Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
Kuvatud on postitused sildiga Leida Kibuvits. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Leida Kibuvits. Kuva kõik postitused
pühapäev, 19. aprill 2026
SOOMUSTÜDRUK - Leida Kibuvits
Lugeda ühte raamatut suisa 10 päeva, on minu puhul ebatavaline. Milles on asi? Jah, ma olen raamatu, millel on üle 600 lehekülje, lugenud läbi 4 õhtuga, aga ... nagu öeldakse "kõik päevad pole õed ja ööd ei ole vennad" (või on see vastupidi), kehtib see ka raamatute puhul. Mõni haakub, haarab ja kutsub kaasa, teine venib ja venib, hullemini kui närimiskumm, enamus süžeest koosneb olustiku kirjeldusest ja tegevus üldse edasi minna ei taha. Millise raamatu kohta kehtib viimane iseloom? Eks lugege raamatut või lugege see blogipostitus siin lõpuni. Ja antud raamat on 1932 (ligi sajand tagasi!) võitnud romaanivõistluse. Miks ma selle raamatu lõpuni lugesin, kuigi see üldse ei haakunud ja igal õhtul raamatukaasi sulgedes, mõtlesin, et järgmisel õhtul ma seda enam ei ava. Aga miks ma avasin ja lõpuni lugesin? Vaat sellepärast, et minu alateadvuses oli selline info, et antud teosel on mingi seos Tammsaare omadega. Ja ma ei eksinud. Aga mis osas? Vaat, ei ütle. Lugege ise raamt läbi! Kiusan? Las ma siis kiusan, teen seda väga harva, polegi vist aastakümneid teinud. Ja ei pea silmas muud kiusu, vaid just seda, mis puudutab raamatute lugemist. Kauem ma sellel teemal ei peatu. Ahjaa, eks ajad oli ja hulga teistsugused, inimestes elas pidev pelg. Tegelikult elab ka praegu, aga nüüd juba diagnoositakse ja sildistatakse emotsinaalsemad inimesed ATH-ks või suisa bipolaarseteks. Ja veel hämmastav on see, et need diagnoosi saanud inimesed selle üle veel uhkust tunnevad ja kuulutavad kõikjal, ka sotsiaalmeedias, kus kohast iga info kulutulena avalikku ruumi pääseb ja paljunema hakkab, nagu pandeemia. Minu jaoks on suur viga siin teoses see, et autor kirjeldab pidevalt ja liiga palju olustikku, mis muudab teose mitteloetavaks ning tekitab tunde nagu oleks tahetud meelega süžeed pikemaks venitada. Aga paraku ei too ta tegelaskujude iseloomu meie ette, no ei räägi lahti mitteühegi tegelase hingeelu, et miks ta on selline nagu on. Kahjuks liigitab autor inimesi kas halbadeks või headeks, see ongi kogu nende tutvustus. Mitte midagi tegelaste kohta teada ei saa, need jäävadki nagu udu sees vegeteerivateks tegelasteks, kelle olemasolu on isegi mitteusutav, olgugi, et mõningail andmeil on see teos autobiograafiline. No ei tea, aga ilukirjndus lubab palju, lubab kirjutada autobiograafilisi, poolautobiograafilisi ja väljamõeldud või kellegi eluloost spikerdatud ( inspiratsiooni saadud)teoseid. Kirjapilt ja sõnad ning sõnaseade oligi sajandijagu päevi tagasi teistugune, üsna mittehaakuv, nämmutav ja igav. Ometi oleks mina tahtnud just sellel ajal elada. Kummaline. Ma ei ole Leida Kibuvitsa teisi teoseid lugenud aga praegu ei loeks ka, kuid kunagi ehk isegi loeks. Nüüd tahaks midagi haaravat lugeda, sellist, mis ka köidab ja korda läheb. See raamat kahjuks ei lähe, olgu ta milline klassika tahes. No pole lihtsalt minu lemmik, nii ongi. Aga võibolla sinu lemmik on, ma aksepteerin seda, aga korduvlugema ma seda raamatut iial ei hakkaks, sest juba ajast on kahju. Aga tutvustav tekst ka siia. Autobiograafilisel ainesel põhinev sotsiaalne olustikuromaan, milles jälgitakse sitke ja trotsliku agulitütarlapse läbi raskuste kulgevat elu- ja arengukäiku.
Romaani «Soomustüdruk» esitrükk (lühendatult) ilmus 1932. a., taastatud kärbetega ja ümbertöötatud teine trükk 1957. a.
Kolmas trükk. 19. aprill 2026. Vana-Rääma
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
