Loetud sai Jaak Jõerüüdi proosateos, mis kooneb kaheksast novellist ja ühest lühiromaanist. Algus tekitas segadust, sest ma ei jõudnud kokku lugeda ega ei tundnud tegelikult ka huvi kuimitu korda raamatu autor esimeses novellis kasutas sõnaühendit "istus kohvikus..." Ütlen ausalt, muutus lausa tüütuks. Aga eks meil kõigil ole oma stiil, käekiri ja lemmikväljendid ning nii lausete kui terviku ülesehitus. Mis sobib ühele, see ei tarvitse teisele sobida. Samas kõik teised novellid olid minu jaoks väga loetavad, sellised aeglased ja hingamisruumikad. Aga ... No see lühiromaan, küll kogu austusest kolleegi vastu lugesin ka selle otsast lõpuni, kuigi see pole üldse minu stiil, ka minu lugemisstiil mitte. No ei sobi lihtsalt mulle. Mitte millestki ei saanud vahepeal aru. Ma olen aktiivne lugeja ja mu lugemus on suurem kui väga paljudel teistel, seega olen lugenud ka enne neid romaane, mis on koostatud nagu kirjavahetuse põhjal, aga sellisel juhul on kuupäevad, aastaarvud ja kellaajad isegi just need, mis stsenaariumile juurde annavad, ei võta. Aga kui neid ei ole, muutub lugetavus väga halvaks ja palju läheb kaotsi, nagu antud lühiromaani puhul. Ja ma juba isegi kahtlen, kas seda saab ikka romaani alla liigitada. Kahtlemata on kirjanik Jõerüüdil oma käekiri välja kujunenud ja ta on väga tark mees. Olen ennegi ta raamatuid ja ka luulet lugenud. Minu jaoks on antud lühiromaanis liiga palju lembelüürilist luuleiseloomu. Kogu teos on häirivalt kaootiline ja segadust tekitav. Jäigi lõpuni arusaamatuks, kes neist tegelastest antud lõigu kirjutas ja see pole ka kindlasti romaan, mida ma korduvlugeda sooviksin. Sestap pean aususega nentima, et see raamat mulle ei meeldi, vähemalt lõpuosa. Novellid on loetavad ja mõtlemapanevad. Omanäolised. Aga teades kui suur töö on raamatu kirjutamine, siis midagi halba ma ei ütle, ega mõtle. Pigem ehk loen veel mõne kirjanik Jõerüüdi raamatu tulevikus läbi. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka. Jaak Jõerüüdi uus raamat sisaldab novelle ja lühiromaani. Kõik tegelased on kaasaegsed inimesed kaasaegses keskkonnas oma kaasaegsete harjumustega. Kuid nende elu, mis võtab vahel ka tragöödia või draama kuju, on ikkagi ajatult üldinimlik, kätkedes kirge ja võõrandumist, jõhkrust ja ilujanu, valelikkust ja alandlikkust, surma ja armastust.
"Kodune pank Milanos tundus asuvat sama kaugel kui lõunapoolus, kas ta kunagi sinna enam tagasi jõuab?
Selline kaugus on ohtlik, niisugune tunne tuli. „Ohutu kaugus”, aga kellest või millest? Tegelikult? Mida need kirjanikud mõtlevad oma fraase pildudes?
Ta lülitas konditsioneeri välja, ja lükkas hotellitoa akna praokile. Piiritaja vihises õhku lõigates välgukiirusel otse akna tagant läbi nagu Jaapani mõõgameistri Hattori Hanzō võitmatu mõõk, mida jumaldasid kõik kultusfilmi „Kill Bill” peategelased-tapjad." 2. juuli 2026. Vana-Rääma
