Pühapäev, 31. märts 2019

Jaansoni rada 140.päev


 Täna käisime neljakesi rajal. Aga kõigest 4 km sai läbitud, sest mina rohkem ei suutnud. Aknast õue vaadates tundus ilus ilm, aga tuul on juba valus, vähemalt Pärnus, eriti rajal. Aga õnneks oli ka mul müts kotti pandud, kuigi vahepeal panin isegi kapuutsi pähe. Jah, mu rajamantlil on kapuutus.

 Hommikul juba lootsin, et saan fliisi väel rajale minna, aga rajal olles tundsin, et oleks võinud paksema pluusi isegi alla panna, tuul nõelus läbi, aga nahk oli ju märg.

 Sellel nädalal sai siis 3 korda rajal käidud. Aga 4 päeva oli nüüd ka vahet, sest ravisin oma liigeseid, mis teevad tegelikult siiani liiga. Kolmapäeval olin nende pärast suht rivist väljas. Aga õnneks on mu tinktuure kodus ja teen neid üha juurde.

 Loodame, et külm liiga ei teinud. Võhma täna üldse ei olnud, väheamlt minul. Teised küll ei kurtnud. Aga koos läksime ja koos tulime. Lisaks Maarjale oli meiega ka naabrikoer Nublu, kes oli liikumisest väga vaimistuses.

 Nüüd lähen tinktuuritan ennast sisse ja tuleb tunnine iluuni teha, ööuni jäi niigi lühikeseks, olen ju lugemislainel.

Fotod:
kuldvuntsi tinktuur
nunnu Nublu
Germo, Maarja, Nublu
jõevesi on selle tuulega kõvasti tõusnud
rada
2 km läbitud...


31. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

TELGI JA KOERAGA RÄNNUTEEL - Marje Ernits


  Enne suurt suve tuleb oma lugemisvajadus ära rahuldada, ehk siis saab natuke pausi ka peetud. Just lõpetasin Marje Ernitsa raamatu "Telgi ja koeraga rännuteel" lugemise. Ma ütleks, et see on pigem novell. Romaani nägu see raamat ei ole ja jutustus ka minu meelest mitte. Aga see selleks, tegu on täiesti loetava raamatuga.

 Esiteks viib autor meid rändama mööda imelist Eestimaad. Esimeseks peatuseks on tal Lemme rand, kus ta RMK alal telgib ja pargib ning jalutab mööda Treimani - Lemme - Kabli randasid. Oi kui tuttavad kohad! Aitäh, et viisid mind oma kunagisse kodukanti, see oli üks imeline reis!

 Siis sain ma sellest raamatust teada, et mul on nimekaim. Marje Ernits on ristinud GPS- i Margitiks. Nii vahva!

 Autor peatub taksikoer Iksiga veekodude ääres, veetes nii puhkust. Paraku osutub puhkus küll väsitavaks, sest igas kohas, kus ta peatub, lärmavad purjus inimeste seltskonnad. Ja eks Ernits elust enesest kirjutabki, sest ajad on muutunud, enam ei oska paraku inimesed arvestada teistega, ei austa endast vanemaid ning on liiga ülbed. Muidugi ei saa ma siin üldistada, aga selliseid tüütuid purjus seltskondi on suviti tõesti kõik metsaalused täis. Ma küll ise ei ole reisinud telgiga mööda Eestimaad, kuid paljud mu tuttavad ja sõbrad on, ning kurdavad ka ületarbinud noorte seltskondade üle.

 Igal juhul väga eluline ja haarav raamat. Ahjaa, Metsajärve ääres on ka peatus, ka Räpinas, Peipsi ääres ning Jõgeva kandis, Laiusel jne...

 Mulle see raamat väga meeldib! Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

TELGI JA KOERAGA RÄNNUTEEL

Autor: MARJE ERNITS
 6 Google +0  0 Share0
Kooliõpetajast naispensionär, kaasas kulunud telk ja ihukaitsjaks taksikoer Iks, suundub päevinäinud autoga suvist Eestimaad avastama. Reis algab Pärnumaalt mererannast ja viib reisija lõpuks Võrtsjärve kaldale. Teel kohtab ta mitmest rahvusest ja eri vanuses suvitajaid, aga ka abivalmis kohalikke elanikke. Reis kujuneb värvikaks, juhtumusterohkeks, nii et aeg-ajalt tundub peategelasele, justkui viibiks ta teleseriaali võtetel. Seda tunnet võimendavad looduselamused ja tuntud paikade taasavastamise rõõm.
ISBN 9789949567287
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 144 lk
Mõõt 210x140x10 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016  
13.93 3.94 €
Kaupluses püsikliendile: 3.94 €
Kaupluses: 4.15 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 01.04


31. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 30. märts 2019

LAUSUNGID JA PAUSID. FUUGA - Rein Veidemann


 Vahelduseks romaanide lugemisele, lugesin täna läbi Rein Veidemanni luulekogumiku "Lausungid ja pausid. Fuuga." Mina nimeta(ksi)n seda küll luulekoguks, aga lepin ka sellega, mida autor annotatsioonis ütleb, või lausub.

 Raamatu esimene pool on kohati erootiline, või loen mina sealt erootikat välja. Tegu on Rein Veidemanni sulest kirjutatud vanemate luuletustega (1970) ja need on ka romantilisemad. Noorusaja romantika ilmselt.

 Samas on see luuleraamat ka religioosne või suisa kristlik. Ja laulev ka.Väga eriline ja teistmoodi luuleraamat!

Eriti hea kujunusega ka, mille üle ma ei imestagi, sest Andres Rõhu ongi tippkujundaja.

Maris Tuulingu illustratsioonid sobivad ka väga hästi. Kõik need asjad kokku loovad terviku. Üks ilusmaid luuleraamatuid üldse.

Formaat meeldib ka väga. Ja sisu loomulikult.

Ja salasooviks on autori pühendus, sest teistel tema sulest kirjutatud raamatutel ju on. Pühendustega raamatud lähevad mu eriliste raamatute riiulisse.

 Toon ka tekstinäite:

KOLM AASTAT ENNE LENDU TÕUSNUD RAHUTUVI
ja kevadet, mis osa Eestist Siberisse viis,
ma ilmavalgust nägin Pärnu haiglas,
kus sünnipalatist võis vanglaõue
kiigata ning akendeta surnukuuri.
Peaaegu olekski mind sinna viidud,
kui kaela ümber keerdund nabaväät
ei oleks lõtvunud mu esimeseks hingetõmbeks.
Nii pääsesin. Nii veremällu kirjutatud sai:
on kõige loova algus inspiratsioon.
Näen elu tahavaatepeeglis seda poissi
nüüd hingeldades jooksmas mulle järele,
et jõuaks enne veel, kui põrmustun eimiskiks,
ta öelda mulle saateks tänusõnad,
et olen hoidnud teda nagu valget rahutuvi,
Picasso kinki inimkonnale.
Nii tallegi tõin kingiks võimaluse
kord käia lõpuni see palverännutee.

2015

* * * * *

Jään Reinult järgmist luuleraamatut ootama! Aitäh elamuse eest!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

LAUSUNGID JA PAUSID. FUUGA

 6 Google +0  0 Share0
Minu kontsenter – jah, ma isegi ei oska öelda, mis see päriselt on – vastab 19. sajandi kirjamehele (literaadile). See, mida küll tunnistan, on tundlikkus sõnakujundi vastu ning tung otsida kõikjalt (mitme)tähenduslikku sõnumit. Ja kui kirjutamiseks/eneseväljenduseks on läinud, siis olen püüdnud ka ise seda järgida. 
Nõnda mõtlesin, et mul ei ole ehk isegi õigust nimetada siinset raamatut l u u l e koguks, ehkki ta vormiliselt seda on, koondades minimaalse valiku erinevatel aastakümnetel kirjutatud poeetilistest hetkedest. Sest kui ei ole ambitsiooni, siis ärgu olgu ka pretensiooni. Sestap pöördusin muusika poole, mis seisab luulena võetavale sõnaloomingule kõige lähemal. Ja nii kannabki raamat alapealkirja – „fuuga“.
ISBN 9789985796924
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 80 lk
Mõõt 220x130x8 (mm)
Illustreerija(d) MARIS TUULING
Kirjastus EKSA
Lisamise aeg: 24.10.2016 
10.38 4.23 €
Kaupluses püsikliendile: 4.23 €
Kaupluses: 4.45 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 01.04

30.märts. 2019.a.
Vana-Rääma

MEES AVIGNONIST - Marje Ernits


 Öösel kell 3.12 sain loetud Marje Ernitsa romaani "Mees Avignonist." Veidi üle kolme tunni lugemist ja läbi ta saigi. Kui ikka on tegu haarava ja ladusa raamatuga (ja mitte mahukaga), loed sa selle kohe läbi. Selline see raamat on.

 Ma ei teagi, kui palju Marje Ernitsa raamatuid ma läbi lugenud olen, aga olen. Ükskord loen kokku. Ernits kirjutab väga ladusalt ja tema raamatud on lihtsad ning elulised, ka kohati suisa aktuaalsed.

 Seda raamatut soovitan lugeda neil, kes otsivad internetiavarustest suhet. Väga palju on hoiatatud, et sotsiaalmeedias liigub ohtralt pettureid ja pahatahtlikke tegelasi, kuid ikka ja jälle leiavad nad endale ohvreid, kelle, kas rahast tühjaks tõmmata või midagi veel hullemat. Eriti hädas on nende tegelastega eakamad naised, kes on alles sotsiaalvõrgustikku endale konto teinud või teha lasknud. Nad ei tea netimaailmast suht midagi, see ongi üks suuri põhjuseid miks nad langevad kurjategijate ohvriks. Just sellest see raamat kirjutab, ühest pensionile jäänud naisest, kellele hakkab Facebookis üks mees mesimagusat juttu ajama.

 Jah, üldistada ei saa, mõni on leidnud just internetist endale sobiva kaaslase, mõni kõrtsust. Aga siiski tuleb ettevaatlik olla. Ma ei taha pikemalt peatuda raamatu süžeel, aga soovitan seda raamatut kindlasti lugeda. Väga hea ja haarav lugemine!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

MEES AVIGNONIST

Autor: MARJE ERNITS
 11 Google +0  0 Share0
Kui Irene Kreek aasta enne pensionile jäämist pedagoogiametist koondatakse, võtab ta saabunud suvevaheaega kui puhkust ning pühendub oma teisele elukutsele, aiandusele. Elumuutusest tingitud probleemid ei anna endast kohe märku ning kui annavad, otsib Irene abi personaalarvutist. Ta liitub tütre mahitusel suhtlusportaaliga ja leiab endale uusi sõpru ning mõttekaaslasi.
Ühel päeval saab ta internetis surfates sõbrakutse mehelt, kes elab Avignonis. Algab kirjavahetus, mille käigus areneb sõprussuhtest välja midagi sootuks enamat, kui Irene oodata oskas. Et tekkinud tunnetes selgust saada, nõustub ta mehega kohtuma
ISBN 9789949567522
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 160 lk
Mõõt 210x140x10 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 02.06.2016  
14.95 3.94 €
Kaupluses püsikliendile: 3.94 €
Kaupluses: 4.15 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 01.04




30. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Reede, 29. märts 2019

JUBA OLNUD - Rein Põder


 Sain just loetud Rein Põdra romaani "Juba olnud." Eelnevalt olen selle autori sulest läbi lugenud raamatu "Kõige pikem suvi" ning võimalik, et midagi veel, aga kõik kohe ei meenu.

 Algus oli palutõtav, lugesin suure huviga. Peategelane sattus valele klassikokkutulekule, seal juhtus temaga midagi, ta sattus teise (või õigem oleks öelda esimesse) aega ning kogu raamatu süžee keeras nii teiseks, minu jaoks kohati lausa üliigavaks (need sõjaväeaastad, mida on meeletult pikalt lahatud), kaalusin üldse kas edasi lugeda, aga lugesin, ei jätnud jonni, sest lootsin, et mingi point peab asjal olema, mingigi selgus, seletus jne...Ühesõnaga minu jaoks võinuks pool selle raamatu esimesest osast olemata olla, see oli liialt kirjeldav, täielik paigalseis, vegeteerimine, mis pigem võttis, kui andis. Umbes mõne peatüki (peatükid on selles raamatus alapealkirjadega) lugesin huviga läbi ja siis hakkas ikka väga igav.

 No kohati meeldis mulle see kuidas autor viis meid Siberi sügavustesse - taigasse, tundrasse, kanjonite juurde jne...Usun, et raamat pakub ehk põnevust rohkem meestele, ehk isegi minust põlvkond või paar põlvkonda vanematele meestele. Jah, kohati on see raamat ka hariv, autor teab väga palju lavalaudade telgitagustest ja viib ka lugeja nendega kurssi, aga samas on kõike kuidagi liiga palju, nagu tahtnuks Põder kogu eluloo ühte raamatusse panna. Ja ma arvan, et see ongi rohkem selline ... memorandum.

 Õnneks teise osaga hakkas raamat haakuma, muutus loetavaks ja isegi põnevaks. Aga ma kartsin, et tuleb taas mõni vimka sisse, selline vimka, mis pole mulle vastuvõetav. Õnneks kulges kõik kenasti ning lõpp oli hea.

 Kas ma loeksin veel Põdra raamatuid? Jah, kindlasti loeksin, sest kõik raamatud on ju erinevad, need, mis sobivad minule lugemiseks, ei tarvitse sulle lugeda jne...Kindlasti loen, sest kirjutada kirjanik Rein Põder oskab.

Samas...kuna ma olen oma blogis alati aus, ütlen oma arvamuse otse välja, teen seda ka nüüd. Jah, vigu ikka raamatutes esineb, aga kui neid on liiga palju, olen nendest ka bloginud. Selles raamatus on neid liiga palju ja ma viskaksin siin kivid toimetaja kapsaaeda, lausa nii palju kive, et neist saaks kivihunniku. Ma ei räägi ainult grammatilistest vigadest, sisu toimetamisega oleks võinud rohkem vaeva näha.

 Üks näide:( lk 109)
Lõpuks olingi õhtusöögist jagu saanud, minust ei jäänud taldrikule mitte raasugi...
See lause häirib mind, sest seda saaks teistmoodi öelda. Jah, mõni ütleks, et meie keel on kord selline aga....Mind ikkagi häirib, nagu oleks pidanud mõni raas sööjast endast taldrikule jääma.

 Aga mis siin ikka, väike tutvustus ka Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

JUBA OLNUD

Autor: REIN PÕDER
 0 Google +0  0 Share0

See on déja-vu nähtusele rajatud teise elu lugu. Romaani peategelane, üle keskea mees, sõidab nimeeksituse tõttu võõra klassi kokkutulekule ja satub ühtlasi vale aega - ja kõik ta edasised pingutused ennast ning oma aega tagasi saada lõpevad tulemusteta; veelgi enam - iga uus samm viib teda üha sügavamale minevikku, autoritaarse aja eluollu, sõjaväemaailma, hirmuaastatesse. Romaani esimene osa päädib Eesti ohvitseri õnnetu saatusega, küüditamisega Kesk-Siberisse juunis 1941.
Romaani teine osa algab ühe mägimatkaga aastakümneid hiljem sinnasamasse mägismaale, millest kujuneb tagasitee algus. Ühtaegu on see ka peategelase ja Eesti ohvitseri tütre tutvumise, armastuse ning abielu lugu kuni hetkeni, mil sündmustik sulgub seal, kust see algas.
ISBN 9789985656730
Ilmumisaasta 2008
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 463 lk
Mõõt 211x145x (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016  
8.458.03 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari!



29. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 26. märts 2019

Jaansoni rada 139. päev

jajaa, 3 jalga :)
 Eile õhtul kelle 22.00 ajal hakkasid mu põlved põrguvalu tegema, aga õnneks mul on kodus tinktuurid. Määrisin ja sain valust jagu. Hommikul kahtlesin kas rajale minna või mitte, ei läinudki. Aga õnneks enam põlved ei valutanud ja kella 17.00 ajal tuhisesimegi Germoga rajale.

 Täna läbisime 8 km. Oli küll tuuline, aga väga mõnus oli kepikõndida. Peale 2 km tegime küll väikese istepausi, jõime vett ja...4 km saime Alttiga kokku ja juttu jätkus kauemaks, kui kauaks. No enne Alttit oli üks onu imearmsa koerada rajal. Onu ise rääkis, et ta on 72 aastane ja veel eelmisel aastal ta rulluisutas rajal. Müstiline! Ja ega ta oma vanust välja ka ei paistnud. Aga tema koera - Trolliga saime sõpradeks. Trolli on kõigest 1 aastane. Isegi Germo tegi talle pai. Hästi sõbralik koer. Pärast kohtusime taas, tagasi tulles, siis juba liputas saba.

 Teine mees, kellega rajal kohtusime, kelle nime Germo viisakalt küsis, ja kes ennast Arvoks nimetas, sättis Luitejooksu reklaami üles. Mina muidugi tegin pilti ka, sest Luitejooksuni ei ole enam palju aega jäänud. Ka Arvo on 72 aastane, jälle hämming! Ilmselt spordimehed siiani. Aga toredad vahepeatused olid, kuigi kibelesin edasi kepikõndima, müts oli ka peas läbimärg. Ahjaa, Arvo soovitas mul minna Luitejooksu retkele, aga ma ei ole veel nii vormis, et võistlustest osa võtta, kuid ma ei ülte iial iial...

 Tohutult ilusad värvid olid teavas, imeline päikese loojang! Üritasin jäädvustada, õnnestus ka, kuigi mul ju ei ole väga head fotoaparaati.

 Üldse oli rada nii ülerahvastatud, et pidime Germoga hanereas käima. Mõnus teada, et rahvas spordib.

Fotod:
rada oli sportijaist tulvil...vaadake kui sinine jõevesi ja taevas!
taevas oli nii armsalt sinine
2 km läbitud....
puhukepaus peale 2 km, kui Avele vahele jäime :)
3 km läbitud...
...
koht, mis tekitab alati üleva tuju...
imearmas Trolli
Altti jäi teepeal ette :)
läbi puude...
Päike ja Nemad
Trolli ja Luitejooksu reklaam
Onud panid Luitejooksu reklaami üles :)
vesi on kohustuslik
lemmikkoht...
loojangutaevas


26. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 25. märts 2019

Rada 138. päev


 Täna kepikõndisime muulile. Mõne kuu eest avati laudtee, mis viib Pärnu kesklinna muulile. Seda oli Pärnule väga vaja, sest tegelikult saab muul alguse veel varem, aga sinna on raske pääseda. Nii jooksebki laudtee paralleelselt muuliga, aga loomulikult ei ole see 2 km pikk, nagu muul on.

 Terasem vaataja näeb isegi kahte muuli, sest paralleelselt kesklinna muuliga jookseb ka Vana-Pärnu rannast üks muul merele.

 No muulil me just kepikõndida ei saanud ja laudteel oli ka raskusi, sest keppide otsad kipuvad laudade vahele kinni jääma, aga ma usun, et mingi 4 km me kepikõndisime täna ikka. Pedomeetrit kaasas ei olnud, sestap ei teagi täpselt kilomeetrite pikkust, aga see polegi väga oluline. Oligi plaan vähem trenni teha, aga õnneks on tänaseks mu säärelihas korras, ei krambita. Eilseslt kuusekasvu tinktuurist oli ilmselgelt kasu. Lihas pole täna isegi valus enam.

 Muul on hetkel veel pooleldi vee all (laiuselt) ja ega meil ei olnudki plaanis selle lõppu kepikõndida, sinna soovitatakse jalutada noorpaaril ja suudelda, aga ma panen kohe mõne teksti pildina üles, saate ise lugeda.

 Enesetunne on ülihea ja selle nädala esimene kepikõnni päev on kirjas.

 Liigu sinagi!

Fotod:
minek üle keslinna silla
sild Jahisadamasse
Jahisadamas
mu lemmikmännid
ajalugu...
algus...
taskud seal...
paralleelselt muuliga...
...
muulil...
siit algab ja siin lõppeb laudtee...
pilk ajalukku...
laudtee lõpus saab ka rattaid parkida
väike puhkus...
muulilt tagasi...
kohtasime Anne-Marit
umbes 400 m veel koduni, taevas kisub süngeks...


25. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

KÜPSISEPARADIIS 2 EHK MASKID JA MASKOTID - Kerttu Rakke


 Öösel kell 00.38 sain loetud Kerttu Rakke romaani "Küpsiseparadiis 2 ehk maskid ja maskotid."
See raamat ootas ligi 2 aastat mu öökapil lugemist. No, ma olen paras raamatukoi, ei oska ilma lugemata ööunele ka jääda, aga mul on kombeks osasid raamatuid nii-öelda magustoiduks hoida. Need nagu peaks kogu aeg mu silme all olema.

 Umbes aasta eest lugesin läbi selle raamatu esimese osa "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud," millest ka blogisin. Nagu mul ikka kombeks on.

 Küll oli vahva kohtuda, juba esimesest raamatust tuttavaks saadud tegelastega! Möödunud oli 8 aastat.
Selles raamatus sünnitas Cärolyn endale tütre. Tütre isaks oli tõusikust poliitik, kes ei saanud oma elugagi hakkama, kelle vanemad tegid pojale kõik puust ette ja värvisid punaseks ka. Kohutav tegelane see Mihkel! Aga no nii usutavalt kirjutatud, nagu oleks kellegi elulugu paberil.

 Annika on ikka Annika, lootusetu pedant ja ülemõtleja. Ta küll püüab uue sõbranna Agnese abil ennast muuta, aga ...asi võtab üldse ootamatu pöörde. Millise? Lugege ise!

 Tia on väga koloriitne tegelane, huvitava karakteriga, aga samas üks targemaid ja kavalamaid küpsiseid selles raamatus. Tõsi küll, ta on ka kõige pahelisem, sest vein, savu ja joint on tema lahutamatud kaaslased. Lisaks on ta ka biseksuaalne ning ei löö paljude asjade ees risti ette.

 Karin jääb selles osas pisut tagasihoidlikumaks tegelaseks, aga raamatu viimases peatükis saame teada mis on selle põhjuseks.

 Väga hariv, haarav ja põnev raamat! Soovitan kindlasti lugeda!
Ausalt öeldes on mul väga kahju, et need tegelased lahkusid eile õhtul mu elust, tahaks veel teada nendest. Aga samas on mul see raamat nüüd eriliste raamatute riiulis olemas ja võin vajadusel veel lugeda.

 Aitäh, hea Kerttu, selle põneva emotsiooni eest! Nüüd tahan väga juba "Häbi" tunda!

Hetkel on see raamat Rahva Raamatu poodides müügil poole hinnaga! 50%

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

KÜPSISEPARADIIS 2 EHK MASKID & MASKOTID

Autor: KERTTU RAKKE
 2 Google +0  0 Share0

Raamatust „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud“ tuttavaks saanud tegelased Karin, Annika, Tia ja Cärolyn on nüüd kaheksa aastat vanemad. Maailm on muutunud, tuleb ka ise muutuda. 
Järjest olulisemaks saab vajadus teeselda, tõmmata pähe mask, et ümbritsevat endale ja teistele ilusamaks valetada. Mõne jaoks on mask stardipakuks, mõnele turvapaigaks, mõnele aga ei mahu valitud mask üldse pähe. Selle kõige juures küsitakse endalt ka igavikulisemaid küsimusi: kust läheb piir üksinduse ja üksilduse vahel? Kus lõppeb positiivne mõtlemine ja algab enesepettus? Mis vahe on unistustel ja soovmõtlemisel? Kas need, kes sind aidata tahavad, on alati sõbrad? Kas hea ja õige peab alati olema igav? 
– Kui julgetakse ilma hirmuta iseendale otsa vaadata, tulevad ka vastused.
ISBN 9789949984053
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 480 lk
Mõõt 250x175x25 (mm)
Kirjastus MITU JUTTU OÜ
Lisamise aeg: 06.03.2017 
18.999.49 €
Kaupluses püsikliendile: 9.49 €
Kaupluses: 9.99 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: täna 25.03


25. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 24. märts 2019

Rada 137. päev


 Nii ilus kevadilm lausa hüüdis rajale. Jah, täna kepikõndisime teisi teid pidi, sest meil oli asja Piiri tänavale ja siis ma otsustasingi, et mööda tänavaid on natuke tuulevaiksem trenni teha ning me Jaansoni rajale täna ei jõudnudki, aga koju jõudes, näitas pedomeeter 8,2 km.

 Kolmandal kilomeetril tõmbas jalg krampi, pidin tükk aega masseerima. Neljandal ja viiendal kilomeetril tõmbas taas. Aga peale masseerimist läks üle, kuigi siiani on lihas valus. Aga ma määrisin seda kuusekasvutinktuuriga, ehk taastub. Sai vist natuke üle pingutatud, aga hirmus tempo oli sees. Vahel juhtub.

 Magneesiuimi võtan igal õhtul. Ja täna sain juba päikeselt d-vitamiini ka. Üldislt ma väga ei põe, kui homseks juba lihas taastunud on, oleme taas rajal.

 Kerge väsimus tekkis ka, aga lõunaunest ei tulnud siiski midagi välja, natuke vedelesin ja olen üsna värske. Germo polnud ilmselt isegi väsinud, sest tiirutas veel hoovis ringi. Aga ta on minust peaaegu poole noorem ka.

 Loodame, et ilmad lähevad veel kevadisemaks, aga plaan on vähemalt 2 päeval nädalas rajal olla, sellel nädala juba olime.

 Fotod:
Ilvese tänaval...
Piiri tänaval
Lille tänavalt n-ö. üles...
Kas siin asetses kunagi Piiri-kivi? (Piiri tn lõpp...)
väike istung...
toon toonis...
kand ja varvas
Pärnu pikim maja - KULDNE KODU
Terje ja 12-aastane Sämmi olid ka rajal :)
nunnu Sämmi
peaaegu kodus, Tallinna mnt
oma valmistatud kuusekasvu tinktuur



24. märts. 2019.a.
Vana-Rääma