Lihtsalt...

pilt netiavarustest...

    Kuidagi märkamatult on 2 päeva viimasest blogimisest möödunud. Eile käisin taas sidumas. Ei oskagi ennustada, kui kaua veel pean haigla vahet jooksma, aga ehk ikka terve suvi ei kulu selleks. Eile on mul uus sidumisõde, sest eelmine läks puhkusele. Uus õde ja uued protseduurid. Ühesõnaga enne kulus mul sidumiseks vaevalt 10 minutit, vahel lausa 5, kuid eile olin vast pool tundi protseduuride toas. "Uus õde" hakkas ateroomi sisest kesta eemaldama. Natuke veritses küll, aga valu ma küll ei tundnud seal. Õhtul kodus veidi haav tuikas ja pea valutas, kuid ka see möödus. Õde püüab selle kesta kätte saada, siis ei kogune enam putru sinna sisse. Ta ütles, et see võtab aega, iga korraga püüab veidi eemaldada. Kesta alt paistab juba ilus valge pea nahk. Tema arvates oleks võinud ma iga nädal pead pesta, kuigi ma vahepeal olin sunnitud kuu aega pesemata juustega ringi käima. Ju nemad teavad, kuigi ega nad väga palju pole keegi ateroomi sidumisega (just lagipeas) kokku puutunud. Igal juhul 2 korda nädalas külastan ma neid endiselt. Veidike ehmatas mind see, et pea laes on suur auk ja õde väitis, et see ei ulatugi enam kinni kasvama. Aga ju kasvab sinna uus nahk ja kõik saab korda. Kindlasti saab, ma tean. Nii palju siis sellest.

  Tänane päev möödus töö tähe all. Hommikul tegi hea Eve meile äratust, jõime koos hommikukohvi ja siis läks töhe. Õnneks pesi masin ise minu eest pesu ära, mulle jäi vaid kuivama panemise rõõm, nagu ikka tänapäeval. Kunagi, kui mu lapsed väiksed olid, oli meie perel veel Riga pesumasin ja siis sai pesupäevi ette võetud lausa ja kõik käsitsi väänatud, sest see masina väänaja ei väänanud hästi. Tänapäeval on ju elu nii mugavaks tehtud, et....Aga aastate eest, kui ma Rohu tänava põrgus elasin, pesi ma kõik pesu käsitsi, iga päev pesin, sest ma kohe mitte ei salli musta pesu. Minu tööks täna oli suurem uborka (et mis see veel on, nagu üks küsis? ), ajasin enne kõik totaalselt sassi ja siis hakkasin koristama, nii minu moodi, eksole. Aga tulemus on kena ja olen rõõsa ja rõõmus.

  Kadunud ei ole ma kusagile, sellel nädalal olen valmis kirjutanud lausa 4 artiklit. Oi, kuidas mulle meeldib kirjutada! Praegu küll ilukirjandust eriti ei immitse, ju pole selleks õige aeg, aga selle eest sünnib artikleid. Et üks töö puha? Tegelt ei. Raamatu kirjutamine on hoopis midagi muud, kui artiklite kirjutamine, kaks täiesti eri maailma. Ise ma armastan ütelda, et romaani või luuleraamatu kirjutamine on ilukirjandus ja artikli kirjutamine on kolekirjandus. Mitte, et mulle see ei meeldiks, vastupidi, väga meeldib. Sarnasust on vaid nii palju, et kui olen kirjutamishoos siis teen kiiresti söögi valmis ja nendel päevadel minust koristajat ei ole. Ma lihtsalt ei saa nendel päevadel koristada, sest tahan nii koristada, kui kirjutada kirega, segamatult. Seega üks asi korraga. Ahjaa, täna heegeldasin ka, aga mida, sellest ma ei räägi, vaid kunagi näitan tulemust. Salalik olen. Vot nii!

  Homseks on plaanid tehtud, pisut udused, aga on. Hommikul tuleb üks Sindi turnee ja siis...Ei ütle, salalik olen. Las ma siis olla vastik, kui nii arvate, aga, vot, ei ütle!

  Kui ma algul blogima hakkasin, blogisn rohkem endale, siis tänaseks tean, et mul on palju lugejaid ja sellepärast on ka mu "käekiri" siin teistsugune, kirjutan ikka teile ka, mu sõbrad! Viimasel ajal loetakse mu blogi väga palju. Alla 200 lugemist ei olegi enam. Ikka üle, umbes 200-1000 lugemist päevas. Puhas rõõm!

Ahjaa, eile sai ka Pärnu Postimehele väike Miss ja Mister Poeesia kokkuvõte tehtud. Lugeda saavad kahjuks vaid ajalehe tellijad. Kopeerida siia ei saa, pole lubatud. Need kes lugeda saavad, näevad artiklit SIIT.

  Tänud, et olemas olete!

Margit

20.mai. 2016.a.
Vana-Rääma