Neljapäev, 30. august 2018

Jaansoni rada 126. päev, sünnipäev(al) metsas...


  Nagu ma fb ajajoonel mainisin, olen ajahädas, ehk siis vastasin mitu päeva sünnipäevaõnnitlustele ja blogimine lükkus ja lükkus. Rajal käisime teisipäeval, ehk siis oma sünnipäeval, kuid blogima hakkan alles nüüd. Kas veetsin sünnipäeva metsas?

  Minuga ikka juhtub, mõnikord. Läksime teisipäeval (minu sünnipäeval) koos Germo ja naabrinaise Maarjaga rajale, kepikõndima, nagu tavaliselt. Olgu siis mainitud et 6 km sai läbitud, pluss metsarajad, seenemetsarajad. Kolmandal kilometril avastasin et seened karjuvad metsas, no ausõna. Õnneks või õnnetuseks avastasin Germo seljakotist punase riidest koti, võtsin selle ja kadusin metsa, kaotades Germo ja Maarja silmist. /no mida sa hing oskad tahta, kui inimene seenekorjamise haigust põeb!?/ Muudkui korjasin ja korjasin, põhimõtteliselt umbes veerand tunniga korjasin pesukausijagu seeni. Pisikesed pilvikud pistavad nina välja, siis erinevaid puravikke, võitatikuid, lambatatikuid, kreemriisikaid ine...Kui juhtusin kokku haavapuravikuga, mille jalg oli sama jäme kui mu käevars, tahtsin pilti teha, aga siis avastasin et mu fotoaparaat, telefon, joogivesi ja suitsupakk on Germo seljakotis, helistada ju ei saanud. Nii ma siis kamraadid kaotasin ja nii öelda levist väljas olingi, omas mullis, koos seentega metsas. Tõsi, üks slaaviverd vanatoi jalutas mulle kordi vastu, mainides et mets on seeni täis ja tema rohkem ei vaja, kastematerjal koos. Nägin veel tee ääres ühte valget kastiga autot seismas, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Samas selgus, et Germo ja Maarja olid seal lähedal, olevat tolle kastiauto juhi käest küsinud ka minu kohta. Aga ma ju ei teadnud, seeni oli nii palju ja ma ei saanud ennast korrale kutsutud. Korraga hakkasin muretsema, panin punase riidekoti selga nagu seljakoti ning kepikõndisin kiirel sammul koju. Siis meenus et ka koduvõti on Germo kotis, ei saanud tuppa, ei olnud juua, ei olnud suitsu, käed olid mustad, nii ma kodu uksetaga istusin ja aeg-ajalt ringi liikusin, mainides kiviraidurist naabrimees Morsale, et kaotasin kamraadid metsas.
  Olles umbes pool tundi (nägin köögi aknast seinakella) uksetaga olnud, meenus mulle naabripoiss, Maarja poeg. Läksin trepist üles ja kurtsin talle muret, Mirko helistas Maarjale ja selgus et Maarja ja Germo on 2-3 km vahel rajal ning Maarja kutsus Mirko neile vastu, sest seentele olla kotti vaja. Selgus et ka nemad olid seeni korjanud. Mirko tuhiseski rattaga neile vastu, kuid nad vahetasid teed. Tund aega peale mind jõudsid Maarja ja Germo koju. Seikuls missugune! Aga meeldejääv sünnipäev. Läks ju seente puhastamiseks ja sisse tegemiseks, samal ajal aina vooris külalisi. Aitäh kõigile, kes te pidasite vajalikuks mind kingituste ja lilledega üle valada! Kallid olete!

 Eile jõudis kallis Ema Tallinnast koju, seega oli eile mul Emapäev! Nii ma alles õhtul netiavarustesse tulingi.

 Natuke kurb oli vaadata kuidas Pärnu Sõude(baasi)klubi hoonet lammutatakse, aga loodame et uus tuleb kaasaegsem ja võimsam. Tegin paar klõpsu rajal olles. Mu blogi ongi juba suhteliselt ajalooline, aina jäädvustan Pärnus sündivat, mis mulle endale meeldib ja hingelähedane on, nagu Pärnu üldse, kallis kodulinn.

 Nüüd aga sukeldun lasteraamatu PETU järje käsikirja korrigeerima. PETU LÄHEB KOOLI illustratsioonid jõudsid lõpuks Lapimaalt Pärnusse, aga täna sajab ja ma ei saa neile postimajja järgi minna. Ehk homme. Aitäh, mu kallis illustraator Signe Lauk! Ahjaa, PETU LÄHEB KOOLI kõneleb ajast mil ma astusin 1. klassi, Metsapoole 8.kl kooli. Kirjutasn ka veel järge, ajast millal vahetasin elukohta, kolisime perega Oidremaale, 2. klassi läksin Tarvale, kuid peale seda see kool suleti ning 3. klassi juba Koongasse. Kõik saab raamatusse!

 Olge armastatud!

Galerii:
veel hingitse(s)b...
mängisin paparatsot...lammutavad...
vana sõudeklubi hoone kohe-kohe hinge heitmas...
2 km läbitud...
Maarja ja Germo
3 km läbitud...
Evelt, Kaidilt ja Maarjalt :)
onu Sass oli vist Evega ühes paadis, samad kingitused ;) v.a Vana-Tallinn
võileivatorti...aitäh, Maarja!
nõndaks...natu purunesid, olid ju nn seljakotis...
kreemriisikaid oli ka...
kõige suurema potiga keema...
pilvikud olid enamuses ja keesid kokku, aga midagi ikka...
nämm-nämm
sooja leiba, mõtelge! aitäh, Anne! :)
kingitus kallalt ;)

30. august. 2018.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 23. august 2018

Käige seenele!

pesukauss sai täis...
  Täna käisime seenel. Just käisime, ei sõitnud seenele ega ei jooksnud, ega ei kepikõndinud ka, aga kõndisime oma 6 km ikka maha, 2 km enne kodu hüppasime bussile ja sõitsime jänest, ühtegi dokumenti ei olnud ka kaasas, nii julged jänesed olime.

 Kas saime ka seeni? Jaa, lausa pesukausitäie, nagu näete. Kohta ei reeda aga vihjeks on Pärnu linn. Igasuguseid erinevaid puravikulisi saime, võitatikaid ja pilvikuid ka. Andis neid pisikesi korjata, aga suuremad olid kõik ussitanud. Mina korjasin ja Germo taris ämbrit. Päris raske sai teine ning see oli üks põhjus miks me ühistrantspordi teenuseid kasutasime. Ega Germo ju kunagi ei kurda, aga võtsin vahepeal ämbri enda kanda ja no andis ikka kanda. Vahepeal kinnitasime ka kanda ja siis see buss meie ees peatuski.

 Soolasin kõik sisse, sest prahti oli palju ja panin likku, aga leotatud puravikku ei sünni enam praadida ja pealegi armastan ma väga just soolaseeni. Hea talvel salatit teha koos sibula ja hapukoorega, ning kastet ja mida iganes.

 Käige seenele!
Germo ja ämber..
lemmikpuravikke ikka ka
võtsime ikka kõige suurema ämbri ühes...
kõige suuremasse potti mahtusid ära
4 purki soolaseeni on varasalves, talv võib tulla :)

23. august. 2018.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 21. august 2018

Kui tõuseb torm...


  KUI TÕUSEB TORM...

need kolmteist aastat pole lennanud vaid tuulde
ka siis kui ideaalne lendamiseks ilm
kui mõnel korral oled hammustanud huulde
kui vahel vesiseks on kiskund sinu silm

las elu ise otsustab mis väär, mis õige
me teiste otsuseid ei langetada saa
ka veidi närtsind lill taas puhkeda võib õide
just siis kui põuast ära kõrbenud on maa

kui looklev rada mida mööda samme astud
sind ühel päeval äkki eksiteele viib
sa keera ümber, lihtsalt jaluta tal vastu
kuid ära unusta et elu see on viiv

kui tõuseb torm ja pühib teelt su unistused
ja äkki märkad seisma jäänud on ka aeg
sa peatu ise ka ja endast välja lase
kõik valed mõtted, siis su silmilt langeb kae



21. august. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 125. päev+seenelkäik

Germo seenemetsas
 Täna oli rajal natuke raske. Olgugi, et nädalavahetusel sai kõvasti tantsutrenni tehtud. Aga juba peale teist kilomeetrit läks kergemaks, võtsin siis fliisi seljast ja panin Germo kotti. Rajale minnes oli väga jahe ja vihma tibutas, sestap sai ennast natuke liiga sisse pakitud. Germo ei kurtnud.

 Tegelikult oli terve eilse päeva kiusatus rajale minna, aga Pärnus sadas kogu päeva ja õhk oli jahe. Nii jäidki plaanid katki. Külmetada nagu ei tahaks.

 Läbisime kõigest 7 km, kuna avastasin et seened metsas lausa karjuvad noppimise järele. Nii saigi fliisi kapuuts neid täis nopitud, kuna ühtegi kotti (vaid Germo seljakott kus joogipudelid sees) kaasas ei olnud. Korjasime võitatikaid, neid oli kogu mets nii täis. Oleks ometi korv või ämber kaasas olnud. Puhastasin kübara limasest kihist puhtaks, võtsin selle svammi ka alt ära ja läks otse või ja sibulatega pannile. Väga hea tuli. Seente korjamisega on sellel aastal algus sisse tehtud ja ma olen ju teada-tuntud seenehoolik, pean lausa metsas olema, kui neid peale vihma tulema hakkab. Ausalt öeldes meeldib mul seeni isegi korjata rohkem kui süüa. Kuid praetudlt viivad need keele alla.

 Oleme ikka rõõmsad ja õnnelikud.

Fotod:
kesklinna sild
vihmane Jaansoni rada-meie lemmik!
2 km läbitud...
Germo
kohustuslik endel :)
korja meid!
3 km läbitud...
Pärnu jõgi
lemmikkohas
kapuutsitäis
pannil...


21. august. 2018.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 20. august 2018

Iga kord kui Sa tuled...


  IGA KORD KUI SA TULED...

iga kord
kui Sa tuled
ka siis kui
kustunud on tuled
piisab mul
Su pilgust...
piisab Su
hingeõhust...
et mõista Sind
et näha Su tundeid
mis on looritatud
pruuni vikerkesta taha...
et näha Su hingehoovi
tagakoridoridesse

iga kord
kui Sa tuled
kustuvad
rambivalguse tuled
jääme vaid meie kaks
sest teisi lihtsalt
ei ole
pole olemaski
sest oleme vaid
meie kaks
meie õnn
õhkhabras
õrn ja
puutumatu...

kogu maailm
mahub meie
armastusse ära



20. august. 2018.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 19. august 2018

Ergo ja Kentuki, kes neid suudaks lahuta...

kalli sõbrannaga
 Jah, ei saa Kentuki kõrts mitte ilma Ergota, hea öelda, aga paraku käivad kõlakad et see kõrts sulgeb septembrist uksed, millest on kahju, ilus kohake teine. Nii nagu reede õhul oli meil seal klassikokkutulek, oli eile lausa 2 klassikokkutulekut, aga varsti on see võimalus otsas. Loodan siiralt et see uhke ja ilus maja ei jää lihtsalt seisma ja lagunema, et keegi hea organisaaator leiab võimaluse ja väljakutse seal jätkata. Meie igatahes käisime eile taas seal Ergo pilli järgi tantsimas ja oli väga vahva õhtu. Hurmurist lembelaulik Ergo, teadagi, "ajab" alati rahva kokku ning tantsitab ja hullutab neid nii, et lausa patt on istuda. Nii meiegi kõigest sellest osa saime ja nautisime sajaga. Millal siis veel kui mitte suvel? Varsti on pikk ja pime sügiskaamos käes, sukeldun põhjalikumalt kirjatöösse ja ei kappa enam nii ringi. Pealegi saab Pärnu peagi suvepealinna staatusest priiks, elu siin muutub kordi rahulikumaks ja hingatavamaks. Ka Weekend on selleks korras läbi ning käivad ohtrad koristustööd.

 Kaido Juss, ka sind oli üle aastakümnete armas näha ja tore et sa mind ära tundsid! 

 Aitäh kallitele Ruthile ja Ülarile kes eile üle pika aja Tammistest linna tantsu lööma tulid. Ja tänud armsale Ergole, et ta meil olemas on! Armastan! Uute kohtumisteni!
Ergo televusseris :)


18. august. Kentukis
19. august 2018.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 18. august 2018

Klassikokkutulek Kentukis


  Kui minu jaoks oli see esimene klassikokkutulek, jäin ma 100% rahule. Küll oli vahva õhtu, aitäh!
Ma, ausalt öeldes, ei mäleta täpselt kui mitu inimest klassi lõpetas, aga üldjuhul oli meie klass  tollel ajal kõige vähemaarvuslisem aga kokkutulekule tuli lausa 11 õpilast. Lõpetanutest on puudu vaid Marve Aia, Tiina Tamm(Annuk), Argo Konstabel, Marek Tomson ja Raivo Einas. Tarmo Lillepa, kes on esireas, õppis meiega koos vaid 4 klassi, siis kolis Pärnu-Jaagupisse.

 Kohal olid: Liliana Tammearu(Kester), mina, Ilona Engman, Aivar Laud, Marju Saagim(Laurimäe) Marje Järvi(Leets), Peeter Sepp, Tarmo Lillepa, Jaanus Välimäe, Agu Siiman ja Terje Laurimäe. Ohh, oli superõhtu!

 Õhtu loosunglauseks kujunes:" Elagu Koonga 86!" ning bändimees bändist "Härra Kuu"(mitte Raguu!) tuli vahepeal lausa meie klassi terrassilt kõrtsu sisse kutsuma. Tantsida sai nii et jalad rakkus!

 Ma ei tea kuidas teil õhtu edasi kujunes, kas jõudsite Kassasse, aga igal juhul oli vahva ja ma nii loodan et kohtume juba kasvõi järgmisel aastal taas. Klassi lõpetamisest toonases Koonga 8-kl koolis sai juba kevadel lausa 32 aastat, aeg lendab halastamatult ja tahaks ikka ja uuesti kokku saada.

  Armastan!

Galerii(kahjuks paljud fotod ei tulnud välja!):
Sihvka ehk Agu Siiman
Jaanus ja Tarmo
Marju, Liliana
Marje, Ilona, Jaanus
Jaanus
tantsisime HÄRRA KUU pilli järgi
Tarmo, Peeter, Aivar
Marju ja Liliana tantsimas


Klassikokkutulek 17. august. 2018. Kentuki Kõrts
blogi kirjutasin 18. august. 2018.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 15. august 2018

Kaudu lutjendava pilve...

fotod netiavarustest

  KAUDU LUTJENDAVA PILVE...

kaudu lutjendava pilve
üle halli taevamaa
langeb räästakasti kurbust
ühes vihmapiisaga

nutab maa ja nutab taevas
nutab kogu lai maailm
nutab isa kõue taga
sinulgi on nutus silm

laskem pisaratel joosta
ärgem häbenegem neid
pisar pühib puhtaks hinge
puhastab ka südameid

laskem endast välja kurbus
isegi kui naerul suu
olgem iseenda orjad
tähtis pole miski muu

verevaen las suikub aega
möödunusse eilsesse
täna jäägem iseendaks
homme mingem homsesse


lutjendama*- lendama, lendlema (just mõtlesin välja selle sõna, sündis luuletuse käigus)

15. august. 2018.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 14. august 2018

Rada 124.päev+ Weekendi piirkonnas

meie gäng. päike oli erakordselt ere :)

 Kuna täna plaanisin postimajja minna, võtsin ühtlasi Germo ja Maarja ning kepid ka kaasa, et siis mitu asja ühes. Seega raamatud sõidavad ja külastan lähipäevil taas postimaja. Täna aga kepikõndisime Weekendi piirkonda, lihtsalt uudistama mis toimub. Isegi Kuursaalile ei saanud ligi, piidred ees, ei saanudki sealt Rannaparki minna, igal pool käib vilgas töö, sest juba neljapäeval saab see möll alguse.

 Kilomeereid tuli vast 5-6. Mul ei olnud pedomeetrit peal, seega täpselt ei tea. Aga polegi vahet, peaasi et liikusime, kuigi vahepeal läks kõht tühjaks ja sõime ülimaitsvat rämpstoitu. No organism nõudis ja ma olen ka maininud et söön kõike. Aga jah, edasine liikumine ei läinud üldse nii ladusalt, aga ma ei põe ka seda, ikkagi liikusime. Kuid tuleb vist järgmisel korral ennast rajale minnes soojemini sisse pakkida, sest põlvest käis mingi valu läbi, tahtis jalust maha niita, aga ikkagi jäin ellu. Koju jõudes võtsin magneesiumi ja varsti määrin ennast tinktuuriga sisse. Elan edasi. Näis kuidas homme olukord on. Elan ja kepikõnnin üks päev korraga.

 Sellel aastal on Weekendil lausa 4 lava, aga ega neid eriti uudistama pääse, ühe sain pildile. Kuigi ujujad saavad rannas veel veemõnusid nautida, on piirkond suhteliselt piiretega  piiratud. Mina hoian sellest möllust suure kaarega eemale ja hea oleks üldse kolmeks päevaks Pärnust põgeneda, aga kuhu mul ikka põgeneda, elan selle tümaka üle. Pole see vaibakloppimine mulle.
raamatud postimajja viidud..
Koidula
minu lemmikallee
natuke ikka on ujujaid ka...

üks lavadest otsevaates..
ka Pärnu rannas kasvavad palmipuud :)
Kuursaali ümbrus...
veidike rämpstoitu ei tee paha :)
ma tean et ma olen kasside magnet...
Tallinna väravad

 Ja kuna blogi on mu avalik päevik, lisan siia ka eilse nn "kaalulangemisteema."

Mäletad mind nendes pükstes? Veel 1 aasta ja 4 kuud tagasi ei mahtunud need mulle enam jalga, nüüd poen kahe jalaga ühte püksisäärde. Kaalulangetamiseks ei ole vaja ühtegi preparaati ega imevidinat, süüa võid kõike, ei mingeid dieete, lihtsalt liigu, liigu (kepikõnni nagu mina) vähemalt 2-3 päeva nädalas 6-10 km ja sa kaotad kaalu. Mina olen 1 aasta ja 4 kuuga igatahes (vähemalt) 30,5 kg kergem ja ei kavatse enne alla anda kui kaalun alla 100 kg. 2017. aasta 6. aprillil alustasin kepikõndimisega, selleks ajaks kaalusin juba 143 kg, aga täna kaalun (vähemalt, täpset kaalu ei tea, pole viimasel ajal kaalul käinud) 112,5 kg. Kõik rajale!
pugesin kahe jalaga ühte püksisäärde...
üritasin läbi peegli jäädvustada. püksid mu ees, lõksuga restil kinni
hea võrdlus, aga kõht on mul ikka veel probleemsem piirkond

Olge terved!

14. august. 2018.a.
Vana-Rääma