Kolmapäev, 31. august 2016

Hommik ei olnud just kõige õnnelikum



   Eile õhtul kadus meie pereliige. Otsisime teda igalt poolt ja peas vasardasid igasugused kur(v)jad mõtted. Küll sai otsitud kappidest, kõikvõimalikelt riiulitelt, voodite alt jne...kuid ikka ei leidnud. Jäin magama alles öösel kell 3 ja juba poole kaheksast lõin silmad lahti. Tõsi, ma armastan hommikuti kaua magada ja olengi öölane, aga....eile kadus meie perekass, pisike Zorro.

  Igal õhtul, kui ma magama lähen, tuleb Zorro minuga mängima, kuni lõpuks väsib ja ennast mu tekile magama keerab. Hommikuti küll ärkab Germo kaisust. Ju ma siis öösel sahmerdan palju. Juba paar nädalat teeb Zorro mulle hommikuäratust. Hakkab mu varvaste ja sõrmedega mängima. Täna hommikul seda kõike ei juhtunud, juhtus vaid see, et silmi avades ei suutnud ma enam uinuda...

  Kui oli köögis hommikukohvi joomas, meenus mulle, et Germo pani eile kuuriukse alles pimedas lukku, et ehk lipsas Zorro kuuri nii, et poiss ei näinud. Võtsin võtme ja ennäe imet, Zorro lausa hüppas mulle kuurist toolilt sülle, hakkas nurruma ja enam sülest maha minna ei tahtnudki. Samal hetkel tuli ka postiljon rõõmustava kirjaga, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivu juhataja Vilve Asmer oli mulle fotod posti pannud, mille nende autor Alar Madisson kenasti plaadile oli tõmmanud. Suured tänud!

  Tuppa jõudes Zorro lausa neelas kausitäie kanalihast konservi alla, kuigi see talle eriti ei maitse. Ja siis keris kerra, ise nurrudes nii kõvasti, et terve elamine kajas. Laps oli kodus tagasi ja õnnelik.
  Tegelikult looma võttes, võtame endale ju uue pereliikme ja tema kadumine tekitab sama tunde, nagu kaoks lähedane inimene. Kassipoeg ju veel ei oska nii hästi ohte aimata ja selliseid asju juhtub ikka. Täna ta ongi põhimõtteliselt söönud ja maganud, eriti õues ka ei püsi, nõuab hellust ja silitamist nii Germolt, kui minult. Ja seda ta ka saab.

  Keetsin täna portsu sülti valmis. Saigi kuu viimasest keetmisest eile mööda. Germo armastab väga sülti. Võikarbitäis sülti kartuli kõrvale sööb ta lausa ära. Tänane sült koosneb:


pool seapead
1 seakoot
2 suur sibulat
4 küüslaugu küünt
1 suur porgand
vesi
piprasegu
sool
loorber

  Metsa tahaks veel minna, ikka seenele. Tegelt pean mõnel päeval minema ploome korjama, kui on veel mida korjata, sest juba puu otsas kipuvad need mädanema sellel aastal. Aga purgid on kodust otsas. Hoidiseid on oma 80 purki sisse tehtud, kuid vaaritamiskirg pulbitseb endiselt minus. Moosi teeks veel, kuna mõlemad poisid armastavd seda. Ise olen ma väike moosi sõber, vahel harva vaid mekin. Kui kellegil on purke (ja kaasi) ülearu, siis tänud ette! Tänan!

  Oihh, unustasin ennast kirjutama, nüüd ruttu Emale helistama.


31. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 30. august 2016

Metsa seenele, a-uu, aa-uuu...



  Täna, vaatamata tugevatele sajuhoogudele, sõitsime Jaanikaga Potsepale seenele. Pärnus sadas, aga Audru poole jõudes sadu lakkas ning Potsepal ei sadanud enam üldse. Mina muidugi pidin ka karjäärist mõned fotod tegema, sest see oli kuidagi eriliselt müstiline ja ilus, oma türkiisrohekassinise veesilmadega. Mööda kruusateed me pikalt ei sõitnud, jäime veel Audru kihelkonna piireisse, kuigi veidi edasi sõites algas juba Tõstamaa kihelkond.

Potsepa karjäär
Potsepa karjäär

  Seeni Potsepal on, kuigi esimese hooga tegime nn järelkorjamist, kuid pärast sattusime kohta kus tuli lausa maha istuda, et seened kätte saada. Nüüd, tänu netiavarustele sain teada, et need pisikesed pruunid seened mis ajavad palju piima välja, on kamperriisikad, kuigi mina kutsun neid aastaid kännuseenteks, sest kasvavad need ju kändude ja langetatud puude vahel ja kõrval. Kuna Jaanika lubas oma emale, et just pisikesi pruune seeni ta korjab, sai lubadus täidetud. Jaanika tegelikult tuli metsa kärbseseeni korjama, et nendest taas uus tinktuur teha. Neid ta sai ka veidi, kuigi kärbseseened on suuremalt jaolt juba vanad ja ussitanud.
harilik põdramokk

Jaanika vaatas esimese hooga, et väike siil...mis seen see on??
imeilus kärbseseen
pisikes kärbseseenelaps
Jaanika kärbseseened tinktuuri tarvis
terve pesukausitäis põdramokke
ja minu tänased hoidised. suures purgis kõik täna korjatud seened soolvees ja väikstes purkides põdramokad soolvees

  Mina korjasin kõiki söögiseeni. Täna sain juba rohkem männiriisikaid, kuuseriisikaid, tõmmuriisikaid, kaseriisikaid ja võiseeni. Lisaks veel palju erinevaid puravikke, timpnarmikud, kamperriisikad, erinevaid pilvikuid. Võiseeni oli ka erinevaid palju. Lõpuks sattusin põdramokkade pesekonna juurde ja korjasin nendest hiigelseentest teise ämbri täis. Need on head söögiseened, aga pisut mõrudad, sellepärast ei ole need ka kunagi ussitanud. Mina kupatasin need kolmest veest läbi ning panin purki soolvette. Samuti soolasin ka teised seened täna sisse, ei marineerinud. Mittesöödavaid vahelikke oli mets täis ning ka valgeid ja halle kärbseseeni. Ühes kohas nägin ka vist sirmikuid, kuid polnud kindel, kuna ühed mürgised seened on nendega sarnased, seega jätsin seened korjamata.

  Põrdamokad keetsin sellepärast kolmest veest, et need on pisut mõrudad. Enne kaapisin noaga nendelt soomused pealt ja siis veidi ka narmaid õhemaks. Kui ma selle pesakonna juurde sattusin, läksin segadusse, panin natuke nimega puusse, kutsudes neid põdramampliteks, siis kitsemampliteks, kuni kodus lõpuks meenus, et need on põdramokad. Ka otsing kinnitas seda.

  Nüüd on seened purgis ja päev korda läinud. Aitäh, mu kallis Jaanika!


30. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 29. august 2016

Episoode väärika vananemise päevist...

Kersti, Kert ja Annika

   Mitu päeva blogimaailmast eemal olles ei teagi millest alustada, et päevikusse kõike kirja saada. Nädala jooksul on mul käinud väga palju külalisi ja neid jagus ka tänasesse päeva.

  Laupäeva õhtul helistas kallis Kersti Viljandist ja andis teada, et nad on veerand tunni pärast kohal. Armas üllatus oli. Oli ka rõõm tutvuda Kerdi ja Annikaga ning armsa Kerdi pojaga (kelle nime jõudsin unustada). Juttu oleks jätkunud vast hommikutundideni. Tulge teinekord taas.

   Pärnakad teavad Kerstit (Kobi) rohkem bändist LILLEVAAS (vajuta sinisele kirjale, kuuled minu sõnadele loodud laulu "Laugaste taga"), kus nad koos Kristel Mägediga asjalikud on, lauldes ja mängides. Kersti ja Kristel on kodruvalt käinud esinemas ka minu poolt korraldatud Pärnu kirjandusõhtutel ning loodan neid veel näha ja kuulda.

  Edasi kulges õdak intiimsemas õhkkonnas, millest ma avalikku päevikusse ikka pilte lisada ei täi. Midagi peab ja nn kardinate taha ka jääma. Aga mõne lisan, kuigi mu telefon just õhtupimeduses häid pilte ei tee. Ongi hea. Päeval muidugi šašlõkitasin oma kallikeste ja armsa Evega ka. Pilte ei jaga, sest ma ei teinudki neid.




mõista, mõista kes siin on...;)

  Jõudsin veidi aega tagasi alles vastatud facebooki ajajoone õnnitlustele, kuid postkasti pole jõudnudki. Teid oli ikka väga, väga palju ja ütlen ausalt, see teeb südame alt ikk nii soojaks. Ma küll ei saa ütelda, et eestlane on kalk ja hoolimatu. Ei ole! Aitäh, kallikesed!

armas liblikas Jaanikalt, minu lemmikvärvi
ülimaitsev kook Jaanika emalt


  Pühapäev kujunes vaiksemaks. Eve ja Kaidi käisid. Germo ja Kaidi said kenasti vanade lugude järgi tantsida, kui meie Evega köögis kohvitasime. Õhtul tuli kallis Jaanika oma ema poolt küpsetatud imehea õuna-kohupiimakoogiga ning imelise türkiisisnise liblikaga. Aitäh! Ning varsti tuli ka bussijuht Karin ning juttu jätkus meil lausa poole üheni öösel.

kingitus Katrinilt
suur potitäis tomatimöginat tulel...
ja mõned purgid talvevaru juures...

  Kui ma täna hommikul enne kümmet Ema kõne peale silmad lahti lõin, kohvitas Germo juba köögis, aga minul olid päkapikud käinud, ei, mitte suus...;) Päkapikk Karin oli hiigelpiraka kingikoti üle ukse andnud ja kadunud nagu tina tuhka. Aga juba homme hommukul saan teda kallad ja tänada! Kell 10.40 kiirustasin armsale Emale bussivastu ning tunnikes Ema seltsis kadus kiirelt kätte. Mina muidugi hakkasin oma igapäevaseid toiminguid tegema, ehk siis hoidiseid kokku nikerdama. Katrini ja Ema toodud aedviljad ju karjusid purkide järele. Aga, nagu juhtub ka parimates peredes, juhtus minul väike õnnetus, pool tomatimöginast läks põrandale ümber, kui kuumutamiselt võtsin. Panin küll kaane kenasti peale, aga...Lõpp hea, kõik hea, oleksin võinud ennast ju ära põletada. Ühe hiigelpurgi tomatimöginat sain ka ning 2 väikest ja ühe suure purgi kurke marineerisin ka sisse.

MARINEERITUD KURGID:

kurgid
mädarõigas
küüslaugud
piprasegu
sool
suhkur
vesi
äädikas
nelk
mustsõstralehed
loorber

TOMATIMÖGIN:

kurgid
tomatid
õli
äädikas
sool
suhkur
piprasegu
mädarõigas
küüslaugud
sibulad
loorber



29. august. 2016.a.
Vana-Rääma

 

Reede, 26. august 2016

Siis, kui perekond Palmiste külas käib...

Kallid Ruth ja Ülar

   Täna on selle nädala esimene päev mil ma mitte ühtegi purki hoidiseid ei ole sisse teinud. Üheks põhjuseks on see, et mul said purgid elamisest otsa. Vaid 2 hiigelpurki on veel, kuid sinna kavatsen veel seeni soolata või kurke marineerida. Teiseks põhjuseks on see, et üle nädala on veel uue rahapäevani elada ja....ühed palgarahad jäidki saamata, olid vaid lubadused ja lubadused, valed ja valed, kuigi olin arvestanud selle rahaga. Seega kallid inimesed, oma tähtpäeva ma ei tähista, sest vaid hoidistega sünnipäevalauda ei tee. Tegelikult ma ei plaaninudki suurelt pidada, kuid külalistest ei pääse ma nii ehk naa, tahtsin vaid veidi suupisteid pakkuda. Maarohuteed võin pakkuda. Või põgenen üldse kodust ära, aga eks seda näitab aeg, veel paar päeva on ju aega. Lihtsalt kaotasin usalduse ühe inimese vastu keda juba sõbraks hakkasin pidama. Pole midagi parata, elu teeb omad korrektuurid ja iga inimese ellu jäävad need inimesed kes seal olema peavad. Nagu näiteks perekond Palmiste.

  Jah, nagu pildilt näete, käisid kallid Ruth ja Ülar mul külas. Oi, meil on sihukesed salaplaanid. Avalik saladus on see, et nad mul külas kohvitamas käisid, kuid on veel üks suur saladus millest ma ei räägi. See on ju saladus. Jään salalikuks. Ruthi ja Ülariga kohtume varsti juba taas. Aitäh, kallikesed!

  Eilsed hoidised tuleb ju ka siia jäädvustada. Tegin 3 purki õunakompotti sisse. Õunakompotti tehes ma reeglina õunu ära ei koori, aga kallis Ingrid tõi need mulle juba mitme päeva eest ning enamus õunu olid juba plekilised ning kaubandusliku välimuse pärast koorisin kõik ära.


Õhtu on veel poisike, poolvend käis tiiru külas ja tuleb õhtul tagasi. Ning mine tea veel kes või mis...

Kena reedet!

26. august. 2016.a.
Vana-Rääma


Fotosessioon Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivile

 Fotode autor: Alar Madisson. Pildid tegid parajaks (suuruselt) Siiri Metsamägi ja Jyri. Tänud kõikidele asjaosalistele!
  Tegelikult plaanisin jalgupidi vette minna, ilma kroksideta. Krokse ma piltidele ei tahtnud, need panin jalga vaid selleks, et oleks mugav. Aga väljas oli laussadu ja fotograaf ei tahtnud, et ta kallis aparaat märjaks saab, seega plaanid muutusid, tegime fotosessiooni seene all ja ikka jäid kroksid peale...

  25-26. august. 2016.a.
Vana-Rääma

mina ja Pärnu rand






mina ja Pärnu rand

Kolmapäev, 24. august 2016

6 tunnist magamisest vahel piisab...

Eve, Jaanika ja Ruth

  Olen ikka õel küll, onju? Kamandasin sõbranned ühele pildile.
Tegelikult täna just mainisin Jaanikale ja Evele, et nemad on mul tihedamad külalised ja nendest ei ole peaaegu üldse mu blogides pilte. Nii ma siis oma kolm sõbrannet (kes pmst täna omavahel tutvusid) Germo voodile istuma palusingi ja paar klõpsu pildistasin.

  Pidevalt küsitakse minu käest, et kuidas ma jaksan päeva jooksul nii paljusid võõrustada (võõrustada on natuke kentsakas sõna siin /kon/tekstis). Olen ju Germo tervise pärast kodune, töötan ka kodus ja saan oma aega planeerida. Kui ma päeval liiga palju lobisen, kirjutan öösiti jne...Need kes mind tunnevad, teavad, et ma olen eluaeg aktiivne suhtleja olnud. Just meenusid Suigu ajad, kus noored emmed olid enda vahel tülli kiskunud, kuid minu juures olid sunnitud ära leppima, sest mulle sellised tülid ei meeldi ja natuke imelik oli, kui näiteks mu väikses köögis istus mitu inimest ja nad omavahel ei suhelnud, kuid minuga suhtlesid küll :) Mis mul siis muud üle jäi, lepitasin ära. Nagu kunagi (noorena, justkui oleksin praegu vana) lepitasin paarikesi omavahel ja Audru kandis sain endale lausa "kosjamoor" nimeks. Aga mulle meeldibki nii, kuigi oma suhe ei tarvitsenud toona just kõige õnnelikum olla, tundisn ma rõõmu, kui sain kellelegi head teha, tunnen siiani.

  Täna algas minu päev kell 9 hommikul. Varsti tuli Malle ja meil juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. Siis tuli naabrinaine Külli. Jõudsin korra arvutisse ja siis tulid juba järjest Jaanika, Ruth ja Eve. Ruthiga pole me sellel suvel eriti koos saanud ollagi, age lihtsalt on kätte kadunud. Viimati käisin ma tal Tammistes külas mai kuus ja sellest ongi 3 kuud möödas. Vahepeal küll mõnel korral nägime ka, minu juures, aga hakkasin juba suurt igatsust tundma, sest ta on kallis inimene mulle, kallis sõbranne. Jaanika- musi on see keda ma juba aastaid maailma parimaks sõbranneks kutsun, nii ongi, kuigi pole ilus lahterdada, aga me tunneme juba oma 15 aastat ikka, kui mitte kauem. Ta on mulle väga, väga kallis. Ja Eve, temaga tutvusin täna Germole, aga sellest tutvumisest olen juba bloginud. Eve on ka poole aastaga mulle kalliks sõbranneks saanud. Temaga näeme kõige tihedamini, sest (Eve väitel) elan heas kohas ja jään pmst talle koduteele ette, enam-vähem. Kella seitsme paiku lõppes meie tänane mokalaat ning siis pani ka moosi keema. Enne seda keetsin Anneli käest saadud punapeetidest ühe purgi hoidist valmis ning siis õuna-viinamarja moosi. Kallis Ingrid tõi eile meile viinamarju, need ununesid külmkappi, Germo sõi neid natuke, ning ülejäänud läks moosisse. Esimest korda elus tegin sellist moosi ja tuli väga hea. Soovitan.  

marineeritud punapeet ja õuna-viinamarja moos

  Ja nüüd lahkus viimane külaline, poolvend Heiki, kes tõi mulle kotitäie valgeid klaare. Eile tõi kalla mulle kotitäie valgeid klaare, need tegin täna moosiks. Köögis ootab veel kalli Ingridi toodud õunakoorem, need üritan homme kompotiks teha, kuigi pooled on juba ära söödud.

 Aitäh, kallis sõbrad selle sisutiheda päeva eest!


24. august. 2016.a.
Vana-Rääma

Minge metsa!

Germo Kabristes

   Et kuhu eile kadusin? Minge metsa!
  Nagu plaanitud sai, sõitsime eile seenele. Kabristesse seenele või õigem oleks ütelda Lindile seenele? No, igal juhul Potsepa küla ei ole ka sealt kaugel ja mul on sihuke tunne, et just Potsepalt kostusid ka paugud, kui me rikkalikku seenesaaki metsas kokku korjasime.

  Mis seeni saime? Puravikke, kukeseeni, timpnarmikuid, kuuseriisikaid, kaseriisikaid, kännuseeni, tõmmuriisikaid, võiseeni, männiriisikaid, erinevaid pilvikuid ja vast midagi veel, aga täna enam ei meenugi. Ühesõnaga metsad on seeni täis, minge ja korjake! Sellel korral marineerisin 7 purki ja soolvette panin 2 purki seeni. Lõpetasin öösel kell 3 alles, seega blogima ei jõudnud. Aga väga hea tunne on. Isegi väga, väga hea tunne on. Tahaks juba uuesti metsa.

  Veidike olime ka Kabristes Annelil külas, jõime väga maitsvat ja puhast kaevuvett, degusteerisime maitsvaid veine (just degusteerisime, ei mõtle valesti! ;) ) ning jäädvustasin mälestuseks ka mõned pildid. Eriti armas ja asjalik ema on Annelil. Ema Meida saab jaanuaris juba 80 aastaseks, aga aitas usinasti töömees Aleksandril kuusehekist kärbitud oksi lõigata. Ja pakkus meile lahkelt küüslauke, sibulaid, mädarõigast jne...Anneli muidugi pakkus ikka ka. Aga Meida memm läks kohe ise kartulaid võtma, et mulle külakostiks kaasa anda. Oh, teate Kabriste tüdrukud, väga huvitav ja hea kartul oli, poolenisti lilla ja poolenisti kollane, aga väga hea maitsega. Ma küll ei tea mis kartulaga tegu on, aga maitses küll hästi. Pildid siin blogis kõnelevad enda eest!
  Anneliga kohtume alles järgmisel aastal, kuna laupäeval sõidab ta juba atagasi oma teise koju-Lapimaale. Aitäh, kallis Anneli, et aitasid mu suve veel imelisemaks muuta!

  Blogin ruttu ära ja tõttan kööki, sest seal podisevad järgmised keedised.

Aitäh, sõbrad!

24. august. 2016.a.
Vana-Rääma
maailma parim kaevuvesi
perekoer Tessa
eilne saak
Germo ja seened
minu lemmikseen-kaseriisikas
jäädvustatud hetk maal käimisest
põnevad türgioad
suur ämber ja pesukaus triiki täis
9 purki seeni juures

Aleksander ja Meida kuusehekiga asjatamas

Teisipäev, 23. august 2016

Armas ennelõuna

aitäh, kallid Marleen ja Ingrid!


   Ütlen ausalt, ma olen õnnelik, et on olemas sotsiaalvõrgustik Facebook!
Tänu Facebookile tutvusin ma aastate eest ka Ingridi ja Marleeniga, ning oleme jäänud siiani suhtlema. Marleeni pole ma küll juba tükk aega näinud, aga Facebookis vähemalt näen. Ingridiga kohtume ikka, kui ta Eestis käib ja alati leiab ta aega ka minu jaoks. (tead, kirjutan nii, et rõõmupisarad silmis).

Aitäh, mu kullakallid Ingrid ja Marleen! :)
kollased lilled (eriti roosid) on mu lemmikud! aitäh selle päikeselille eest!

   Marleeni poolt mulle joonistatud sünnipäevakaart on lihtsalt võrratu!!! Aastaid pole keegi mulle isiklikult kaarti joonistanud. Ja see kaelaehe, no, täitsa minu maailm! Ja see värv! Uhh, need suled tõstavad mind vast lendu :)
  Aitäh, aitäh, mu kallikesed! Kaelaehe leidis koha (kui teda just kaelas ei ole) Arabella poolt kingitud Ingli kõrval, arvutilaua kõrval asetseval seinalambil.

õunad ootavad purki panemist

  Kuigi juba tunni aja pärast sõidame seenele, ootab mind köögis ka ämbritäis õunu, kes igatsevad purki. Seega on mul nüüd paar päeva taas käed ja jalad tööd täis. Ämma aias ootavad mind ploomid, mis tuleb lähipäevil ära korjata, sest need juba potsatavad puu otsast maha ja lähevad mädanema. Seega peate leppima (tegelt ei ole lugemine kohustuslik) nüüd tihti hoidiste blogide lugemistega.

  Aitäh, et olete mu sünnikuu nii imeliseks muutnud, kallid sõbrad!


23. august. 2016.a.
Vana-Rääma