Loetud sai Adena Sepa poolt kirja pandud lühiromaan "Sädemed tuha all." Selle autori teosed ma mäletamist mööda enne lugenud ei ole. Ma ei tea, kas tal on neid veel ilmunud, aga kui on siis loeksin ilmselt ikka, kuigi see raamat mind ei köitnud, ei haaranud. Ilmselt on ka sellel raamatul lugejaid. Minu puhul ongi nii, osasid raamatuid, mida ma kaua loen, ma niiöelda fännan ja osasid, mida ma kaua loen, ei fänna. Osad vajavad pikemalt läbimõtlemist, neelan neid meelega kauem, aga osade lugemine ei suju. Selle puhul on tegu teise variandiga. Igav oli ning süžee venis ja venis, olgugi et raamatus on vaid 112 leheküge. Austusest kolleegi vastu lugesin siiski lõpuni ja lahendus ka tuli. Teema ka ei paelu, sest elus on neid alkohoolikuid ja petmisi liiga palju ning siin tegelikult ei ole midagi taunivat, aga ka midagi harivat. Ühesõnaga emotsioon, kui selline ei jõudnud minuni, mis ei tarvitse tähendada ka seda, et emotsioon raamatus puudus, pigem võib ka tegu olla sellega, et ta ei haakunud minuga. Ühesõnaga lugege ise, mida ma siin ikka heietan. Aga austus autori vastu jääb, sest ta kirjutab ning ma tean mida tähendab kirjatöö. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti, mis iseenesest kutsub lugema. Saaremaal elava kirjaniku kolmanda romaani peategelaseks on lihtne ja kuldsete kätega maapoiss Kevin, keda huvitavad autod. Maale vanavanemate juurde suvitama sõitnud tudengineiu Laura ja Kevini vahel lööb lõkkele armuleek... Samal ajal hakkavad aga töökojas hargnema kriminaalsed sündmused: Kevinit rünnatakse öösel, mängu tulevad narkootikumid...
Ja järsku tundub kõik ilus purunevat... Kas jääbki nii alatiseks? Vastuse leiate päris viimastelt lehekülgedelt. 23. juuli 2025. Vana - Rääma
