Loetud sai Raivo Seppo romaan "Nirvaana rada." Tuleb tunnistada, et raamatut ostma kutsus selle pealkiri sellel korral. Uurisin, et samal autoril on päris mitu raamatut ilmunud, aga antud raamat on esimene, mille ma tema omadest läbi lugesin. Võibolla loen veel Raivo Seppo raamatuid, võibolla mitte. Eks ma tunde, pealkirja, kaantel ja sisututvustuse järgi neid soetan. Aga sellel korral pettis raamatu pealkiri mind ära, sest see just kutsus ostma, aga süžee kahjuks üldse ei kõneta. Andke andeks, aga no ei kõneta. Ma ei saa sinna midagi teha. Käekiri on kuidagi nii teine, stsenaariumi ülesehitus ei haara, ei haaku. Teema on selline, et tekitab küsimusi: miks, milleks, mida sellega öelda tahetakse? Jne ... Võimalik, et mõni teine Raivo Seppo raamat kõnetaks, haaraks ja paneks koguni mitmel korral lugema, aga antud raamatuga on nii. Ütlen alati enda subjektiivse arvamuse ja emotsiooni välja, mis ei tarvitse teiste omadega ühtida, aga ega igale lugejale oma. Võibolla mu parim sõber loeb selle läbi ja kiidab taevani. Tore. Aga au ja plusspunktid autorile, et ta seda suurt tööd teeb - kirjutab! Pikemalt ma siin ei peatu, kohe kopeerin tutvustava teksti, eks siis ise otsustate, kas loete või mitte. Pöörane lugu elukutselisest hädavaresest, vanemapoolsest tibist, kes kirjutab viisteist aastat korstnasse ja kihutab Londonisse, otsustades oma sõbranna, ettevõtlikuma tibi kõrval eluga uuesti alustada. Paraku selgub, et hiidlinnaski on juba kohad kinni ja kaunis pealispind hoolikalt võõbatud. Peab muidugi katsetama mitmetel aladel, millest ükski ei passi või ei vasta standarditele, mida valgel inimesel on õigus nõuda. See-eest suhtluseks rikkalikus keskkonnas kohtab tibi põnevaid inimtüüpe, armastust, vihkamist, armukadedust ja igasuguseid kahtlasi harrastusi, kuhu temagi kaasa haaratakse. Lõpuks kohtab ta oma unistuste ametit, rolli, mida ta on elus põhimõtteliselt siiani täitnud ka rahata. Kuid vahele astub hirm, tavaline, inimlik, nii oleviku kui tuleviku ees. 20. juuni 2026. Vana-Rääma
