esmaspäev, 30. september 2019

Me olime kui kluugutavad kured

foto: https://menu.err.ee/957273/galerii-kured-ja-luiged-naitavad-poegi

  ME OLIME KUI KLUUGUTAVAD KURED

Vaos päike hõbedase paju taha,
tõi hämaruse kaasa videvik.
Me istusime paju äärde maha,
meid jälgis vaid me kahe silmapilk.

Ses õdakus ei olnud ühtki muret,
ei olnud kurbust, meeletesegadust.
Me olime kui kluugutavad kured,
kui Muusa embaks kirgast Pegasust.

Kuid hommik saabus, vihmane ja vaame,
näis, nutab taevas, hajunud on õnn.
Sa olid justkui ära, kalk ja kaame,
kui pahandusi teinud poisipõnn.

Jah, mõnikord on nii et päevad pole
kõik ühtemoodi õnnepisarais.
Ka siis kui laskud palves kummargile,
ei tarvitse sa näha Jumalaid!


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Iga kord ...

foto laenatud siit: http://nagi.ee/photos/Hellake/15146293

       IGA KORD ...

iga kord
kui ma sulle mõtlen
sa tuled
ja kustutad tule

ma ei näe enam midagi
ma ei näe enam kedagi
ma ei näe ka oma mõtteid
mis enne sinu tulekut olid ehtsad
nii paganama ehtsad
lausa käega katsutavad

iga kord
kui ma sulle ei mõtle
sa lähed
ja jätad tuled lõõmama
nii valusad tuled
et need lausa kõrvetavad

ma ei saa enam vaadata
ma ei saa enam näha
sest ma põlen
nagu põrgutuli
katlas

palun jää(d)!


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Oktoobrikuu numbrid on ilmunud!



 Oktoobrikuu numbrid potsatasid täna mu postkasti, seega peaks need ka kohe poodidesse jõudma või on juba jõudnud. Tegu on siis ikka endiselt ajakirjadega "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused," mille kaasautor ma endiselt olen.

 "Müstilistes lugudes" on sellel korral avaldatud mu 3 lühijuttu/novelli:

"Roheliste silmadega mees"
"Seitse pohla"
"Kõik on ajudes kinni"

 Nagu ikka, kirjutan ma sellesse ajakirja müstiliste sugemetega ja, võib ka öelda, õpetlikke jutukesi, nagu ajakirigi on. Nii näiteks kõneleb jutuke "Kõik on ajudes kinni" mehest, kes mitte ei taha uskuda müstilistesse juhtumistesse, kuni kõik temas muutub ja ta saab abi.
  Jah, eks ma isegi tegelen aeg-ajalt müstiliste asjadega, näiteks hetkel on käsil oma mööbli energeetiline puhastamine ja laadimine kõiksuse püramiidi abil. (lisan siia ka püramiidist foto)

 "Saatus & Saladustes" on sellel kuul avaldatud mu lühijutuke "Magaks nagu tühja, haisva taara kasisu," mis on väga eluline ja kõneleb ühest joodiknaisest, kes abiellub karsklasest mehega. Mis saab edasi, sellest loe juba ajakirjas.

 Lisaks lühijutule saatsin selle kuu numbrisse Maria Heina luule, kuhu on kahjuks jäetud autori nimi lisamata. Vabandan toimetuse nimel ning loodan, et järgmisesse numbrisse pannakse ka "selgitus."

 Kui ka sina arvad et sinust saaks põneva loo nendesse ajakirjadesse siis minu postkast on avaltud!
Kui ka sina arvad et sinu luule võiks ajakirjas "Saatus & Saladused" ilmuda siis võta minuga ühendust juba täna! Aitäh!

Fotod:
"Roheliste...." vol 1
"Roheliste..." vol 2
"Seitse pohla" vol 1
"Seitse pohla" vol 2
"Kõik on..." vol 1
"Kõik on..." vol 2
"Magaks nagu..." vol 1
"Magaks nagu..." vol 2
Maria Heina luule ajakirjas "Saatus & Saladused"
kõiksuse püramid millega lean ja puhastan esemeid


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 29. september 2019

ÄIATAR - Rein Põder


 Rein Põdra raamatuid olen ennegi lugenud ja loen kindlasti veel, sest mulle tohutult meeldib selle kirjaniku käekiri! Just panin öökapilt riiulisse R.Põdra raamatu "Äiatar," mis on küll kirjas romaanina aga tegelikult koosneb raamat neljast novellist, pigem on tegu romaaniga novellides aga see selleks, täiesti loetav raamat on see niikuinii!

 Ma väga austan ja kummardan autoreid, kes oskavad ja jutustavad vanas keeles, kellel on väga rikas keelekasutus ja sõnavara. Reinul on, leidsin palju äratundmisrõõmu, keelekasutust, mida pruugivad või pruukisid vanad inimesed ja mis on tõsiselt kodusoe ja haarav, põnev ja mänguline. Muinasjutulinegi.

 Antud raamatus kõneleb iga novell erinevatest tegelastest, kes elasid umbes sajandijagu aega tagasi. Ohh, ma tahtnuks ka selles ajas elada! Päriselt!

 Raamatu esimese novelli NEITSI tegelaseks on üks neitsi, kes kaotab mälu ja eksib teelt. Ma oleks pidanud iga järgneva novelli lugedes seda kohe blogima, oleks emotsioon ehedam olnud. No igal juhul mina nautisin igat rida sellest raamatust ja juba kibelen järgmist Põdra teost lugema. Olgugi et elu sellel ajal oli väga karm, inimesed seisid silmitsi kohutavate katsumustega ning naisi kohutavalt vägistati.

 Mis või kes on Äiatar? Müstika ja mütoloogia huvilisena pole see "sõna" mulle üldsegi võõras aga olgu õeldud et tegu on eesti mütoloogiast pärit tegelasega, kurivaimuga või arbujaga, võtke kuidas teile sobib. Väga, väga põnev novell on see ARBUJA!

Kolmas novell on väga karm aga mänguline ja eluline. Eks tänapäevalgi tegutseb vanema ameti esindajaid. Aga igal ajastul omad komber ja reeglid, nii ka novellis HOOR. Oehh, karm värk!

 Viimane novell ÜKSIK paneb punkti sellele raamatule. Alles siis saab lugeja teada mis on ühist nendel novellidel, mis üheskoos novellromaani moodustavad.
 On väga karm aeg, sõda ketab, pommitamine käib. Noor naine, kes valdab mitut keelt, põgeneb maalt koos mõningate meestega, oober kutsus ta Baierisse elama, sest elu kodumaal oli juba võimatu. Baierisse jõuab peategelane Melly aga alles siis läheb õige põrgu lahti sest sõda jõuab ka sinna...Rohkem ma ei reeda, soovitan siiralt seda raamatut lugeda!

Rein Põder (7. juuli 1943 Mõniste vald23. oktoober 2018[1]) oli eesti kirjanik ja kirjastustöötaja.
Ta õppis aastani 1953 Krabi koolis, lõpetas aastal 1957 Saru 7-klassilise kooli ja aastal 1961 Varstu Keskkooli. Aastal 1961 astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli, mille bioloogia-geograafiateaduskonna lõpetas aastal 1969 geograaf-hüdroloogi kutsega. Üliõpilasena võttis ta osa kolmest rahvusvahelisest mereekspeditsioonist, ta on käinud ka hiljem kaugmatkadel.
Ta töötas aastatel 19691971 Eesti Looduskaitse Seltsis instruktorina.
Rein Põder. foto pärineb netiavarustest ja alumine tekst Vikipeediast


1970. aastad
  • Lippmaa – isa ja poeg. (koos Linda Järvega). 1977. Horisont nr 8/1977. Lk 13-15
1980. aastad
  • Kingitus. Jutud. 1981.
  • Kahekesi maailmas. Lühiproosat. 1982.
  • Kuldvits. Lühijutte. 1982.
  • Hilised astrid. Romaan. 1984.
  • Kivide aed. Etüüde, refleksioone, esseid, novelle. 1986.
  • Kõige pikem suvi. Jutustused. 1986.
  • Pardiajaja. Ballaadromaan. 1988.
  • Põlev ratas. Kaksteist kuud. Novellid. 1988.
  • Salaarmastus. Proosat 1985–1988. 1990.
1990. aastad
  • Jahedad varjud. Romaan. 1992.
  • Külmnäpp. Romaan. 1993.
  • Imelik vang. Romaan. 1995.
  • Armastuse hääl. Proosakogumik. 1996.
  • Äiatar. Romaan. 1998.
2000–2008
  • Hula. Romaan. 2000.
  • Hiliskevad. Pihtimusromaan. 2002.
  • Teadmatus. Romaan. kolm novelli. 2004.
  • Mineviku saar. Novell. 2004.
  • Beerserk. Novell. 2004.
  • Lumelauad. Novell. 2004.
  • Eike. Romaan. 2006.
  • Merikarp. 2007.
  • Juba olnud. Romaan. 2008.
2010–2015
  • Unustatud. Teekonnaromaan. 2010.
  • Kauge. Romaan. 2011.
  • Laev. Romaan. 2012.
  • Voor. Romaan. 2013.
  • Kuningapuu. Seitse novelli. Näidend. 2014.
  • Liesel. Ühe parunessi kadunud maailm. 2015
  • Suur retk. Romaan Richard Maacki jälgedes. 2015.
  • Tagasivaatepeeglis. Isiklikku. 2016
  • Savimäe. Romaan ootamatust pärandist. 2017
  • Kivitok. Ühe põgeneja lugu. Romaan. 2017.
  • Maailm on imeline. Straboni mälestused. 2018.

Äiatar

Romaan

1998
252 lk
Äiatar on minevikulise tagapõhjaga romaan, mille peategelasteks on neli naist - muinasaja neitsi, keskaegne nõid, XVII sajandi avalik naine ja viimases sõjas üksijäänu. 
29. september. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 27. september 2019

Iganädalane seenelkäik


 Endiselt teen ma aeg-ajalt arvutivabu päevi. Eile ma ei avanudki arvutit, käisin taas metsas seenel. Käin seenel 1-3 korda nädalas, see on mu kirg ja nii saan ka liikuda värsekes õhus. Kepikõndimisele olen hetkel pausi teinud aga küll ma taas liigun. Miks? Vahel on nii vaja. Seenemetsas liikumine on ka liikumine. Eile näiteks veetsin metsas suisa 2,5 tundi, millest 1,5 lonkisin pmst niisama, sest ei leidnud seeni. Aga siis ....

 Läksime koos naabrinaisega metsa, ta näitas mulle tõmmukate kohta. Tõsi küll, mõne tõmmuka sealt leidsin. Kui olid juba poolteist tundi pmst lootusetult lonkinud ja vaid mõne tõmmuka korjanud, avastasin seenekoha kuhu lausa maha istusin ja korjama hakkasin. Kamperriisikate ja kännuseente koloonida terendasid silmapiiril. Asusin neid korjama. Minust jäi neid metsa veel palju sest sattusin taas tõmmuriisikate ja männiriisikate peale ning neid pisikesi nööpe enam korjata ei viitsinudki. Siis leidsin veel mõne haavariisika, hulgim männiriisikaid ja üks armas kaseke loovutas mulle ka 2 puravikku. No ja lõppeks sattusin veel tammeriisikate koloonia peale. Mõne mitteussitanud lambatatiku sain ka. Ka mõned hiigelpirakad pilvikud, mis imekombel ei olnudki ussitanud.

 Arvuti- ja lugemisvaba päev tuli kasuks, päris mitu purki soolaseeni on nüüd taas juures. Osad seened olen peale keetmist ka sügavkülmutanud. Õige seeneaeg on nüüd kätte jõudnud, sõitke seenele!

 Pesukausis on lisaks minu korjatud ämbritäie seentele ka veel naabrinaise korjatud tõmmuriisikad. Põeb ka tema seenekorjamise haigust aga ta arvas et ta ei vaja neid rohkem. Aitäh!

 Ahjaa, metsa kohtasin ka telki. Kes elab metsa sees? :)
metsaelanikku ma ei söandanud segama minna :)

tuli pliidialla ja...
5 purki seeni juures

üha täieneb mu riiulikene...







27. septe,ber. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 25. september 2019

HÕÕGUV RIST - Juhan Paju

  Täna lõpetasin Juhan Paju romaani "Hõõguv rist" lugemise. See ulmeromaan on saanud 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhinna.

 Juhan Pajust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi. No Eestis on tohutult palju kirjanikke, ei jaksagi kõigi ja kõigega ennast kurssi viia. Või siiski jaksan. Olen ju viimastel aastatel keskendunud just meie oma maa kirjanike teoste lugemisele, sest tunnen väga paljusid ning tihti ka vahetame omavahel raamatuid.

 Kuigi ma olen ulmeromaanide suhtes veidi skeptiline, no ulmel ja ulmel on ka vahe. Ausalt öeldes see ulmekas mulle täitsa meeldib, olgugi et vahepeal läks liiga ulmeks ära, liiga veriseks ja kohati tundus nagu loeksin muinasjuttu. Osad seigad olid ka etteaimatavad, aga siiski ... sain vastuse paljudele küsimustele, või õigupoolest seletas autor lahti nii mõnegi müüdi, seda küll läbi oma silmade ja tunnete aga mulle lõppkokkuvõttes meeldib see raamat väga.

 "Hõõruv rist" on kirjutatud huumorivõtmes, siit leiab ka palju müstikat, legende, ajaloolisi tegevusi, armastust, petmist ja kõike seda mida elus ikka ette tuleb. Aga stsenaarium on põimitud reaalsest ja muinasjutulisest elust vaheldumisi, seega ma ikka potsatasin tagasi reaalsusesse :) Ja olgem ausad, teispoolsusega seonduv müstika läheb mulle väga korda.

 Romaan algab seigaga kuidas üks Pärnu bussijuht sõidab õhtuse ringiga Haapsallu et sealt hommikul tagasi Pärnu naasta. Siis näeb ta Haapsalu kalmistul hõõguvat risti. Juba see tekitab tibutagi efekti. Ja ma olen ise sõitnud ilmselt selle bussiga kunagi Pärnust (läbi Vigalate ja asjade) Paliverre ning tunnen isegi seda bussijuhti, kes seda liini aastakümneid sõitis või sõidab. Hetkeseisu ma ei tea.

 Soovitan väga lugeda seda põnevat ja lustakat lugu! Paju viib meid ka Lihulasse ja Vormsi saarele. Väga palju üllatavat on raamatus. Mõnus!

Kindlasti loen veel ta raamatuid!

Tutvustus:
Humoristlikus võtmes mõnus lugu tänapäeva Haapsalust, kus kohaliku koduloomuuseumi direktori igapäevase elu lööb segamini kohtumine vampiiriga, kui hakatakse uurima legendi hõõguvast ristist Haapsalu vanal surnuaial. 

 Juhan Paju (11. märts 1939 Tallinn30. juuli 2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Juhan Palju. foto: (Foto: Arvo Tarmula)


Looming

  • 1986 – "Haapsalu juht" (reisijuht)
  • 1990 – "Haapsalu detektiiv" (kriminaalromaan)
  • 1991 – "Kagu-passaat" (lastejutt)
  • 1991 – "Hiromandi kokteil" (romaan). 1990. aasta romaanivõistluse teine auhind[1]
  • 1993 – "Sankt-Peterburgi viirastused" (põnevusromaan)
  • 1993 – "Surm Hundikaril" (kriminaalromaan)
  • 1993 – "Suur šantaaž" (kriminaalromaan)
  • 1995 – "Lasud kodutänaval" (kriminaalromaan)
  • 1997 – "Hõõguv rist: lemberomaan ühe laiba ja vampiiriga" (ulmeromaan; Haapsalu legendi uus versioon). 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhind[2]
  • 1997 – "Katkenud romaan" (kriminaalromaan; ajendatud Estonia hukust). 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhind[3]
  • 1999 – "Vanaema mõis", I-II osa. 1998. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud teos[4]
  • 2000 – "Vanaema mõis", III osa
  • 2001 – "Kadunud viiuldaja" (kriminaalromaan)
  • 2001 – "Kuuvalge õhtulaul" (luuletused)
  • 2003 – "Mudasegaja armuke" (kriminaalromaan)

Vikipeedia kõneleb palju, loe SIIT!




25. september. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 24. september 2019

Et elu ma elada prooviks ...

foto: https://www.amazon.co.uk/Hand-Painted-Lonely-Decorative-Paintings-Artwork/dp/B01EWRGK1Y

   ET ELU MA ELADA PROOVIKS ...

Tuul tõusis, vedas pilved kaasa,
Torm uulitsalt lehtesid uhas.
Paljasjalgselt kõndisin aasal,
seal oli nii pehme, nii puhas.

Ei ühtegi muret, ei painet,
vaid armastus pakitseb rinnus.
Ma olen ju üdini naine,
kes õitseb, kel kõhus on linnud.

Mis sellest et tormina möllan,
ja maruna vihisen hoovis.
Ma selleks ju sündisin ellu,
et elu ma elada prooviks.

Mis sellest et vahel ma mossan,
vahel elule sülgan näkku,
et sigaret pihus mul tossab,
et kapis on seitse Tori täkku!


mossan*-mossitan

24. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Piip oli suus ja kepp oli käes...

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Kanjon#/media/Fail:Hinni_kanjon_2.jpg

     PIIP OLI SUUS JA KEPP OLI KÄES ...

Üks mees otsis kanjoni
üks vana mees otsis ühte kindlat
(kuigi neid on 3)
Eesti kanjoni
piip oli suus ja kepp oli käes

Tema jaoks oli Eestimaa püha
tema jaoks oli millegipärast just
Maarjamaa püha
kuigi ta oli rännanud läbi
kõik ilmad ja veed

Üks (omateada) juurteta mees
otsis kanjoni
üks vana ja kortsus mees otsis
Eesti kanjoni
Tema kortsud kõnelesid
rohkem kui sada sõna
Tema jalad olid astunud rohkem
kui kolme inimese omad

Üks vana mees otsis kanjoni
Ta oli külastanud
Ameerika Ühendriikides
Suurt Kanjoni
Colorado jõe äärt...
Ta oli külastanud pooli
Maailma kanjone
piip oli suus ja kepp oli käes
Ei ole keegi meist juurteta
ei ole ka vana mees juurteta

Üks vana mees leidis rahu
üks vana mees leidis igavese rahu
Võrumaal
Hinnas
kanjoni veerel
piip oli suus ja kepp oli käes ...



24. september. 2019.a.
Vana-Rääma


pühapäev, 22. september 2019

TUULEKELLAD - Herta Laipaik


 Sain just loetud Herta Laipaiga jutustuse "Tuulekellad." Tegu on kirjaniku eluainetel põhineva dokumentaalromaaniga, mis kõneleb ajast mil Tallinn põles, Niguliste ja Estonia olid leekides, pommitati Narvat, Tartut, Tõrvat, Tallinna...

 Ühesõnaga see on väga põnevvalus tõsielulooline jutustus, mille on autor ise üle elanud ja päevikuna kirja pannud. Tema mees Endel on arst ja lapseootel peategelane ootab koju oma meest, kellelt pikka aega ei ole ühtegi teadet.

 Mulle tohutult meeldib Laipaiga loomes see müstiline joon, mis igalt pool läbi jookseb. Lisaks kõigele on raamatus kõik situatsioonid faktiliste täpsustega (olin sunnitud isegi guugeldama).
Peategelseks on kirjanik kes töötab ühes tuntumas Eesti ajalehes, kirjutades sinna järjejuttu. Mis temast edasi saab? Kas ta põgeneb ka Rootsi? Sellest loe juba ise.

 Mul on nii hea meel et see raamat on nüüd mu riiulis olemas, saan vajadusel seda uuesti lugeda. Vaid 50 sendi eest oli mul võimalus see endale soetada Pärnust Uuskasutuskeskusest. Vedas!

Autor kõneleb tolle aja juhtidest: Uluotsast, Laidonerist jt...ning kasutab peatükkide alguses minu ühe lemmiku - Marie Underi luulesõnu. Ühe neist ma lihtsalt pean siia trükkima.
Tohutult hea raamat!
Kordan. oma riigi ajaloo tundmine peaks lausa kohustuslik olema!

Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade.
Veel kord tahaksin tagasi,
ära lõigat on tee.

Veel kord tagasi tahaksin
leida kodutee.
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.

/Marie Under/


Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, ristitud Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik.

fotol Herta Laipaik ja foto on võetud siit: https://www.google.com/search?q=tuulekellad+herta+laipaik&client=firefox-b-ab&sxsrf=ACYBGNQdUTOsWmc_2Ue68P8sl6OpGcRjmA:1569179302737&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwiftra3kOXkAhXQwqYKHZ83B8cQ_AUIESgB&biw=1280&bih=910#imgrc=ZW1Q4xaOKI0KjM:
Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Vikipeedia artiklit Laipaigast saad lugeda SIIT! 

Raamatu tutvustus:

 Vene lennukite undamine pea kohal, pommiplahvatused ümberringi, selja taga põleva Tallinna tohutu lõõm -- nii sõidab Herta Laipaiga mälestustes Nõmme rong 9. märtsi ööl 1944. aastal. Poolpurustatud vaguni põrandal kössitab teiste seas ka «Tuulekellade» autor, tollal nooruke meditsiinitudeng. Ja sõdur mängib suupillil tantsiskleva rütmiga lööklaulu «Es geht alles vorüber». Kõik pidigi mööda minema. Vähemalt tuli seda uskuda.
Aga ei! Mööda lähevad tühised asjad. Selles mälestuste ja mälestuste üle arupidamise raamatus kätkeb möödunu vapustav jõud. Pole ununenud surmapõlgavad Rebase pataljon ja «Narva» pataljon, Jüri Uluotsa tarkus ja visadus, Laidoneri uhkus ja alandus. Pole ununenud ka Kurjuse Impeeriumi lõppematu ahnus.
Või on siiski?


22. september. 2019.a.
Vana-Rääma
 

reede, 20. september 2019

Väike "nupuke" tänases Nelli Teatajas


 Täna ilmunud Nelli Teatajasse kirjutasin möödunud laupäevasest üritusest väikse nupu, nagu lubasin. Loomulikult jäävad selliselt ürituselt osad teadmised ja seigad kardinate taha, sest kõigist ja kõigest ka ju meediale ei pajatata.

 Helge ja selge päev on, ülipositiivne. Positiivsed asjad vajavad ikka meenutamist ja kajastamist.

 Tänud, hea Ambra massaažisalongi perenaine Eha Lätt et sa selliseid põnevaid loenguid korraldad!
Tänud, hea Ave, sünnipäevakingituse eest!
Tänud, hea Evald et sa oma rahvast hoolid ja meid juhendad!

 Kui ka sina arvad et saaksin sinust loo või pisikese nupu ajalehte Nelli Teataja, siis võta minuga julgelt ühendust! Aitäh!

P.S. Foto valis lehte toimetus, mitte mian ei surunud ennast peale! :)

traditsiooniline jäädvustus Kotkasulega



20. september. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 19. september 2019

Seitset väekat vaimuvalgust ...

foto laenatud siit: https://www.facebook.com/trummikoda/photos/n%C3%B6%C3%B6rkojaga-%C5%A1amaanitrummtrummi-serva-palistavad-12-k%C3%B5lakoda-mis-annavad-instrumen/459001154124784/

     SEITSET VÄEKAT VAIMUVALGUST

Kolmteist väikest pilvelaami
laotusivad üle maa.
Ragistab ja sähvib äikest.
sügis tahab alata.

Kõuekõminana hinges
mürtsutab šamaanitrumm.
Seitset väekat vaimuvalgust
kiirgab võimas taevakumm.

Tulge sõbrad, tulge üles,
kohtuma väeloomaga!
Heidke endast muremõtted!
Laske õnnel voolata!

Maapeale et saabuks rahu,
headus kurjast võidu saaks!
Tõstkem palveks üles pihud!
Eesti et jääks Eestimaaks!


19. september. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 18. september 2019

Kell aega vaid tiksub

foto: http://nagi.ee/photos/tixit/1285915

   KELL AEGA VAID TIKSUB

Lööb kerkokell kiriku tornis
juba mitmendat kõla.
Ei kellamees väsi,
tal mõnusalt õhetab palg.

Veab kojamees rääsunud lehtesid,
kott üle õla.
Mis sellest et varvas on ligane,
külmetab jalg.

Memm kohmitseb aida all,
sibulapalmikuid punub.
Taat küürutab kuuri ees,
usinalt puid riita laob.

Kell aega vaid tiksub,
kõik möödub. Kas minevik unub?
Kas tulevik suudab kord
taastada aegade vaod?


18. september. 2019.a.
Vana-Rääma

All tormidest tihkuva öö

foto: Alar Truu. Laenatud siit: https://www.ohtuleht.ee/909386/ilmaprognoos-nadalavahetus-tuleb-tormine

   ALL TORMIDEST TIHKUVA ÖÖ

Maru vihises võõruse aknail,
karm tuisueit kangutas ust.
Pelk videvik väreles kaameks,
kogu maailm näis ühtäkki must.

Äng pakitses ihus ja hinges,
lõi päikesepõimikust tuld.
Sa vaatasid taha ja läksid,
kui kõdunev mustendav muld.

All tormidest tihkuva öö
taas tulid, üll purpurist rätt.
Ei teadnud ma tookord siis veel,
et see oli hüvastijätt.


18. september. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 17. september 2019

TEMA - Jan Kaus


 Mõne päeva eest võtsin lugeda Jan Kausi romaani "Tema." See on suhetele rajatud romaan. Siin on kõike, on armastust, valu, petmist, karjääriredelil tõusu ja langust, seiklusi mööda maailma. See on selle ajastu romaan.

 Lahti rulluvad musta maailma stsenaariumid kuid nii mõnigi seik või juhtum painab peategelast igal sammul. Ta on pühednunud noormees, kes aeg-ajalt ei löö risti ette, kuid (kahjuks) miski siin maailmas ei jää salatusteloori taha peitu.

 Peategelane Sten on pärit neljaliikmelisest perekonnast, kes oma vennaga eriti just ühte sammu ei astu, oma emaga tal ka just väga sõbralikke suhteid ei ole ning isat ta peaaegu ei saanud tundma õppidagi, sest isa võttis endalt lennul Jerevani elu. Miks? Surnult ju enam ei küsi...

 Sten armub lennufirmas töötavasse Mirjamisse, kes osutub üsna vastuoluliseks tegelaseks ning toob Steni ellu, lisaks tugevatele tunnetele, ka palju ebameeldivaid sekeldusi, millega seab ohtu nii kallima kui enda elu. Sten kaotab oma mina ja otsib ennast kaua. Kas ta ka ennast üles leiab? Loe!

 Väga paeluv raamat! Lisaks on Janil põnev ja värvikas käekiri ja tohutu teadmiste- ja reisipagas, vähemalt läbi lugeja silmade.

 Olen Jan Kausi raamatuid ennegi lugenud ja loen edasi. Soovitan väga!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

TEMA

Autor: JAN KAUS
 1 Google +0  0 Share0
Romaan "Tema" on kompaktne, üldistav, tungib inimloomu keerdkäikudesse ja esitab igavesi küsimusi eneseleidmisest, lähisuhete võimalikkusest, reetmisest, üksindusest ja valest.

"Kerge iivelduse tunne tekkis lugedes ja sain aru, et olen seda tundnud siis, kui lennuk hakkab kõrgust kaotama, et maanduda. Kõrvad lukkus peaaegu ja süda veidi paha. Teeb seda ebakindlus, põhja puudumine, see, et on valida ainult kahe üksteist välistava lahenduse vahel? See, et pole valida.
Peategelase loomus juhib sündmusi vääramatult lootusetu lõpu poole. Eneseuhkuse ummik, iseloom ongi saatus. Inimest võib muuta vist ainult armastuse või surma lähedus, aga seekord on mäng läinud liiga kaugele. "Rasked hingepiinad, mida kannatavad tragöödia kangelased, äratavad meis kaastunnet ja lepitavad kangelase süüd" (tragöödia määratlusest). Imelik on ainult, et paremaks tahavad saada üksnes need, kes on niigi küllalt head. Küllalt head, et tahta loobuda oma egoismist. Võib-olla võtab peategelane endale liiga suure vastutuse. Igal tema teol on küll tagajärg, aga need on ka teiste tegudel. Temast on võimalik aru saada ja teda on võimalik armastada, ja kui ta seda ise teaks, oleks see üks hoopis teine lugu."
Triin Soomets "Temast"
EAN 9789985802878
Ilmumisaasta 2006
Keel eestikeelne
Lehekülgi 269 lk
Kirjastus TUUM
Lisamise aeg: 14.01.2009  Toode pole saadaval





17. september. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 14. september 2019

Needuse tuvastamise ja vabanemise rituaal allikavee ja tulega



  Täna oli huvilistel võimalus osa saada Pärnus, Ambra massažisalongis toimunud Kotkasule loengust "Needuse tuvastmise ja vabanemise rituaalist allikavee ja tulega."

 Koos Kotkasulega oli meid kohal tubli 13 inimest. Lisaks needuserituaalile käisime ka shamaanirännakul. Oli tohutult positiivne päev.

 Lasen nüüd fotodel kõnelda. Suured tänud Ehale et ta sellist asja veab, Avele et ta mind kaasa vedas  ja Evaldile selle sisuka, väeka ja ülipositiivse õhtu eest!

 Minu jaoks oli see shamaanirännak väga eriline ja huvitav. Päris mitu aastat polnud enam rännanud ka.

 Uute kohtumisteni!

Carmenile tänud pildistamast!
rutuaalide ootel
ülipositiivne ja väekas HeaHing
Kotkasule altar
valmistume rituaalideks
selfitasime Avega, he ahingega, kes mulle sünnipäevaüllatuse tegi. aitäh!
fantastiline Eha, kes selliseid üritusi korraldab!

valmistume rituaaliks, küünalele sai alus valmis...
salongi omanik Eha muljetab shmaanirännakust
küll udune aga väga positiivne pilt :)

Kotkasulega...
Kotkasulg ja Ave


14. september. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 13. september 2019

KOLME PÄRNA SALADUS - Heli Künnapas


 Heli Künnapasel ilmus hiljuti lasteraamat "Kolme pärna saladus," mille lugemisega ma täna lõpule sain. See on müstiline ja kaasahaarav lugu. Kolmelapseline perekond kolib linnast maale elama ning maal on nii põnev et lastel ei tule isegi mobiiltelefonid meelde. Mänguaega kipub isegi väheseks jääma.

 Heli on saanud ühele poole väga hariva ja õpetliku raamatuga, milles jagub põnevust viimaste ridadeni. Siin kohutb lugeja nelja seiklusrikka poisiga, ühe pisikese tüdrukuga, hea haldjaga, nõiaga, kirikutegelastega, kummitustega ja väga paljude teiste põnevate tegelastega, kes kõik raamatusse ära mahuvad ja oma koha leiavad.

 Maalt linna kolinud Stenile ja Egertile (ning nende õele ja vanematele) sõidab külla linnalapsest sõber Madis, kes tahab küll igal pool esirinnas olla, kuid osutub paljuski teistest rumalamaks. Ta on lihtsalt linnas sündinud ja elanud ning ei tea maaelust midagi. Lisandub veel üks kamraad Anton, kes on läbi-lõhki maapoiss.

 Uustulnukata Pärna talu hoovi, kolmeharulise pärna vahele ehitab poiste isa onni ning seal hakkavad toimuma kummalised ja müstilised seiklused. Kuidas või kus kohast neile lahendus leida, sellest loe juba ise. Mina tõesti nautisin seda tänapäeva (iidsete sugemetaga) võiks öelda pärimuslikku  muinasjuttu.

 Lisaks võiks (peaks) ka tänapäeva lapsed teadma mida tähendab kaarutamine ja vaalutamine, kuidas liha neile lauale saab jne...kõigest sellest ja paljustki muust kõneleb see väga hea raamat.
 Kahjuks tänapäeval ei ole paljudel lastel võimalus veeta aega maal vanavanemate juures, sest nende vaarvanemad elavad linnas, nii kasvavadki tihtilugu lastest inimesed, kes ei kipu isegi pullil ja lehmal vahet tegema. Lisaks paneb see raamat lapsi mõistma et elu maal ei ole vaid lust ja lillepidu, tuleb ka tööd teha ja see töö on füüsiline. Näiteks puude ladumine, niitmine jmm ...

 Nüüd aga varjupoolte juurde, mida igasse raamatusse sutsuke ikka mahub ja millest ma ka bloginud olen. Mul ei ole autorile mitte midagi ette heita, sest tegu on tõesti väga hea lasteraamatuga, aga ...
Jälle ma pean loopima mõne kivi ja jälle toimetaja kapsaaeda ... Korrektuur on tehtud, ega ma just vigu ei otsinud, aga ühe täheapsaka pärast ma ei nori ka. Tegelt ma ei taha üldse norida aga ma ei saa ka mainimata jätta et leidsin toimetaja poolt ärategemata tööd. Päris mitmes kohas ma tundisn et jutustab kolmekümnendates aastates kirjanik Heli Künnapas, mitte 10-12 aastane poiss. Liiga täiskasvanulikud väljendid, mitte üldse lapsekeelsed. See tekitas segadust. Aga oskan ka sellest mööda lugeda kui lugu haarab. Kuid ...

 Keeletoimetust vajaks osad laused hädasti, nagu näiteks lk 56 lehel lause: "Poisid aga ei suutnud oodata ja nii nad hakkasid enne teisi tulema." Need "aga," "nii nad" on täesti üleliigsed. Neid keeletoimetuse järgi karjuvaid kohti on raamatus kahjuks veel. Näiteks lk 69. "Mei maja otsas kasvavad päranapuud." No mida? Täiskasvanu võib jah aru saada millest on jutt aga ... lapsed ju kujutavadki ette et pärnapuud kasvavad maja otsas ...
 Kirjanik paneb kiiresti kirja oma emotsiooni et see tal meelest ei läheks, ta ei tarvitse oma tekstiapsakaid näha ka mitmekordsel ülelugemisel. Tean seda omast käest. Selle kõige tarvis ongi olemas toimetajad, nii korrektuuri tegijad kui ka keeletoimetajad, kes vaatavad et sõnaseade oleks paigas. Selle eest nad ju palka saavadki.

 Aga ma ei tahaks postitust lõpetada tõredalt, kuigi ega ma tõre ei olegi, lihtsalt kahju kui nii heal raamatule pole juhtunud head toimetajat. Ja paluks mitte võtta isiklikult, ma toimetajat ei tunnegi. Pole temast ka enne midagi kuulnud ega lugenud. Aga ma jään alati oma blogipostitustes ausaks, ka siis kui tegu on mu sõbranna raamatuga. Helit pean mina näiteks ka oma sõbrannaks, seega soovingi talle alati head ja ka head toimetajat!

 Soovitan kindlasti lugeda seda raamatut. Lugeda võiksid kõik need lapsed ka kes on alles lugema õppinud ning miks mitte ka täiskasvanud.

Heli Künnapasel on ilmunud 20 raamatut, millest 19 on mul olemas ja ka läbi loetud. Kahtelmata on tegu hea kirjanikuga!

Ja minu käest otse saate ka selle raamatu endale soetada, 12 eurot maksab.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

KOLME PÄRNA SALADUS

 1 Google +0  0 Share0

Kolme pärna saladus” on müstiline lugu toredast kolmelapselisest perekonnast. Kaheteistaastane Sten, kümnene Egert ja kolmene Johanna kolivad ema ja isaga linnast Pärna tallu. Seal pole isegi veebilevi. Salapärasel kombel satutakse 1888. aastal toimunuga silmitsi ja asutakse 130 aastat vana lahendamata mõistatuse kallale, et päästa vangistatud.
See kaasahaarav lugu on põnevalt kummaline – „Kogu see asi on juba väga veider– nähtamatu käega kirjutatud kirjad, kumav päevik, kirikumees, keda pole olemas... mis järgmiseks?“
Heli Künnapas on varem lastele kirjutanud raamatud "Laste ilus elu maal" ja "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks".
ISBN 9789949735938
Ilmumisaasta 2019
Keel eestikeelne
Lehekülgi 98 lk
Mõõt 210x147x6 (mm)
Illustreerija(d) KAIRI LAUR


Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 11.09.2019
16.99 €
Kaupluses püsikliendile: 16.14 €
Kaupluses: 16.99 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 16.09



13. september. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 11. september 2019

TAHTAMAA - Jaan Kross


 Eile hilisõhtul panin öökapilt riiulisse Jaan Krossi romaani "Tahtamaa." Jah, mul oli see raamat lugemata, aga nüüd on kahju et loetud sai.
 Jaan Kross on(ei taha kirjutada oli) kahtlemata üks väga andekas ja produktiivne Eesti kirjanik, kelle teosed on väga põnevad. Juba Krossi käekiri on eriline. Kuigi mulle eriti väga pikad laused ei meeldi siis Krossi loomingus need üldse ei häiri. Sõnaseade on ka huvitav. Ainult et "jätkuma" asemel on igal pool kirjas "jatkuma," see oli võõras. Ja natuke palju täheapsakaid on ka sees, aga see on kivi toimetaja kapsaaeda.

 Selles raamatus on kõike ning "Tahtamaa" on ajalooline raamat ühest saarel asuvast külast ja peategelase elust eelmisel sajandil. Ühesõnaga peategelane käib mööda isapoolseid juuri ning ajab asju, et Tahtamaa krunt, kus asub ohtralt tervuislikku muda, tagasi saada. Tal on ka kaasosalised. Ja raamatust ei puudu romantika, armastus ja elu intiimsemad varjundid. Aga lugege ise, minu jaoks ülihea raamat!
 Lugemine oli nii haarav et ma kasutasin raamatu nautimiseks igat momenti, panin näiteks söögi keema ja raamat oli köögilaual avatuna ning ootas mind. Väga palju ei ole juhtunud mu lugemisvarasse selliseid teoseid mida ei taha üldse käest panna.

 No Kross on üldse aukartust äratav kirjanik, just täpselt sellise käekirjaga millist mina kogu aeg loeks. Kindlasti loen veel tema teoseid, sest osad on veel lugemata.


 "Tahtamaa" on aastal 2001 ilmunud Jaan Krossi romaan. See oli ühtlasi Jaan Krossi viimane romaan. Romaani pealkiri "Tahtamaa" on kohanimi, mille all kirjanik peab silmas kaasaegset Eestit. Raamat on tõlgitud soome keelde: "Tahtamaa", Vantaa: Moreeni 2012. Tõlkinud Jouko Vanhanen


Jaan Kross (19. veebruar 1920 Tallinn27. detsember 2007 Tallinn) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija.
Ta on tuntud eelkõige Eesti ajalool põhinevate teoste poolest nagu näiteks "Kolme katku vahel", "Keisri hull" ja "Professor Martensi ärasõit".
Kross on pälvinud mitmeid auhindu, preemiaid ja aunimetusi. Ta esitati mitu korda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.

 Ja edasi saad lugeda Vikipeedist ehk SIIT!



11. september. 2019.a.
Vana-Rääma 

kolmapäev, 4. september 2019

Kõik on ajudes kinni

FOTO: http://www.hetkepyydja.eu/unenaeopueuedjad/5151-unen%C3%A4op%C3%BC%C3%BCdja-115x38cm.html

                               KÕIK ON AJUDES KINNI

„Ma ei saa enam üldse magada! No ei saa! Kogu aeg mingid tegelased piinavad, küll hakkan uppuma, küll satun kurjade inimeste küüsi. Peale kõike tunnen öösiti kohutavat südame- ja neeruvalu. Lausa füüsiliselt tunnen. Mis küll lahti on? Kas ma hakkan ära surema?“ Laur tunnistas lõppeks et ta on sattunud mingite kurjade tegelaste küüsi.
Maide oli oma mehe painajatest teadlik aga ta ei saanud abikaasat ju aiadata, kui viimane oli igasuguste esoteeriliste teemade suhes lausa nii skeptiline, et tõstis naise peale häält, kui viimane üritaski oma lemmikteemal sõna võtta. Nii pidas Maide vaikimist paremaks. Ega inimest ju vägisi aidata ei saa kui ta seda ise ei taha.
Ka Maide ööd olid katkendlikud, kuna abikaasa rahutud uned ja hingematvad ärkvele hüppamised röövisid ka temalt öörahu. Katsu sa magama jääda kui voodikaaslane pidevalt läbi une karjub.
Maide oli Lauril soovitanud arsti juurde minna, kartes mehe diagnoosiks uneabnoed. Mees saatis ta kuradile, vihastas ennast näost siniseks ja painajalikud unenäod aiva süvenesid.
„Mul on kõigest tööstess ja see möödub!“ Laur oli enda pandud diagnoosis nii kindel, et ta ei lasknud isegi oma parimal sõbral midagi öelda, liiati siis veel naisel. Temal pidi ju alati õigus olema, teised kippusid oma diagnoose tema külge pookima. Just nii arvas Laur.
Maide pani mehega konsuldeerimata oma tuttavale nõiale aja kinni, lootuses, et mees tuleb temaga kaasa. Paar päeva oli jäänud aega, naine püüdis abikaasaga väga hell ja mõistlik olla, kuid Laur juba tundis oma naist, ta teadis et midagi, mis talle ei meeldi, on teoksil. Nii ta kähvas naisele et ärgu käigu nagu kass ümber palava pudru, nagunii ta ei lähe oma uhhuunaise õnge. Nii kutsus ta tõredana oma esoteerika huvilist abikaasat. Ka kõik nähvamised ja kähvamised neelas Maide alla ja seda kõike mehe tervise nimel, seda kõike selle nimel, et oma skeptikust abikaasa nõia juurde meelitada.
Õhtul, kui mees juba uinus, asetas Maide salaja esoteerikapoest ostetud uue unenäopüüdja mehe peatsisse seinale, et mehe unenäod kontrolli alla saada. Tõsi küll Laur magas tollel öösel rahulikult, aga painajalikud unenäod kordisid endiselt ööst öösse.
Kui Laur järgmisel öösel taas istukile ehmatas, alles siis nägi ta seinal uut esoteerilist vidinat ning hakkas pröökama, et naine raiskab nende raha igasuguste mõttetute vidinate peale, et tema autoremondiks taas mammonat ei jagu.
Maide oli nõutu, sest unenäopüüdja ei suutnud ka meest aidata ning nõia juurde minekuks olid jäänud vaid loetud tunnid, ta ei üritanudki meest kaasa meelitada, kartuses et nõia vastuvõtaks kulutatud raha pärast tuöeb neil suur tüli. Olgugi, et tema tuttav nõid ei pomminud suuri summasid patsientidelt vaid leppis ka igasuguste puuviljade ja hoidiste toomisega. Aga seda Laur ju ei teanud, ega poleks vast uskunud ka.
„Miks see unenäopüüdja ometi ei toimi? Täna uurin nõia käest, see on juba imelik. Kas mu mehes on saatan pead tõstnud? Oi, ei, ei!“ Maide kõneles endaga lausa häälega.
„Tere.“
„Tere taas. Vaatan et sinul läheb hästi ja oled endas lausa reiki leidnud. Tubli, tuli, jätka samas vaimus, olen sinusse alati uskunud.“ Nõid oli rõõmus on naistuttavat nähes. Maide vaikis. Ta tõdes jah et temal läheb hästi, aga unetud ööd mehe painajate pärast tekitasid ka temas juba unetust, kuid sellest nõid ei rääkinud.
„Kui sa tahad oma abikaasat aidata, pead palju enamks valmis olema. See unenäopüüdja, jah, see oli üks õige ost, väga õige ost ... aga, kee vidin vajab puhastamist, energeetilist puhastamist ja sa tead ju kuidas seda teha. Selles meistriteoses on võimas energia ja vägi sees, aga ta on kaua aega seisnud kaupluses erinevate inimeste silme all ja vajab hädasti puhastust. Ma näen kuidas paljud negatiivse energiaga inimesed on seda vaadanud, näen kui palju kadedaid pilke on selle peale suunatud. Näen paljutki veel. Puhasta see ära,“ nentis nõid.
Maide kuulas tähelepanelikult ja teadis, et nõial on tuline õigus, et ta oli ise teinud vea, asetades abikaasa peatsisse puhatsmata unenäopüüdja. Naine otsustas et koju minnes võtab ta ostu seinalt, puhastab selle energeetika ja paneb kahekümne neljaks tunniks oma kõiksuse püramiidile laadima, head energiat laadima. Vastasel korral hakkab „must“ unenäopüüdja vastupidi tööle ja võib pererahva othtu seada. Maide arvas, et mehe painajates ongi süüdi unenäopüüdja, ta tõdes, et just see vidin on süüdi mehe vaimse tervise halvenemises, kuid unustas tõsiasja, et mees ei saanud magada ammu enne unenäopüüdja ostmist.
„Hmm, ära sa nüüd ennast küll süüdista! Sa ei ole oma mehe probleemides karvavõrdki süüdi, üldse ei ole. Sinu abikaasa kannab oma lahkunud isa abielusõrmust, mida tema isa kandis viimsete hingetõmbeteni. See sõrmus vajab energeetilist puhastamist. Mida rutem selle puhtaks saab, seda rutem su mehe tervis paranema hakkab!“ Nõid teadis millest rääkis.
Maide sattus segadusse. Jah, äi oli oma sõrmuse ise sõrmest võtnud ja surivoodil selle Laurile andnud, mille Laur kohe sõrme pani. Ikkagi mälestus isast, oma kõige kallimast inimesest, sest just isa oli see kes Lauri kasvatas, kuna ema läks linna tööle minnes oma eluga pahuksisse ja unustas üldse oma mehe ja poja olemasolu.
„Kuidas ma selle mehe käest küll kätte saaksin? Kas pean tal selle une pealt sõrmest eemaldama? Ma ei saa seda ilmselt kätte, ta on üsna erksa unega ja sõrmus on talle pisut ka väike, vaid seebiveega on võimalik seda eemaldada. See ei tule kõne allagi! Ja abikaasale ma sellest kõigest rääkida ei saa, ta niigi lubab mulle seevaldisse koha kinni panna, kui ma oma uhhuuujutte ei lõpeta.“ Maide oli tõsiselt mures.
„Ehetel, eriti veel neid mida inimene pidevalt kannab, on võime endasse salvestada kõik kandjaga seotu. Eriti salvestab kuldehe endasse ka haigused. Nagu ma tean , kandis teie äi sõrmust elupäevade lõpuni, seega on selle sisse salvestatud ka ta haigused. Kui su mees seda sõrmust kannab, hakkavad talle samad haigused külge, mis võivad lõppeda....“ Nõid neelas viimased sõnad alla.
Maide puhkes nutma. Talle meenus kuidas mees kurtis öiseid südame- ja neeruvalusid. Just süda ja neerud viisid ta äia hauda. Lisaks kõigele käitus abikaasa viimsstel aastatel väga oma isale sarnaselt, isegi ta kõnepruuk ja miimika meenutas üha enam Maide äia. Maide ise arvas, et tema kolmas silma on avanenud, sestap näeb ta rohkem, et näeb ka oma abikaasas neid külgi, mida ta enne polnud näinud. See pani naist isegi rõõmustama. Naine tundis siirast rõõmu et toimumas on tema avanemine. Küllap oligi, aga energiavaegus, mis teda mehe tervise pärast pidurdas, pani ka Maide enrgiad blokki.
Nõia juurest lahkudes ja kodu uksest sisenedes Maide vakatas, sest Laur istus klaasistunud pilguga köögilaua taga, pilk sügisestele langevatele lehtedele suunatud, mida kasepuu otse nende akna taga lennutas. Ta ei kuulnud ega näinud et abikaasa uksest sisse astus. See ehmatas Maidet väga. Värisevi käsi võttis naine oma sügismanti seljast, asetas selle esikupeegli kapile ja hiilis vargsi kööki.
„Nüüd on lõpp! Elu on täitsa persses! Tõsiselt!“ Lauri silmadest valgusid ühtäkki suured pisarad, mida Maide nende kooselu jooksul veel kordagi näinud ei olnud.
„Kas sa kujutad ette, ma küsisin ülemuse käest vaba päeva ja ta lasi mul valida kas lahukun töölt või loobun vaba päeva mõttest. Ma siis lahkusin töölt. Nüüd on elu täitsa pekkis! Kes maksab pangalaenu? Ütle kes??“ Laur nuttis juba lahinal. Maide ei osanud midagi öelda, ka tema maailm varises kokku, sest kaks last oli vaja veel toita ja katta, mõlemad õppisid alles algkoolis, tütar teises ja poeg kolmandas klassis. Lisaks pangalaenule renoveerisid nad mehe vanemate maakodu, kuhu nad plaanisid tulevikus alaliselt elama minna.
„Naine, aita mind! Sul on neid tuttavaid uhhuuinimesi, kas nemad saavad mind aidata?!“ Laur lausa röökis. Maide ei jõudnud ära imestada, et mees temalt sellist abi küsis. Ju oli siis viimane piir ületatud. Või tegi tema tuttav nõid midagi, puhastas mehe mõttemaailma ja nõidus mehe enda manu ravile? Igatahes muutused olid toimunud.
Juba järgmisel päeval leidis Maide ennast koos abikaasaga nõia vastuvõtult, kuhu mees vabatahtlikult oma isalt pärandatud sõrmuse puhastada ja laadida jättis. Ja sõrmus tuli sõrmest ära lausa ilma seebiveeta.
Poole aasta pärast kolisid Maide, Laur ja nende lapsed isatallu ning rajasid sinna esoteerikakeskuse, kus nad ise nüüd abivajajaid aitavad. Aga nad ei propageeri taimetoitlust, vaid soovitavad inimestel süüa ökotoitu, mis on säilitusainetecaba ning igati tervislik. Tänaseks on nad aastatepikkusest pangalaenust priid, terved ja kaitstud.
Kui leiad enda üles, leiab ka tervis su üles. Ja terviseküsimus ei seine kohe kindlasti mitte dieedis, vaid füüsilises liikumises, mida kogu nende pere aktiivselt harrastab. Ka meditatsiooni, kui hinge hakkab mõni raskus rõhuma.
Pole siis ime et igal suvel on nende talus aset leidvatele seminaridele nõutud järjekord, sest indiaani higistamistelgid võidavad ühe paopulaarsust ja tervendavad vaimu. Leia sinagi iseennast üles!

4. september. 2019.a.
Vana-Rääma