Esmakohtumine Facebooki sõbraga

Kersti ja Peeter Nukka

   Sotsiaalvõrgustik Facebook on üks asjalikumaid võrgustikke üldse. Muidugi Okrutist mina midagi ei tea, sest mul ei olnud seal kunagi kontot. Küll oli kunagi Rates mul konto, no, olin algaja netikasutaja ja põnev oli ju.
  Kui ma algul Facebooki kasutajana võtsin kõik soovijad sõbraks, siis täna ma enam seda ei tee. Viimasel ajal on pidev järjekord uksetaga mustanahalistest. Mitte, et ma rassist oleksin, aga võtan sõbraks vastu vaid sõpru või häid tuttavaid. Vahel teen ka võõraste suhtes erandeid, kuid libakontodega isikud jäävadki ootama. Mul on kombeks enne sõbrataotluse rahuldamist inimest guugeldada, igaks kümneks juhuks. Siiani tungleb ka igasuguseid väljamaa sõdureid ja leskmehi. Neid ma ka vastu ei võta, sest mul on omal kallis inimene ammu olemas ja ma ei otsi kohe kindlasti siit mingit armukese suhet. Osad sõjardid on tulnud isegi blokkida, sest nad saadavad sõbrataotlusi korduvalt ja mitme erineva konto alt. Aga see selleks, ega sellest ma tegelikult rääkida ei tahtnudki.

Kresti ja Peeter Nukka

  Kunagi tuli mulle sõbraks Kersti, kes ilmselt avastas mind tänu mu loomingule, aga fänne ma hoian. Jutt Kerstiga hakkas kohe jooksma, sest me oleme mõlemad elanud kunagi samas alevis-Lavassaares ning meil on mitmeid ühiseid tuttavaid. Armas Kersti ja ta abikaasa olid teel Saaremaale ning juba nädalajagu päevi tagasi teatas Kersti, et tahab ka minuga kohtuda, see oli armas ja veel armsam on see, et täna see juhtus. Täna leidsin endale kaks uut sõpra, Kersti ja ta kalli abikaasa Peetri. Teate, sihuke tunne on, nagu tunneksin teid juba kogu elu! See tunnike kadus nii kiiresti kätte, et me ei saanudki midagi rääkida. Aitäh, et olemas olete! Germo on ka teist positiivset energiat tulvil ja räägib siiani. Kena reisi ja uute kohtumisteni!

Germo, mina, Kersti

 
  Täna sain ka ühe teise positiivse uudise, aga sellest on vara rääkida. Iga asi omal ajal.

Kena kolmapäeva!


3. august. 2016.a.
Vana-Rääma