Kutsumata külalised...

 Miks kutsumata külalised? Aga just sellepärast et haigused ei küsi luba, nad tulevad ise ja käivad mööda inimesi, vana tõde. Samas tuleb haigusega sõbraks saada, sest sõbrad ju tulevad ka ise, neid ei pea kutsuma. Eksole? No igatahes olen ma tänaseks oma haigusega sõbraks saanud ja katsun temaga koos kulgeda, kuni ta tunneb, et minu seltsis pole enam eriti vaja olla ning lahkub. Miski ega keski pole siin ilmas igavene, ei inimene ega ka haigus ühe inimese küljes (kallal). Võtkem või nii et ta sureb koos inimesega (selle inimese tarvis).

 Jah, mul on kombeks oma asjdest blogida, sest see siin on mu nn igapäevablogi, kuigi vahel ei liiguta ma siin isegi nädalajagu päevi lillegi. Samas olen seda meelt et kui kirjutan mure endast välja, läheb ta minema ja minu jaoks on kirjutamine teraapiline, olgu teemaks raamat, blogipostitus või mis iganes, sestap ma lausa vajan eneseväljendmiseks just kirjutamisteraapiat.

 Kui inimene on tunde, päevi, nädalaid või koguni aastaid vaevlenud haiguse käes, siis ta pole tegelikult päris tema ise. Valu ei lase lihtsalt sul sina ise olla. Nii oli ka minuga. Tegelikult juba reedel hakkas mul hammas tuikama, aga seda on tihti juhtunud ja ma olen abi saanud, kasvõi igasuguste alternatiivravi abivahenditega. Laupäeval tuikas ka aga hullem valu algas pühapäeval. Esmaspäeval läksin apteeki, ostsin dolmeni ja kanepiõliseerumi, need leevandasid valu, aga põletik oli liiga kaugele läinud ja valu tuli tagasi ning muutus lausa väljakannatamatuks. Ei saanud ma õigel ajal jaole ja juba jõudis põletik ka lõualuusse. Kogu mu lõug oli (on) paistes ja valus, kuigi nüüd saan juba käeaga lõuga katsuda.

 Mida ma tahan öelda? Asi pole üldse selles et ma ei tahaks arsti juures käia, ma ei karda arste, vastupidi. Ka ei tapa ma oma tervist teadlikult ja tahan terveneda, aga paraku on igasugune meditsiiniline abi meie riigis kahjuks väga kallis, küsib raha mida enamusel ei ole. Ka minul mitte, kuna mu kuu sissetulek on olematu, millest jääb elamiseks pmst 100 eurot, kui sedagi. Olen juba kolmandat aastat kodune, vabakutseline, kuna poja tervis ütles alt ja olin sunnitud koju jääma. Nii olengi tihti lollis olukorras, ei jaksa arstiabi eest maksta ja ei ole mul ka ravikindlustust, sestap jääb nii mõnigi arstivisiit tegemata. Ärge saage valesti aru, nagu ma ei mõtleks oma tervisele ja ei tahaks  ennast aidata!!!!!!!!!!!

 Eile õhtul (nüüd juba üleeile õhtul, sest kell on 2 kopikatega) läks mu hambavalu nii kohutavaks, et ma isegi ei tea mida tegin. Ahjaa, kuna kirjutamine on teraapiline, kirjutasin valudes vaeveldes isegi lasteraamatutle PETU 3. järge, aga pean nüüd hakkama üle lugema mida kokku sirgeldasin, sest ma ei mäleta. Ja siis pool ööd lihtsalt istusin (koos Simbaga) kraanikausi ääres ning loputasin suud, sest vaid vesi pakkus valule leevendust. Fb oli ka avatud, kirjutasin mingis kummalises meeleseisundis et see kell ka juba 8 ei saa...jne...No ma tõesti ootasin millal hambaarstile saaks, aga viimaks, umbes kella 7 paiku jäin ennast kõigutades ja valust vaevatuna magama. Kell 9 lõin silmad lahti ja edasine on nagu üks müstiline unenägu. Mingil imelisel väel olin ennast riidesse pannud, isegi salli olin kaela pannud ja olin hambapolikliinikusse jalutanud. Tagant järgi mõeldes meenub mulle vaid üks koht, turu esine park, kus mingi seltskond kurtis et seda pood ka juba lahti ei tehta....Aag mis radapidi ma sinna jõudsin, no ei tea...ei tea, ei tea, isegi seda pidin nuputama et kus kohast tagasi tulles ma bussile läksin, sest mäletan et bussiga sõitsin. Jänest sõitsin, sest elu on niigi kallis et maksta, või noh tegelikult ma sellises meeleseisundis sellele üldse ei mõelnudki.

 Koju jõudes sülitasin vati suust ja võtsin antibiootikumi sisse, ka valuvaigisti, sest kogu suu valutas, ja mitte ainult suu. Süüa sain alles tunde hiljem ja vaid jahedat toitu ning söömist segavad niidid. Jah mul tõmmati 2 esihammast välja, lõigati, õmmeldi ja tehti sada imet. Hetkel on mul alumises hambareas vaid 6 enda hammast, millest 2 tuleb veel välja tõmmata, alles siis saan hakata uute proteeside peale mõtlema. Alles siis saan hakata ka mõtlema raamatuesitlsuteel, kui üldse. Kahjuks olen sunnitud nendest ära ütlema, kuigi pakkumisi üha tuleb.

 Olen ennegi maininud et kaalu langedes toimuvad organismis igasugused muutused ja tänaseks tean ka seda et juuste ja hammaste langemine kuulub asja juurde. Tõsi küll, viimasel ajal on tervis takistanud mind aktiivselt kepikõndimast käimast, aga vahel ikka käin, kuid nüüd olen mõneks ajaks otseses mõttes rajalt maas. Ja kaal seisab, aga ma ei muretse. Tean et ühelt maalt tervenen ja lähen taas rajale, kasvõi kaalu hoidmiseks. Ikkagi 30 kg kergem olla on juba super.

 Arvatakse et juuksed langevad stressist, aga ma täitsa usun sellesse, organism sai ju shoki, kui 30 kg kadus ja sellest võis ka stress tekkida, mitte et ma sellest ise aru saaksin, aga organism saab. Kuid juuste langemise üle on mul pigem hea meel, sest olen kogu elu selle pahmakaga hädas olnud ja igatsenud endale õhemaid juukseid. Hea on olla.

 Miks ma olen oma hammaste tervise käest lasknud? Kas ma just ise olen, ei julge väita. Asi sai tegelikult alguse juba 14 aastat tagasi kui ma põdesin kroonilist sapipõie põletikku, mida raviti 2 kuud ja alles siis lasti operatsioonile, toimus koletsüstektoomia ehk sapikivide ja põie eemaldmine. Ilusad ja suured kivid olid. Peale mida, muidugi, hakkas mu kaal kohutavalt tõusma, nagu ikka peale sapipõie oppe. Olin ka mõnda aega eridieedil, ei tohtinud süüa ei rasvast, soolast ea vürtsikat toitu. Tegelikult peaks kogu elu peale sellist oppi dieedil olema, aga katsu sa olla, esiteks läheb iga dieet kalliks ja teiseks kaua sa ikka magedat sööd. Ja juba siis ma sain teada et sapipõie põletik lõhub ka hambad. Lõhkuski, kuigi enne seda olid need mul nagu pärlid suus. Kõik on ju ühendatud, sapipõiepõletkust oli oranism lihtsalt põletikuline ja bakterid hävitasid ka hambad. Siis jäid hambad põletikku ja sülge ju neeleme kogu aeg alla, see on ka põletikuline, mõjub sapile jne...ring. Kes natuke meditsiini või inimese anatoomiat jagab, teab. Seega ma tõesti pole ise kutsunud ühtegi haigust ligi, need on ikka ise tulnud. Küll aga pean siinkohal mainima Herbalife toodete kahjulikkust, sest just neid tarbides (kunagi paar aastakümmet tagasi, kui tahtsin kaalu langetada) saingi tervisehädad, sapikivid jne...sestap hoidke palun Herbalifest eemale, kui see üldse veel eksisteerib!

 Vabakutselisena on minu teenimisvõimaluseks ka lugejatega kohtumas käimine ja oma raamatute esitlemine. Kuna mul on nüüd nädalajagu ravikuur peal ja puudub 3 esihammast, siis kahjuks jääb see "luksus" ära või lükkub edasi. Väga kahju on. Juba sellel neljapäeval pidin kohtuma Rääma koolis 9. klassi õpilastega, aga haigena ja hambutuna on see välistatud. Olen kurb. Lisaks pean veel mõned Raplamaa esinemised  ära ütlema. Ja, ja....PETU LÄHEB KOOLI hakkab ilmuma, sellega läks just sellepärast kiireks, et tahtsin ,et see raamat saaks valmis Metsapoole Põhikooli 165. juubeliks, sest just selles koolis alustasin ma kooliteed ja sellest ajast kõneleb ka see raamat. Tahan ühe raamatu koolile vähemalt kinkida, aga ehks saan ka kohal ära käia, kõik oleneb, paraku, tervisest. Kooli juubel on 20. oktoobril.

 Samas on väga hea tõdeda et su loomingut loetakse, sinuga kohtuda tahetakse ja üleüldse su raamatud rahvale korda läheavd. Ma ausõna kirjutan südamest-südamesse. Aitäh!

 Panen ka siis suust tehtud pildi, mida ei pea vaatama, nagu ka mu blogipostituste lugemine ei ole kohustuslik. Aga tänan teid mõistmast ja tänud teile, kes te viitsiste mu maksiblogipostituse lõpuni lugeda, tuli teine pikem kui mõni raamatu peatükk.

hambutu suuõõs haavade ja niitidega...

esmaabi tšekk...

 Iga haigusepisik mis meil organismis aktiveerub, võtab ette kõige nõrgemad kohad ja hakkab neid hävitama. Ka hirm hävitab tervist. Nii on ja nii on olnud aegade algusest saati, tunnistame seda endale või mitte. Minul oli aastaid hirm kõrguse ees, ehk kartsin kõrgust, sestap kartsin ka lennata, aga aasta eest sai minu esimene lennureis teoks. Olin hirmude meelevallas ja see hakkas mind seetpoolt purema. Otses mõttes. Lennul Portugali, Portosse hakkasid mul juba hambad tundma andma, no kõrvad ka, need lukustusid ja polnud abi millestki. Kuid hambad läksid hellaks ning üleväsimus, pinged, esimene lend, keskkonna muutus, seltskonna muutus jne...kõik see mõjus ning ilmselt ka see, et mul pole ei ravikindlustust ega ei olnud ka reisikindlustust.

  Juba Portosse jõudes tundsin ma ennast väga kummaliselt, kõrvad huugasid, hambad tuikasid, magamata olek, väsimus ja hirm selle ees et kuidas ma küll võõrsil magan ja palju, palju muud veel. Kõik muu jäi tahaplaanile, ega mina ju veinijoomisralllile ei läinud, läksin ikka kultuurireisile, pidutseda saab ka kodus, aga kole mõelda kui lähed esmakordselt erisile, tõmbad oma nina täis, või oled alkouimas ja ei mäeletagi midagi.Ei nägei riiki, linna ega midagi. Aga ma sain sellest kõrgusehirmust võitu, lausa nii et nüüd unistan juba langevarju- või benji hüppest. Ausalt. Ju oli see reis selleks hea, et saada oma hirmudest võitu. Aga tagasi Portosse lähen ma kindlasti, ikka selles elus, sest ma armastan seda linna, seda maad. Minus toimus seal mingi muutus, ma leidsin ennast üles, kohas kus mul meeldis üksinda olla, Porto vaateplatvormil. Ma tundisin seal ennast väga õnnelikuna ja just sellest linnast sain inspiratsiooni viiele romaanile, 3 neist, triloogia ELU PÄRAST ELU on selle linnaga otse seotud.

 Ma lähen sinna kunagi kindlasti oma kõige kallimate inimestega, sest just nendest tundsin ma sellel reisil puudust, oma esimesel lennureisl, mis jääb eluks ajaks meelde.

Olge terved! 

26. september. 2018.a.
Vana-Rääma
kell 3. 14