Varesele valu

   Varesele valu

Väljas sadas nagu oavarrest. Vanad ja pidused vihmaveerennid rippusid justkui hiigelputukad õlekõrre küljes, keda tuul edasi tagasi kiigutas. Kord tulvas lausvihm nendest kärestikuna läbi, kord nirises nagu tilkuma jäänud veekraan. Kolks ja kolks kukkusid hiigelpiisad vastu nõukaaegset postkasti, tekitades heli, nagu koputaks keegi vastu välisust.

Istusin köögilaua taga ja kimusin sigaretti. Kohvipaks tühjaks joodud tassis meenutas kunksmoori, sellist kõveraninalist, kellel oli peas lõua alt lõdvalt kinni seotud pearätik, mille alt hõredad juuksekiharad välja turritasid. See pilt viis mind tagasi lapsepõlve, aega mil vanamemm vanu plekist vanne räästa alla vihmavee kogumiseks sättis, ise samal ajal ühe käega punaselillelist rätikut kinni hoides. Teine käsi asetses küürus ja valutava selja peal, justkui otsik sealt tuge.

Olin mõtteisse vajunud, ega kuulnud isegi ladiseva vihma häält, ehkki maja välisuks oli pärani lahti. Kimusin suitsu ja kondasin lapseaegades, kui järsku võpatasin. Hirm viskas mind reaalsusse tagasi. Keerasin pilgu paremale ja nägin köögiakna taga seismas kõhetut eidekest, kelle pilk oli tühi ja kortsus käed värisesid, nagu haava lehed tuule käes. Jäin ainiti kutsumata külalist piidlema, olles ise nagu ülitugevate iminappadega tooli külge kinnitatud. Hirm oli mind üleni oma meelevalda haaranud.

Eelneval õhtul hääletuks pandud telefon mu ees laual vilkus nagu säraküünal. Sõbranne püüdis juba tont teab mitmendat korda minuga telefonitsi ühendust saada, kuid minu mõtted olid mujal ja mul polnud plaaniski telefonikõnele vastata. Nagu ka siis, kui mulle inspiratsioon peale tuleb, kui ma ära lähen, siis ei eksisteeri minu jaoks ühtegi sõpra, ühtegi lähedast. Olen moodsalt üteldes levist väljas. Ometi olen sellest ka korduvalt lähedastele rääkinud, kuid ilmselt laseb mõni selle kõrvust mööda, üritades ikka meeleheitlikult minu elu elada. Nende probleem!

Äkki kuulsin kitsukeses pimedas esikus samme. Need kajasid mu hingest läbi.

„Tere, preili! Kas Jaan on kodus?“ vahtis näost lubivalgeks ehmatanud eideke mind ukselävelt. Tema segaduses pilk reetis hämmingut, kohmetust, et ta on majaga eksinud. Vaatasin võõrast mittemidagi ütleval pilgul, ega saanud sõnagi suust. Piinliku vaikuse katkestas üha tugevnev vihmasadu, mis nüüd juba turbokiirusel vastu aknaruute peksis.

„Kas...? Kus...?“ püüdis võõras ennast uuesti märgatavaks teha, kuid võpatas ja katkestas jutu toast kööki astunud perepoega nähes, kelle pikk kasv ja siiras näoilme oleks pidanud pigem vaikivasse olukorda julgust lisama.

„Tema nimi on Margit. Mina olen Germo,“ tutvustas perepoeg meid võõrale. Võõras köhatas, justkui tahtnuks enne pikka kõnet häält puhtaks köhida. Germo seadis sammud kraanikausi juurde, jõi sõõmu külma vett, riivas õlaga esikus seisvat tudisevat võõrast ja kadus vihmasajusse nagu lopsakas sõnajalataim, kes juba ammu leitsakule vaheldust otsides oli janusse suremas. Pöörasin hetkeks pilgu telekaekraanile, kus „Padjaklubi“ Miša kihlasõrmuse ja kihlumise unistusega ametis oli ning rebasetopis teda reaalsusesse ehmatas. Muigasin hetkeks, keerasin pilgu ukselävele tagasi ja läinud ta oligi, võõras eideke. Temast ei jäänud maha isegi ühtegi porist välge. Vaid võõra tühi pilk ja spetsiifiline lõhn saadavad mind siiani köögis suitsu kimudes. Vares mu ukselävel on sellest hetkest igapäevane külaline. Ka öösiti.

25.05.2016.a.