VASTUVOOLU - Anu Jänes

Loetud sai Anu Jänese jutustus "Vastuvoolu." See kajastab ühe vabameelse ent tagasihoidliku kunstniku, kes usaldab üksnes ennast ja vennanaist, kujunemisloost, ühiskonna ja inimeste pahupooltest ning kaootilisest eluteest tervikuna. Tänapäevalgi on meie ühiskonnas loomeinimestel raske toime tulla. Midagi pole muutunud. Ikka ja jälle nähvatakse neile; "minge tööle!" ega suudeta leppida tõsiasjaga, et ka maalimine ja kirjutamine on töö. On selline töö, mida väga paljud, just need nähvajad, teha ei oska. Nagu mingist trotsist või kadedusest viibutatakse pahatahtlikult loomeinimeste suunas näppu. Paratamatus. Nonsenss! Elage ise ja laske teistel ka elada! Ausõna. Kirjanik Anu Jänes on pannud selle raamatu kirja sõltuvalt oma teadmistest ja kogemustest, aga tegu ei ole kohe kindlasti autobiograafilise raamatuga, millest pajatab ka tutvustus. Kui sulle meeldib selline aegalne kulgemine ja julgemine, on see raamat sulle lugemiseks sobiv. Ma usun, et just loomeinimesed leivad seda lugedes ennast tuttavatest situatsioonidest ja hinge seisunditest. Mina täitsa nautisin lugemist, kuigi mulle meeldivad tempokamad raamatud rohkem. Aga jah, olen ju ka loomeinimene. Soovitan seda raamatut lugeda. Eelnevalt olin läbi lugenud sama autori raamatu "Õuekummelist kaduvikku" 2020. aastal. Kopeerin ka tutvutuse. Romaan „Vastuvoolu“ heidab valgust ühe unustatud kunstniku eluteele ning põhineb tema päevikus ja kirjavahetuses talletatul. Põimides mälestusi lapsepõlvest, sõjast ja vangipõlvest Karjalas ning õpingutest kunstikoolis Pallas, kirjeldab autor kaasahaaravalt noore inimese kujunemise lugu; mehe, kellel keeruliste aegade kiuste oli silme ees üksainus siht – saada kunstivallas korralik haridus. Selle tundliku natuuriga looja unistusi ja püüdlusi pärssisid heitlikest aegadest tingitud kitsendused: tal tuli üle elada neli järjestikust riigikorda, mille kõigiga ta pidi kohanema. Tema pealtnäha pehme koore all peitus vastuoluline isiksus, kes ei ajanud taga kerget edu ja kuulsust, vaid jäi kõiges täiuse poole püüeldes ustavaks oma tõekspidamistele ja kunstnikukreedole. Kogenud elu jooksul rohkesti saatuselööke, ei lasknud ta väliselt end neist heidutada, kuid hinge jätsid need seda sügavama jälje. Anu Jänes (snd 1948) on pärit Jõgevamaalt, omaaegsest Laiuse kihelkonnast. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajakirjandust. Varem on temalt ilmunud 1950. aastatest jutustav „Õuekummelist kaduvikku“, luulekogu „Kord olen sirelisuru“ (mõlemad 2018) ja ema noorpõlvemälestustel põhinev „Kaugel tuikab tähesilm. Koolitüdruku radu sõjaeelses Taaralinnas“ (2019). 16. juuni 2026. Vana-Rääma

ÕUEKUMMELIST KADUVIKKU - Anu Jänes

 See on nüüd see raamat mida lugesin kaua. Kas ei olnud haarav? Oli ja on. Väga haarav on, aga kui sa jõuad lugedes tagasi lapsepõlve, tahad selles ajas viibida kauem, ei raatsi raamatut ühe või kahe õhtuga läbi lugeda. Just nii on selle raamatuga. Tõsi küll, tegevus toimub viiekümnendatel, mil mind polnud veel ilmselt plaaniski, aga leidsin siit raamatust väga palju nostalgiat ja tõdesin taas, et viiekümnendad ja seitsmekümnendad olid ühesugused, mitte midagi ei muutunud nende aastakümnete jooksul. Või kui, siis õige pisut. Väga hea lugemine!

 Anu Jänesel on põnev ja rikkalik käekiri, laused on kokku miksitud nn vanas keeles ja tänapäevases. Mulle meenus igas mõttes lapsepõlv ja vanavanaema öeldud ja mõeldud kõnekäänud ning elutarkused. No oli väga palju äratundmist.

 Olles ise maal sündinud ja kasvanud (olen isehakanud linnakas), ei ole siin raamatus midagi sellist, millest ma aru poleks saanud või mida ise kogenud ei oleks. Ka kallis Ema on mulle pajatanud sõjajärgsetest aegadest ja okupatsiooni tuleku ajast. Ja no mina ju ise käisin ka veneajal koolis ning minu lapsepõlv möödus ka Nõukogude Eestis, sestap ei tundu see raamat mulle üldse ahstust tekitav ja valus. Olid sellised ajad ja lasetel ei olnud elu sellel ajal üldse õudne. Jah, õudne oli enne seda, represseerimise aegadel, mis on veel tänapäeval inimeste hinge jälje jätnud.

 Tundsin korduvalt raamatut lugedes kodu lõhna ja see oli väga mõnus ja rahustav. Juba raamatu kaanepilt kutsub lugema, viib aega ammusesse, tagasi lapsepõlvemaale, lõhnava õuekummeli keskele.

 Nagu ma maininud olen, kõneleb raamat elust viiekümnendatel ning autor on kirjutanud romaani oma lapsepõlve ainetel, seda põnevam on lugeda.

 Leia sinagi aega ja võta see raamat lugeda!
Aitäh, Aili!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

ÕUEKUMMELIST KADUVIKKU

Autor: ANU JÄNES

**********LOE ARVUSTUSI (0)

 150 Google +1  1 Share1

Näib, et miski ei saa tumestada väikse tüdrukutirtsu päevi, kui tal on ema-isa, kaitsev katus pea kohal, pelgupaik hobusetallis, oma metsavälu ja kummelilõhnane koduõu. Aga on 1950ndad aastad… Suuri inimesi valdab äng ja nõutus, nad on nagu kaheks rebitud – avalikkuses tuleb jääda „õigeks“ punavõimu silmis, sisimas aga jätkub vaikiv vastupanu. See on kõnd noateral. Aeg-ajalt, nagu kauge kõuekõmin, kandub koduõuele hiljutiste sõjakoleduste järelkaja. Ja petlikult vaikses laanesügavuses peetakse inimjahti.

Loo sündmused põhinevad autori enda mälestustel ning ta lähedaste meenutustel.

Loe ka Delfi Elutargast siin ja siin

ISBN	9789949722730
ILMUMISAASTA	2018
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	256 lk
MÕÕT	196x135x23 (mm)
KIRJASTUS	RAHVA RAAMAT
LISAMISE AEG:	29.03.2018

16.90 €

• LISA LISA 
  
  OSTA 

E-POES PÜSIKLIENDILE: 16.06 €

KAUPLUSES: 16.90 €

KAUP KÄTTE:

KOLMAPÄEV 10.068. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma