pühapäev, 30. september 2018

Väike grill ja tšill ning tervis tuleb

imekena kollane maran ämma aias
 Istusin peaaegu nädalajagu päevi kodus, eks ikka tervise pärast, aga olen sellest juba lapsena teadlik et just värske õhk on parim ravim. Hirmus tuulised ilmad olid (on) ning ma lihtsalt ei tohi tuult saada. Antibiootikumide ravikuur endiselt kestab ja ajab meeletult higistama. On ju teada-tundtu tõde, et antibiootikumid ravivad vaid põletikukollet, lõhkudes samal ajal immuunsust. Jah, ma tarbin ka Lacto Sevenit (probiootikum), see on lausa vajalik. Aitab immuunsust taastada jne...

 Üleeile suutsin kodus endale nohu kallale pookida. No immuunsus on hetkel nõrk, nagk kogu aeg märg ja nii see juhtub. Ma susalt öeldes ei mäletagai millal mu viimati nohu oli, rajal kepikõndimine ikka ravib, aga hetkel on ju kepikõnnilt paus ja kohe, kohe need bakterid tulevad, aga...täna pole enam mul nohu. Istusime eile tunde aias, küpsetasime grillliha ja hakkvorstikesi. Vahepeal käis väike vihm üle (ümbruskonnas sadas tugevamini, taevas oli tumesinine), ka õrn vikerkaar ilmutas ennast, püüdsin seda pildile. Nii positiivne päev oli, minu jaoks ka netivaba, nagu ma vahel teen netivabu päevi. Mul on tõesti hea olla. Esmaspäeva õhtul võtan viimase antibiootikumi, millalgi lähen panen hambaarstile aja kinni ja lähen ravin oma hammaste tervist edasi, võiduka lõpuni.

 On ilmunud ka oktoobrikuu numbrid "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladuesed." Sellel korral on luulerubriigis minu värskem luule. Aitäh!
 Jätkuvalt teen ma koostööd nende ajakirjadega. Kui tahad et ka sinu luule seal ilmuks, võta minuga ühendust juba täna.
  Kui sul on mulle rääkida oma põnev lugu, võta ka ühendust, teeme artikli.

Jee, vasrti saan rajale ja seenemetsa! Juba unistus nendest teeb tuju rõõmsaks.

Olge terved!
oktoobrikuu numbrid
minu luule SaSas
võrratu kollane maran
seal kaskede taga sajab aga meil on päike
leia, leia vikerkaar?!
leia, leia vikerkaar!?
head isu!
meil on igatahes alles roheline suvi :)
sellel aastal on ämma aiaäär juurepähkleidt tulvil...
peotäis seeni aiast

30. september. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 27. september 2018

Depressioon

foto netiavarustest


                         DEPRESSIOON


   Raju sügistuul lennutas uulitsalt kuldkollaseid puulehti majahoovi, nagu oleks tal kusagile kiire. Nagu oleks sügisel tulekuga kiire. Kured kogunesid põldudele, seadsid ennast kunstipäraselt rivvi ja läksid, lendasid lõunamaale, vaatamata tagasi. Nagu sinagi tookrd läksid, tagasi vaatamata.
Aeg tiksus sügisesse. Elusügisesse?
   Mäletan kuidas sa aasta eest laususid et sina ei jäta mind iialgi maha, et meie armastus on igavene, kordumatu ja habras. Me oleme surmani kokku määratud. Uskusin sind sinisilmselt, pimesi. Usun siiani et ükskord sa tuled taas, koputad mu magamistoa aknale ja mu hing tahab kinni jääda, nähes su säravaid silmi oma akna taga. Ka selle elaksin üle, sest süda ja hing vajavad sind. Mina vajan sind rohkem kui õhku hingamiseks. Aga praegu piinlen ma õhupuuduses, nagu astmaatik, kellele ilmamuutus võib olla elu ja surma küsimus.
   Sügiskaamos muudab mind alati nukraks. Kui ma veel laps olin ja külas elasin, murdis sügis inimelusid, lausa nii massiliselt murdis, et majad jäid järjest tühjaks. Ja nende majade silmad olid nii nukrad ja kurvad, et ma nägin lausa valupisaraid nendest voolamas.
   Mõnikord ma mõtlen et miks küll inimene loobib sõnu tuulde kui ta isegi nendesse ei usu. Kas ta elab unistustes? Mõnikord tahaks ma ise mõne sõna lausuda, aga jään poolt ja vastu argumente kaaluma, jään usutlema kas sellel sõnal või lausel on väärtust või õigust minust välja tulla, või on see kellegi teise sõna, nagu mingi klišee või plagiaat, kellegi väljaöeldu, mõeldu. Ma mitte ei taha olla kellegi suuvoodriks, veel vähem mõelda kellegi teise mõtteid, elades nii tema elu.
   Mäletan kuidas me ühel jahedal suveõhtul käsikäes randa imeilusat päikeseloojangut nautima jalutasime. Sina haarasid mu korpulentse keha sülle, nagu sülepadja ja keerutasid mind. Ja siis me suudlesime, päikese loojudes. Suudlesime nii kaua kuni päike mere taha vajus ja hämarik meid enesesse neelas.
   Kuidas me nagu noorukieas äsjaarmunutena lastepargi kiigel kiikusime ja naerust rõkkasime, ise itsitades et kui mõni laps meid peaks nägema, arvab ta et täiskasvanud on ikka veidrad küll. Mäletan paljutki veel...
   Huvitav, kas ma ei taha või ma tõesti ei mäleta et meie suhtes oleks midagi halba olnud? Või on mu mälu hea ja ilusa välja selekteerinud ning halva kustutanud? No ei meenu..no ei meenu.
Juba esmakohtumisel köitsid sa mu pilgu endasse ja mitte vaid enda välimusse, kuigi see on sul minu jaoks täiesti ideaalne. Ma nägin su sisemusse, näen siiani. Sinus on olemas see ürgmehe instinkt- elemetnaarne viisakus, mis paraku paljudes meestes puudub. Just su esimesed sõnad läksid mu südamesse ja jäid sinna. Neil on siiani seal kindel koht, nagu ka sinul, aga sind ei ole. Aga sind ei tule?
   Ühel varahommikul kui linn alles hämarasse talve ärkas, võtsid sa mind kaissu, põimisid mu pisikesed valged käed ümber oma mehise kaela, nagu väike laps kes vajab hellust ja lähedust. Ja siis me taas suudlesime. See suudlus kõneles, sositas mulle salasõnu, armastuse keeles. Jah, mehed ei tee suuri sõnu, nad kõnelevad tunnetega, kehakeeles, nad ei loobi tegelikult sõnu tuulde, aga miks sa nüüd seda tegid?
   Kunagi, kui me veiniklaasi taga raskest haigusest-depressioonist vestlesime, siis sa vajusid näost ära ning tunnistasid et sul on selle haigusega suhe, salasuhe, ta oleks nagu su armuke kes ei jää sinust sammugi maha, aga sa pole seda kellelegi tunnistanud, isegi iseendale mitte. Siis ma tahtsin sind aidata, tahtsin olla sulle igas mõttes toeks, aidata sul selle haigusega sõbraks saada ning lõppeks sellest jagu saada, aga sa ei lasknud. Sa ei tahtnud terveneda, kugi ma olin su kõrval ja tahtsin sind aidata. Sa kortsutasid kulmu ja laususid, et see on sinu probmeem ja vaid sina ise saad ennast aidata, aga sa ei mõistnud haiguse suurust.
   Vahel ma mõtlen et ehk olin ma liiga hea sinu jaoks, liiga leebe...Oleksin ehk pidanud vahel karm olema ja sekkuma vägisi su probleemidesse? Aga mul ei ole kombeks teiste elu elada, ma võin vaid moraalseks toeks olla. Jah, ükskord sa küsisid et kas ma vahel kuri ka olen, või puudub minu kurjuse-geen. Kas meie suhe, meie armastus oligi liiga hea? Üksluine? Mitte slaavilikult temperamentne, sõnumiga:“kes lööb-see armastab!?“ Kas sa ootasid midagi enamat, otsisid karmisõnalist ja range-emalikku naist enda ellu? Kas, kus ja mis...
   Taas on käes sügis, rändlinnud on juba ära lennanud ja puud on ennast alasti rebinud. Üksik vares istub metsakuival puuoksal ja kraaksub, nagu tahaks midagi öelda, nagu tahaks kelleltki sõnumit tuua? Aga ma ei mõista tema keelt, ma ei saa temast aru. Ma ei saa aru ka iseendast, sest ma näen kõikjal vaid pimedust, minu elust on kadunud värvid, ma vegeteerin nagu inimvare, sihitult ja mõttetult. Sina võtsid mu eluvärvid enesega ja läksid, nüüd on minu kord minna...


  1. september. 2018.a.
    Vana-Rääma

kolmapäev, 26. september 2018

Kutsumata külalised...


 Miks kutsumata külalised? Aga just sellepärast et haigused ei küsi luba, nad tulevad ise ja käivad mööda inimesi, vana tõde. Samas tuleb haigusega sõbraks saada, sest sõbrad ju tulevad ka ise, neid ei pea kutsuma. Eksole? No igatahes olen ma tänaseks oma haigusega sõbraks saanud ja katsun temaga koos kulgeda, kuni ta tunneb, et minu seltsis pole enam eriti vaja olla ning lahkub. Miski ega keski pole siin ilmas igavene, ei inimene ega ka haigus ühe inimese küljes (kallal). Võtkem või nii et ta sureb koos inimesega (selle inimese tarvis).

 Jah, mul on kombeks oma asjdest blogida, sest see siin on mu nn igapäevablogi, kuigi vahel ei liiguta ma siin isegi nädalajagu päevi lillegi. Samas olen seda meelt et kui kirjutan mure endast välja, läheb ta minema ja minu jaoks on kirjutamine teraapiline, olgu teemaks raamat, blogipostitus või mis iganes, sestap ma lausa vajan eneseväljendmiseks just kirjutamisteraapiat.

 Kui inimene on tunde, päevi, nädalaid või koguni aastaid vaevlenud haiguse käes, siis ta pole tegelikult päris tema ise. Valu ei lase lihtsalt sul sina ise olla. Nii oli ka minuga. Tegelikult juba reedel hakkas mul hammas tuikama, aga seda on tihti juhtunud ja ma olen abi saanud, kasvõi igasuguste alternatiivravi abivahenditega. Laupäeval tuikas ka aga hullem valu algas pühapäeval. Esmaspäeval läksin apteeki, ostsin dolmeni ja kanepiõliseerumi, need leevandasid valu, aga põletik oli liiga kaugele läinud ja valu tuli tagasi ning muutus lausa väljakannatamatuks. Ei saanud ma õigel ajal jaole ja juba jõudis põletik ka lõualuusse. Kogu mu lõug oli (on) paistes ja valus, kuigi nüüd saan juba käeaga lõuga katsuda.

 Mida ma tahan öelda? Asi pole üldse selles et ma ei tahaks arsti juures käia, ma ei karda arste, vastupidi. Ka ei tapa ma oma tervist teadlikult ja tahan terveneda, aga paraku on igasugune meditsiiniline abi meie riigis kahjuks väga kallis, küsib raha mida enamusel ei ole. Ka minul mitte, kuna mu kuu sissetulek on olematu, millest jääb elamiseks pmst 100 eurot, kui sedagi. Olen juba kolmandat aastat kodune, vabakutseline, kuna poja tervis ütles alt ja olin sunnitud koju jääma. Nii olengi tihti lollis olukorras, ei jaksa arstiabi eest maksta ja ei ole mul ka ravikindlustust, sestap jääb nii mõnigi arstivisiit tegemata. Ärge saage valesti aru, nagu ma ei mõtleks oma tervisele ja ei tahaks  ennast aidata!!!!!!!!!!!

 Eile õhtul (nüüd juba üleeile õhtul, sest kell on 2 kopikatega) läks mu hambavalu nii kohutavaks, et ma isegi ei tea mida tegin. Ahjaa, kuna kirjutamine on teraapiline, kirjutasin valudes vaeveldes isegi lasteraamatutle PETU 3. järge, aga pean nüüd hakkama üle lugema mida kokku sirgeldasin, sest ma ei mäleta. Ja siis pool ööd lihtsalt istusin (koos Simbaga) kraanikausi ääres ning loputasin suud, sest vaid vesi pakkus valule leevendust. Fb oli ka avatud, kirjutasin mingis kummalises meeleseisundis et see kell ka juba 8 ei saa...jne...No ma tõesti ootasin millal hambaarstile saaks, aga viimaks, umbes kella 7 paiku jäin ennast kõigutades ja valust vaevatuna magama. Kell 9 lõin silmad lahti ja edasine on nagu üks müstiline unenägu. Mingil imelisel väel olin ennast riidesse pannud, isegi salli olin kaela pannud ja olin hambapolikliinikusse jalutanud. Tagant järgi mõeldes meenub mulle vaid üks koht, turu esine park, kus mingi seltskond kurtis et seda pood ka juba lahti ei tehta....Aag mis radapidi ma sinna jõudsin, no ei tea...ei tea, ei tea, isegi seda pidin nuputama et kus kohast tagasi tulles ma bussile läksin, sest mäletan et bussiga sõitsin. Jänest sõitsin, sest elu on niigi kallis et maksta, või noh tegelikult ma sellises meeleseisundis sellele üldse ei mõelnudki.

 Koju jõudes sülitasin vati suust ja võtsin antibiootikumi sisse, ka valuvaigisti, sest kogu suu valutas, ja mitte ainult suu. Süüa sain alles tunde hiljem ja vaid jahedat toitu ning söömist segavad niidid. Jah mul tõmmati 2 esihammast välja, lõigati, õmmeldi ja tehti sada imet. Hetkel on mul alumises hambareas vaid 6 enda hammast, millest 2 tuleb veel välja tõmmata, alles siis saan hakata uute proteeside peale mõtlema. Alles siis saan hakata ka mõtlema raamatuesitlsuteel, kui üldse. Kahjuks olen sunnitud nendest ära ütlema, kuigi pakkumisi üha tuleb.

 Olen ennegi maininud et kaalu langedes toimuvad organismis igasugused muutused ja tänaseks tean ka seda et juuste ja hammaste langemine kuulub asja juurde. Tõsi küll, viimasel ajal on tervis takistanud mind aktiivselt kepikõndimast käimast, aga vahel ikka käin, kuid nüüd olen mõneks ajaks otseses mõttes rajalt maas. Ja kaal seisab, aga ma ei muretse. Tean et ühelt maalt tervenen ja lähen taas rajale, kasvõi kaalu hoidmiseks. Ikkagi 30 kg kergem olla on juba super.

 Arvatakse et juuksed langevad stressist, aga ma täitsa usun sellesse, organism sai ju shoki, kui 30 kg kadus ja sellest võis ka stress tekkida, mitte et ma sellest ise aru saaksin, aga organism saab. Kuid juuste langemise üle on mul pigem hea meel, sest olen kogu elu selle pahmakaga hädas olnud ja igatsenud endale õhemaid juukseid. Hea on olla.

 Miks ma olen oma hammaste tervise käest lasknud? Kas ma just ise olen, ei julge väita. Asi sai tegelikult alguse juba 14 aastat tagasi kui ma põdesin kroonilist sapipõie põletikku, mida raviti 2 kuud ja alles siis lasti operatsioonile, toimus koletsüstektoomia ehk sapikivide ja põie eemaldmine. Ilusad ja suured kivid olid. Peale mida, muidugi, hakkas mu kaal kohutavalt tõusma, nagu ikka peale sapipõie oppe. Olin ka mõnda aega eridieedil, ei tohtinud süüa ei rasvast, soolast ea vürtsikat toitu. Tegelikult peaks kogu elu peale sellist oppi dieedil olema, aga katsu sa olla, esiteks läheb iga dieet kalliks ja teiseks kaua sa ikka magedat sööd. Ja juba siis ma sain teada et sapipõie põletik lõhub ka hambad. Lõhkuski, kuigi enne seda olid need mul nagu pärlid suus. Kõik on ju ühendatud, sapipõiepõletkust oli oranism lihtsalt põletikuline ja bakterid hävitasid ka hambad. Siis jäid hambad põletikku ja sülge ju neeleme kogu aeg alla, see on ka põletikuline, mõjub sapile jne...ring. Kes natuke meditsiini või inimese anatoomiat jagab, teab. Seega ma tõesti pole ise kutsunud ühtegi haigust ligi, need on ikka ise tulnud. Küll aga pean siinkohal mainima Herbalife toodete kahjulikkust, sest just neid tarbides (kunagi paar aastakümmet tagasi, kui tahtsin kaalu langetada) saingi tervisehädad, sapikivid jne...sestap hoidke palun Herbalifest eemale, kui see üldse veel eksisteerib!

 Vabakutselisena on minu teenimisvõimaluseks ka lugejatega kohtumas käimine ja oma raamatute esitlemine. Kuna mul on nüüd nädalajagu ravikuur peal ja puudub 3 esihammast, siis kahjuks jääb see "luksus" ära või lükkub edasi. Väga kahju on. Juba sellel neljapäeval pidin kohtuma Rääma koolis 9. klassi õpilastega, aga haigena ja hambutuna on see välistatud. Olen kurb. Lisaks pean veel mõned Raplamaa esinemised  ära ütlema. Ja, ja....PETU LÄHEB KOOLI hakkab ilmuma, sellega läks just sellepärast kiireks, et tahtsin ,et see raamat saaks valmis Metsapoole Põhikooli 165. juubeliks, sest just selles koolis alustasin ma kooliteed ja sellest ajast kõneleb ka see raamat. Tahan ühe raamatu koolile vähemalt kinkida, aga ehks saan ka kohal ära käia, kõik oleneb, paraku, tervisest. Kooli juubel on 20. oktoobril.

 Samas on väga hea tõdeda et su loomingut loetakse, sinuga kohtuda tahetakse ja üleüldse su raamatud rahvale korda läheavd. Ma ausõna kirjutan südamest-südamesse. Aitäh!

 Panen ka siis suust tehtud pildi, mida ei pea vaatama, nagu ka mu blogipostituste lugemine ei ole kohustuslik. Aga tänan teid mõistmast ja tänud teile, kes te viitsiste mu maksiblogipostituse lõpuni lugeda, tuli teine pikem kui mõni raamatu peatükk.

hambutu suuõõs haavade ja niitidega...
esmaabi tšekk...

 Iga haigusepisik mis meil organismis aktiveerub, võtab ette kõige nõrgemad kohad ja hakkab neid hävitama. Ka hirm hävitab tervist. Nii on ja nii on olnud aegade algusest saati, tunnistame seda endale või mitte. Minul oli aastaid hirm kõrguse ees, ehk kartsin kõrgust, sestap kartsin ka lennata, aga aasta eest sai minu esimene lennureis teoks. Olin hirmude meelevallas ja see hakkas mind seetpoolt purema. Otses mõttes. Lennul Portugali, Portosse hakkasid mul juba hambad tundma andma, no kõrvad ka, need lukustusid ja polnud abi millestki. Kuid hambad läksid hellaks ning üleväsimus, pinged, esimene lend, keskkonna muutus, seltskonna muutus jne...kõik see mõjus ning ilmselt ka see, et mul pole ei ravikindlustust ega ei olnud ka reisikindlustust.

  Juba Portosse jõudes tundsin ma ennast väga kummaliselt, kõrvad huugasid, hambad tuikasid, magamata olek, väsimus ja hirm selle ees et kuidas ma küll võõrsil magan ja palju, palju muud veel. Kõik muu jäi tahaplaanile, ega mina ju veinijoomisralllile ei läinud, läksin ikka kultuurireisile, pidutseda saab ka kodus, aga kole mõelda kui lähed esmakordselt erisile, tõmbad oma nina täis, või oled alkouimas ja ei mäeletagi midagi.Ei nägei riiki, linna ega midagi. Aga ma sain sellest kõrgusehirmust võitu, lausa nii et nüüd unistan juba langevarju- või benji hüppest. Ausalt. Ju oli see reis selleks hea, et saada oma hirmudest võitu. Aga tagasi Portosse lähen ma kindlasti, ikka selles elus, sest ma armastan seda linna, seda maad. Minus toimus seal mingi muutus, ma leidsin ennast üles, kohas kus mul meeldis üksinda olla, Porto vaateplatvormil. Ma tundisin seal ennast väga õnnelikuna ja just sellest linnast sain inspiratsiooni viiele romaanile, 3 neist, triloogia ELU PÄRAST ELU on selle linnaga otse seotud.

 Ma lähen sinna kunagi kindlasti oma kõige kallimate inimestega, sest just nendest tundsin ma sellel reisil puudust, oma esimesel lennureisl, mis jääb eluks ajaks meelde.

Olge terved! 

26. september. 2018.a.
Vana-Rääma
kell 3. 14

esmaspäev, 24. september 2018

Hakkan inimeseks saama...


 Neli päeva vaevlesin ma hamba- ja igemevalu ning põletiku käes, kuid nüüd lõpuks hakkan inimeseks saama, uhh! Jah, ma olen seda kanepiõli enne ka reklaaminud, just see on abiks olnud. Üritasin sadat imet korda saata, küll võtsin paracetamoli, küll dicloberli, küll hoidsin värsket saialille suus, küll kummelitee pakki, aga mitte ükski asi ei ravinud ega võtnud valu ära.

 Täna läksin apteeki ja ostsin vana hea ja tõhusa ravimi, just sellesama cannadendi seerumi ning vaid ühekordsel tarvitamisel ning ühe dolmeni manustamisel olen valudest prii. Tõsi küll, lõualuu on siisni kange ja katsudes valus, aga enam ei valuta suuõõs ega igemed, ega hambad. Seerum maksab vaid 2.10 eurot ning dolmen 4 eurot. Soovitan!

 Ja vabandan, ma tõesti ei saanud telefonikõnedele vastata, kogu suu valutas ja muudkui tohterdasin.

 Mul lihtsalt ei ole sellist raha mida pidevalt hambaarstile maksta, nii tuleb kasutada muid võimalusi. Aga möödunud öösel suutsin isegi PETU 3 edasi kirjutada ning läksin alles kell 5 magama. Jah, unerežiim on sassis.

 Laupäeva öösel vastu pühapäeva ei olnud kahjuks üldse võimalik magada, sest Pärnus oli motohooaja lõpetamine, kisa ja lärm tänaval kestis öö läbi, küll kukuti vastu aknaid, küll vastu majaseina, küll karjuti ja räusati ning oksendati mu ukseesine täis. Lausa kohutav! Las ma kõlan nagu vanainimene, aga tahaks juba rahulikult kulgeda, nii ehk naa juba kella 6 ajal hommikul hakkab ukulasi siit mööda marssima ja mitte ainult marssima, küll kustakse vastu aknaid ja uksi ja tehakse ma ei tea mida veel. Uku kõrts avatakse kell 7 hommikul ja see asub meie kodus mõne maja kaugusel. Nüüd mõni võib jah mainida, et miks ma kolisin siia kui teadsin et selline kõrts siin asub, aga ütlen ausalt, viimase aastaga on asi ikka nii hulluks läinud, nädalavaetuseti üldse enam magada ei saa ning isegi liinibussid ei pääse Uku kõrtsust hommikuti mööduma, kuna ülejoonud noori on lausa tänav täis.

 Aga vaatamata kõigele on täna ülipositiivne päev, sest Souli olümpiamängudest, kus Erika Salumäe kulla võitis, möödus just täna 30 aastat. Erika oli, on ja jääb meie Eestimaa uhkuseks, laimaku õelad inimesed teda kui palju tahes, nagunii meie usume ja armastame Erikat sellisena nagu ta on ja mitte ühegi õela keelkandja arvamus ei lähe õigele eestlasele iial korda. Ma küll halba ei soovi aga olen kindlamast kindlam et need kes teiste elu (kurjalt kasutavad) elavad, saavad kõik halva tagasi, see on alati nii olnud. Mõni ütleb karma, mõni ütleb saatus, aga õiglus võidab nii ehk naa ja kõiki kurjad inimesed saavad kord omad vitsad.

  Jah, olen minagi häiritud sellest kuidas meedia pidevalt kordab "olümpiavõitja Erika Salumäe..." ning tuhnib tema elus, see on ära kasutamine, Erika nime ja kuulsuse ära kasutamine, artikkel mis müüb. Aga tegelikult tuleks enne kõik see Erikaga kooskõlastada kas ta üldse lubab või soovib, et tema kuulsusel liugu lastakse. Iseasi kui kasutatakse olümpiavõidu või spordi teemal, aga tema isiklikel teemadel on see juba kurjast. Ajakirjanikud ja üldse meedia võiks enne teksti või sõnumi kasutamist kasvõi juba viisakusest Erikalt luba küsida.

 Ja Erika luba selle blogipostituse üles panemiseks on olemas tema enda ridadega:

 /Erika Salumäe ei reklaami oma nime, sest nimi räägib enda eest. Jah, sellel nimel on tähendus ja väärikus, peale minu ei tohiks keegi seda kasutada. Peale minu .Erika Salumäe./

 Elagem enda elu ja laskem ka teistel oma elu elada!

Armastan!

24. september. 2018.a.
Vana-Rääma

Sütelkõndija

foto netiavarustest

                          SÜTELKÕNDIJA

   Söed. Hõõguvad söed igal pool. Ja nende kaskel paljajalu kõndiv Jumalanna, nagu ilmutis öös.
Seminar tuli taas kokku augusti sumedal ööl, nagu see juba rituaaliks või kombeks oli saanud. Iga aastaga ilmus seminari mõni uus liige, kes oma esimese sütelkõnni samme tegi.
   See Jumalanna, kes hetk tagasi sügavasse meditatsiooni ja alfaseisundisse langes, astus nii vabalt, et seminarikaaslased olid lausa hämmingus. Isegi juhendaja hingas kordi aeglasemalt, nagu tahaks ta hing peatuda.
   „Miks te tulite siia seminarile?“ küsis kohale sõitnud ajakirjanik Jumalannalt.
Viimane vaatas võõrast tühjal pilgul, nagu näeks küsijast läbi. Küllap ta nägigi, kuna oli just hetk tagasi saavutanud seisundi, võidu hirmude üle, mis olid seotud tules põletada saamisega. Ka kõik teised hirmud, mis ta ajusagarate vahel kinni olid, kadusid. Jumalanna viibis justkui transis ja võõra hingeaur lausa segas teda, ta ei kuulnud isegi küsimust mis talle esitati. Ta oli äsja kogenud et ta on iseenda vaim, kes oma mateeriat kujundab, mitte ei kujunda seda teised, ei maailm, ega kogu universum, rääkimata kolmandast isikust.
Enne sütelkõnni avastamist tundis Jumalanna, et ta on oma hirmude vang, hoides ise oma elujõudu ja energiaid hirmude köidikuis, aga ta ei näinud seda, sest ta oli vaimupime. Hirmud olid ta enda meelevalda haaranud ja alles nüüd, juba peale esimest sütelkõndi, kus ta jalatallad jäid endiselt titeroosaks, sai Jumalanna endaga tuttavaks. Talle tundus nagu ta oleks ületanud pehme ja niiske samblavaiba, mitte süteteki. Ta oli elanud teistele, mitte endale.
   „Vabandust, kas ma pean küsimust kordama?“ oli ajakijanik järjekindel.
   „Kuidas, palun?“ vaatas Jumalanna taas võõrast läbi või mööda, mis veidi küsijat ehmatas. See pilk, see oli nagu hõõguv süsi, sädeles, virvendas ja tekitas küsijas kõhedust.
   „Mis tõi teid siia seminarile? Kas olete siin varem ka käinud? Mida see sütelkõndimine teile annab? Või võtab hoopis? Miks te lähete ennast vabatahtluklt küpsetama? Milleks see hea on?“ pommitas ajakirjanik küsimustega, nagu oleks kuulirahe teda tabanud.
   Jumalanna pööras taas pilgu küsija poole ja alles peale paariminutilist põrnitsemist suvatses ta suu avada.
„Teate, isegi esimese klassi laps oskab paremini küsimusi esitada kui teie. Aga ärge võtke mu vastust negatiivsena, ma lihtsalt olen aus nii enda kui teiste suhtes. Seminarile ei toonud mind mis, vaid kes, ja see kes olen mina ise. Mitte keegi ei vedanud mind siia väevõimuga. Mitte keegi! Tulin täiesti omal jalgeil, nendel samadel.“ viitas ta käega oma jalalabadele.
   „Aga...“ tahtis ajakirjanik jätkata.
   „Ei mingeid agasid, neid lihtsalt pole olemas. Kui tahate agatama hakata, võtke jalad paljaks ja kogege seda mida mina just tunda sain. Siis saate vastuse ka küsimusele mida sütelkündimine annab. Kindlasti annab, ei võta isegi siis, kui peaksite oma tallad ära põletama, siis te lihtsalt ei ole valmis ennast vabastama negatiivsest energiast ja elate edasi sellega, kuni plahvatate nagu mõni pomm, loopides killud laiali. Katsuge siis neid kokku noppida! Pealegi olen ma seda meelt, et ajakirjanik, kes tuleb sellisele seminarile, võiks enne kodutööd teha, sest need stampküsimused on tüütud ja naiivsed. Jah, ma võin hetkel ise negatiivsena kõlada, aga asi on pigem tõlgenduses, kuidas keegi mida tõlgendab. Kui mu vastus tundub teile negatiivsena ja mõnele seminarikaaslasele vastupidisena, siis juba see näitab milline energia kellelgi ülekaalus on. Kõigepealt tuleb enda energeetika tasakaalu saada, alles siis ilmuvad su maailma värvid, alles siis märkad ja näed sa et maailm ei ole ainult mustvalge.“ selgitas Jumalanna nagu oleks ta jutt jooksnud lindilt.
   „Ma olen vist ajakirjanikuna läbi kukkunud?“ küsis ajakirjanik iseendalt. Ta vajus mõtteisse ega osanudki midagi kosta, nagu oleks teda äsja tahvli ette elu kõige raskemat ülesannet lahendama kutsutud, just nii tundis ta ennast ning just see sama hirm, mis inimkonda pureb ja rõhub, võttis taas temas võimust.
Taassünniriitus aiva süvenes Jumalannas. Tema keskendumisvõime, otsusekindlus ja eneseusaldus kasvasid iga sekundiga. Need nagu paisusid ta sees. Jumalanna tundis ennast õnnistatuna, vabana ja köidikutest vabanenuna. Ta koges elu sügavaimat tunnet-armastust esmakordselt. Armastust eelkõige iseenda ja alles siis universumi vastu. See armastus oli temas olemas, elas tema sees, aga ta ei olnud hirmude kütkeis elades seda endast üles leinud.
   Jah, tegelikult sai Jumalannal üks paber otsast lõpuni täis kirjutaud, sest hirme ja pahesid, mis tal enda elu elamast segaasid, oli niivõrd palju. Enn sütedele minekut luges ta selle nimekirja veel üle ja viskas tulle, tuues ohvri tulejumalale. Ka palve tulejumalale sai loetud, kõlas see nagu loits. Just selleks ajaks oli ta sütelkõndimiseks valmis. Pealegi antakse alati seminari külastavatele uustulnukatele eesõigus sütelkõnniks. Samal hetkel hakkasid ta tallad pigem higistama, kui kõrbema. Jumalik muutumine oli toimunud juba peale esimest sütelkõndi ja hirmuvaba naine julges endale Jumalanna tiitli vastu võtta.
   Nüüd nad käivad sütetel mööda maailmas aset leidvaid tseremooniaid, endine ajakirjanikutudeng ja sütelkõndija. Nende tallad on endiselt titeroosad, aga nende vaim on virge ja hing vangist pääsenud, nagu põhjustea süüdi mõistetud kohtualusel.
Ainult meie ise suudame ennast aidata. Ainult meie!


24. september 2018.a,.
Vana-Rääma

reede, 21. september 2018

TRIINU on sündinud, juhhuu!


 Täna on siis see õnnelik päev mil mina sain Erika Salumäe debüüt(laste)raamatut "TIINU LOOD" 1. osa esmakordselt nuusutada ja käes hoida. Meie koostöö sujus väga hästi. Miks mina rõõmustan? Sellepärast et just selle raamatuga tegin ma algust oma koostaja tööga. Palun mitte valesti mõista, Erika ise ikka kirjutas selle raamatu, aga kui sa pole teadlik asjadest kuidas see kõik käib ja kirjutad käsikirja paberile, vajad sa koostajat. Nii ma siis pani kõik peatükid kenasti ühte faili kokku, otsisin kirjastaja, vaatasin vead üle (muidugi toimetaja ikka toimetas!), otsisin illustreerija jnejne....Ja olin igas mõttes oma nõuga toeks.

  Erika kirjutab väga hästi, olgugi, et ta on osa oma elust elanud ja õppinud suurel Venemaal ning ka Ameerikas, sõnaseade vajab kohendmist, aga ülejäänu kõik on paigas, sain lugedes nii nutta kui naerda. Aga juba täna võtan ma selle raamatu uuesti kätte ja loen tervikuna läbi, koos illustratsioonidega, mis on imelised. Selle eest tuleb tänada andekat Jana Valget, aitäh!

 Kui meie koostöö Erikaga algas, olin ma täiesti kindel, et annan käsikirja Heli Künnapase kätte, sest tema kirjastus "Heli kirjastus" teeb head ja korrektset tööd ning üleüldse meie koostöö Heliga on läbi aastate hästi sujunud. On ta ka ju juba kolm minu raamatut kirjastanud ning kohe, kohe on ka neljas ja viies tulemas. Üleüldse on meil mõnus meeskond. Nagu Heligi maininud on, ei saa tundide pikkused telefonikõned Erikaga kunagi otsa, kogu aeg vaid vestleks, sest andekas Erika on maksimalist, kes võtab kõike hingega. Nii peabki olema. Ja kui kogu tiim on hingega asja kallal, sünnibki midagi ilusat. Sündiski.

 Minu koostajatöö "TRIINU LOOD" 2 . osaga on ka tehtud ja käsikiri on juba kirjastuses ning taas Jana illstreerib. Seega juba sellel aastal on oodata raamatule järge. Ootan seda ka ise väga, väga.

 Ka minu käest saate seda raamatut osta 12 euro eest (sisaldab ka postikulu). Soovist anna teada siia või mu facebooki postkasti. Ära pikalt mõtle sest nõudlus on suur!

 Kuidas ja millal sai meie koostöö Erikaga alguse, sellest vestlen kunagi kusagil. Ega raamat esitlemata jää!

 Ahjaa, ma ei saa mainimata jätta et täna kohtusin ka Heli Künnapase ülinunnu pesamuna- Johannaga. Armastan!

Aitäh, minu inimesed!
väike ja nunnu Johanna
Aitäh, kallis Erika!
seekord koostajana...
kirjastaja ja koostaja
TRIINUD ootavad lapsi, aga raamat sobib lugeda kogu perele!

21. september. 2018.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

TRIINU LOOD. I OSA

 81 Google +0  0 Share0
Tumedate lokkis juuste ja tõmmu nahaga kõhn Triinu oli tüdruk, kes ei püsinud pudeliski. Ta elas ühes Eestimaa lastekodus. Teda võlus ja haaras kõik! Metsad, aasad, järved, ojad. Karja- ja marjamaad. Lagunenud kuurid ja kõikvõimalikud keelatud tsoonid.
Lastekodus oli palju reegleid ning lapsed pidid kõike koos tegema. Triinu tahtis joosta iseseisvalt ringi, noppida lilli, hõisata ja karjuda kõva häälega ning vahel lihtsalt seisatada ja vaadata, kuidas järvevesi sillerdab ja linnud puuokstel siristavad.
Nagu mitmed teised lastekodulapsed unistas väike, peagi seitsmeaastane Triinu oma emast ja isast, oma kodust ja oma perekonnast.

Sinu käes ongi nüüd Triinu lood sellest, kas ja kuidas tema unistused täitusid.
,,Et saavutada elus oma eesmärke ja täituksid unistused, tuleb nendesse uskuda ja olla töökas, õpihimuline ning järjekindel,” on sõnum, mida päikseline Erika Salumäe oma esimese lasteraamatuga soovib edasi anda. Armastatud endine jalgrattur Erika Salumäe on mitmekordne olümpiavõitja, maailmameister, universaadi võitja ning püstitanud 15 maailmarekordit. Järelikult oskab ta unistusi täita ja teab, mida selleks vaja on. Need oskused on ta ka oma raamatutegelasele Triinule edasi andnud. Triinu lugude esimene raamat on nüüd teie kõigi ees, et julgelt oma eesmärkide poole püüdlema innustada.
ISBN 9789949725274
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 79 lk
Mõõt 220x155x9 (mm)
Illustreerija(d) JANA VALGE
Koostaja(d) MARGIT PETERSON
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 19.09.2018

15.95 13.56 €
Kaupluses püsikliendile: 15.15 €
Kaupluses: 15.95 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 24.09

kolmapäev, 19. september 2018

Jaansoni rada 129. päev+seened

mina pole midagi teinud...
 Jess! No on ikka hea tunne küll kui lõpuks jõuad rajale, lõpuks jõuad kepikõndima! Täna see päev oli. Ja nagu ikka...lõppes seenemetsas. Aga kokku läbisime 10 km. Enesetunne on ülimõnus, kuigi jalad said metsas märjaks.

 Ilm oli ju ka fantastiline, täielik suvi! 2 pudelit vett sai tilgatumaks joodud. Isegi Germol oli pidevalt janu.

 Täna sai Niidupark risti ja põiki läbi kammitud, aga ilmselt tegeime järelkorjamist, sest väga palju lõigatud seeni oli metsas. Mina korjasin esimest korda elus ka männiliimikuid, tahtsin järgi proovida ja nüüd võin öelda et maitsevad. Kahju muidugi, et keegi kurikael oli neid julmalt maha lõikand ja sinna samusesse vedelema jätnud. Vaatasin lausa ja ei olnud ussitanud, kuid teise lõigatud seeni kaasa ka nagu võtta ei taha.

 Männiriisikaid sain suhteliselt vähe, korjasin vist mõne päeva eest metsa nendest tühjaks ja uusi tulnud polnud. Leidsin veel kase- ja porgandiriisikaid, kuid enamus tõmmuriisikatest olid ussitanud (pakun lausa et mingi 30 tk) jube kahju. Mõned sain. Pilvikuid korjasin ka, head söögiseened. Aga kuna mul polnud ämbrit kaasas, siis kilekotis nad kipuvad väga ära lagunema ja kokku keevad ka, lõppeks saingi vaid ligi poolteist purki soolaseeni.

 2 sirmikut sain ka, aga need olid alles pisikesed, ei hakkand snitslit tegema, läksid kõik ühte potti ja purki peale kupatamist. Puravikud samuti. Suurema koguse puhul ma sorteerin, osad praen jne...

 Täna jõudsid ka andeka Jana joonistatud illustratsioonid postiga mulle kohale. Aitäh!

 Muidu olen ikka rõõmus, ole sina ka.
jõgi sillerdas...
...ja võrratu suveilm oli
ja ongi lammutatud see sõudeklubi hoone..
2 km läbitud...
veejoomise ja jalapuhkamise paus...
3 km läbitud...
kaunitar
väike istung...
esiplaanil sirmikud, kotist piiluvad porgandiriisikad, tõmmud jne..
sillad ja bussid ja asjad...
4 km veel koju...
kõiksemees potti...
taas veidike soolaseeni..
autor Jana Valge


19. september. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 18. september 2018

Talvele vastu


 Olgu, olgu, talv võiks minu jaoks taeva jääda, aga vähemalt sellel, mulle mittesobival aastajal me nälga ei jää, sest ma olen hoidiste tegemise lainel. Korra juba mõtlesin et sellel aastal pole tahtmist teha, aga nüüd ei saa enam pidama. Tõsi küll, mulle endale maitsevad kõige rohkem igasugused pangesalatid, marineeritud punapeet ja kõrvis, aga olen muid asju ka sisse teinud. Magusat küll vähem, aga ikkagi.

 Täna tuli kõrvits ise koju kätte, kuidas ma siis sain seda hoidistamata jätta? Olgu, olgu, hea Maarja tõi ja mina asusin kohe tööle. Ei jätnud tundideks marinaadi, et näeks kaubanduslikum välja. Jah, kui kõrvitsat hoida tuned marinaadis, muutub ta mõnusalt klaasjaks, aga ma tegin oma otstarbeks ja ei olnud viitsimist oodata. pealegi on äädikkärbsed nii tüütud ja kerged tekkima. Kui neist mõni mu toidusse upub, jääb mul toit söömata. No ei suuda mina edasi süüa ka siis kui olen selle "laiba" toidust eemaldanud.

 Nüüd asun kirjutama, sest täna kutsun ennast korrale, et mitte metsa minna. Pisut vihma tibutab ja märjaks saada just ei igatse ning rajale ka minna mitte. Viilin :) Kuigi energiat on nii palju et kogu aeg pean midagi tegema, korda saatma. See on kindlasti tingitud kaalulangusest, kuigi kaal seisab, aga olen natuke lohe ka olnud. Samas liigun pidevalt, ei seisa paigal ja ei istu tunde. Igale asjale oma aeg. Kibelen juba Petut edasi kirjutama.

 Aga teile head hoidistamist!
potis ja keema
7 purki marineeritud kõrvitsaid. jah, üks on imelik purk, aga see läheb külmkappi


18. september. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 17. september 2018

Ikka seened ja seened...


 Avastasin just et ma pole lausa nädalajagu päevi bloginud ja muidugi ka kepikõndimas käinud. No ma elan rohkem juba metsas kui kodus, sügis on, seeni on kogu maailm täis, ei saa ju! Ja lisaks sellele tänud Jutale ja Raivole kes mulle maalt köögi- ja aedvilju tõid. Ma ei saagi enam köögist välja, heh!

 Tegelikult on seenelkäik ka paras rajalkäik, sahmid mööda metsa, muudkui kükki ja püsti, kükki ja püsti. Ka jalgsi on käidud seenemetsa ja koju, kuigi kahel viimasel korral sai ikka autoga sõidetud, või noh üks kallis inimene sõidutas.

 Täna kella 15 ajal seisis taas Maarja mu ukse taga, seeneämber ühes. No ja ajas taas mulle ka seenele mineku isu peale, nii me autoga Niidumetsa põrutasimegi, kuid sealt läksid me teed lahku, kuna Maarja ei leidnud seeni ja jalutas mujale, mina jäin kohale ja ei kahtese. Sain erinevaid puravikke, erinevaid pilvikuid, kaseriisikaid, männiriisikaid porgandiriisikaid, kreemriisikaid, tõmmuriisikaid, kuuseriisikaid, väävelriisikaid, ühe kukeseene ka ja praegu rohkem ei tulegi meelde, aga seeni oli ikka nii palju et poole tunniga korjasin ämbri täis ja siis juba kahetsesin et mul neid rohkem kaasas ei olnud. No kaks päeva järjest on sadanud ja kohe saak missugune! Ohh, ma olen just korjamisest sõltuvuses.

 Eile tõusin ka kõne peale, et kohe on metsa minek, käisime kaubajaamas. Oi kui kahju oli metsa jõudes vaadata kuidas mets oli kuivanud ja ussitanud hiigelsuuri kuuse- ja kaseriisikaid täis! Aga ligi ämbritäis tuli ka sealt. Nädal aega vihmavabu ilmasid oli oma töö teinud, nii saingi sealt rohkem lepa- ja väävelriisikaid. Need tõmbavad küll keedes kokku, aga ikkagi 3 purki sai sisse marineeritud.

 Ja laupäeval sai kallima koduaiast kreem- ja kaseriisikaid korjatud, jälle üks purk marineeritud seeni juures! Aga jah, laupäeval sai vahelduseks ka šašlõkitatud, seega ma ei ela päriselt seenemetsas vaid tiirlen ka Rääma rajoonides.

 Oleme ikka rõõmsad, eriti Simba, kellele toodi ta lemmikkommi-iirist!

 Tegelikult olen kaks viimast nädalat ka aktiivselt oma ja ühe kalli inimese raamatut käsikirjadele rõhku pannud. Päris mitu raamatut on veel sellel aastal mu sulest ilmumas ja ülla, ülla, mu laste luuleraamatu käsikiri läks ka illustreerimisele ning just sain teada et illustraator juba tegeleb. Jana on mul kullatükk, nii osav, andekas ja armas illustraator. Mu lühiromaani VIHMATÜDRUK kaanepilt on ka nüüd kenasti valmis ja Jana pani selle ning teise lühiromaani ÜKSINDA MAAILMAS posti. Ootusärevus tapab.

ÜKSINDA MAAILMAS (illustreeris J. Valge)
VIHMATÜDRUK (illustreeris J. Valge)

 Ja kirjutamilainel olen ka endiselt, kirjutamisel on lasteraamat PETU VAHETAB ELUKOHTA ning üks lühijutuke on ka poolik. Ja palju, palju veel, aga igal asjal on oma aeg.

 Trükki läksid (või kohe lähevad) mu lasteraamat PETU LÄHEB KOOLI ja romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 3. raamat TAGASI KOJU. Olge valvsad!

 Armastan!

Galerii:
vihje: eile kaubajaamas seenel. on,on rong :)
mingid põnevad hiigelseened olid metsa all ja neid oli palju...
eilne seenesaak puhatatult...
eilsed seened marineerituna...
2 purki köömnetega punapeedikuubikuid ka...
pangesalat 6 tundi omas mahlas...
1 suur purk marineeritud kurki ka
eile keetsin 6 purki pangesalatit
täna hommikul marineerisin mõne purgi kurki...
Simba oma lemmikkommiga
kreem- ja kaseriisikad
laupäevane saak koduaiast...
tänane saak. no õnneks vajusid alla...
marinaad keema
just said valmis 4 purki marineeritud seeni

17. september. 2018.a.
Vana-Rääma