Teisipäev, 31. mai 2016

Toit mitmeks ajaks



   Viimasest toidublogimisest on juba hulga energiat ammutatud, seega otsustasin taas toidublogida. Üheks põhjuseks oli ka see, et täna lausa kolm inimest  küsisid, et mida head ma süüa teen. Ütlen ausalt, ma ei armasta eriti kuumade ilmadega süüa teha, kuid ei saa sellest ka üle ega ümber. Olen viimasel ajal palju suppe ja salateid teinud.

   Tegin täna värskekapsasuppi kanalihaga. Esiteks on ilmad juba väga suvekuumad, pidevalt saab nädalalõppudel aias grillitud ja liha söödud, seega teen nädala sees lihtsat ja lahjat toitu. Pealegi sellise kuumusega ei jaksa seda kogust vedelikku, mida organism vajab, ära juuagi. Ja leitsaku ajal on kasulik tarbida sooja või kuuma vedelikku. Supp seda ju on. Tegin tegelikult nii ütelda-külmkapisuppi.
Mäletan, kui kunagi üks paljulapselisest perest pärit memm mulle rääkis, et nende ema tegi hiigelpotitäie suppi korraga valmis, hoidis seda keldris jahedas ja keegi ei pirtsutanud, söödi hea isuga mitu päeva sama suppi. Ema kasvatas tal üksinda neid, 8 last, kuna isa oli sõjas surma saanud. Ei nõudnud keegi rikkalikku toitu, kõik sõid ja kiitsid. Mitte nagu tänapäeval, küll ei kõlba üks toit, küll ei kõlba teine ning soojendatud toitu ei sööda üldse. Meie peres süüakse ja osad toidud on just soojendatuna paremad.
Supp sai lihtne ja väga maitsev. Lisan siia komponendid millest see koosneb, kuid kogused panin (nagu tavaliselt) silma järgi.

1 kapsas
6 kartulat
1 purk konservube
1 hiigelsuur mugulsibul
2 peotäit maitserohelist (sibul, küüslauk, porrulauk)
4 väikest kanakintsu
1 peotäis kuusekasve
veidike rabarberi lehti
pipart
soola
sinepit
loorberi
(vist sai kõik)

  Lisaks tegin 2 purki rabarberimoosi ka. Rabarberit ja suhkrut panin pooleks ning lisasin veidi ka kaneeli. Midagi muud ei pannudki, sest ka nii on hea.


  Täna käisin ka taas ateroomi sidumas, juba teist kuud käin. Õnneks kulgeb asi paremuse suunas ja nüüd käin vaid korra nädalas. Esmaspäeval taas. See on hea uudis. (vastus siis nendele kes aeg-ajalt fb postkastis tunnevad muret mu tervise pärast).

 Nüüd sukeldun romaanimaailma, sest see lausa kutsub.

Head isu!

31. mai. 2016.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 30. mai 2016

Elu Kaitse ehk Valguse Saadik, Rahva Raamat ja tšillimine-grillimine õdakul....

Elu Kaitse
   Juba hommik algas päikeseliselt, päikeselisel terrassil kallite inimeste keskel kohvi juues, kuni kell 13.00 saime Elu Kaitsega Port Artur 2-he Rahva Raamatu kohvikus Piano kokku. Sujuvalt sai vesteldes (minu poolt plaanitud) pooleteisest tunniks kolm tundi ja jutt võinuks kestmagi jääda, kui mul endal ei oleks õhtuks teisi plaane olnud.


Aitäh, hea hing, nende sisutihedate tundide eest! Järgmiste kohtumisteni! Ka Eesti rahval on temaga võimalik kohtuda sügisel telemeedia vahendusel, aga iga asi omal ajal. Mina isiklukult kohtusin Elu Kaitsega esmakordselt 17 aasta eest ja just sellest ajast (kuni tänase päevani ) kirjutan temast artikli ühes ajakirjas, aga millal ja kus- sellest kuulete ja näete. Jään täna kidakeelseks.

  Õdak aga päädis hoopis teise rütmis ja hoopis teises kohas. Ei saa ju imelisel päeval lasta seinte vahel mööduda, kui loodus lausa rebib enda embusse. Nii me ühe väikse tšilli.grilli korraldasimegi. Nagu näete, selle ajal kui Meie aktiivselt toortoodangu grillimisega tegelesime, otsustas Germo vaikselt murul leiba luusse lasta. Mõnus ju. Armas ju.


Germo laseb leiba luusse :)

  Aga hilisõhtu tõi kurva sõnumi. Minu kaastunne kõikidele Ellen Niidu lähedastele. Taevas on ühe Looja võrra rikkam. Head teed ArmasHing!


30. mai. 2016.a.
Vana-Rääma

Suveks varbad (jalad) korda!

mustri vaatamiseks ava pilt suurelt(vajuta peale)


    Eile käisin pediküürimas (eksole ilus sõna?). Suur suvi ju käes ja patt on kanda kinniseid jalatseid. Kui üleeile jalutadsin maal mööda niisket muru, siis eile oli jalgade korda tegemiseks õige aeg. On ju ilusad küüned? Mustriga ja puha...Ühesõnaga kes soovib 15 euro eest endale nii kauneid küüsi saada, võtku minuga ühendust, annan edasi pediküürimeistri Terje kontaktid. Teeb hea meelega teie oma kodus teie varbad ja jalalabad korda.

   Mina olen megarahul! Aitäh, Terje! :)

  Mõni pilt veel:





30. mai.2016.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 29. mai 2016

Uus Tääkliilia



   Eile kinkis armas naabrinaine mulle Kiulise Tääkliilia ehk Yukka filamentosa võrse. 
Nüüd vaatame kaua võtab juurte kasvamine aega, et saaks ta mulda juurduma. Mul on üks Tääkliilia kodus ka olemas, aga teistsugune. Need uhked ja kuidagi kuninglikud lilled on ühed mu lemmikud. Ma võtsin juba kodus olevalt Tääkliilialt paar kuud tagasi võrse, kuid see ei võtnud veepurgis juuri alla ning istutasin ta potti. Tänaseks tundub, et on tugevalt mullas kinni. Ehk vajabki otse mulda panemist? Tegelikult olen enamus võrsed kohe mulda pannud, aga sellised juhul hoian mulla märjana, et nad saaks kenasti juurduda.

  Netiavarustest leidsin ka infot selle lille kohta. Sellelt lehelt, kuid kohe kopeerin ka teksti siia.


Yukka filamentosa. Igihaljas potilill meie regioonis, kuid kuna on väga dekoratiivne ja ilus, otsustasin võtta nomenklatuuri. Mõõkjad rohelised, kuldkollaste äärtega nahkjad lehed rosetina, mille keskelt kasvavad välja tugevad õievarred, (u.100cm kõrgused), milledel ripuvad lõhnavad kreemvalged, 5-7cm pikkused kellukjad üksikõied. Õitseb kesksuvel? 

Suvel saab viia aeda soojale kohale, terrassile, kiviktaimlasse ja  talveks  jälle sisse. Tahaks olla kohas, kus pool päevast oleks päike ja teisel poolel poolvari. Kasta normaalselt, ei vaja palju vett, talub  kuivemat pinnast. Hilissuvel eemaldada õievarred ja koledaks läinud lehed mullapinna lähedalt. Taime jagatakse iga 5 -6 aasta tagant. Tavaline kuivapoolne aiamuld, võib olla ka liivmuld. Ei vaja erilist hoolitsust.
******
   Kui ma kunagi rikkamaks saan ja ukse ette väikese terrassi ehitada jõuan, viin ka oma toalilled suveks värsket õhku hingama. Plaan on olemas, küll ma ka kunagi teostuseni jõuan. 

Aitäh, Terje! :)

29.05.2016.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 28. mai 2016

Leidsin Viluverest oma õnne



    Täna toimus ootamatu sõit Viluverre, Viluvere Mowglile külla. (sellele sinisele kirjale klikates näete minu artiklit Mowglist oktoobrikuu ajakirjas Lemmik.) Maal on alati ilus ja sellisel imelisel päeval sinna sattuda on üliarmas. Loomulikult võtsin kroksid jalast ja nautisin palajalu murul käimist, teraapia missugune.

   Mowgli talu asub metsade vahel, Pärnumaa lõpus, Tootsi alevi taga. Peremees, kodnimkunimega Viljo on korduvalt oma maja juures näinud karu ja eemalt ka ilveseid. Siin meenuvad laulusõnad." Vändra metsas, Pärnumaal, juhaidii, juhaidaa, lasti vana karu maha...." Kahjuks on  hundid teinud ka palju paha, nende roaks on läinud lamabad ja kitsed jne...Ümber maja hiilib kavalaid rebaseid, kes paraku perekassi endaga viisid...Aga Viljo saab peagi uue kassi, sest ühes korralikuis talus peaks ikka kass ja koer olema.


armas Billa



  Kohtusime ka kurja talukoera Billaga (lühendadtud nimi), kes oli oma aedikus kinni, kuna ta on tõesti verejanuline. Aga minu peale ta kuri ei ole, isegi poseeris kenasti.(nagu ikka kõik selle talu loomad-armastavad poseerida). Ja kanad ja kukued tulid ka tere ütlema.



  Paar kitse ja mõned lambad on Mowglil ka veel. Üks kits jooksis ka mulle vastu, nagu vanale sõbrale.
Pesupalist ma pilti sellel korral ei teinud, sest see on parandamisel ehk siis restaureerimisel peremehe poolt. Aga vanast (uuendatud) kooguga kaevust tegin küll, sest see meenutab mulle mu lapsepõlve maal.


  Blogipostituse pealkiri ei ole eksitav, ma leidsingi Viluverest õnne, esimese õnne sireliõisikust sellel aastal. See oli viiene, kuid pärast leidsin mõne seitsmese ka. Nii vähe ongi rõõmuks vaja :)




  Tegelikult Viluverre jõudes asjatas talumees puudega, traktorikärul oli puukoorem peal ja sõit kulges metsast taluõue. Peremees ohkas südamest ja väitis, et tööd jagub varahommikust hilisõhtuni (5.00-11-00).
Tootsi

Tootsi

  Vahepeal sõidutasime peremehe ka Tootsi poodi, mis asub päris mitme kilomeetri kaugusel ja mida peremees mõne korra nädalas väisab.
ja minu laste esimene kodumaja see kolmekordne...Suigu

Suigu

  Tagasiteel tegime väikese poepeatuse Suigus. No, ei saanud ju ometi niisama mööda sõita, kui poe nurga tagant paistis mu kunagine kodu, minu laste esimene kodu. Selle kolmekordse maja teise korruse aken (sealpool otsapeal) oma minu laste esimene tuba. Nostalgia!

  Viljole suured tänud maitserohelise eest, mida ta mul lahkelt noppida lubas.
Sügisel olla Viluveres eriti mõnus, sest talu ümbrus on tulvil sarapuudest ja peremees olla eelmisel sügisel korjanud lausa 10 kilo pähkleid. Minagi leidsin maast paar eelmise aasta pähklit.

paar pihutäit vitamiine...

Aitäh teiel kõikidele, mu kallikesed, kes te mind maale kaasa võtsite! :)

28.mai. 2016.a.
Vana-Rääma

Reede, 27. mai 2016

Siim Kallas:"Kuhu edasi? Või hoopis tagasi?"



    Tänases Nelli Teatajas kirjutan presidendikandidaadist Siim Kallasest kes käis Pärnus oma raamatut "Kallas" esitlemas ning Euroopa asjade üle mõtteid vahetamas. Teda küsitles ajakirjanik Kalev Vilgats.

  Kallas räägib põgusalt oma 10 aastasest tööperioodist väljaspool Eestit, kunagisest Adolf Hitleri ja Neville Chamberlaini kohtumisest Saksamaal, Dresdeni hotellis, "Mnemoturniirist", Euroopa Liidust, presidendiks kandideerimisest ja paljustki muust.

  Antud raamatusse on koondatud kokku tema esseed ja päevikumaterjal läbi aastate, kuid kunagi kirjutab ta ka mäletsusteraamatu, kuid selleni läheb veel aega.


Millest veel Kallas kõneles? Osta täna ilmunud Nelli Teataja ja saad teada!


27.mai. 2016.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 26. mai 2016

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum



            1. peatükk

   Kitsuke metsavahetee, mis oli rööpasse sõidetud, ei tahtnud otsa lõppeda. Küll vedeles tee peal mõni puujändrik, mis sõitu takistas, küll pritsis sopp autoaknad mustaks. Oleks mõni auto või traktor vastu sõitnud, poleks kusagile keerata olnud, kuna tee äärtes, suurtes magistraalkraavides kasvas padrik ja teeraja kitsastest rööbastest mööda sõitmine täheldanuks auto surma. Pealegi olid vana bemari püksid juba nii paigatud ja summuti päevad üsna loetud.
„Kus kuradi mülkas su vanatädi küll elab?!“pahandas Trevor, kelle tusatuju oli tingitud suurel määral eelneval õhtul alevi kultuurimajas toimunud peost, mis päädis padujoominguga, nagu väikeses alevis nädalalõppudel ikka kombeks oli. Trevor ja Maris käisid, sest nende jaoks olid igasugused kurameerimise ja semmimise väljendid vastuvõetamatud, nagu ka noortepärased boyfriendi ja girlfriendi staatused. Pealegi oli noorte suhe kestnud napilt pool aastat ja nad ei mõelnud veel kaugemale ette.Ka kooselu plaane neil veel ei olnud. Platooniline suhe oligi kuidagi pikaks veninud ja vahel tundus, et Trevor hakkab sellest väsima. Temperamentse inimesena, kelle veres voolas jänki verd, oli harjunud ta kõiki ja kõike kohe saama. Nägusa noormehena ei olnud tal ka austajatest puudust, kuid tema armas just Marisesse, õblukesse nukunäoga tütarlapsesse. Noormees oleks ilmselt parema meelega kodus arvuti ees istunud või heavy muusikat kuulanud, kui poleks seda, faking maale sõitu ette tulnud. Vana bmwi selle sõidu tarvis valis ta meelega, sest vaid seda raatsis ta külavahe teedel trööbata. Land Roveriga sõitis ta reeglina vaid linnas ja mööda maailma, sest see oli liiga luksuslik auto, et teda konarlikel Eesti teedel lõhkuda.
„Trevor, ehk paned selle plärakasti vaiksemaks? Kuuled?!“ raputas Maris oma kaaslast õlast, sest Manowari loost „All Men Play Of Ten(1984)“, mille kuulamiseks oli Trevor maki punni põhja pannud, oli võimatu üle rääkida. Trevor tujutses nagu puberteedieas plika, vaatas vilksamisi neiule otsa, keeras tümpsule volüümi juurde ning peatas auto ning ronis autost välja. Maris istus nõutult, veeretas oma musta oonüksikiviga hõbenõrmust sõrmede vahel, justkui ammutaks sellest enesekindlust, ning mängis ükskõikset. Selle sõrmuse oli kinkinud talle sama vanatädi, kelle poole nad teel olid, ajal, mil Marisel salkude kaupa juukseid langes ja küüned aina murdusid. Vanad tõed pidasid vett. Peale kahekuist sõrmuse kandmist oligi tüdruku mure justkui peoga pühitud ja sellest sõrmusest sai tema lemmiksõrmus. Vanatädi Mathilde, keda Maris hellitavalt Tilde-memmeks kutsus, ja Maris olid väga lähedased inimesed. Range loomuga ja vanades kommetes kinni olev Tilde ei sobinud ühegi teise inimesega nii hästi, kui oma vennapojatütrega. Pealegi olid nad sarnased mitte ainult loomupoolest, vaid ka välimuselt.
Tervor käis auto juures edasi-tagasi, nagu kass ümber palava pudru, vasaku käega kukalt sügades. Maris piilus silmanurgast noormeest ja talle meenusid vanatädi sõnad; „kui meesterahvas ei oska seisukohta võtta, hakkab ta kukalt sügama, nagu otsiks sealt oma küsimusele vastust.“ Küllap see nii ka oli, Tervor olekski sinna tiirlema jäänud, kui Maris poleks oma eneseuhkust alla neelanud ja kangekaelsusele alla vandunud. Tüdruk pistis sõrmuse sõrme tagasi, võttis ridikülist peegli, kohendas silmavärvi ning astus autost välja, otse sopaloiku.
„Fakk, ma ütlen! Just eile sain endale tutikad mokassiinid ja nüüd on need rikutud! Mida ma nüüd teen!?“ neelas tüdruk pisaraid alla. Tüdruk, kellele oli alati esmatähtis kuidas ta välja näeb. See iseloomujoon oli ka talle vanatädilt pärandatud, väljapeetud ja uhkelt vanatädilt, kes oma kõrge vanuse juures oli alati meigitud ja igas mõttes lille löödud. Peale hommikupesu seadis Tilde alati sammud peegli juurde ja veetis seal vähemalt pool tunnikest. Ta ei hakanud hommikukohvi ka meikimata jooma.
„Naine ei tohi ennast iial käest lasta, ka siis, kui teda piinab haigus, või kui ta on üksinda kodus. See lisab enesekindlust ja hoiab nooremana. See on kõige parem eliksiir elule!“ armastas Tilde pidevalt neid kuldseid sõnu korrata.
„Oh, sa vaeseke küll! Nüüd on su elu küll läbi! Maailma lõpp terendab!“ muigas Trevor, haaras Marise sülle, nagu kerge jahukoti, tiirles koos temaga, nagu mängiks keerukuju, ise itsitades nagu edev tütarlaps. Maris ei olnud üldse rõõmus selle üle, tema tusatuju pigem süvenes, kuni hetkeni, mil üks mokasiin jalast teepervel olevasse magistraalkraavi lendas.
„Appi, mis nüüd saab!?“ rabeles ta meeletu jõuga Trevori sülest lahti ning oleks peaaegu mokasiinile järlele hüpanud, kuid noormees poleks tema käest viimasel minutil kinni haaranud.
„Hull oled või! Need mudased magistraalkraavid on sügavad ja ohtlikud. Kunagi, sügaval nõuka ajal süvendasid maaparandajad neid siin, kuid peale seda pole keegi ilmselt neile kätt külge pannud. Tänaseks pidavat need parajad lõksud ka metsloomadele olema, sest mudane põhi ja oksaraagudest tulvil kraaviääred raskendavad nendest läbi tulemist ja välja ronimist. Mu jahimehest sõbrapoisi isa teab kõnelda sellel teemal koletuid lugusid, sest ta olla ise kunagi napilt sinna kukkudes surmasuust pääsenud.“ manitses Trevor Marist.
„Ohjh, mis seal ikka, sõidame siis edasi,“ võttis Maris muiates teise mokasiini jalast ja viskas magistraalkraavi. Tervor rõõmustas, et oli suutnud tüdruku tuju pisutki paremaks muuta ja ka ta enda pahatju oli nagu õhku haihtunud. Noormees taris neiu süles autosse ning nad jätkasid sõitu. Peale paarikümneminutilist vaikust alustas Maris juttu.
„Tervor, kallis, kui ma oleksin ise sinna kraavi kukkunud, kas sa oleksid mind päästma tulnud, seades nii oma elu ohtu?“
„Mhmhh, loomulikult oleks! Kus kohast sa sellise küsimuse peale üldse tulid, mu kallis tüdruk? Me küll ei ole andnud veel „sõjavannet-kuni surm meid lahutab,“ aga ma loodan, et kunagi tuleb ka see aeg. Ma ei oleks sinuga üldse koos, kui ma sinust ei hooliks, mu kallis tüdruk, mu armas Maris.“ ei olnud Trevor ilusate sõnadega kitsi, nagu see tavaliselt Eesti noormeestel kombeks on.
Tervori ema oli noorusaegadel Tallinnas, Inturisti Hotellis Tallinn varietee-kabaree tantsijanna, seal tutvus ta rikka inglise poissmehega, abiellus, ning nende pere emigreerus toona Inglismaa pealinna Londonisse. Nõukogude Liidu lõpuaastal, kui Tervori isa hemofiilia tagajärjel suri, tuli nende pere Eestisse tagasi, taastati lagunenud vanavanemate talu, ehitati sinna juurde turismikompleks ning Trevorist sai selle komlpelsi noorperemees, jõukas, nägus ja ja heasüdamlik boss, kelle ümber tiirles tüdrukuid, nagu kärbseid parves, aga temal jagus silmi vaid tagasihoidliku Marise tarvis. Kahtlemata häirisid Marist rivaalid, kuid selle poole aasta jooksul oli ta juba õppinud selles suhtes silma kinni pigistama, kuigi väidetavale endisele Don Juan´ile mõjus see vastupidiselt. Tema oli seda meelt noormees, kes arvas, et vaid armukadedad inimesed armastavad. Marisel oli sellest arvamusest hoopis teine versioon, tema oli kindel, et armukade inimene ei armasta, vaid teeb stseene tähelepanu tõmbamiseks või tahab kaaslast omada, tema elu elada. Kuigi tüdruk ju hinges tundis ka armukadedust, aga õnneks mitte haiglast armukadedust. Pealegi armastas ta ise flirtida, süütult flirtida, mitte kaaslasele haiget tehes. Kunagi ei ületanud ta sündsuse piire.
„Pea kinni! Vaata ometi!“ karjatas ühtäkki Maris, nähes põtra teepeale hüppamas. Nüüd päästis tüdruk noorte elu. Peale pidurdamist ja intsidendist toibumist tundis Trevor ennast pisut halvasti, sest äsjane monoloog metsloomade hukkumisest ei pidanud vett. Pelaegi oli temas säilinud tsentelmehelikkus, kuid nüüd oli ta sattunud abivajaja rolli, see tekitas temas piinlikkust. Trevor pakis auto ja istus vaikides. Ta värises üleni, ega saanud sõnagi suust.
„Trevor, kallis, luba ma roolin vanatädi taluni? Pliis!?“ anus õbluke Maris. Tervor vaikis.
„Nii ehk naa siin ühtegi autot ei sõida ja mul oleks hea autojuhtimist praktiseerida,“ ei andnud neiu alla. Maris sai aru, et Trevor tunneb ennast ebamugavalt. Ta tahtis rohkem piinlikku vaikust katkestada, kui autot roolida. Aga noormehe tusatuju leevendamise nimel oli ta valmis ka välja üteldud soovi täitma, kui Trevor nõustuks. Trevor istus endiselt vaikides ja Marise jutt läks tal kõrvust mööda. Nii palju oli juhtunud lühikese aja jooksul ja nooremeest vaevas tunne, et nad ei jõuagi sihtpunkti. Talle meenus asjaolu, kui isa oli surivoodil, ema nutust nõrkemas tema kõrval,, ning Terevor ei suutnud midagi nende heaks teha, kuigi kogu edasine vastutus, pere heaolu eest, oli tema õlgadele langemas. Tegelikult piinas noormeest hoopis teine kahtlus enam. Teadagi on hemofiilia tihtilugu haigus, mida põevad verepilastajaist vanemate lapsed, kartis Trevor, et ka temal võib see haigus tekkida, veel enam kartis ta seda, et ta esivanemad on verepilastajad olnud. See oli ka üks põhjustest, miks ta, juba 28. eluaastat käiv noormees polnud siiani pere loonud. See oli ka üks põhjustest, miks ta ei olnud ka nende suhet tagant torkinud, kuigi Marise vastu oli tal ülitugev seksuaalne tõmme. Samas pidavat veresugulastel omavahel olemagi väga suur seksuaalne tõmme, kui ollakse teineteisesse armunud. Vastakad tunded ja kahtlused olid justkui halvanud rooli taga mõtteisse jäänud Trevori meeled. Ta istus mornilt ja kalgilt, kuni tundis kallima kätt oma randmel.

25-26. mai. 2016.a.

Vana-Rääma

Kolmapäev, 25. mai 2016

Varesele valu



   Varesele valu

Väljas sadas nagu oavarrest. Vanad ja pidused vihmaveerennid rippusid justkui hiigelputukad õlekõrre küljes, keda tuul edasi tagasi kiigutas. Kord tulvas lausvihm nendest kärestikuna läbi, kord nirises nagu tilkuma jäänud veekraan. Kolks ja kolks kukkusid hiigelpiisad vastu nõukaaegset postkasti, tekitades heli, nagu koputaks keegi vastu välisust.
Istusin köögilaua taga ja kimusin sigaretti. Kohvipaks tühjaks joodud tassis meenutas kunksmoori, sellist kõveraninalist, kellel oli peas lõua alt lõdvalt kinni seotud pearätik, mille alt hõredad juuksekiharad välja turritasid. See pilt viis mind tagasi lapsepõlve, aega mil vanamemm vanu plekist vanne räästa alla vihmavee kogumiseks sättis, ise samal ajal ühe käega punaselillelist rätikut kinni hoides. Teine käsi asetses küürus ja valutava selja peal, justkui otsik sealt tuge.
Olin mõtteisse vajunud, ega kuulnud isegi ladiseva vihma häält, ehkki maja välisuks oli pärani lahti. Kimusin suitsu ja kondasin lapseaegades, kui järsku võpatasin. Hirm viskas mind reaalsusse tagasi. Keerasin pilgu paremale ja nägin köögiakna taga seismas kõhetut eidekest, kelle pilk oli tühi ja kortsus käed värisesid, nagu haava lehed tuule käes. Jäin ainiti kutsumata külalist piidlema, olles ise nagu ülitugevate iminappadega tooli külge kinnitatud. Hirm oli mind üleni oma meelevalda haaranud.
Eelneval õhtul hääletuks pandud telefon mu ees laual vilkus nagu säraküünal. Sõbranne püüdis juba tont teab mitmendat korda minuga telefonitsi ühendust saada, kuid minu mõtted olid mujal ja mul polnud plaaniski telefonikõnele vastata. Nagu ka siis, kui mulle inspiratsioon peale tuleb, kui ma ära lähen, siis ei eksisteeri minu jaoks ühtegi sõpra, ühtegi lähedast. Olen moodsalt üteldes levist väljas. Ometi olen sellest ka korduvalt lähedastele rääkinud, kuid ilmselt laseb mõni selle kõrvust mööda, üritades ikka meeleheitlikult minu elu elada. Nende probleem!
Äkki kuulsin kitsukeses pimedas esikus samme. Need kajasid mu hingest läbi.
„Tere, preili! Kas Jaan on kodus?“ vahtis näost lubivalgeks ehmatanud eideke mind ukselävelt. Tema segaduses pilk reetis hämmingut, kohmetust, et ta on majaga eksinud. Vaatasin võõrast mittemidagi ütleval pilgul, ega saanud sõnagi suust. Piinliku vaikuse katkestas üha tugevnev vihmasadu, mis nüüd juba turbokiirusel vastu aknaruute peksis.
„Kas...? Kus...?“ püüdis võõras ennast uuesti märgatavaks teha, kuid võpatas ja katkestas jutu toast kööki astunud perepoega nähes, kelle pikk kasv ja siiras näoilme oleks pidanud pigem vaikivasse olukorda julgust lisama.
„Tema nimi on Margit. Mina olen Germo,“ tutvustas perepoeg meid võõrale. Võõras köhatas, justkui tahtnuks enne pikka kõnet häält puhtaks köhida. Germo seadis sammud kraanikausi juurde, jõi sõõmu külma vett, riivas õlaga esikus seisvat tudisevat võõrast ja kadus vihmasajusse nagu lopsakas sõnajalataim, kes juba ammu leitsakule vaheldust otsides oli janusse suremas. Pöörasin hetkeks pilgu telekaekraanile, kus „Padjaklubi“ Miša kihlasõrmuse ja kihlumise unistusega ametis oli ning rebasetopis teda reaalsusesse ehmatas. Muigasin hetkeks, keerasin pilgu ukselävele tagasi ja läinud ta oligi, võõras eideke. Temast ei jäänud maha isegi ühtegi porist välge. Vaid võõra tühi pilk ja spetsiifiline lõhn saadavad mind siiani köögis suitsu kimudes. Vares mu ukselävel on sellest hetkest igapäevane külaline. Ka öösiti.



25.05.2016.a.

Teisipäev, 24. mai 2016

Koduvaremeil...



   Koduvaremeil

ta istus lesol
ja hõõrus oma
osteopaatilisi põlvi
hallipäine
näguripäevi näinud
matroon

säärvant
vanas talumajas
ei summutanud ühtegi heli
rääkimata aroomidest mis
tungisid sõõrmeisse koonikust
kus taat parajagu saapaid viksis
et turule tangusoolaga
kauplema minna

peretütar maiustas
reheköögis juudikirsse
ja misogüünne ksenofoobist
perepoeg lasi rehetoas
leiba luusse kui nad tulid

vaid laadakunstniku poolt
maalitud panoraampilt nende perest
mille taat oli ulualuse põranda
alla peitnud kõneleb
olikordaeg keeles peretütrele
kes pärast küüditamist
neljateistaastasena kodumaale
naases

juudikirsid tema sünnikodu
varemeil on täna vaid
ilutaimed


24.05.2016.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 23. mai 2016

Kristallid minu Altaril

Kristallid minu altaril...
 

    Kunagi, umbes 20 aastat tagasi kogusin ma poolvääriskive ehk kristalle. Neid oli ikka palju rohkem, kuid ma armastasin neid ka kinkida, nii ongi tänaseks vaid peotäis järele jäänud. Miks ma sellest blogin? Nii naljakas, kui see ka ei oleks, pesin ma need hommikul voolava vee all ära ja panin päikesevalguse kätte laadima, kuigi mul on ka olemas mäekristallist Kõiksusepüramiid (kolmanda silmaga) mis laeb ja puhastab nii kive, kui ehteid. Ka Kõiksusepüramiidi lasin voolava vee alt läbi.

   Õhtul telekat avades avastasin ühe tuttava Eesti selgeltnägijaid tutvustavast saatest ning jäin seda piiluma. (Kuigi teadsin juba enne, et ta sinna pääses. Hoian pöialt) Peale seda hakkas kristallisaade ja siis tundsin äratundmisrõõmu. Otsustasin oma kristallid ka avalikku päevikusse lisada. Siin saate ka teie, mu armsad lugejad, nendega tutvuda.
Mäekristall ja Mäekristallist Kõiksuse püramiid- Mäekristall on nn. Meister Tervendaja, temas sisaldub informatsioon kõikide teiste kristallide kohta. Seepärast sobib selge mäekristall (s.t. mitte piimjas) kõikide chakrate avamiseks ja tasakaalustamiseks (7-10 mäekristalli kõikidel chakratel chakrakivide asemel). Sobib eriti hästi meie kroonchakra tasakaalustamiseks, annab hea kaitse elektromagneetilise kiirguse vastu. Hea teha mäekristalliga kristallivett. NB! Mäekristalli ei soovita puhastada ega laadida otseses päikesevalduses – tuleohtlik ! Teda on kõige parem puhastada heliga e. näit. tingshadega (v.t. tootegrupist “Puhastajad ja laadijad”). Toorkivi kasutatakse Kristalliteraapias kristallimaatriksite tegemiseks keha peal ja ümber ning ruumis. Mäekristallist maatriks sobib hästi ka kodu energiate puhastamiseks ja väestamiseks . Selleks on vaja 4-6 toor-mäekristalli, keskele mäekristalist kuul või kobar./Andmed netiavaristest/ Mäekristallist Püramiid- Taevajumalate Püha Silm. See sümboliseerib kõiketeadmist, mis on saavutatud läbi ülitaju maailma tunnetades. Ta tähistab kõikjal olemist, kõikide jumalate juures olekut, võitu kurjuse üle ning püüdlust maailma paremaks muuta. Samuti aitab võitu saada nõrkustest, annab ja taastab energiat ning süstib enesekindlust. /Andmed minu romaanist RIST TEEL/
Roheline avenruriin-Roheline aventuriin on kõikidel tasanditel universaalne tervendaja – tervendab nii keha, meelt, hinge ja südant. Väga hea kivi südamechakra tasakaalustamiseks ja igasuguste allergiate puhul (naha-allergiad, hingamisteede allergid, toiduallergiad). Sel puhul kanda aventuriini pidevalt kaelas nahaga kokkupuutes, vähemalt 1 kuu. Aventuriin on ka üks võimasmaid küllusekive. Kanna rahakotis või aseta kodus küllusenurka (vasak tagumine sektor, välisukselt vaadatuna). Lapik kivi sobib kõige paremini tervenduskiviks, kuna katab ära chakra ning kokkupuutepind kehaga on maksimaalne. Samuti ei voola ta keha peale asetades kehalt maha ning on piisavalt suur, et kutsuda esile energeetilisi ja füüsilisi muutusi. Parim ka taskus kandmiseks./Andmed netiavarustest/
Punane sardoonüks- on kaitsev kivi, mida tunti iidsetel aegadel ka vooruslikkuse kivina ning see ehtis ülempreestrite rinnaplaate. Sardoonüks toob kaasa õnne ja stabiilsuse abielus ning partnerlussuhtes ja toetab ka häid ärisuhteid. Elujõudu lisav saroonüks leevendab depressiooni ning aitab jagu saada kõhklustest. See kivi suurendab tahtejõudu, tugevdab iseloomu ja enesekontrolli. Füüsilisel tasandil tervendab sardoonüks kopse ja luid, reguleerib rakkude ainevahetust, tugevdab immuunsüsteemi ning toetab nii toiteainete imendumist kui ka jääkproduktide väljutumist./Andmed netiavarustest/

Türkiis- (kallis sõbranne Jaanika kinkis. see on mu lemmikkivi) Omadused: armastus, kaitse, õnn, tervendus, võimed, selgeltnägemine, suhtlemine, loovus.Energeetilised omadused
Võimsa tervenduskivina olen kaitsev ja ülimalt õnnetoov kristall. Kaitsen sind ebaõnne, haiguste ja negatiivsete energiate eest, mistõttu võid mind kanda kaitseamuletina. Olen asendamatu abiline armuasjades, suurendades romantilist armastunnet.
Aitan sul jõuda soovitud saavutusteni ja külluseni. Võimendan sinus neid omadusi, mis loovad edu, õnne ja soovitud võite. Immunsüsteemi tugevdajana tervendan ja tugevdan kõiki kehasüsteeme, suurendades eluenergiat ja head tervist. Olen ka hea rahustaja ärevuse ja paanika korral. Hajutan sinu energiaväljast elektromagnetlise sudu ja keskkonnast tuleneva saastatuse.
Naisenergiat vahendava kivina tugevdan sinu empaatiavõimet ja aitan paremini mõista teiste inimeste tundeid ning vajadusi. Suurendan helluse ja armastamise võimet ning kaastunnet kõigi elusolendite vastu. Annan jõudu keerulisi olukordasid kergemaks muuta ja neid lahendada. Aitan tasakaalustada mees- ja naisenergiaid. Muudan naised naiselikumaks ja kaunimaks.
Kurgutśakra peamise kivina aitan sul end vabalt ja ausalt väljendada. Avan ka sinu loovuskanaleid, mistõttu olen heaks abiliseks kirjutajatele. Eriti hästi sobin julgustuseks häbelikele inimestele, kes ei julge end väljendada ja vestlusi arendada. Samuti sobin hästi esinejatele, muutes nad inimeste ees olles rahulikuks, vabaks ja lõdvestunuks.
Minu energiad avavad selgeltnägemise ja tajumise võimeid, suurendavad intutsiooni ning ühendavad sind vaimse maailmaga. Vajadusel toetan eelmiste elude tarkustele ligipääsemisel ja aitan kanaldada infot kõrgematest teadvustasanditest. Minuga on lihtne lõdvestuda ja mediteerida, jõudes sügavale alateadvusesse ja tunnete sügavausse. Viienda elemendi eeter kandjana olen suurepärane eeterkeha tervendaja.
Füüsilised vaevused: immuunsüsteem, kõri- ja kurgupõletikud, kopsu- ja hingamisteede haigused, maksa ja sisenõristusnäärmete talitlus, normaliseerib soolestiku tööd, kollatõbi, verejooksud, tugevdab südant ja silmi, silmahaigused, aitab paraneda viirus-, nakkus- ja põletikulistest haigustest, kogelemine
Energiakeskused: kurgukeskus, laubakeskus ehk kolmas silm
Näärmed: peamiselt harknääre
Tähemärk: Kalad, Ambur, Skorpion
Planeedid: Veenus ja Neptun
Elemendid: eeter
Mineraal
türkiisTürkiis on alumiiniumi ja vase fosfaat, mis tekib siis kui vesi mõjutab vase ja alumiiniumi segu sisaldavaid mineraale. Moodustunud kristallid on tavaliselt väga väikesed. Värvuselt läbipaistatu taevasinine, sinakasroheline või roheline kivi – sinise värvuse annab kivile vask, rohelise aga erinevad lisandid. Türkiis on poorne kivim, mis imab kergesti mustust ja õli. Ka päikesevalgus või kuumutamine muudab kivi värvust. Seepärast ei talu türkiis pidevat päikesevalgust, seepi ja muid kosmeetilisi aineid.
Levinumad leiukohad: Egiptus, Iraan, Austraalia, Afganistan, Tiibet, USA, Prantsusmaa, Inglismaa, Venemaa, Poola, Hiina, Peruu, Mehhiko.
Huvitavat
Türkiisi on kasutatud tuhandeid aastaid hinnatud ehtekivina ja mehed kandsid seda sõrmusekivina kaitse eesmärgil. Türkiisi peeti jõukuse märgiks. Euroopasse jõudis türkiis 13. sajandil Türgi kaudu, mistõttu kutsuti teda “türgi kiviks”.
Kõikides vanades kultuurides on peetud türkiisi kaitsvaks ja õnne toovaks kiviks. Hiinas ja Tiibetis oli türkiis kasutusel kaitseamuletina ja näitasid inimese jõukust. Egiptuses kuulus türkiis armastusejumalanna Hathorile, mis tõi õnne ja rikkust. Pärsias oli ta puhtuste sümboliks ja samuti reisijate kaitsja (selleks kinnitati türkiis hobuste päistesse). Indiaanlased pidasid teda Maaema südameks, mis andis võime kivide, taimede ja loomade mõistmiseks. Indiaani ravitsejad ja shamaanid kasutasid türkiisi tööriistana ja ohvriannina jumalatele.
Arvatakse, et kui türkiis mõraneb, siis on ta oma jõu kandja tarvis ära kulutanud.
Nippe
Kinkides türkiisi oma armsale sõbrale või kallimale, siis kaitseb see teda ebavajaliku energia eest ja toob head õnne ning rahu. See on ka sõpruse sümboliks.
Türkiisi kandmine aitab keha tugevdada ja energetiseerida.
Kanna türkiisi ehtena, kui soovid end tunda kaitstuna ebaõnne ja väliste negatiivsete energiate eest. Oma kodu kaitseks riputa tükiis oma koduukse lähedusse nn “kurja silma” eest kaitsma.
Ülemeeleliste võimete arendamiseks ja võimendamiseks aseta türkiis kolmandale silmale või ka kurgukeskusele.
Et hoida oma kivi kaunina, siis puhasta türkiisi sageli külma veega. Türkiis on poorne kivim, mis imab kergesti mustust ja õli. Ka päikesevalguses hoidmine või kuumutamine muudab kivi värvust.
.
Täname, kui info kasutamisel viitad allikale www.kristallihaldjad.ee

Tiigrisilm- kaitsev kivi, kasutatud ammustest aegadest talismanina, maandav ja positiivne kivi, aitab sihte saavutada, aitab mõtteid ja hingejõudu koondada, suurendab psüühilist võimekust ja stimuleerib kundalini energia tõusu, suurendab praktilist taju, aitab sul oma anded ja võimed ära tunda.TIIGRISILMA energia toob endaga kaasa soojuse ja kindlustunde. Tiigri valvsa silma all võib tema kandja lõdvestuda ja edasiseks arenguks valmistuda. Tema energia on aeglane ja raske, kuid liikuma hakates on ta suure mõjuga. Ta sobib inimestele, kes otsivad oma jõudu ja tahavad tugevamini reaalsuses püsida. Ta tugevdab nõrka enese­usaldust ja annab julguse oma võimalusi paremini ära kasutada. Samuti teravdab ta mõtle­mist ning aitab mõista elu sotsiaalset poolt ja ka iseenda ning teiste soove. Ta lepitab vastandeid ja sulatab ühte meheliku ja naiseliku energia. Keskendumise parandamiseks mõttetöö juures on hea TIIGRISILMA enesega kaasas kanda, eksamite ajal aga enda ette asetada.TIIGRISILM aktiviseerib liikumiskeskust, tugevdab luid ja liigeseid. Tema kuldpruun värv soo­jendab keha, eelkõige hingamisteid, seega leevendab ta hingeldus- ja astmahooge. Mõjub rahustavalt närvidele ja ainevahetusele. Tiigrisilm mõjub hästi seedimisele ja põrna ning soolestiku talitlusele, tugevdab maksa ja on antibakteriaalse toimega.Tiigrisilma loetakse maagide kiviks. Arvatakse, et selle kiviga sõrmus hakkab hädaohu kor­ral sõrme pigistama.2–3 korda kuus voolava vee all maha laadida ja asetada 2–3 tunniks päikese kätte taastuma./ Andmed netiavaristest/


Kassisilm- Sellel kivil on tugev puhastav ja kaitsev toime inimese hingetasandile, muutes isiku võõrmõjude suhtes kaitstuks. Kassisilma kivi on kapriisne - sellel kivil võib olla ainult üks omanik.Paljud ravitsejad usuvad, et nende kividega on võimalik ravida kurku ja hingamisteede haiguseid. Idamaades usutakse,et kassisilma helmestega võib oluliselt vähandada pingeid ja isegi vaimuhaigust ravida.Kassisilma kivi võiksid kanda ebakindlad inimesed, sest see annab neile julgust ja enesekindlust, muudab neid maagiliseks. Lisaks on see kivi tõeline rahusobitaja. See aitab inimesel vältida konflikte, parandada suhteid perekonnas ja tööl. Noortel aitab see kivim rahulikult ja ohutult täiskasvanuikka jõuda. Kassisilma kivi sobib järgmistele tähemärkidele: Skorpion ja Vähk, kuid kindlasti ei tohiks seda kivi kanda koos teiste kividega.Amuletina võiksid Kassisilma kivi kanda õppejõud, kunstnikud, kirjanikud ja muusikud. Ta äratab neis loomingulisi impulsse ja tugevdab andeid. Kassisilmakivi kaitseb nö “kurja silma” eest. /Andmed netiavarustest/




23.05.2016.a.
Vana-Rääma

Tõuskem palveks üles, velled!



   Tõuskem palveks üles, velled

Üle metsade ja mere
üle suure Maarjamaa
läbi eestlase- ta vere
läbi kauni Kodumaa

kostub täna Hiite kaja
kajab rahva leinamist
Kiirgab üle meie aja
ajataaga leinarist

Tõuskem palveks üles, velled!
Tõstkem üles kätepaar!
Et me pojad, tütred, lelled
unustaks ei oma maad!

Et võiks eestlus jäävalt kesta
säiliks meie kaunis kants
Et ka emakeeles vesta
oskaks võõrsil elav Ants

Üle metsade ja mere
üle suure Maarjamaa
ühtseks saagu meie pere
jäägu alles Eestimaa!


23. 05.2016.a.
Vana-Rääma

...(haiku`tus)



   ...

ajuköidikuis
nagu triibu nuhutis
kuivkäimlaaroom

23.05.2016.a.
Vana- Rääma

...



  ...

tal oli masterplaan
temal oli ka masterplaan
aga tema läks ebolaga

fakk- ma ütlen
sõitke seenele!
mina sõidan volgaga


26.05.2016.a.
Vana-Rääma

Päike lükib hämarad pilved...

pilt netiavarustest...

päike lükib
hämarad pilved
taeva taha
et särada

sealt tuleb
nato hävitaja
külvates maale kurja
laotades õudust
valu
nagu tookord
kui võikate vagunite kolin
elusid laastas

aga toompeal
säravad tuled
nagu nimbus
pühakuju ümber

meil ei ole leiba
meil ei ole puhast vett
meil ei ole säilitusaineteta
lihatooteid
meil ei ole piima
ega pajukoorest vilet
et lehmi karjakoplist
koju vilistada
sest tilgastunud piim
parseldatakse väljamaale

eestlane ammu enam
ei tohi sigu pidada
kui tal pole selleks luba
nagu nõuka ajal
kui autoostuluba
tuli taotleda

meil on sinine kuu
ja nuttev päike
kelle pisaraist
punume silda
homsesse

silmis kahanev
lootus
verdtarretavalt
valus


23. mai. 2016.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 22. mai 2016

Mina ja ajakirjad läbi aegade...



   Eile lappasin ajakirju, kus läbi aastate on kas avaldatud mu loomingut või on kirjutatud minust artikleid. Kevad on ju ja suur koristus on käsil. Vanemad ajakirjad panin nn arhiivi, kuid need, millega on "isiklik suhe" asetasin aukohale, oma uuele lauale.


  Tegelikult mul kahjuks kõiki säilinud ei ole. Laenasin kunagi sõbrannele mingi portsu ja need jäid kahjuks kaduma. Aga ligi 30 ajakirja on säilinud ja kõige vanem neist on aastast 2009, kui armas Hille Kõrgesaar kirjutas minust ja Germost artikli ajakirjale NAISTELEHT.
mina ja Germo. foto: Urmas Luik

Germo


mina ja Germo aastal 2009. foto: Urmas Luik
 Tegelikult Hille pidi minuga lausa 2 aastat vaeva nägema,enne, kui nõustusin intekat andma. Ja lõppeks ma üldse ei kahetsenud, sest samal päeval tutvusin ka temaga, armsa ja kena inimesega.

mina ja Kati

Indira, mina, Aleksander

Jaan Sööt, Heli Vahing ja Rain Simmul

  Siin on minust kirjutatud artikkel pildis. See ilmus aprillis, 2013 aastal ajakirjas EESTI NAINE ja selle loo autoriks on armas Kati Saara Vatmann. Oli imeline päev Pärnus. See lõppes Ammende villas, kus koos Kati, ta tütre Indira ja poja Aleksandriga Heli Vahingut, Rain Simmulit ja Jaan Sööti kuulamas-vaatamas käisime. Pildid on tehtud 7. augustil 2012. aastal.

EESTI NAINE 2013

  2015. setembris kirjutas armas Anne-Mari Alver minust loo ajakirjas MÜSTILISED LOOD. Aitäh! Tänaseks teen ka selle ajakirjaga koostööd ja juba juuni numbris saate ühte minu kirjutatud artiklit sealt lugeda.
Müstilised lood
septermber 2015. Müstilised lood


  Ajakirja LEMMIK olen tänaseks kirjutanud vaid ühe loo. Kui kellelegi on eriline lemmikloom, kellest võiks kirjutada, siis andku mulle teada. Teeks seda suurima hea meelega.


  Ilmselt juuli kuus lisandub nendele ajakirjadel veel üks, millega koostööd tegema hakkan. Aga sellest räägin siis, kui õige aeg. Mulle väga meeldib kirjutada ka artikleid, kuigi selle nimel kannatavad mu ilukirjanduslikud teosed, aga vaheldust on vaja. Igale asjale on oma aeg ja koht.

  Kõik väljakutsed on oodatud! Teen oma tööd ikka huviga ja kirega. Esiteks on see väga põnev ja teiseks unistasin ma juba koolis ajalehtede või ajakirjadega koostöö tegemisest. Tollel ajal olime me ju kohustatud lugema ajalehte SÄDE, ning ma kujutasin vaimusilmas ette, et seal ilmub ka mõni minu artikkel. Toona jäi julgusest puudu, aga täna olen julge :)


uus heleroheline leht Monsteral

  Nüüd veel toalilledest. Need kasvavad mühinal. Monsteral sündis juba uus leheke, kuigi ta pole veel kuud aegagi potimullas olnud. Ka teised lilled kasvavad kenasti. Kastan neid kindlatel päevadel ja hetkel on selleks pühapäev. Kui ilmad lähevad soojemaks, kastan kolmapäeviti ja pühapäeviti. Kastmine on ju omaette rituaal, siis ma paitan lilli ja kõnelen nendega. Lapsukesed mul ju :)



22.mai. 2016.a.
Vana-Rääma