Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
teisipäev, 31. mai 2016
Toit mitmeks ajaks
Viimasest toidublogimisest on juba hulga energiat ammutatud, seega otsustasin taas toidublogida. Üheks põhjuseks oli ka see, et täna lausa kolm inimest küsisid, et mida head ma süüa teen. Ütlen ausalt, ma ei armasta eriti kuumade ilmadega süüa teha, kuid ei saa sellest ka üle ega ümber. Olen viimasel ajal palju suppe ja salateid teinud.
Tegin täna värskekapsasuppi kanalihaga. Esiteks on ilmad juba väga suvekuumad, pidevalt saab nädalalõppudel aias grillitud ja liha söödud, seega teen nädala sees lihtsat ja lahjat toitu. Pealegi sellise kuumusega ei jaksa seda kogust vedelikku, mida organism vajab, ära juuagi. Ja leitsaku ajal on kasulik tarbida sooja või kuuma vedelikku. Supp seda ju on. Tegin tegelikult nii ütelda-külmkapisuppi.
Mäletan, kui kunagi üks paljulapselisest perest pärit memm mulle rääkis, et nende ema tegi hiigelpotitäie suppi korraga valmis, hoidis seda keldris jahedas ja keegi ei pirtsutanud, söödi hea isuga mitu päeva sama suppi. Ema kasvatas tal üksinda neid, 8 last, kuna isa oli sõjas surma saanud. Ei nõudnud keegi rikkalikku toitu, kõik sõid ja kiitsid. Mitte nagu tänapäeval, küll ei kõlba üks toit, küll ei kõlba teine ning soojendatud toitu ei sööda üldse. Meie peres süüakse ja osad toidud on just soojendatuna paremad.
Supp sai lihtne ja väga maitsev. Lisan siia komponendid millest see koosneb, kuid kogused panin (nagu tavaliselt) silma järgi.
1 kapsas
6 kartulat
1 purk konservube
1 hiigelsuur mugulsibul
2 peotäit maitserohelist (sibul, küüslauk, porrulauk)
4 väikest kanakintsu
1 peotäis kuusekasve
veidike rabarberi lehti
pipart
soola
sinepit
loorberi
(vist sai kõik)
Lisaks tegin 2 purki rabarberimoosi ka. Rabarberit ja suhkrut panin pooleks ning lisasin veidi ka kaneeli. Midagi muud ei pannudki, sest ka nii on hea.
Täna käisin ka taas ateroomi sidumas, juba teist kuud käin. Õnneks kulgeb asi paremuse suunas ja nüüd käin vaid korra nädalas. Esmaspäeval taas. See on hea uudis. (vastus siis nendele kes aeg-ajalt fb postkastis tunnevad muret mu tervise pärast).
Nüüd sukeldun romaanimaailma, sest see lausa kutsub.
Head isu!
31. mai. 2016.a.
Vana-Rääma
esmaspäev, 30. mai 2016
Elu Kaitse ehk Valguse Saadik, Rahva Raamat ja tšillimine-grillimine õdakul....
Elu Kaitse |
Aitäh, hea hing, nende sisutihedate tundide eest! Järgmiste kohtumisteni! Ka Eesti rahval on temaga võimalik kohtuda sügisel telemeedia vahendusel, aga iga asi omal ajal. Mina isiklukult kohtusin Elu Kaitsega esmakordselt 17 aasta eest ja just sellest ajast (kuni tänase päevani ) kirjutan temast artikli ühes ajakirjas, aga millal ja kus- sellest kuulete ja näete. Jään täna kidakeelseks.
Õdak aga päädis hoopis teise rütmis ja hoopis teises kohas. Ei saa ju imelisel päeval lasta seinte vahel mööduda, kui loodus lausa rebib enda embusse. Nii me ühe väikse tšilli.grilli korraldasimegi. Nagu näete, selle ajal kui Meie aktiivselt toortoodangu grillimisega tegelesime, otsustas Germo vaikselt murul leiba luusse lasta. Mõnus ju. Armas ju.
Germo laseb leiba luusse :) |
Aga hilisõhtu tõi kurva sõnumi. Minu kaastunne kõikidele Ellen Niidu lähedastele. Taevas on ühe Looja võrra rikkam. Head teed ArmasHing!
30. mai. 2016.a.
Vana-Rääma
Suveks varbad (jalad) korda!
mustri vaatamiseks ava pilt suurelt(vajuta peale) |
Eile käisin pediküürimas (eksole ilus sõna?). Suur suvi ju käes ja patt on kanda kinniseid jalatseid. Kui üleeile jalutadsin maal mööda niisket muru, siis eile oli jalgade korda tegemiseks õige aeg. On ju ilusad küüned? Mustriga ja puha...Ühesõnaga kes soovib 15 euro eest endale nii kauneid küüsi saada, võtku minuga ühendust, annan edasi pediküürimeistri Terje kontaktid. Teeb hea meelega teie oma kodus teie varbad ja jalalabad korda.
Mina olen megarahul! Aitäh, Terje! :)
Mõni pilt veel:
30. mai.2016.a.
Vana-Rääma
pühapäev, 29. mai 2016
Uus Tääkliilia
Eile kinkis armas naabrinaine mulle Kiulise Tääkliilia ehk Yukka filamentosa võrse.
Nüüd vaatame kaua võtab juurte kasvamine aega, et saaks ta mulda juurduma. Mul on üks Tääkliilia kodus ka olemas, aga teistsugune. Need uhked ja kuidagi kuninglikud lilled on ühed mu lemmikud. Ma võtsin juba kodus olevalt Tääkliilialt paar kuud tagasi võrse, kuid see ei võtnud veepurgis juuri alla ning istutasin ta potti. Tänaseks tundub, et on tugevalt mullas kinni. Ehk vajabki otse mulda panemist? Tegelikult olen enamus võrsed kohe mulda pannud, aga sellised juhul hoian mulla märjana, et nad saaks kenasti juurduda.
Netiavarustest leidsin ka infot selle lille kohta. Sellelt lehelt, kuid kohe kopeerin ka teksti siia.
Yukka filamentosa. Igihaljas potilill meie regioonis, kuid kuna on väga dekoratiivne ja ilus, otsustasin võtta nomenklatuuri. Mõõkjad rohelised, kuldkollaste äärtega nahkjad lehed rosetina, mille keskelt kasvavad välja tugevad õievarred, (u.100cm kõrgused), milledel ripuvad lõhnavad kreemvalged, 5-7cm pikkused kellukjad üksikõied. Õitseb kesksuvel?
Suvel saab viia aeda soojale kohale, terrassile, kiviktaimlasse ja talveks jälle sisse. Tahaks olla kohas, kus pool päevast oleks päike ja teisel poolel poolvari. Kasta normaalselt, ei vaja palju vett, talub kuivemat pinnast. Hilissuvel eemaldada õievarred ja koledaks läinud lehed mullapinna lähedalt. Taime jagatakse iga 5 -6 aasta tagant. Tavaline kuivapoolne aiamuld, võib olla ka liivmuld. Ei vaja erilist hoolitsust.
******
Kui ma kunagi rikkamaks saan ja ukse ette väikese terrassi ehitada jõuan, viin ka oma toalilled suveks värsket õhku hingama. Plaan on olemas, küll ma ka kunagi teostuseni jõuan.
Aitäh, Terje! :)
29.05.2016.a.
Vana-Rääma
laupäev, 28. mai 2016
Leidsin Viluverest oma õnne
Täna toimus ootamatu sõit Viluverre, Viluvere Mowglile külla. (sellele sinisele kirjale klikates näete minu artiklit Mowglist oktoobrikuu ajakirjas Lemmik.) Maal on alati ilus ja sellisel imelisel päeval sinna sattuda on üliarmas. Loomulikult võtsin kroksid jalast ja nautisin palajalu murul käimist, teraapia missugune.
Mowgli talu asub metsade vahel, Pärnumaa lõpus, Tootsi alevi taga. Peremees, kodnimkunimega Viljo on korduvalt oma maja juures näinud karu ja eemalt ka ilveseid. Siin meenuvad laulusõnad." Vändra metsas, Pärnumaal, juhaidii, juhaidaa, lasti vana karu maha...." Kahjuks on hundid teinud ka palju paha, nende roaks on läinud lamabad ja kitsed jne...Ümber maja hiilib kavalaid rebaseid, kes paraku perekassi endaga viisid...Aga Viljo saab peagi uue kassi, sest ühes korralikuis talus peaks ikka kass ja koer olema.
armas Billa |
Kohtusime ka kurja talukoera Billaga (lühendadtud nimi), kes oli oma aedikus kinni, kuna ta on tõesti verejanuline. Aga minu peale ta kuri ei ole, isegi poseeris kenasti.(nagu ikka kõik selle talu loomad-armastavad poseerida). Ja kanad ja kukued tulid ka tere ütlema.
Pesupalist ma pilti sellel korral ei teinud, sest see on parandamisel ehk siis restaureerimisel peremehe poolt. Aga vanast (uuendatud) kooguga kaevust tegin küll, sest see meenutab mulle mu lapsepõlve maal.
Blogipostituse pealkiri ei ole eksitav, ma leidsingi Viluverest õnne, esimese õnne sireliõisikust sellel aastal. See oli viiene, kuid pärast leidsin mõne seitsmese ka. Nii vähe ongi rõõmuks vaja :)
Tegelikult Viluverre jõudes asjatas talumees puudega, traktorikärul oli puukoorem peal ja sõit kulges metsast taluõue. Peremees ohkas südamest ja väitis, et tööd jagub varahommikust hilisõhtuni (5.00-11-00).
Tootsi |
Tootsi |
Vahepeal sõidutasime peremehe ka Tootsi poodi, mis asub päris mitme kilomeetri kaugusel ja mida peremees mõne korra nädalas väisab.
ja minu laste esimene kodumaja see kolmekordne...Suigu |
Suigu |
Tagasiteel tegime väikese poepeatuse Suigus. No, ei saanud ju ometi niisama mööda sõita, kui poe nurga tagant paistis mu kunagine kodu, minu laste esimene kodu. Selle kolmekordse maja teise korruse aken (sealpool otsapeal) oma minu laste esimene tuba. Nostalgia!
Viljole suured tänud maitserohelise eest, mida ta mul lahkelt noppida lubas.
Sügisel olla Viluveres eriti mõnus, sest talu ümbrus on tulvil sarapuudest ja peremees olla eelmisel sügisel korjanud lausa 10 kilo pähkleid. Minagi leidsin maast paar eelmise aasta pähklit.
paar pihutäit vitamiine... |
Aitäh teiel kõikidele, mu kallikesed, kes te mind maale kaasa võtsite! :)
28.mai. 2016.a.
Vana-Rääma
reede, 27. mai 2016
Siim Kallas:"Kuhu edasi? Või hoopis tagasi?"
Tänases Nelli Teatajas kirjutan presidendikandidaadist Siim Kallasest kes käis Pärnus oma raamatut "Kallas" esitlemas ning Euroopa asjade üle mõtteid vahetamas. Teda küsitles ajakirjanik Kalev Vilgats.
Kallas räägib põgusalt oma 10 aastasest tööperioodist väljaspool Eestit, kunagisest Adolf Hitleri ja Neville Chamberlaini kohtumisest Saksamaal, Dresdeni hotellis, "Mnemoturniirist", Euroopa Liidust, presidendiks kandideerimisest ja paljustki muust.
Antud raamatusse on koondatud kokku tema esseed ja päevikumaterjal läbi aastate, kuid kunagi kirjutab ta ka mäletsusteraamatu, kuid selleni läheb veel aega.
Millest veel Kallas kõneles? Osta täna ilmunud Nelli Teataja ja saad teada!
27.mai. 2016.a.
Vana-Rääma
neljapäev, 26. mai 2016
ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum
1. peatükk
Kitsuke metsavahetee, mis oli
rööpasse sõidetud, ei tahtnud otsa lõppeda. Küll vedeles tee
peal mõni puujändrik, mis sõitu takistas, küll pritsis sopp
autoaknad mustaks. Oleks mõni auto või traktor vastu sõitnud,
poleks kusagile keerata olnud, kuna tee äärtes, suurtes
magistraalkraavides kasvas padrik ja teeraja kitsastest rööbastest
mööda sõitmine täheldanuks auto surma. Pealegi olid vana bemari
püksid juba nii paigatud ja summuti päevad üsna loetud.
„Kus kuradi mülkas su vanatädi
küll elab?!“pahandas Trevor, kelle tusatuju oli tingitud suurel
määral eelneval õhtul alevi kultuurimajas toimunud peost, mis
päädis padujoominguga, nagu väikeses alevis nädalalõppudel ikka
kombeks oli. Trevor ja Maris käisid, sest nende jaoks olid
igasugused kurameerimise ja semmimise väljendid vastuvõetamatud,
nagu ka noortepärased boyfriendi ja
girlfriendi
staatused.
Pealegi oli noorte suhe kestnud napilt pool aastat ja nad ei mõelnud
veel kaugemale ette.Ka kooselu plaane neil veel ei olnud.
Platooniline suhe oligi kuidagi pikaks veninud ja vahel tundus, et
Trevor hakkab sellest väsima. Temperamentse inimesena, kelle veres
voolas jänki verd, oli harjunud ta kõiki ja kõike kohe saama.
Nägusa noormehena ei olnud tal ka austajatest puudust, kuid tema
armas just Marisesse, õblukesse nukunäoga tütarlapsesse. Noormees
oleks ilmselt parema meelega kodus arvuti ees istunud või heavy
muusikat
kuulanud, kui poleks seda, faking
maale
sõitu ette tulnud. Vana bmwi selle sõidu tarvis valis ta meelega,
sest vaid seda raatsis ta külavahe teedel trööbata. Land
Roveriga
sõitis ta reeglina vaid linnas ja mööda maailma, sest see oli
liiga luksuslik auto, et teda konarlikel Eesti teedel lõhkuda.
„Trevor,
ehk paned selle plärakasti vaiksemaks? Kuuled?!“ raputas Maris oma
kaaslast õlast, sest Manowari loost „All
Men Play Of Ten(1984)“,
mille kuulamiseks oli Trevor maki punni põhja pannud, oli võimatu
üle rääkida. Trevor tujutses nagu puberteedieas plika, vaatas
vilksamisi neiule otsa, keeras tümpsule volüümi juurde ning peatas
auto ning ronis autost välja. Maris istus nõutult, veeretas oma
musta oonüksikiviga hõbenõrmust sõrmede vahel, justkui ammutaks
sellest enesekindlust, ning mängis ükskõikset. Selle sõrmuse oli
kinkinud talle sama vanatädi, kelle poole nad teel olid, ajal, mil
Marisel salkude kaupa juukseid langes ja küüned aina murdusid.
Vanad tõed pidasid vett. Peale kahekuist sõrmuse kandmist oligi
tüdruku mure justkui peoga pühitud ja sellest sõrmusest sai tema
lemmiksõrmus. Vanatädi Mathilde, keda Maris hellitavalt
Tilde-memmeks kutsus, ja Maris olid väga lähedased inimesed. Range
loomuga ja vanades kommetes kinni olev Tilde ei sobinud ühegi teise
inimesega nii hästi, kui oma vennapojatütrega. Pealegi olid nad
sarnased mitte ainult loomupoolest, vaid ka välimuselt.
Tervor
käis auto juures edasi-tagasi, nagu kass ümber palava pudru, vasaku
käega kukalt sügades. Maris piilus silmanurgast noormeest ja talle
meenusid vanatädi sõnad; „kui meesterahvas ei oska seisukohta
võtta, hakkab ta kukalt sügama, nagu otsiks sealt oma küsimusele
vastust.“ Küllap see nii ka oli, Tervor olekski sinna tiirlema
jäänud, kui Maris poleks oma eneseuhkust alla neelanud ja
kangekaelsusele alla vandunud. Tüdruk pistis sõrmuse sõrme tagasi,
võttis ridikülist peegli, kohendas silmavärvi ning astus autost
välja, otse sopaloiku.
„Fakk,
ma ütlen! Just eile sain endale tutikad mokassiinid ja nüüd on
need rikutud! Mida ma nüüd teen!?“ neelas tüdruk pisaraid alla.
Tüdruk, kellele oli alati esmatähtis kuidas ta välja näeb. See
iseloomujoon oli ka talle vanatädilt pärandatud, väljapeetud ja
uhkelt vanatädilt, kes oma kõrge vanuse juures oli alati meigitud
ja igas mõttes lille löödud. Peale hommikupesu seadis Tilde alati
sammud peegli juurde ja veetis seal vähemalt pool tunnikest. Ta ei
hakanud hommikukohvi ka meikimata jooma.
„Naine
ei tohi ennast iial käest lasta, ka siis, kui teda piinab haigus,
või kui ta on üksinda kodus. See lisab enesekindlust ja hoiab
nooremana. See on kõige parem eliksiir elule!“ armastas Tilde
pidevalt neid kuldseid sõnu korrata.
„Oh,
sa vaeseke küll! Nüüd on su elu küll läbi! Maailma lõpp
terendab!“ muigas Trevor, haaras Marise sülle, nagu kerge
jahukoti, tiirles koos temaga, nagu mängiks keerukuju, ise itsitades
nagu edev tütarlaps. Maris ei olnud üldse rõõmus selle üle, tema
tusatuju pigem süvenes, kuni hetkeni, mil üks mokasiin jalast
teepervel olevasse magistraalkraavi lendas.
„Appi,
mis nüüd saab!?“ rabeles ta meeletu jõuga Trevori sülest lahti
ning oleks peaaegu mokasiinile järlele hüpanud, kuid noormees
poleks tema käest viimasel minutil kinni haaranud.
„Hull
oled või! Need mudased magistraalkraavid on sügavad ja ohtlikud.
Kunagi, sügaval nõuka ajal süvendasid maaparandajad neid siin,
kuid peale seda pole keegi ilmselt neile kätt külge pannud.
Tänaseks pidavat need parajad lõksud ka metsloomadele olema, sest
mudane põhi ja oksaraagudest tulvil kraaviääred raskendavad
nendest läbi tulemist ja välja ronimist. Mu jahimehest sõbrapoisi
isa teab kõnelda sellel teemal koletuid lugusid, sest ta olla ise
kunagi napilt sinna kukkudes surmasuust pääsenud.“ manitses
Trevor Marist.
„Ohjh,
mis seal ikka, sõidame siis edasi,“ võttis Maris muiates teise
mokasiini jalast ja viskas magistraalkraavi. Tervor rõõmustas, et
oli suutnud tüdruku tuju pisutki paremaks muuta ja ka ta enda
pahatju oli nagu õhku haihtunud. Noormees taris neiu süles autosse
ning nad jätkasid sõitu. Peale paarikümneminutilist vaikust
alustas Maris juttu.
„Tervor,
kallis, kui ma oleksin ise sinna kraavi kukkunud, kas sa oleksid mind
päästma tulnud, seades nii oma elu ohtu?“
„Mhmhh,
loomulikult oleks! Kus kohast sa sellise küsimuse peale üldse
tulid, mu kallis tüdruk? Me küll ei ole andnud veel
„sõjavannet-kuni surm meid lahutab,“ aga ma loodan, et kunagi
tuleb ka see aeg. Ma ei oleks sinuga üldse koos, kui ma sinust ei
hooliks, mu kallis tüdruk, mu armas Maris.“ ei olnud Trevor
ilusate sõnadega kitsi, nagu see tavaliselt Eesti noormeestel
kombeks on.
Tervori
ema oli noorusaegadel Tallinnas, Inturisti Hotellis Tallinn
varietee-kabaree tantsijanna, seal tutvus ta rikka inglise
poissmehega, abiellus, ning nende pere emigreerus toona Inglismaa
pealinna Londonisse. Nõukogude Liidu lõpuaastal, kui Tervori isa
hemofiilia
tagajärjel
suri, tuli nende pere Eestisse tagasi, taastati lagunenud
vanavanemate talu, ehitati sinna juurde turismikompleks ning
Trevorist sai selle komlpelsi noorperemees, jõukas, nägus ja ja
heasüdamlik boss, kelle ümber tiirles tüdrukuid, nagu kärbseid
parves, aga temal jagus silmi vaid tagasihoidliku Marise tarvis.
Kahtlemata häirisid Marist rivaalid, kuid selle poole aasta jooksul
oli ta juba õppinud selles suhtes silma kinni pigistama, kuigi
väidetavale endisele Don
Juan´ile mõjus
see vastupidiselt. Tema oli seda meelt noormees, kes arvas, et vaid
armukadedad inimesed armastavad. Marisel oli sellest arvamusest
hoopis teine versioon, tema oli kindel, et armukade inimene ei
armasta, vaid teeb stseene tähelepanu tõmbamiseks või tahab
kaaslast omada, tema elu elada. Kuigi tüdruk ju hinges tundis ka
armukadedust, aga õnneks mitte haiglast armukadedust. Pealegi
armastas ta ise flirtida, süütult flirtida, mitte kaaslasele haiget
tehes. Kunagi ei ületanud ta sündsuse piire.
„Pea
kinni! Vaata ometi!“ karjatas ühtäkki Maris, nähes põtra
teepeale hüppamas. Nüüd päästis tüdruk noorte elu. Peale
pidurdamist ja intsidendist toibumist tundis Trevor ennast pisut
halvasti, sest äsjane monoloog metsloomade hukkumisest ei pidanud
vett. Pelaegi oli temas säilinud tsentelmehelikkus, kuid nüüd oli
ta sattunud abivajaja rolli, see tekitas temas piinlikkust. Trevor
pakis auto ja istus vaikides. Ta värises üleni, ega saanud sõnagi
suust.
„Trevor,
kallis, luba ma roolin vanatädi taluni? Pliis!?“ anus õbluke
Maris. Tervor vaikis.
„Nii
ehk naa siin ühtegi autot ei sõida ja mul oleks hea autojuhtimist
praktiseerida,“ ei andnud neiu alla. Maris sai aru, et Trevor
tunneb ennast ebamugavalt. Ta tahtis rohkem piinlikku vaikust
katkestada, kui autot roolida. Aga noormehe tusatuju leevendamise
nimel oli ta valmis ka välja üteldud soovi täitma, kui Trevor
nõustuks. Trevor istus endiselt vaikides ja Marise jutt läks tal
kõrvust mööda. Nii palju oli juhtunud lühikese aja jooksul ja
nooremeest vaevas tunne, et nad ei jõuagi sihtpunkti. Talle meenus
asjaolu, kui isa oli surivoodil, ema nutust nõrkemas tema kõrval,,
ning Terevor ei suutnud midagi nende heaks teha, kuigi kogu edasine
vastutus, pere heaolu eest, oli tema õlgadele langemas. Tegelikult
piinas noormeest hoopis teine kahtlus enam. Teadagi on hemofiilia
tihtilugu
haigus, mida põevad verepilastajaist vanemate lapsed, kartis Trevor,
et ka temal võib see haigus tekkida, veel enam kartis ta seda, et ta
esivanemad on verepilastajad olnud. See oli ka üks põhjustest, miks
ta, juba 28. eluaastat käiv noormees polnud siiani pere loonud. See
oli ka üks põhjustest, miks ta ei olnud ka nende suhet tagant
torkinud, kuigi Marise vastu oli tal ülitugev seksuaalne tõmme.
Samas pidavat veresugulastel omavahel olemagi väga suur seksuaalne
tõmme, kui ollakse teineteisesse armunud. Vastakad tunded ja
kahtlused olid justkui halvanud rooli taga mõtteisse jäänud
Trevori meeled. Ta istus mornilt ja kalgilt, kuni tundis kallima kätt
oma randmel.
25-26.
mai. 2016.a.
Vana-Rääma
kolmapäev, 25. mai 2016
Varesele valu
Varesele valu
Väljas sadas nagu oavarrest. Vanad ja
pidused vihmaveerennid rippusid justkui hiigelputukad õlekõrre
küljes, keda tuul edasi tagasi kiigutas. Kord tulvas lausvihm
nendest kärestikuna läbi, kord nirises nagu tilkuma jäänud
veekraan. Kolks ja kolks kukkusid hiigelpiisad vastu nõukaaegset
postkasti, tekitades heli, nagu koputaks keegi vastu välisust.
Istusin köögilaua taga ja kimusin
sigaretti. Kohvipaks tühjaks joodud tassis meenutas kunksmoori,
sellist kõveraninalist, kellel oli peas lõua alt lõdvalt kinni
seotud pearätik, mille alt hõredad juuksekiharad välja turritasid.
See pilt viis mind tagasi lapsepõlve, aega mil vanamemm vanu plekist
vanne räästa alla vihmavee kogumiseks sättis, ise samal ajal ühe
käega punaselillelist rätikut kinni hoides. Teine käsi asetses
küürus ja valutava selja peal, justkui otsik sealt tuge.
Olin mõtteisse vajunud, ega kuulnud
isegi ladiseva vihma häält, ehkki maja välisuks oli pärani lahti.
Kimusin suitsu ja kondasin lapseaegades, kui järsku võpatasin. Hirm
viskas mind reaalsusse tagasi. Keerasin pilgu paremale ja nägin
köögiakna taga seismas kõhetut eidekest, kelle pilk oli tühi ja
kortsus käed värisesid, nagu haava lehed tuule käes. Jäin ainiti
kutsumata külalist piidlema, olles ise nagu ülitugevate
iminappadega tooli külge kinnitatud. Hirm oli mind üleni oma
meelevalda haaranud.
Eelneval õhtul hääletuks pandud
telefon mu ees laual vilkus nagu säraküünal. Sõbranne püüdis
juba tont teab mitmendat korda minuga telefonitsi ühendust saada,
kuid minu mõtted olid mujal ja mul polnud plaaniski telefonikõnele
vastata. Nagu ka siis, kui mulle inspiratsioon peale tuleb, kui ma
ära lähen, siis ei eksisteeri minu jaoks ühtegi sõpra, ühtegi
lähedast. Olen moodsalt üteldes levist väljas. Ometi olen sellest
ka korduvalt lähedastele rääkinud, kuid ilmselt laseb mõni selle
kõrvust mööda, üritades ikka meeleheitlikult minu elu elada.
Nende probleem!
Äkki kuulsin kitsukeses pimedas
esikus samme. Need kajasid mu hingest läbi.
„Tere, preili! Kas Jaan on kodus?“
vahtis näost lubivalgeks ehmatanud eideke mind ukselävelt. Tema
segaduses pilk reetis hämmingut, kohmetust, et ta on majaga eksinud.
Vaatasin võõrast mittemidagi ütleval pilgul, ega saanud sõnagi
suust. Piinliku vaikuse katkestas üha tugevnev vihmasadu, mis nüüd
juba turbokiirusel vastu aknaruute peksis.
„Kas...? Kus...?“ püüdis võõras
ennast uuesti märgatavaks teha, kuid võpatas ja katkestas jutu
toast kööki astunud perepoega nähes, kelle pikk kasv ja siiras
näoilme oleks pidanud pigem vaikivasse olukorda julgust lisama.
„Tema nimi on Margit. Mina olen
Germo,“ tutvustas perepoeg meid võõrale. Võõras köhatas,
justkui tahtnuks enne pikka kõnet häält puhtaks köhida. Germo
seadis sammud kraanikausi juurde, jõi sõõmu külma vett, riivas
õlaga esikus seisvat tudisevat võõrast ja kadus vihmasajusse nagu
lopsakas sõnajalataim, kes juba ammu leitsakule vaheldust otsides
oli janusse suremas. Pöörasin hetkeks pilgu telekaekraanile, kus
„Padjaklubi“ Miša kihlasõrmuse ja kihlumise unistusega ametis
oli ning rebasetopis teda reaalsusesse ehmatas. Muigasin hetkeks,
keerasin pilgu ukselävele tagasi ja läinud ta oligi, võõras
eideke. Temast ei jäänud maha isegi ühtegi porist välge. Vaid
võõra tühi pilk ja spetsiifiline lõhn saadavad mind siiani köögis
suitsu kimudes. Vares mu ukselävel on sellest hetkest igapäevane
külaline. Ka öösiti.
25.05.2016.a.
teisipäev, 24. mai 2016
Koduvaremeil...
Koduvaremeil
ta istus lesol
ja hõõrus oma
osteopaatilisi põlvi
hallipäine
näguripäevi näinud
matroon
säärvant
vanas talumajas
ei summutanud ühtegi heli
rääkimata aroomidest mis
tungisid sõõrmeisse koonikust
kus taat parajagu saapaid viksis
et turule tangusoolaga
kauplema minna
peretütar maiustas
reheköögis juudikirsse
ja misogüünne ksenofoobist
perepoeg lasi rehetoas
leiba luusse kui nad tulid
vaid laadakunstniku poolt
maalitud panoraampilt nende perest
mille taat oli ulualuse põranda
alla peitnud kõneleb
olikordaeg keeles peretütrele
kes pärast küüditamist
neljateistaastasena kodumaale
naases
juudikirsid tema sünnikodu
varemeil on täna vaid
ilutaimed
24.05.2016.a.
Vana-Rääma
esmaspäev, 23. mai 2016
Kristallid minu Altaril
Kristallid minu altaril... |
Kunagi, umbes 20 aastat tagasi kogusin ma poolvääriskive ehk kristalle. Neid oli ikka palju rohkem, kuid ma armastasin neid ka kinkida, nii ongi tänaseks vaid peotäis järele jäänud. Miks ma sellest blogin? Nii naljakas, kui see ka ei oleks, pesin ma need hommikul voolava vee all ära ja panin päikesevalguse kätte laadima, kuigi mul on ka olemas mäekristallist Kõiksusepüramiid (kolmanda silmaga) mis laeb ja puhastab nii kive, kui ehteid. Ka Kõiksusepüramiidi lasin voolava vee alt läbi.
Õhtul telekat avades avastasin ühe tuttava Eesti selgeltnägijaid tutvustavast saatest ning jäin seda piiluma. (Kuigi teadsin juba enne, et ta sinna pääses. Hoian pöialt) Peale seda hakkas kristallisaade ja siis tundsin äratundmisrõõmu. Otsustasin oma kristallid ka avalikku päevikusse lisada. Siin saate ka teie, mu armsad lugejad, nendega tutvuda.
23.05.2016.a.
Vana-Rääma
Tõuskem palveks üles, velled!
Tõuskem palveks üles, velled
Üle metsade ja mere
üle suure Maarjamaa
läbi eestlase- ta vere
läbi kauni Kodumaa
kostub täna Hiite kaja
kajab rahva leinamist
Kiirgab üle meie aja
ajataaga leinarist
Tõuskem palveks üles, velled!
Tõstkem üles kätepaar!
Et me pojad, tütred, lelled
unustaks ei oma maad!
Et võiks eestlus jäävalt kesta
säiliks meie kaunis kants
Et ka emakeeles vesta
oskaks võõrsil elav Ants
Üle metsade ja mere
üle suure Maarjamaa
ühtseks saagu meie pere
jäägu alles Eestimaa!
23. 05.2016.a.
Vana-Rääma
...
...
tal oli masterplaan
temal oli ka masterplaan
aga tema läks ebolaga
temal oli ka masterplaan
aga tema läks ebolaga
fakk- ma ütlen
sõitke seenele!
mina sõidan volgaga
sõitke seenele!
mina sõidan volgaga
26.05.2016.a.
Vana-Rääma
Päike lükib hämarad pilved...
pilt netiavarustest... |
hämarad pilved
taeva taha
et särada
sealt tuleb
nato hävitaja
külvates maale kurja
laotades õudust
valu
nagu tookord
kui võikate vagunite kolin
elusid laastas
aga toompeal
säravad tuled
nagu nimbus
pühakuju ümber
meil ei ole leiba
meil ei ole puhast vett
meil ei ole säilitusaineteta
lihatooteid
meil ei ole piima
ega pajukoorest vilet
et lehmi karjakoplist
koju vilistada
sest tilgastunud piim
parseldatakse väljamaale
eestlane ammu enam
ei tohi sigu pidada
kui tal pole selleks luba
nagu nõuka ajal
kui autoostuluba
tuli taotleda
meil on sinine kuu
ja nuttev päike
kelle pisaraist
punume silda
homsesse
silmis kahanev
lootus
verdtarretavalt
valus
23. mai. 2016.a.
Vana-Rääma
pühapäev, 22. mai 2016
Mina ja ajakirjad läbi aegade...
Eile lappasin ajakirju, kus läbi aastate on kas avaldatud mu loomingut või on kirjutatud minust artikleid. Kevad on ju ja suur koristus on käsil. Vanemad ajakirjad panin nn arhiivi, kuid need, millega on "isiklik suhe" asetasin aukohale, oma uuele lauale.
Tegelikult mul kahjuks kõiki säilinud ei ole. Laenasin kunagi sõbrannele mingi portsu ja need jäid kahjuks kaduma. Aga ligi 30 ajakirja on säilinud ja kõige vanem neist on aastast 2009, kui armas Hille Kõrgesaar kirjutas minust ja Germost artikli ajakirjale NAISTELEHT.
mina ja Germo. foto: Urmas Luik |
Germo |
mina ja Germo aastal 2009. foto: Urmas Luik |
mina ja Kati |
Indira, mina, Aleksander |
Jaan Sööt, Heli Vahing ja Rain Simmul |
Siin on minust kirjutatud artikkel pildis. See ilmus aprillis, 2013 aastal ajakirjas EESTI NAINE ja selle loo autoriks on armas Kati Saara Vatmann. Oli imeline päev Pärnus. See lõppes Ammende villas, kus koos Kati, ta tütre Indira ja poja Aleksandriga Heli Vahingut, Rain Simmulit ja Jaan Sööti kuulamas-vaatamas käisime. Pildid on tehtud 7. augustil 2012. aastal.
EESTI NAINE 2013 |
2015. setembris kirjutas armas Anne-Mari Alver minust loo ajakirjas MÜSTILISED LOOD. Aitäh! Tänaseks teen ka selle ajakirjaga koostööd ja juba juuni numbris saate ühte minu kirjutatud artiklit sealt lugeda.
Müstilised lood |
septermber 2015. Müstilised lood |
Ajakirja LEMMIK olen tänaseks kirjutanud vaid ühe loo. Kui kellelegi on eriline lemmikloom, kellest võiks kirjutada, siis andku mulle teada. Teeks seda suurima hea meelega.
Ilmselt juuli kuus lisandub nendele ajakirjadel veel üks, millega koostööd tegema hakkan. Aga sellest räägin siis, kui õige aeg. Mulle väga meeldib kirjutada ka artikleid, kuigi selle nimel kannatavad mu ilukirjanduslikud teosed, aga vaheldust on vaja. Igale asjale on oma aeg ja koht.
Kõik väljakutsed on oodatud! Teen oma tööd ikka huviga ja kirega. Esiteks on see väga põnev ja teiseks unistasin ma juba koolis ajalehtede või ajakirjadega koostöö tegemisest. Tollel ajal olime me ju kohustatud lugema ajalehte SÄDE, ning ma kujutasin vaimusilmas ette, et seal ilmub ka mõni minu artikkel. Toona jäi julgusest puudu, aga täna olen julge :)
uus heleroheline leht Monsteral |
Nüüd veel toalilledest. Need kasvavad mühinal. Monsteral sündis juba uus leheke, kuigi ta pole veel kuud aegagi potimullas olnud. Ka teised lilled kasvavad kenasti. Kastan neid kindlatel päevadel ja hetkel on selleks pühapäev. Kui ilmad lähevad soojemaks, kastan kolmapäeviti ja pühapäeviti. Kastmine on ju omaette rituaal, siis ma paitan lilli ja kõnelen nendega. Lapsukesed mul ju :)
22.mai. 2016.a.
Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)