Täna jõudsin ühele poole Leonora Palu debüütluuleraamatu "Aga mina panen kammi suhu" lugemisega. Ütlen ausalt, ma pole ammu enam nii head debüütkogumikku lugenud.
Seda, et Leonora luuletab, teadsin ma juba paari aasta eest, sest ma koostan "Pärnu kirjarahva antoloogiaid" ja tema looming saab ka ühes neist olema.
Leonora luuletusi tuleb vahel mitu korda lugeda, siis leiab nendest mitu mõtet. Ridade vahel on vägagi palju. Väga tugevate kujundite ja kompadega raamat on lihtsalt nii hea, hakkab tööle ja võiks ütelda, et laiendab silmaringi. Lõpud on ka tugevad. Mõnda luuletust lugedes vaatad, et mis selles siis nii väga on, kui äkki lõpp lajatab sulle nagu otseses mõttes külma vett kuumale turjale.
Leonora võitis ka Poetry Slämi Pärnu eelvooru ja läheb Pärnut esindama juba mai kuus Tallinna. Raamatut poodides veel müügil ei ole, aga küll ta jõuab ka ükskord. Toon nüüd mõned minu lemmikud tekstinäited:
...
äravalitud
koiliblikas
sul oli üürike au
sündida ja hängida
mu kuivainete kapis
eesti ökojahu sees
ilge vedamine ma ütlen
vaevalt muus maas ja keeles
oleks sul avanenud
võimalus pääseda
parematele jahumaadele
***
ma ei ole söandanud
puid kallistada
ei tahaks neile
inimlikkust
peale suruda
***
ÕIGUSKANTSLER
võttis kogu aeg
tööd koju kaasa
kilekottidega tassis
õigust koju
ükspäev ei piisanud
kontoritundidest
et nurki maha viilida
kilekott läks katki
kodutrepil ja
kogu maailm
sai õigust täis
mind ei huvita
kantsleri rakkus käed
ega purunenud
kandilised õigustooted
ega ka maailm
tahaks kilekotiga
ühe intervjuu teha
4. mai. 2016.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar