1. peatükk
Kitsuke metsavahetee, mis oli
rööpasse sõidetud, ei tahtnud otsa lõppeda. Küll vedeles tee
peal mõni puujändrik, mis sõitu takistas, küll pritsis sopp
autoaknad mustaks. Oleks mõni auto või traktor vastu sõitnud,
poleks kusagile keerata olnud, kuna tee äärtes, suurtes
magistraalkraavides kasvas padrik ja teeraja kitsastest rööbastest
mööda sõitmine täheldanuks auto surma. Pealegi olid vana bemari
püksid juba nii paigatud ja summuti päevad üsna loetud.
„Kus kuradi mülkas su vanatädi
küll elab?!“pahandas Trevor, kelle tusatuju oli tingitud suurel
määral eelneval õhtul alevi kultuurimajas toimunud peost, mis
päädis padujoominguga, nagu väikeses alevis nädalalõppudel ikka
kombeks oli. Trevor ja Maris käisid, sest nende jaoks olid
igasugused kurameerimise ja semmimise väljendid vastuvõetamatud,
nagu ka noortepärased boyfriendi ja
girlfriendi
staatused.
Pealegi oli noorte suhe kestnud napilt pool aastat ja nad ei mõelnud
veel kaugemale ette.Ka kooselu plaane neil veel ei olnud.
Platooniline suhe oligi kuidagi pikaks veninud ja vahel tundus, et
Trevor hakkab sellest väsima. Temperamentse inimesena, kelle veres
voolas jänki verd, oli harjunud ta kõiki ja kõike kohe saama.
Nägusa noormehena ei olnud tal ka austajatest puudust, kuid tema
armas just Marisesse, õblukesse nukunäoga tütarlapsesse. Noormees
oleks ilmselt parema meelega kodus arvuti ees istunud või heavy
muusikat
kuulanud, kui poleks seda, faking
maale
sõitu ette tulnud. Vana bmwi selle sõidu tarvis valis ta meelega,
sest vaid seda raatsis ta külavahe teedel trööbata. Land
Roveriga
sõitis ta reeglina vaid linnas ja mööda maailma, sest see oli
liiga luksuslik auto, et teda konarlikel Eesti teedel lõhkuda.
„Trevor,
ehk paned selle plärakasti vaiksemaks? Kuuled?!“ raputas Maris oma
kaaslast õlast, sest Manowari loost „All
Men Play Of Ten(1984)“,
mille kuulamiseks oli Trevor maki punni põhja pannud, oli võimatu
üle rääkida. Trevor tujutses nagu puberteedieas plika, vaatas
vilksamisi neiule otsa, keeras tümpsule volüümi juurde ning peatas
auto ning ronis autost välja. Maris istus nõutult, veeretas oma
musta oonüksikiviga hõbenõrmust sõrmede vahel, justkui ammutaks
sellest enesekindlust, ning mängis ükskõikset. Selle sõrmuse oli
kinkinud talle sama vanatädi, kelle poole nad teel olid, ajal, mil
Marisel salkude kaupa juukseid langes ja küüned aina murdusid.
Vanad tõed pidasid vett. Peale kahekuist sõrmuse kandmist oligi
tüdruku mure justkui peoga pühitud ja sellest sõrmusest sai tema
lemmiksõrmus. Vanatädi Mathilde, keda Maris hellitavalt
Tilde-memmeks kutsus, ja Maris olid väga lähedased inimesed. Range
loomuga ja vanades kommetes kinni olev Tilde ei sobinud ühegi teise
inimesega nii hästi, kui oma vennapojatütrega. Pealegi olid nad
sarnased mitte ainult loomupoolest, vaid ka välimuselt.
Tervor
käis auto juures edasi-tagasi, nagu kass ümber palava pudru, vasaku
käega kukalt sügades. Maris piilus silmanurgast noormeest ja talle
meenusid vanatädi sõnad; „kui meesterahvas ei oska seisukohta
võtta, hakkab ta kukalt sügama, nagu otsiks sealt oma küsimusele
vastust.“ Küllap see nii ka oli, Tervor olekski sinna tiirlema
jäänud, kui Maris poleks oma eneseuhkust alla neelanud ja
kangekaelsusele alla vandunud. Tüdruk pistis sõrmuse sõrme tagasi,
võttis ridikülist peegli, kohendas silmavärvi ning astus autost
välja, otse sopaloiku.
„Fakk,
ma ütlen! Just eile sain endale tutikad mokassiinid ja nüüd on
need rikutud! Mida ma nüüd teen!?“ neelas tüdruk pisaraid alla.
Tüdruk, kellele oli alati esmatähtis kuidas ta välja näeb. See
iseloomujoon oli ka talle vanatädilt pärandatud, väljapeetud ja
uhkelt vanatädilt, kes oma kõrge vanuse juures oli alati meigitud
ja igas mõttes lille löödud. Peale hommikupesu seadis Tilde alati
sammud peegli juurde ja veetis seal vähemalt pool tunnikest. Ta ei
hakanud hommikukohvi ka meikimata jooma.
„Naine
ei tohi ennast iial käest lasta, ka siis, kui teda piinab haigus,
või kui ta on üksinda kodus. See lisab enesekindlust ja hoiab
nooremana. See on kõige parem eliksiir elule!“ armastas Tilde
pidevalt neid kuldseid sõnu korrata.
„Oh,
sa vaeseke küll! Nüüd on su elu küll läbi! Maailma lõpp
terendab!“ muigas Trevor, haaras Marise sülle, nagu kerge
jahukoti, tiirles koos temaga, nagu mängiks keerukuju, ise itsitades
nagu edev tütarlaps. Maris ei olnud üldse rõõmus selle üle, tema
tusatuju pigem süvenes, kuni hetkeni, mil üks mokasiin jalast
teepervel olevasse magistraalkraavi lendas.
„Appi,
mis nüüd saab!?“ rabeles ta meeletu jõuga Trevori sülest lahti
ning oleks peaaegu mokasiinile järlele hüpanud, kuid noormees
poleks tema käest viimasel minutil kinni haaranud.
„Hull
oled või! Need mudased magistraalkraavid on sügavad ja ohtlikud.
Kunagi, sügaval nõuka ajal süvendasid maaparandajad neid siin,
kuid peale seda pole keegi ilmselt neile kätt külge pannud.
Tänaseks pidavat need parajad lõksud ka metsloomadele olema, sest
mudane põhi ja oksaraagudest tulvil kraaviääred raskendavad
nendest läbi tulemist ja välja ronimist. Mu jahimehest sõbrapoisi
isa teab kõnelda sellel teemal koletuid lugusid, sest ta olla ise
kunagi napilt sinna kukkudes surmasuust pääsenud.“ manitses
Trevor Marist.
„Ohjh,
mis seal ikka, sõidame siis edasi,“ võttis Maris muiates teise
mokasiini jalast ja viskas magistraalkraavi. Tervor rõõmustas, et
oli suutnud tüdruku tuju pisutki paremaks muuta ja ka ta enda
pahatju oli nagu õhku haihtunud. Noormees taris neiu süles autosse
ning nad jätkasid sõitu. Peale paarikümneminutilist vaikust
alustas Maris juttu.
„Tervor,
kallis, kui ma oleksin ise sinna kraavi kukkunud, kas sa oleksid mind
päästma tulnud, seades nii oma elu ohtu?“
„Mhmhh,
loomulikult oleks! Kus kohast sa sellise küsimuse peale üldse
tulid, mu kallis tüdruk? Me küll ei ole andnud veel
„sõjavannet-kuni surm meid lahutab,“ aga ma loodan, et kunagi
tuleb ka see aeg. Ma ei oleks sinuga üldse koos, kui ma sinust ei
hooliks, mu kallis tüdruk, mu armas Maris.“ ei olnud Trevor
ilusate sõnadega kitsi, nagu see tavaliselt Eesti noormeestel
kombeks on.
Tervori
ema oli noorusaegadel Tallinnas, Inturisti Hotellis Tallinn
varietee-kabaree tantsijanna, seal tutvus ta rikka inglise
poissmehega, abiellus, ning nende pere emigreerus toona Inglismaa
pealinna Londonisse. Nõukogude Liidu lõpuaastal, kui Tervori isa
hemofiilia
tagajärjel
suri, tuli nende pere Eestisse tagasi, taastati lagunenud
vanavanemate talu, ehitati sinna juurde turismikompleks ning
Trevorist sai selle komlpelsi noorperemees, jõukas, nägus ja ja
heasüdamlik boss, kelle ümber tiirles tüdrukuid, nagu kärbseid
parves, aga temal jagus silmi vaid tagasihoidliku Marise tarvis.
Kahtlemata häirisid Marist rivaalid, kuid selle poole aasta jooksul
oli ta juba õppinud selles suhtes silma kinni pigistama, kuigi
väidetavale endisele Don
Juan´ile mõjus
see vastupidiselt. Tema oli seda meelt noormees, kes arvas, et vaid
armukadedad inimesed armastavad. Marisel oli sellest arvamusest
hoopis teine versioon, tema oli kindel, et armukade inimene ei
armasta, vaid teeb stseene tähelepanu tõmbamiseks või tahab
kaaslast omada, tema elu elada. Kuigi tüdruk ju hinges tundis ka
armukadedust, aga õnneks mitte haiglast armukadedust. Pealegi
armastas ta ise flirtida, süütult flirtida, mitte kaaslasele haiget
tehes. Kunagi ei ületanud ta sündsuse piire.
„Pea
kinni! Vaata ometi!“ karjatas ühtäkki Maris, nähes põtra
teepeale hüppamas. Nüüd päästis tüdruk noorte elu. Peale
pidurdamist ja intsidendist toibumist tundis Trevor ennast pisut
halvasti, sest äsjane monoloog metsloomade hukkumisest ei pidanud
vett. Pelaegi oli temas säilinud tsentelmehelikkus, kuid nüüd oli
ta sattunud abivajaja rolli, see tekitas temas piinlikkust. Trevor
pakis auto ja istus vaikides. Ta värises üleni, ega saanud sõnagi
suust.
„Trevor,
kallis, luba ma roolin vanatädi taluni? Pliis!?“ anus õbluke
Maris. Tervor vaikis.
„Nii
ehk naa siin ühtegi autot ei sõida ja mul oleks hea autojuhtimist
praktiseerida,“ ei andnud neiu alla. Maris sai aru, et Trevor
tunneb ennast ebamugavalt. Ta tahtis rohkem piinlikku vaikust
katkestada, kui autot roolida. Aga noormehe tusatuju leevendamise
nimel oli ta valmis ka välja üteldud soovi täitma, kui Trevor
nõustuks. Trevor istus endiselt vaikides ja Marise jutt läks tal
kõrvust mööda. Nii palju oli juhtunud lühikese aja jooksul ja
nooremeest vaevas tunne, et nad ei jõuagi sihtpunkti. Talle meenus
asjaolu, kui isa oli surivoodil, ema nutust nõrkemas tema kõrval,,
ning Terevor ei suutnud midagi nende heaks teha, kuigi kogu edasine
vastutus, pere heaolu eest, oli tema õlgadele langemas. Tegelikult
piinas noormeest hoopis teine kahtlus enam. Teadagi on hemofiilia
tihtilugu
haigus, mida põevad verepilastajaist vanemate lapsed, kartis Trevor,
et ka temal võib see haigus tekkida, veel enam kartis ta seda, et ta
esivanemad on verepilastajad olnud. See oli ka üks põhjustest, miks
ta, juba 28. eluaastat käiv noormees polnud siiani pere loonud. See
oli ka üks põhjustest, miks ta ei olnud ka nende suhet tagant
torkinud, kuigi Marise vastu oli tal ülitugev seksuaalne tõmme.
Samas pidavat veresugulastel omavahel olemagi väga suur seksuaalne
tõmme, kui ollakse teineteisesse armunud. Vastakad tunded ja
kahtlused olid justkui halvanud rooli taga mõtteisse jäänud
Trevori meeled. Ta istus mornilt ja kalgilt, kuni tundis kallima kätt
oma randmel.
25-26.
mai. 2016.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar