Kahe õhtuga lugesin läbi omaenda romaani "Juured sügaval koduma mullas." Olgugi, et ma olen seda raamatut käsikirjana korduvlugenud, armastan ma alati ka füüsilise raamatu läbi lugeda ning loomulikult ka blogida, sest ma blogin kõikidest raamatutest, mille olen läbi lugenud. Kui saan prillid kätte siis ilmselt hakkan taas aktiivsemaks lugejaks. Nagu ma juba maininud olen, on see minu esimene raamat, mille oma kirjastse KRÖÖMIKE kaudu välja andsin. Toimetas Ülle Varik, küljendas Margus Leibak ja kaaned joonistas Jana Valge. Trükkis trükikoda VALI PRESS. Pakun põnevust. See on psühholoogiline romaan, mille keskmes on ema ja tütre suhe ning paralleelselt ka eksabikaasade teema. Kuna ühes heas romaanis peab olema sündi, seksi ja surma, siis siin on kõike. Lisaks ka veidike vanglaelu, vegeteerimist hullumaja seinte vahel ning ei saa üle ega ümber ka kaasaegsest katkust, ehk siis covidist, millel peatun ka põgusalt. Proovilugejad on igatahes raamatu heaks kiitnud ning suurem ports raamatuid läheb esmaspäeval posti. Kuna Rahva Raamat soovib neid juurde, siis ma ei saa lõputult lubada, et mul käsimüügist neid jagub, seega kes soovib see soovigu kohe. Minu käest saab veidi odavamalt ka osta. Rohkem odavamaks ma hinda lasta ei saa, sest raamatu tegemine on väga kallis, kordi kallim kui näiteks eelmisel aastal. Aga ma sain sellega hakkama, nii kirjatamise, kui kirjutamisega. Mul oli ka häid abilisi, kes juhendasid ja juhatasid ning võrratu koostöö trükikojaga VALI PRESS. Aitäh! Lisan siia ka raamatut tutvustava teksti ning lõppu ka väikee katkendi. 19. veebruar 2023.a. Vana - Rääma. Kirjanik Margit Petersonile omases stiilis tuuakse taas meie ette inimhinged nii ilus kui inetuses, ka valus, isegi rõlguses.
Peategelased, pereema Marie ja tema tütar Leoonika ei ole just õnnelikud oma saatuse üle, sellest tingituna jookseb ema ja tütre suhe alatihti karile. Romaan kätkeb endas tegevust pereringis, vanglas, ühes väikses Eesti linnas ja imelises Toila pargis. Psühholoogilises teoses tegutsevad koloriitsed karakterid, kes on tundliku loomuga, võideldes pidevalt enda sisemuses esilekerkivate küsimustega. Nii nagu elus ikka, vaeveldakse sõltuvuse küüsis, päevast päeva vireledes või ennast hoolimatult elulõbudele raisates ...
Kui elu jookseb rappa, saatuselöökidest vaevatuna, muserdatuna, energiavaeguses vegeteerides nii füüsiliselt kui vaimselt, ei puudu õnneks ka saatuse hea tahe, üllatuslikust välisest jõust olenev kordaminek. * * * * * * * *
Osa 7. peatükist * * *
„Hei, jorss, üks tobi tuleb vä?“ seisis poolhambutu massiivse alalõuaga, kiilanev ja armilise näoga bõkk Haroldi voodi ees, kui viimane lesides lakke vahtis ja omi kättemaksu mõtteid mõlgutas. Sõnagi lausumata võttis Harold suitsupakist suitsu ja ulatas selle kongikaaslasele. Tal polnud tuju kellegagi suhelda.
„Vähe, seda on vähe, kolm on kohtuseadus,“ irvitas suurt kasvu hõredate hammaste ja poolkiilaneva peaga mehemürakas, keda kongikaaslased Roimariks kutsusid.
Et tülidest hoiduda, ulatas Harold pooliku paki sigarette Roimarile, keeras selja ja vaikis edasi.
„Hmm, õite sõnakuulelik kamraad ... Kauaks tulid?“ ei andnud pealik talle rahu. Haroldil läks otseses mõttes sitt keema, et talle rahu ei antud.
„Mitte kauaks.“ oli Harold kidakeelne.
„Ha-haa-haa, seda arvame me kõik. Looda sa, et sa siit nii naljalt välja pääsed. Mis paragrahv turjale väänatakse?“
Harold vaatas tüütut Roimarit vihase pilguga, sest ta tahtis üksinda olla, tahtis elu üle järele mõelda, aga tundus, et see on võimatu.
„Kust mina peaks teadma, mis paragraaf. Aa, mul on jumalast savi ka. Pekki kõik emased!“ hakkas ta jutt ladusamaks muutuma.
„No selge, jälle naised mängus. Eks ole kõik maailma sõjad naiste pärast peetud ja tundub, et see ahel ei lõppegi. Pole ime, kui peagi järgmine maailmasõda võimust võtab või taas võikad loomavagunid meie külad ja linnad tühjaks veavad. Mis vahet seal enam, kas kuulume euroliitu või endisesse Nõukogude Liitu, kõik kordub ja oleme taas endises seisuses. No ja, nüüd veel matriarhaat võimul ka veel!“ irvitas, samas kortsustas kulmu, Roimar.
„Fakk, ma ei saa aru, miks ei või inimene arvutist pornot vaadata, kui see vabalt saadaval on? Mis kuradi kuritegu see on!“ pihtis Harold. „Väänavad raudselt mulle kõige kõrgema karistuse, sest nende meelest on mu paturegister ülisuur. Jah, ma istun kolmandat korda ja mind on süüdistatud ka pedofiilias,“ tundis Harold, et ta peab trumbid välja käima, saagu mis saab.
Veri valgus Roimari silmadesse. Olgugi, et vanglas lastevägistajaid ei sallita, tekkis Roimaril millegipärast Haroldi vastu austus. Üheks põhjuseks võis olla see, et Harold kohe asjast rääkis ja Romarile tundus, et Haroldit saab usaldada, aga bossuna ja pealikuna, ehk autoriteedina oli ta siiski ettevaatlik. Igaks kümneks juhuks. Oma positsiooni ta igatahes kaotada ei kavatsenud, isegi mitte siis, kui peaks selle nimel kellegi vagaseks tegema. Aga ausust ta austas, mis ei tähendanud, et ta ise aus mees oleks. Kaugel sellest!
„Mis puutub pedofiilias süüdistusse, siis kus kohast mina pidin teadma, et tegu on alaealisega? Nad kõik on juba pubekaeas mukitud ja nii üles klantsitud, võta kinni, kui vana keegi on. Ja pealegi ma arvan, et iga normaalne mees armastab, lisaks muudele meelelahutustele ja harrastustele ning tegemisele, ka pornot vaadata ning loll või idioot on see, keda selle vaatamine külmaks jätab. Kui just tegu impotendiga ei ole. Aga isegi nemad armastavad ja armatsevad omamoodi. Mis vahet seal on, kas ma vaatan alaealisi keppimas või täiskasvanuid. Neile pole ju otsaette kirjutatud, kui vanad nad on. Õhku tuleks lasta see Eesti Vabariik, ma ütlen, raisk!“ jättis Harold midagi rääkimata ja kruvis vaenu üles.
„Kuule vennike, sa täitsa meeldid mulle! Mina olen ka priileival juba mitmendat korda, viisin ühe oma unistuse täide kui eelmisel korral vabanesin, rahu ta hingele, va jätis,“ kiristas rõlge Roimar hambaid ja ta käed kiskusid iseenesest rusikasse ning teise käe näpud trummeldasid vastu halli rõsket kiviseina.
„Boss, ole meheks, anna mulle üks tobi. Eit pidi homme mulle mõned blokid suitsu tooma, teen tasaarvelduse,“ oli kongikaaslasel Toomasel suitsunälg. Toomas, hüüdnimega Tagurpidi Tom istus tegelikult kurva intsidendi pärast, ta oli talvelibedaga ühe jalakäija surnuks sõitnud, aga Tagurpidil olid promillid sees ja jäi süüdi. Tegelikult oli Tom heatahtlik vanake, kes ei teeks kärbselegi liiga, aga seadused on seadused ja neile vastu ei saa. Oma aeg tuli ära istuda.
Roimar ulatas Haroldi antud suitsupaki Tomile ning lausus;
