahaks taas öelda et aeg jäi seisma, ja seekord pikkadeks, pikkadeks päevadeks.
Taas jõuan samasse paika tagasi. Tunnen end üksildase lapserdava kaltsuräbalana kõrbes, kurk kuivab, kedagi ei ole, midagi ei ole. Ma ei näe.
„Kallis, palun tule mu juurde tagasi! Palun, palun, ma ei suuda ilma sinuta! Palun tule, mu kallis!“ kuuulen kellegi häält aga see hääl on kuradima tuttav. Kus kohast ma seda enne kuulnud olen? Kas ma kuulen luulusid või on see kõik päriselt? Või kuulen ma iseenda häält? Ei saa olla! Samas, ma ju ei teagi milline kõla minu häälel on või ei ole. Ma isegi ei tea milline ma välja näen, aga ma kuulen, ma suudan mõelda, järelikult olen olemas.
„Kallis...“ lausub hääl minu läheduses või mu peas ja ma kuulen nuukseid. Ma tahaks nutta, aga ma ei saa. Samas tunnen rõõmu, et emotsioonid on tagasi. Või? Mis minuga toimub?
„Te peate tänaseks kohtumise lõpetama, patsient vajab rahu. Tema seisund ei ole enam küll kriitiline Kuid kahjuks peate lahkuma, seda patsiendi tervise huvides. Me võtame teiega ühendust kohe, kui mingid muutused toimuvad. Seniks paluge jumalat või mõelge ja soovige midagi head, see võib teie kallima tervenemisele kaasa aidata.“
Jälle selle võõra naise hääl! Kellega ta rääkis? Keegi siis ikkagi oli minu juures ja ma ei kuulnud luulusid? Oehh! Ja uni saabus taas ...
„Jah, tekksid komplikatsioonid, lisaks sepsis ja me olime sunnitud teda ka ise kunstlikus koomas hoidma, sest patsiendi kopsud ei tahtnud töötada. Lisaks veel palju, palju muud. Ta on veel väga nõrk, ilmselt tuleb veel haiglasse jääda, aga teie õnneks on karantiin möödas ja te saate teda kasvõi igapäevaselt külastada.“ Kuulsin kuidas minu läheduses vesteldi, aga ma ei näinud, ma ei suutnud silmi avad, kuigi tundsin et tahaks seda väga teha. Tundsin ennast elava laibana, kes on koormaks iseendale, meedikutele ja kogu universumile.
„Tänan sind, mu arm, et sa mind üksinda ei jätnud! Ei möödunud ühtegi päeva, mil ma ei oleks sinu peale mõelnud, su eest palvetanud, kaugreikit teinud. Nüüd on kõik möödas, sa pead ainult veel kosuma, armastus on kõige võimsam ravim ja positiivsus ka. See sa ju oled, mu maailma parim, armsam ja positiivsem inimene,“ tundsin ma ära oma abikaasa, kelle südamega lausutud sõnad ravisid mind terveks. Meedikuna, kes kaheteisttunniste tööpäevade lõpus lausa kokku kukkus, pidin viibima pikalt haiglaseinte vahel karantiinis, kuni see õudne pandeemia ka mind üles leidis ja lausa kaheks kuuks haigevoodisse aheldas.
Meditsiin ja alternatiivmeditsiin peavad käima käsikäes, nii oleks tervenemine tõhusam ja inimene saaks tagasi oma immuunsuse. Sest kui füüsis lapitakse meedikute poolt kinni, jääb vaim ravimata ja kurjad jõud pääsevad taas ligi. Vaid selline koostöö päästis meedikust Maila elu, kes põdes läbi raskekujulise koroonaviiruse koos ränkade tüsistustega. Aga tema abikaasa Rainer ei unustanud naist hetkeksi, karantiini ajal tegi ta oma armastatud abikaasale kaugreikit ning peale karantiini lausa elas Maila voodi kõrval, hoides käsi peal ning puhastades tšakraid.
See on ka vastus neile kõigile, kes uskusid naise lootusetus olukorras olevat ega andnud ta abikaasale mingitki lootust.
Nüüd nad on taas õnnelikult koos ja ootavad oma esimest beebit. Kas seda, kelle lailinat naine koomaseisundis kuulis?

Kolmapäev, 25. märts 2020

Jaansoni rada 171.päev


 Kui te õue sportima või jalutama plaanite minna,pange ennast soojalt riidesse. Vähemalt Pärnus. Nii meeletult valus ja nõeluv tuul on, mul nõelus lausa talvepalitust läbi. Täna kepikõndisime kõigest 4 km.

 Tulime tagasi mööda Rääma tänavat, aga ka seal möllas tugev tuul. Samas koju jõudes olin üleni higine, tuulise ilmaga on rohkem võhma vaja, sestap saime paraja tambi. Ühe jutiga pmst kepikõndisime, ainult et ma põikasin Bestri poest korra läbi.

 Homsest pidavat soojemaks minema, ootan väga.

Lisan ka mõned fotojäädvustused, nagu ikka. Ja siis asun kirjatööd tegema.

Olge terved!
joonistasin näo pähe ja minek! :)
päike
...
meie tuuline rada ...
tuul tõi Germole pisara silma ...
1 km läbitud
2 km läbitud
Germo on ikka rõõmus :)
ilus aga tuuline ...


25. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 21. märts 2020

KUS KOTKAD LENDAVAD - Kenneth Meadows


 Minu öökapil on aastaid üks imehea raamat ja ta ei seisa ega kogu tolmu. Olen seda päris mitmeid kordi lugenud ja loen ikka ja uuesti, sest see on minu jaoks nagu piibel. Soovitan kõigil huvilistel lugeda Kenneth Meadowsi "Kus kotkad lendavad" alapealkirjaga "Šamanistlik tee sisemise tarkuse juurde" raamatut! Miks? Sest see on väga õpetlik ja tark raamat, juhend ja tervendaja kogu eluks. Ausalt!

 Millalgi sai sellest raamatust ka Kotkasulega räägitud ja ka tema kiitis selle väga heaks. Olen armastatud šamaaniga ühel arvamusel.

 See raamat õpetabki kuidas jõuda sisemise tarkuseni, ja seda nii otseses, kui ka kaudses mõttes. Kaudses sellepärast, et raamatut lugedes tuleb endaga tööd teha, vaimutööd. See ei ole ilukirjanduslik teos, mille loed läbi ja paned riiulisse tolmama. Kui sul on ikka soov, nii ennast, kui maailma parimaks paigaks muuta (kasvõi läbi oma tunnetuste ja tajude ja enese jaoks) võta see raamat lugeda!

  Jah, mina seda välja ei laenuta, sellel raamatul on minu elus tähtis roll, sest sain selle kunagi kingituseks tänaseks taevastel radadel viibivalt Eesti nõialt - Riho Ammerilt. Saadan talle taas suured ja siirad tänusõnad sinna üles, sest tean, et ta saab need kätte. Aitäh!

Millest raamat kõneleb? Kui sulle pakuvad huvi näiteks mõisted: alfa-tasand, aura, chakra, chi, ettekuulutamine, intuitsioon, karma, maagia, mana, rituaal, šamaanlus ja paljud, paljud teised, oled sa just õige raamatulugemiseks kätte võtnud.

 Õnnelikku sisemise tarkuse juurde jõudmist!

Kus kotkad lendavad

Šamanistlik tee sisemise tarkuse juurde

Inglise keelest tõlkinud Doris Üüde
288-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat sarjast Esoteerikasari
Sinisukk 1996
Raamat on läbi müüdud

Kujundanud Artur Jurin
Mõõdud 135 × 195 mm
ISBN: 9985812700
Veel samal teemal:

21. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Ühispalveks tõstame käed


  ÜHISPALVEKS TÕSTAME KÄED

Ma mõnikord mõtlen koroonast,
ja piljardist mõtlen ma ka.
Ning unistus kaunist Veronast-
ei iialgi lõppeda saa!

Kuid täna ma unistan Sinust,
Su silmade mustavast ööst.
Ja laulevast kevadelinnust,
kel pesa on all maja rääst!

Kuid homne, ma tean, tuleb helge,
täis õnne ja õnnistust hing.
Nii kaua kui mõistus on selge,
ei pigista jalas ka king!

Mu sõbrad, teid kutsun ma üles,
ühispalveks tõstame käed!
Et kaunima kodumaa süles,
ei murraks meid murede väed!

Sest kevad on tulnud, ta pale
täis rõõmu on, joovastust ka.
On nutta ja halada vale,
kui avali õnneks on maa!



21.märts. 2020.a.
Vana-Rääma


Reede, 20. märts 2020

Tänases Nelli Teatajas



 Kui tahad teada kuidas armastatud lauljal Airi Vipulkumar Kansaril Indias läheb, osta täna ilmunud Nelli Teataja ja loe.

 Armsale Airile suured tänud! Jälgin igapäevaselt Kansarite elu sellel eksootilisel maal ning hoian ennast kursis. Põnev on. Mulle meeldib.

 Küll aga on artikli pealkiri eksitav, nende pere läks Indiasse siis kui koroona viirusest polnud aimugi ning nad külastavad Indiat iga paari aasta tagant, sest Airi abikaasa Vipulkumar Kansar on indu. Mina vastutust pealkirja eest endale ei võta. Eksituse eest palun toimetuse nimel vabandust. Suhtuge sõbralikult, Kansarid tõesti ei valinud karantiinipaigaks Indiat.

 Aga teiegi saate selle armsa pere elu Indias jälgida, ikka sotsiaalmeedia kaudu.

Suured tänukallid ja mõnusat nautimist!

Paar fotot veel:
...
...

20. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 19. märts 2020

Jaansoni rada 170.päev


 Issand kui hea on olla!
Kui ma täna hommikul kell 7.55 silmad avasin ja päike läbi ruloo sisse säras, said plaanid paika. Jah, eilset ilmateadet piiludes, nägin et täna on rajapäev, et reedel ja laupäeval pöörab ilm taas ära, tuli juhust kasutada.

 Täna on ka väike juubel, 170. korda rajal. Tõsi küll, viimasel ajal oleme natuke laisemad olnud ja see annab tunda. Kui ma eile nägin et kaalunumber on pool kilo suurem, ei olnud tunne just hea. Lisaks annab see kepikõndides väga tunda. Läbisime 6,3 km, kuigi oleks võinud ka 5 km-ga leppida, sest võrrit korralikult võhmale. Aga see on ju hea.

 Millalgi blogisin, et ma pole ammu enam haige olnud, aga möödunud esmaspäeval käis haigus minust üle. No hommikul ärkasin nohuga, mis esmapilgul tundus halastamatu, aga sain temaga sõbraks ja saatsin minema.
Solvusin?Kuidas ma ühe päevaga nohust lahti sain? Mul on riiulis igasuguseid erinevaid omatehtud tinktuure ja siirupeid, võtsin päeva jooksul 3 lonksu kuusekasvu siirupit, ühe flovomedi tableti, tegin reikit ja silvat ning kandsin omatehtud (erinevatest mineraalidest) käekette ka öösel käe peal. Jah, mõni võib naerda, aga teisipäeva hommikul tõusin ilma nohuta, vaid nina ja ninaalune olid veel sellest happelisest vedelikust, mida kogu esmaspäeva ninast jooksis, lausa katki.

 Alternatiivmeditsiin aitab ka tervendada. Nii on ja nii jääb! Meie oleme terved ja õnnelikud, olge teie ka!

Fotod:
stardiks valmis
Germo ka rõõmus kuigi tuli ehituselt läbi pugeda :)
meie armas rada
imeline päike tervitas meid rõõmsalt

1 km läbitud ...
2 km läbitud ...
3 km läbitud
lemmikkohas
vaja ju jäädvustada :)
muska ehitab :)


19. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 17. märts 2020

RASPUTIN - Valev Mirtem


 Selle lektüüri, mis on ehtinud mu riiulit juba eelmisest sajandist, võtsin uuesti lugeda. No põnev on ja ajalugu ongi alati põnev. Vähemalt minu jaoks, kellele pakub huvi meie vaimsete gurude ja õpetajatele elulugu. Prohvet Rasputin kuulub kindlasti nende hulka.

 Jah, olgugi, et ametlikult teda prohvetiks ei saaduski tunnistada, sest revolutsioon tuli vahele, aga Rasputin oli, on ja jääb prohvetiks.

 Antud raamat kõneleb Rasputini elust läbi tsarinna õuedaami Anna Võrubova päeviku, lisaks on oma mälestused kirja pannud ka naine, kellesse Grigori Rasputin armunud oli - Jelena Džanumova.

 Kolmandaks kirjutab Valev Mirtem essee Rasputini eluloost ja lisaks veel ka tantra gurust - Oshost- keda kutsuti India Rasputiniks.

 Väga põnev oli lugeda suure mehe elulugu läbi erinetvate inimeste silmade, mis kõik kõnelesid samas keeles, aga erineva nurga alt.

 Jah, ma ei lugenud seda raamatut esmakordselt, aga mõnda raamatut kohe tahad korduvlugeda ja see on üks nendest.

 Prohvet Rasputin oli väga väekas ja võimuahne tegelane, kes pälvis, lisaks paljudele, tsaari ja tsarinna soosingu. Samas teda ka vihati sama kirglikult. Ühesõnaga tegelikult jagas tema käske ja keelde toonases tsaaririigis, mis pole kunagi saladuseks olnudki.
 Ajaloost teame et Romanovite dünastis murdis raskekujuline verehaigus -hemofiilia- inimesi, just Rasputin suutis seda haigust põdevaid inimesi aidata.

 Minul oli kunagi au tunda ühte tundtu Eesti nõida -Riho Ammerit- kellega me tihti Rasputini elulugu lahkasime. Miks?
 Teadupärast olid Riho isapoolne vanaema, tuntud Äksi Nõid - Hermine Elisabeth Jürgens ja Rasputin vaenujalal, sest kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.

 Mõnus värskendus sellesse karmi aega viib mõtted mujale ja laeb postiivseenergiaga. Võta sinagi mõni lemmikraamat kätte ja loe!

Tutvustus:
Viimasel ajal on taas elavnenud huvi ühe kõigi aegade suurima ekstrasensi, skandaalse Grigori Rasputini vastu.
Eesti keeles on see nüüd esimene Rasputini tutvustus raamatu kujul. Raamat koosneb neljast erinevast jutustusest. Kõigepealt tsaarinna õuedaami Anna Võrubova päevik nagu see ilmus omal ajal «Rahvalehes». Teiseks pakume lugeda Jelena Džanumova mälestusi «Minu kohtumised Rasputiniga». Seegi on ainulaadne jutustus – seekord naiselt, kes tänu sellele, et Rasputin oli temasse armunud, sai viibida tema lähikonnas, nägi ja kuulis kõike, aga ei mõistnud mitte midagi. Ometi on ta suutnud Rasputinit ümbritsenud õhkkonda värvikalt edasi anda.
Kolmandaks pakume Valev Mirtemi essee, mis annab Rasputinist tervikliku eluloolise käsitluse ja neljandaks veel kirjutise tantra gurust Oshost, kelles võiks näha Rasputini taaskehastust: kuigi nad on väga erinevad, Rasputin harimatu, räme ja jõuline, Osho haritud, habras ja nõrga tervisega, ühendab neid mõlemaid seksuaalenergia kasutamine vaimseil ja vaimulikel eesmärkidel.
Mõõdud 120 × 178 mm

Rasputin

175-leheküljeline taskuformaadis ja pehmes köites raamat
Perineum 1998
Raamat on müüdud

17. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 10. märts 2020

Mõni päev ongi üleni päikeseline


 Täna on minu jaoks erakordne päev. Pärnu Vanalinna Põhikooli õpilastega kohtumisest ma juba põgusalt blogisin, aga tänases päevas on veel palju head. Alustan siis algusest.

 10 kuud tagasi oli minu elu,otseses mõttes, ummikus ja seda seoses tervisega, millest olen samuti bloginud. Ühesõnaga 2019. aasta mai algul avastasin (tänu sõbranne Annelile) endal karmi haiguse - diabeedi. Olin nii hullus seisuses, et arstid küsisid mitmeid kordi ega ma insulti või infarkti ei ole hiljuti läbi elanud. Ühesõnaga olin infarkti ja insuldi eelses seisundis, sest kõik mu analüüsid olid korrast ära ja veresuhkur näitas 19,9. Olgu siis mainitud, et kuni 6,1 on normaalne. 12,0 ja 15,0 veresuhkru näiduga on inimesed kooma langenud, sestap olid kõik hirmul. Kui ma järgmise päeva hommikul jala Perearsti Keskusesse kõmpisin, mõõtis perearst veresuhkrut ja see näitas 17,8. Ikka oli seisund väga kriitiline. Lisaks olid ka hemoglobiin, kolesterool, ka maksa- ja maonäidud (lisaks kõigele) täiesti katastroofiliselt korrast ära.
 Päeva pealt korrigeerisin ümber oma toidusedeli, jätsin välja kõik praetud toidud (mul pole isegi toiduõli kodus), loobusin võist (kasutan või asemel avokaadot), suhkrust (kohvisse panen magusainet, kuna vajan), kartuli (vaid harva tarbin ja supisse lisan mõne) ja paljud muud toidud. Söön 4 korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Süsivesikuid tarbin vaid hommikusöögi- ja lõunasöögiga. Leiba ma ei söö, aga vaid 2 viilu saia tarbin päevas, ühe viilu hommikupudru kõrvale, teise lõunaprae kõrvale. Ühesõnaga minu söögisedel näeb välja enamvähem selline:

Kell 9 hommikusöök: täisterast kaerahelbepuder, mille sisse lisan marju (mustikaid, mustsõstraid, pohli, vaarikaid, maasikaid), lusika otsaga tseiloni kaneeli, veidi kanepijahu ja seesami-, tsia-, kõrvitsa (jt) seemneid. Kõrvale tass piimaga kohvi, millesse lisan magusainet (ja see ei tee paha!) ning lisaks veel viil seemnesaia, millele lisan või asemel avokaadot ning veel kas juustu, vorsti, kala, kana, muna jne...

Kell 13.00 lõunasöök: kuna ma kartulit enam eriti ei armsata, no ei maitse lihtsalt (kuigi olin enne väga kartuli sõber) siis keedan kas tatart, bulguri, riisi, läätsi jne...kõrvale tükk liha (ka sealiha) , soovitavalt looma-, kala-, või kanaliha. Lisandiks tomatit, paprikat või kurki. Ja hapukoort ka, kuna kreeka jogurt ajab mind oksele juba seda nähes. Prae kõrvale söön ka viilu saia (avokaado ja näiteks vorstiviiluga) . Kõrvale tass piima, keefiri, teed, kohvi või ilma suhkruta smuutit.

Kell 17.00 järgmine söögikord: juurviljasupp ja kõrvale keedetud muna (mitte igakord, sest võin süüa vaid 3 muna nädalas), tomat või mingi muu juurvili. Ka juust, sest juustu võib diabeetik ka vahepalaks süüa, see ei tõsta veresuhkrut. Vahepalaks söön ka puu- ja juurvilju.

Kell 21.00 õhtusöök: tavaliselt jupp kana või kala ning kõrvale tomatit või kurki.

 Miks ma sellest kõigest kirjutan?
Ahjaa, kevadel avastati ka, et mu kilpnääre on väga haige, sõlmi ehk healoomulisi kasvajaid täis. Diabeetikutel jäävadki kilpnääre, süda ja neerud tihti haigeks, ja silmad ka. Ja paljud diabeetikud on sunnitud kahjustatud neerude pärast dialüüsis käima, kuna neerud ei tööta ja kusihape läheb verre. Aga kuna mina tegin oma toidusedeli ümber, ei liialda toiduga, on minu süda ja neerud korras.
  Ühesõnaga, käisin möödunud laupäeval Tallinna Endokrinoloogia Kliinikus kontrollis ja täna sain vastused. Kolesterool on korras, neerunäit on korras, kilpnäärme analüüsid on korras ja ülla-ülla, mu veresuhkru keskmine näit on 6,2, peaaegu nagu tervel inimeel. Ja ausalt öeldes pole see ka peale söömist kõrgemaks tõusnud. Olen saanud diabeedi täielikult kontrolli alla, aga ...Olen inimene, kes on eluaeg olnud seda meelt, et meditsiin ja alternatiivmeditsiin peaksid ühte sammu astuma. Astun mina nende mõlemaga ühte sammu, ma ei tea ammu enam mis on külmetushaigused! Kuidas ma seda teen?

 Kunagi, 20 aasta eest käisin ma Tallinna Intuitiivteaduste Koolis ja peale seda tegelesin põgusalt intuitiivteaduste praktiseerimisega, kuigi viimaste aastate teadmised ja kogemused olen põiminud oma loomingusse. Eelmisel aastal toimus taas suurem avanemine, aga sellel ma pikemalt ei peatu, ütlen vaid niipalju, et käisin uuesti reiki kursustel ja täna m enam ei salatsegi, et tegelen sellega. Nüüd tahad teada mis on reiki? Reiki on eelkõige enese tervendamine või eestikeeli "käedpeal" ravimine. Jah, ma tegelen sellega intensiivselt ning üheks mu tervise edu pandiks on ka veel Palo Santo pühapuu, mida regulaarselt põletan. Selle imepuu eeterlikud õlid on niivõrd kasulikud ... ühesõnaga tegu on loodusliku antibiootikumiga. No ja Silva meetod on ka mu igapäevane kaaslane, olen selle põiminud reikiga tervendamise ja see toimib.

 Lisaks elab sama režiimi järgi ka Germo ning ta on 10 kuuga kaotanud, tänu tervislikule toitumisele, 18,1 kg ning kaalub täna 79,9 kg. See on hea. See on väga hea, sest ülekaal on alati liiast ning Germo tarbib niigi palju ravimeid, ei ole hea nende annust suurendada. Lisaks olen saanud selle kõigega ka Germo epilepsiahood (mis iga aastaga on läinud kordi raskemaks) kontrolli alla, viimati vaevles ta haigushoogude käes 1.12. 2019. Reiki, Silva ja Palo Santo on, koos meditsiiniga, meie tervise edu pandiks.

 Olge teie ka terved!

10. märts.2020.a.
Vana-Rääma

Imeline päev Pärnu Vanalinna Põhikoolis


 Täna käisin eesti keele ja ühiskonna õpetuse nädala raames Pärnu Vanalinna Põhikooli aulas õpilastele rääkimas kirjutamisest ja kõigest emakeelega seonduvast. Oli üks armas päev, aitäh!

 Tänud teile, Marje Vaan ja Eve Hirvela! Tänud ka kõigile teistele! Lapsed kuulasid huviga ning olid hiirvaikselt, mina muudkui jutustasin ja jutustasin, aga lendas liiga kiiresti, pool jäi rääkimata :)

 Armas oli üle pikkade aastate kohtuda oma kunagise inglise keele õpetaja Evega, keda aastad üldse muutunud ei ole! Ja armas oli kohtuda ka oma kunagise kolleegi Marje Vaaniga, ei oska sina ka vananeda! :)

 Üleüldse on see koolimaja mulle armas, õppis ju seal ka kunagi mu noorem poeg. Hetkel töötab seal päris mitu tuttvata õpetajat, kaasa arvatud mu kunagine pingipoolik Liliana, oli vahva ka sinuga kokku joosta!

 Uute kohtumisteni ja siirad tänud ka tüdrukutele, kes te intekaid tegite!

Fotode eest tänud Marjele, aitäh!
min ja raamtud
mina ja nemad :)

õpilased ja õpetaja Eve Hirvela
tüdrukud teevad tööd ja ootavad autogramme :)


aitäh!
niisiis ...


10. märts. 2020.a.
Vana-Rääma