Kaudu lutjendava pilve...

fotod netiavarustest

  KAUDU LUTJENDAVA PILVE...

kaudu lutjendava pilve
üle halli taevamaa
langeb räästakasti kurbust
ühes vihmapiisaga

nutab maa ja nutab taevas
nutab kogu lai maailm
nutab isa kõue taga
sinulgi on nutus silm

laskem pisaratel joosta
ärgem häbenegem neid
pisar pühib puhtaks hinge
puhastab ka südameid

laskem endast välja kurbus
isegi kui naerul suu
olgem iseenda orjad
tähtis pole miski muu

verevaen las suikub aega
möödunusse eilsesse
täna jäägem iseendaks
homme mingem homsesse


lutjendama*- lendama, lendlema (just mõtlesin välja selle sõna, sündis luuletuse käigus)

15. august. 2018.a.
Vana-Rääma