Eile õhtul alustasin (näpistasin ööunest mitu tundi) ja täna lõpetasin Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sarja 4. raamatu "Jenny Dahlgren" lugemise. Selles sarjas on tänaseks ilmunud 4 raamatut, millest 3 olen läbi lugenud, aga sarja 3. raamatut mul veel ei olegi, sestap hoidsin seda osa siin magustoiduks, kuni eile õhtul enam ei suutnud, nii kange tahtmine oli lugeda ning teadsin juba ette, et tuleb unetu öö, sest see on niivõrd põnev sari, et ma lihtsalt ei saa raamatut käest.
Eelnevad selle sarja raamatud, mille olen läbi lugenud, on: "Kas keegi kuuleb mind" ja "Enne kui on hilja."
Kolmas raamat ehk "Kommionu" on lugemata, aga küll ma ka selle endale soetan ja läbi loen ning mingi valemiga pean ka "Kommionu" raamatusse Ketlini pühenduse saama, sest need 3 olemasolvat raamatut on pühendusega ja ma mitte ei tahaks "Kommionu" eraldi riiulisse panna. Nagu olen ennagi maininud, on mul pühendustega raamatud eraldi riiulites ning "Jenny Dahlgren" läheb ka sinna, sest meil taas õnnestus Ketliniga raamatuid vahetada. Aitäh!
Emotsioonid olid lugedes laes, no ikka sajaga laes. Kuna võtsin selle raamatu lugemiseks öösel ja nädalavahetuse öösel, kus rahvast liigub akna taga hommikuste tundideni. Nii liikus ka eile veel kella kolme ajal. Rahvas vast tuli Aleksandri pubist, või kus kohast iganes. No igatahes ma olin vahepeal nii hirmul, et ei julgenud isegi tualetti minna, kuigi olen omast arust väga julge.
Mäletan, et kui ma kunagi, väga palju aastaid tagasi lugesin tööpostil (öine dispetšer või valvur või kes ma iganes olin) Sass Henno krimkat "Mina olin siin. Minu esimene arest." ei julgenud ma öösel isegi objektil liikuda. Samu emaotsioone tekitas ka Ketlini "Jenny" raamat. Üks juhus oli veel, kui hirm minust võitu sai, kui lugesin Ustimenkost, kes mäletab- see mäletab! Ja siis veel sõitsin Tartusse, Germoga arsti juurde, liinibuss otsiti läbi, just Ustimenkot otsitigi...aga see selleks, nüüd raamatu juurde.
Kätt südamele pannes võin öelda, et Ketlin Priilinn on mu lemmik krimikirjanik Eestis. Kohe kindlasti on. Just naisautorite hulgast. Teiste krimikirjanike teosed ei paku mulle üldse huvi, nad ei paku põnevust ja on kuidagi väga laialivalguvad, ei toimu midagi nii põnevat, nagu Rebecca Lindebergi sarjas. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga paljud üles või üle kiidetud krimiraamatud ei ole pooltki nii põnevad kui see sari!
Ketlin Priilinn oskab sellist põnevust üleval hoida, et ta raamatuid ei saa käest pannagi. Kui peatükk lõppeb, mõtlen, et nüüd panen raamatu kinni, hommik juba käes, aga no pole lihtsalt võimalik! Ausõna!
Ja kui ma juba alguses hakkan krimiraamatuid lugedes kahtlustama igat tegelast kuriteos, on see raamat minu jaoks nagu bingovõit. Nii on ja nii jääb!
Ma olen terve elu armastanud krimkasid lugeda, aga mitte alati. Selleks peab valmis olema. Eile õhtul olin valmis ja täna olin nii valmis, et lükkasin elamise koristuse taas sujuvalt edasi.
Ma rohkem ei reeda, lugege ise! Rahva Raamatu lehelt reklaam juba ise reedab, aga kopeerin selle nüüd siia:
Aitäh, kallis Ketlin, et saa niivõrd põnevaid raamatuid kirjutad ja lugejale väga palju pakud! Suured ja siirad tänud!
JENNY DAHLGREN
Järve äärest leitakse
surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka
ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on
vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi.
Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna
soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata.
„Ühtäkki
oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas
veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud
polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin... Räägi mulle sellest
tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks
aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni...?“
„Kotti
ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud.
Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi
otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me
siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle
ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed,
sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“
Fotolt
oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille
keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY
DAHLGREN.“
Rebecca Lindebergi
sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi
kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja
eelviimane raamat.
| ISBN | 9789949854547 | ||
|---|---|---|---|
| Ilmumisaasta | 2018 | ||
| Keel | eestikeelne | ||
| Formaat | Pehmekaaneline | ||
| Lehekülgi | 286 lk | ||
| Mõõt | 204x147x18 (mm) | ||
| Kirjastus | TÄNAPÄEV | ||
| Sari | REBECCA LINDEBERG | ||
| Lisamise aeg: | 11.12.2018 |
Kaupluses püsikliendile:
21.66 €
Kaupluses:
22.80 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 04.03
|
3. märts. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar