ÜHISPALVEKS TÕSTAME KÄED
Ma mõnikord mõtlen koroonast,
ja piljardist mõtlen ma ka.
Ning unistus kaunist Veronast-
ei iialgi lõppeda saa!
Kuid täna ma unistan Sinust,
Su silmade mustavast ööst.
Ja laulevast kevadelinnust,
kel pesa on all maja rääst!
Kuid homne, ma tean, tuleb helge,
täis õnne ja õnnistust hing.
Nii kaua kui mõistus on selge,
ei pigista jalas ka king!
Mu sõbrad, teid kutsun ma üles,
ühispalveks tõstame käed!
Et kaunima kodumaa süles,
ei murraks meid murede väed!
Sest kevad on tulnud, ta pale
täis rõõmu on, joovastust ka.
On nutta ja halada vale,
kui avali õnneks on maa!
21.märts. 2020.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar