Kuvatud on postitused sildiga Metsapoole. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Metsapoole. Kuva kõik postitused

teisipäev, 9. jaanuar 2024

METSAPOOLE KOOL 150 - Elsa Kivaste

Ja jätkuvalt kondan ma mööda Häädemeeste valla radu. Möödunud öösel sai loetud raamat, millel on mitu pealkirja. Need on HÄÄDEMEESTE ELU ja METSAPOOLE KOOL 150. Raamatu on koostanud Elsa Kivaste. Selline mõnusalt nostalgiline lugemine taas. Kodusoe. Ja see raamat tutvustab põguselt Metsapoole kooli töötajaid ja tolleaegseid traditsioone. Nii vaatavad mulle fotodelt vastu armsad Antonina Lepp, Valter Soomre, Esta Vesik, Helgi Pill, Evi Laarents, Linda Aringo ja paljud teised. Tiina Laidla tuli just sellel õppeaastal Metsapoolele tööle, kui mina esimesse klassi astusin. Ja Helgi Pill oli puhkusel. Armsad mälestused on seotud nende hulgast Antoninaga, mu kalli klassiõe emaga ning Linda Aringoga, kellest ma alles kirjutasin, temal käisime külas internaadis elades. Ja sama aasta kevadel, kui mina esimese klassi lõpetasin, jäi Linda pensionile. See valge armas internaadimaja oli minu koduks nädala keskel. Mäletan kuidas külmapühade ajal teised lapsed kooli ei tulnud, välja arvatud osad Treimani omad ning me korrastasime imearmsas kollases koolihoones kappe, näiteks sorteerisime liikuva aabitsa tähti, korjasime numbritega puust klotsid kõik ühte karpi kokku jne... tööd oli nii palju ja meiega oli alati mestis Valter Soomre, üks südamlik ja abivalmis eakas õpetaja, kes mulle ka eriliselt hinge läks, leidsin tema vist vanaisa :) Ja no veel meenub see kuidas koolimajas kino näidati aga no tõesti polnud alati võtta seda 5 kopikat ning me tüdrukutega pugesime kino ajaks internaadi voodi alla peitu :) Oehh, no ilusad ja elusad mälestused on sellest ajast, need ma olen auga ellu kaasa võtnud ja heietan neid tihti, kasvõi iseendale. Iseendaga. Aitäh selle raamatu eest! Eks neid lektüüre ja erinevaid vihikuid on mulle just lugejatega kohtudes kingitud, Metsapoolel olen ma raamatuid esitlenud kolmel korral. Kahel korral koolimajas ja ühel korral selle uuemas hoones, mis ehitati internaadimaja asemele. Metsapoolele tuleks ikka ja alati, kuigi kahjuks pole ma saanud võimalust eriti kooli kokkutulekutel osaleda, üks alles oli ... Vaid ühel korral sain, see oli ka juba mitukümmend aastat tagasi. Äkki kunagi õnnestub. Ja nüüd kallist Linda Aringot tutvustav tekst pildil.9. jaanuar 2024. Vana-Rääma

esmaspäev, 8. jaanuar 2024

TREIMANI RAHVAMAJA 50 AASTAT - Tiia ja Viljar Soomre (koostajad)

Ja möödunud öö raamatuks oli mul Tiia ja Viljar Soomre koostatud raamat "Treimani rahvamaja 50 aastat," mis kingiti mulle aastate eest, kui käisin lugejatega kohtumas Metsapoole koolis, minu jaoks kõige armsamas koolimajas, sest just sealt algas minu koolitee. Antud rahvamaja on ka esimene rahvamaja, mille laval tuli mul üles astuda, värisesin nagu haavaleht, roheline kleidike seljas ja kollane (papist) lillekübar peas. Mingis näidendis tuli osaleda Treimani rahvamaja (tollel ajal kultuurimaja) laval toimus see. Esimese klassi õppisin Metsapoole koolis ning selles lektüüris on foto ka minu esimesest klassijuhatajast Reet Liblikust ning õpetajatest Linda Aringo ja Valter Soomre. Nii selgelt ja helgelt on nad kõik meeles. Nädala keskel internaadis elades käisime ka õpetaja Aringol külas, olid vahvad ajad. Südamesse on jäänud see imekena mereäärne piirkond ja ma ju olen üdini merelaps. Palju äratundmist oli ka selles raamatus. Talv on ju sobiv aeg lugemiseks ja pikad ning pimedad õhtud veeta läbi kirjanduse lemmikkohtades, mida paremat hing veel ihaldada saaks?! ;) Muide, kohe-kohe on Treimani rahvamaja 60. juubel tulemas, palju õnne sellele armsale majale ja neile, kes on siiani kohalikuks jäänud ning sealset kultuurielu au sees hoiavad. Suur ausus minu poolt. Armas mai, sinule ka aitäh! Aitäh! 8. jaanuar 2024. Vana-Rääma

neljapäev, 1. september 2022

Võrratu reis kallite sõpradega mööda kodukandi radu

Kui kallis Ave ühel heal päeval teatas, et me võiksime üheskoos tema, kalli Gaudi ja Germoga sünnipäevaturnee teha, pakkusin mina mõtte välja sõita Lätti ja sealt hakata tagasi tulema mööda vana maanteed, et külastada kodukandi radu. Miks just see teekond? Aga sellepärast, et Häädemeeste vald on meile kõigile olnud mingil ajal koduks ehk koduvallaks ning mööda kodu radu seiklemine toob head mälestused pinnale ning lisab positiivset energiat. Algul kulgesime mööda VIA Balticat Läti piirilinna Ainažisse ning hakkasime mööda vana maanteed tagasi liikuma. Just Ainažis veetis Ave osa oma lapsepõlvest, vanatädi juures. Käisime tolle maja juures ning ka meremuuseumi aias. Kunagi lapsena olen mina ka meremuuseuimis sees käinud. Järgmise peatuse tegime juba minu esimese koolimaja juures, maailma kõige ilusama maja juures, sealt algas minu koolitee, Metsapoole 8.-kl koolist. Õppisin seal 1. klassi ning siis viis mind elutee mujale, kaugele, kus polnud merd ega .... see oli minu jaoks shokk ning sellest kõigest olen kirjutanud lasteraamatute sarjas (PETU, PETU LÄHEB KOOLI) ja ükskord kirjutan ka kolmanda osa valmis, on liiga kauaks seisma jäänud. Igal juhul ka elu Metsapoole internaadis on seal kirjas ja PETU olen siin mina ise, nimitegelane. Raamatud on kirjutatud minu lapsepõlve ainetel. Jah, lapsepõlves meie pere kolis palju, ei teagi miks, olin laps ja pidevalt tuli harjuda uue elupaigaga, uute sõpradega, vahel olin väga kurb, et vanad sõbrad maha jäid .... Aga eks kallis Ema tahts meile ikka parimat, soojemat eluaset, nii me elasimegi Häädemeeste vallas mitmes kohas. Algul kolisime Orajõele, sealt edasi Kablisse, kuhu saime ikka tunduvalt parema korteri. Sealt juba edasi majja, Penu külla, mis peaaegu oleks saanud meie päriskoduks, sest väga vähe jäi omanikule maksta, kui me sealt ära kolisime. Järgmist talve seal hõredas majas lihtsalt külmetada ei suutnud. Ema hing ihkas tagasi lapsepõlve valda, Koongasse, õigupoolest Koonga valda. Jah, toona olid ju alles külanõukogud. Aga, kui aus olla, siis mina tunnen just Häädemeeste vallas ennast kodus, kodutunnet, mida ma mujal siiski ei tunne. Kummaline, aga nii on. Metsapoolel põikasime ka mere äärde, kus on palju muudetud ja käib vilgas muuli ehitus. Taas üks lapsepõlverandu. Kui palju kordi sai Metsapoolelt Treimanisse kasvataja sääreväristaja (või mingi muu mootorsõiduki) järel joostud, kui palju ... Nii mõngi õudust tekitav mälestus on sellest ajast mällu süüvinud, aga ikkagi meenub rohkem ilusaid aegu. Õnneks. Jah, nädala sees elasin ma internaadis, sest seitsmekümnendatel olid ikka talved päristalved ja meie kodu asus bussipeatusest päris mitme kilomeetri kaugusel. Edasi kulgesime Orajõele ja seal sain ma suure üllatuse osaliseks. Ainuke inimene oli õues, tänu Avele sõitsime tema juurde ja Ave ärgitas mind autost väljuma. Ligemale jõudes lausa ehmatasin, aga ikkagi küsisin, et kas tegu on Reedaga. Sain jaatava vastuse. Imearmas naabrinaine on seal elanud ligi 50 aastat ja ka tema aimas kohe kellega tegu on, sest ma pidin väga oma ema moodi olema. Ja juttu jätkus kauemaks. Küll oli armas ja hingekosutav kohtumine! Aitäh, maailm, selle eest! ligi 50 aastat polnud meie näinud.... Ja korra põikasime ka Lepaninale, kuid see piirkond jääb minule veidi võõraks, vähemalt lapsepõlves ma sinna ei sattunud. Aga siis tuli armas Kabli küla, minu jaoks üliarmas, kuid natuke ka kurb, sest just selles külas lahkus mulle üks lähedamasemid inimesi, vanavanema Ann Kiisk, kes puhkab Häädemeeste luterlikus surnuaias. Temast olen ka kirjutanud PETUS. Meie üllatuseks olid just selle korteri aknad tühjad, kus meie kodu asus. Minu armas kodu ... Ja Kabli pagaris käisime ka kohvi joomas ning seal kohtasin üllatuseks armsat Estat, kes on väga kaua olnud Metsapoole kooli direktor. Oli armas kohtumine, aitäh! Edasine teekond kulges Penu külla, kohta kuhu kallis ema oli meie kodumaja soetamas. Oehh .... millised imelised mälestused koorusid lahti! See kask, kus ma kiikusin, need majad, tubademaja ja köögimaja on veel alles, suht sarad, aga ... Kogu kompleks on ka juhtumisi müügis, aga ... Naljakas on see, et kõik Häädemeeste valla (minu) kodud on hetkel inimtühjad, no Orajõel käib küll remont, aga ... Igaljuhul Penus läks mul silm lausa märjaks, kodutunne ... Mjja sisse tungima ei hakanud, mõtteis käisin. Niine talu on müügis 24900 raha eest. Ja Penu külas asub ka Kosmonautika puhkekeskus, kus olen korduvalt käinud, ka seekord põikasime sealt läbi, oli armas aga harras tunne. Sellesk aastaks on uksed suletud. Ja enne Häädemeestet oli teeveerel silt Nurmeotsa talu, põikasime sinnagi. Juhtumisi müüs seal võrratud kalatooteid Gaudi klassivend. Ahvenad olid just ahjust tulnud ja soojad. Aitäh, aitäh, aitäh! Võrratult head ahvenad ja angerjad! Ja siis .... kõigepealt läksime Häädemeeste Trahterisse keha kinnitama, sest ma olen justkui imik, pean teatud kellaaegadel sööma. Menüü oli rikkalik ja kuna ma saan juba tavatoitu süüa, tellisin endale maitsva ühepajatoidu. Aitäh! Pool jõudsin ära süüa ning teine pool kuluski Germo tarvis. Armas kooliõde Age on kaua aastaid juba häädemeestelaste kõhutäite eest hea seisnud, kannab siiani hoolt. Oli armas kohtuda. Ja edasine teekond viiski meid Häädemeest luterlikku surnuaeda, sest sõbranna Gaud käis oma lähedaste haual ja ... üllatuseks kõnetas meid mees, kes tegeleb kalmistu heakorraga ning vestlus temaga kujunes põnevaks, aga see ei ole avalikustamiseks. Aitäh! Ja mõlema kiriku manu käisime ka, küll mitte sees, aga ... Sees olen kunagi käinud, kiriklikul laulatusel ja mõne aasta eest ka niisama, kus üks hea hing meiel kiriku uksed avas. Ja siis juba jätkus teekond korraks koju ja edasi kalli Gaudi juurde Hirvelasse enda ja Ave sünnipäevi järelpidama. Aitäh nende võrratute roogade, kogu päeva ja kingituste eest, mu imearmsad sõbrad. Igatsen ja olen südamest tänulik, et me eile kõik koos selle päeva sisutstasime, sest see oli üdini positiivne ja võrratu hea energiaga päev. Kunagi kordame. Armastan teid, mu kallid sõbrad Ave ja Gaud! No Germo oli ikka ka kaasas, tema emotsioonid olid laes, sest Gaud ja Ave lihtsalt mõjuvad talle nii. Mulle ka :) (31. august) 1. september 2022.a. Vana-Rääma